Kui ma alles olin praeguse töörühmaga liitumas ja küsisin Toomaselt, et miks see kõik oluline on, mida me teeme, ütles ta mulle, et suure tõenäosusega ei tule me kunagi sellel teadusolümpial esikohale, kuid oluline on maailmale näidata, et me oleme olemas ja püsida võistluses... Rahutus hakkab hinge tekkima. 3 inimest meie töörühmast lähevad jaanuaris Ugandasse..ja mina seekord ei lähe. Minu enda otsuse tõttu küll. Kuna olen 2 korda kevadel seal olnud, otsustasin seekord minna sügisel ehk siis pikemal vihmaperioodil. Aga kõik see nende sagimine teeb mind rahutuks. Ja ma tunnen, kuidas taaskord algab mu sees võitlus teadlane versus abikaasa,sõber,tütar. Ja ma tean, et teadlane võidab. Ei tasu arvata, et ma olen hoolimatu. Ma tean, kui palju on mul kaotada. Ma tean, et nutan end oimetuks enne lennukisse minekut. Aga ma tean ka seda, et ma ei taha seda tegemata jätta. See on minu väike missioon.

Igatsus..

Istun lämbes korteris müra täis tänava ääres ja tavaliselt see mind ei häiri, aga täna on kuidagi igatsus värske õhu, metsahäälte ja lahtise aknaga vaikuses magamise järgi...mmh..Kibale.

Ikka on tore avastada, et jätsid enda rokase kruusi 3 kuud tagasi töölt lahkudes pesemata...

Kõik õnnelikult Eestis....

Holmid Ugandas..

Meeru on nüüd tagasi Eestimaa mustal mullal kappamas ja meie valmistume ka lahkuma. Laupäeval peaksime vihmametsa muda jalgelt pühkima ja savanni minema. Eks näis. Ühesõnaga pakime asju ja Martin on juba väga osav taimede triikimises ja pakkimises, kuna on seda 2 täispikka päeva järjest teinud. Aga viimased kirjad Meerult.. 11.05.12 Täiendasin külas banaanivarusid +sõime kohalikku kiirtoitu ehk semosasid (täidetud taigna kolmnurgad – meie omad olid riisitäidisega ning väga maitsvad). Tagasiteel pakkus üks teeääres oma banaaniistandust rohiv naine meile kotitäie jamsi – lihtsalt niisama, heast südamest. Tellisin kohalikult õmblejalt endale pluusi . Neil on siin kombeks riiet kokku hoida ja kangaid ääristavad igasugused „made in...“ kirjad alles jätta. Ma just eriliselt palusin, et ta seekord need välja jätaks ja tulemus – pluusil on kahes kohas kiri peal =). Aga ongi pesueht Uganda-stiilis riideese. Pakkisime asjad nädalapikkuseks laagrist eemal olekuks (Martinile vastuminemine+safari). 12.05.12 Sõitsin bodal seekord taga ja seljas oli Sille seljakott koos valguspüügi varustusega (kaasaarvatud motika aku). Jõudsin ebamugavuse uuele tasemele, aga 3 euro eest kaks inimest ja nende seljakotid+õlakotid 20 kilomeetri kaugusele saada on liiga hea diil, et vahele jätta. Ibrahim jäi hommikul bodaga natuke hiljaks ja esimene buss Kampalasse sai meie nina ees täis. Uue bussi täitumist oodates saime jälgida reisijate saabumist – tulid kohvrite ja inimestega bodad. Mul on juba ette häbi enda äramineku pärast, sest kavatsen ilmuda taksoga =). Buss täitus juba tunniga ja sõit võis alata. Buss oli korralik – prügi ei visatud maha, vaid teenindaja käis ringi ja kogus kõik jama kokku. Muidugi pärast tuli välja, et ta tühjendas selle lihtsalt teeäärsesse võsasse. Poole sõidu peal oli tavapärane söögipaus – võtsime chapattisid, küpsetatud banaane ja grillkana. Kõik olid väga maitsvad. 4 tundi pärast sõidu algust hakkasime jõudma Kampalasse. Sellest sai aru, sest raadiost hakkas kõlama Kampala FM ja Sille tagumik hakkas alla andma. Bussijaama jõudmine võttis veel 45 minutit. Ja siis mingil arusaamatul põhjusel hakati inimesi bussist jaokaupa välja laskma. 10 inimest välja ja buss liikus paarkümmend meetrit – nii meid sinna liikluse keskele maha pandi. Mingi ime läbi ei ole ma siiani näinud ühtegi liiklusõnnetust, kuigi liiklus on siin absoluutselt crazy – tänavatel on segamini autod, bussid, mootorrattad, jalgrattad, kaubitsejad, emad imikutega. Mootorsõidukid mööduvad kondimootoriga edasi liikujatest väga lähedalt. Nüüdseks on tekkinud juba usaldus, et äkki mind tõesti ei aetagi alla – loodan, et see mulle kätte ei maksa. Transpordiga meil jälle vedas, sest leidsime mataatu, mis hetkega täitus ja alustasime liikumist Entebbe poole. Mataatus oli üks viisaka väljanägemisega naisterahvas, kes hoolega oma nina nokkis (siinmail tegelikult päris levinud) ja uuris huviga kättevõidetud kolle. Mina jällegi põiklesin lendavate kolli kutsikate eest. Mulle meeldib enda kodune õpetus rohkem. Jõudsime Entebbesse, viisime asjad ööbimiskohta ja jalutasime veidi linnapeal. Siis juba oligi pime ja varsti sõitsime Martinile lennujaama vastu. Saimegi Martini kätte – jeii. 13.05.12 Helikindluse poolest ruum, kus ma ööbisin kurta ei saa – seda lihtsalt ei olnud. Ma muidugi unustasin oma kõrvatropid maha st õues/koridoris liikuvad inimesed olid hääle järgi mul sisuliselt voodis. Kuulsin iga tuuleiili, vihmapiiska, linnu karjet... Sõime hommikust – Sille ema oli Martiniga kaasa saatnud uue portsu omaküpsetatud leiba ning lisaks oli Sille tellinud Merevaiku. Kõrvale jõime kookose- ja litšimahla ja sõime banaane. Ma nüüd tegelen iseloomu kasvatamisega ja enda banaanidest võõrutamisega – eks vaatab, kuidas läheb =). Võtsime sihi loomaaia poole (juhuks kui eesolev safari peaks looma-vaene tulema). Teel sinna möödusid meist tänaval kerges traavis kaks kaamelit – tundub, et ei midagi ebatavalist neil tänavail (hiljem kohtasime samu kaameleid loomaaias, kus nad sama vabalt ringi jalutasid, pöherdasid või magasid; üks neist pandi ka tööle ja ta hakkas inimesi sõidutama). Loomaaeda sisenedes tuli läbida turvakontroll, mis seisnes selles, et turvamees küsis, kas meil on kaasas midagi keelatut. Eitava vastuse peale uuris ta imestunult – Not even a pistol for protection? (muhedalt muidugi). Kõik loomaaia loomad on salaküttide käest või kuidagi muud moodi päästetud. Aedikud tundusid hubased ja loomadel paistis olevat mõnus. Loomaaed asub Lake Victoria kaldal, seega pistsime sõrme korraks vette (soe oli) ja sõime grillitud tilaapiat järvevaatega restoranis. Pärast loomaaeda leidsime mataatu (või õigemini viimane leidis meid) ja liikusime tagasi Kampala poole. Liiiiiga palav oli sellise sõidu jaoks. Pealinna jõudes olime üllatunud, et ükski takso meid peale rebida ei tahtnud - pidime erinevalt eelmistest kordades paar tänavavahet kõndima enne kui sõiduki leidsime. Ööbimiskohta jõudes (Red Chilli Hideaway – soodne koht valgetele turistidele; koht on tore, ainult täiesti mitte-aafrikalik...mõned vist niimoodi Aafrikat külastada tahavadki – pizza, hamburger ja Ameerika muusika) oli meeliülendav leida eest väike bassein. Jalgadel oli väga õnnis tunne. Muidugi mõne hetke pärast ligunesime seal üleni sees. Lisaks tervitasid meid Vervet ahvid, iibised (väga valjud) ja durakod. Õhtust sõime seal (oli BBQ õhtu), aga lisaks ostsime tänavalt ananassi ja arbuusi. Üritasin magama minna, aga see õnnestus alles siis, kui salvrätikust endale kõrvatropid meisterdasin. 14.05.12 Sõime jackfruite. Sille oli natuke külmetunud (ikkagi kohati ainult 20 kraadi ringis sooja). Käisime Kampala peal jalutamas. Panin postkaardid teie poole teele – eks nad mõne kuu pärast saabu. 15.05.12 Hommikul pakkisime ennast minibussi ja alustasime sõitu Murchison Falls-i rahvusparki. Meie grupp koosnes kolmest eestlasest, kahest sakslasest, ühest inglasest, hispaanlasest ja hollandlasest – Red Chilli´s Happy International Group. Esimene peatus oli Ziwa ninasarvikute varjupaigas. Nägime ühte white rhino-t pisikesega. Meiega kaasa sõitev Red Chilli töötaja viskas sarviku poole oksa eesmärgiga viimane püsti ajada, et paremat pilti saada – inimesed võivad ikka hoomamatult ärritavad olla! Rohkem päevakavas tegevusi polnud – jõudsime ööbimiskohta (ööbisime telkides – täitsa mõistlikud). Sõidu peal nägime veel veidi paaviane – meile igapäevane nähtus, aga ülejäänud olid õnnelikud, et kasvõi paaviani tagumikust pilte said =). Leidsime surnud geko (arvatavasti elektrilöögi saanud) ja mõtlesime välja pudelikeerutamise Uganda variandi – geko keerutamine. Idee nõuab veel natuke arendamist. 16.05.12 Kuulsin öösel jõehobusid ja hommikul leidsimegi ühe hobu hunniku kohe meie telgi kõrvalt. Sille tegi öösel valguspüüki, seega meie äratus oli 5:15. Õigemini oleks pidanud olema, kui Martini telefon poleks vales ajavööndis olnud. Olime Martiniga telgist väljas ja valmis tegudeks kui Sille teatas, et kell on alles 4 läbi =). Järgnes 4 tundi (7-11) game drive-i – suurepärased savanni vaated. Nägime mitut sorti antiloope, tüügassigu, vesipühvleid, elevante (nüüd siis pilt ka häälel juures =)), kaelkirjakuid (lihtsalt kõige hämmastavamalt kaunid loomad), lõvisid (neid on tegelikult lihtne leida, sest raadisaatjast kaelarihm aitab), jõehobusid. Ainult leopardid jäid tabamatuks. Pärastlõunal oli kolmetunnine paadisõit Niilusel. Jõehobusi on tõesti iga nurga peal ja igas asendis. Krokodille tiirutab ka parajal arvul ringi. Üks elevandikari oli jõe ääres joomas. Ohutusnõudeid paadil väga ei järgitud, sest joa lähedale jõudes sõitis paat ühe kiirevoolulises vees asuva kivi juurde ja öeldi, et seal peal võime pilte teha (muidugi ei peetud päästeveste oluliseks). Lisaks oli juba järgmine paatkond järjekorras ja pidime kiirustama, see tähendas, et kivil oli korraga peaaegu terve meie paadi täis rahvast – kivi ei olnud väga suur. Aga Murchisoni peajoa nägemine (ka alles eemalt) oli vägev. Lõunalauas istudes avastasime, et paari meetri kaugusel tegi lõunauinakut tüügassiga. Tundus päris väsinud teine - haigutas, ringutas ja nohises magada (küllap pidi savannis professionaalse meelelahutajana turistide rõõmuks hommikul ringi jooksma). Ananassi lõhna peale aga tegelane sirgus ja tuli päris-päris laua lähedale. Üks töötaja ajas ta minema, aga pärast nägime teda veidi eemal puu all uuesti põõnamas. Veel hiljem sõi ta asjalikult telkide vahel rohtu. 17.05.12 Tellisime juba õhtul hommikusöögi ette ära – et oleks mugav ja ei peaks ootama. Lõppes asi nagu tavaliselt ja söögi saime kätte 25 minutit tellitust hiljem =). Liikusime Murchisoni jugade poole (peajuga + 1962 aastal kõrvale tekkinud lisajuga). Läbi metsa sõites ründasid bussi tse-tse kärbsed – ülejäänud polnud vist varem väga kärbest näinud ja rabelesid/tegid ninja-võtteid...meie kui kärbeste alal kogenud istusime ja nautisime sõitu (ja seda kuidas teised võimlesid). Järgnes jalutuskäik jugade juures. Esiteks nägime kohta, kus me eile olime kivi peal pilti teinud, siis nägime eemalt kahte juga korraga ja lõpuks jalutasime peajoa tippu. Võimas, päris võimas mühin ja veemäng. Vikerkaar oli ka. Sõitsime läbi paduka tagasi Kampala poole. Linna sissesõit oli täiesti masendavalt aeglane ja pikk – mälestus jugadest kippus juba hääbuma. Oli tagasilöök võõrutusest ja sõin banaani. 18.05.12 Hommikul kümnest õhtul peaaegu seitsmeni istusime bussis. Sattusime tundmatu bussifirma masina peale. Esimesed kolm tundi ootasime bussi täitumist. Kohati tundus, et bussis oli rohkem kaubitsejaid kui reisijaid – osta oli võimalik kõike päikesepaneeliga mobiililaadijast kasutatud aluspüksteni. Lõpuks selgus, et pileteid oli liiga palju müüdud ja nüüd lõi välja muzungude kummardamine, sest kaks viimast pealetahtjat olid sakslased. Nende istuma saamiseks müüdi ühele mehele pilet tagasi ja üks vanem naisterahvas kupatati vahekäiku istuma. Sakslased olid viisakas ja üks neist vahetas naisega kohad ära. Saime juba mingi aja sõita, kui buss katki läks ja pool tundi parandust nõudis. Kohale jõudes ei jõudnud me muud teha kui Fort Portalis turult ja poest läbi hüpata. Õhtul veel istusime Nicola sünnipäeva puhul Martha verandal. 19.05.12 Ei teinud suurt midagi – käisime korra metsas ja söötsime röövikuid. Mõtlesin tasapisi pakkimise peale. 20.05.12 Vaatasime Martiniga, kuidas Red colobusid puult puule hüppamist harjutasid. Üks ehmatas Martini aevastuse peale, hoovõtt veidi ebaõnnestus ja lend jäi natu-natukene lühikeseks. Kokkuvõtvalt käis väike potsatus ja üks veidi solvunud ahv ronis puu otsa tagasi. Andrew oli nõus meid viima kohtadesse metsas, kust on ilus vaade rahvuspargile. Vaated olid sellised nagu ma ette kujutasin – ilus. Jalutasime vihmametsas kokku 2,5 tundi st tänast külma dušši all käiku hindasin siinoleku omadest kõige rohkem. Eile näitas Molley meile Martiniga kuidas chapattisid teha ja täna panime kohe oma oskused proovile. Ei tahaks kiita, aga täitsa õigesti lõhnasid ja päris söödavad tulid =). Asjad on pakitud – mu kohver on nagu nuumatud notsu + panin ta musta prügikotti ja teipisin kinni. Eks vaatab, kas nad mind sellise jubedusega lennukisse lasevad või pean oma varanduse neile kontrolliks lahti laotama (kohvrisse peidetud šimpansid, kameeleonid ja muud tellitud suveniirid vist seda ei hindaks). Homme tuleb veel üle elada reis Kampalasse ja sealt Entebbesse ning siis juba olengi teel koju. Päris ära harjus siinse eluga – aga natukene ootan ka juba õiget jäätist, kohukesi ja Statoili lattet.

Meeru, Martin ja Sille Ugandas

Meeri aka Meeru on olnud laisk blogija, mistõttu olen sunnitud ise paar rida kirjutama. Olime nädalakese Kibalest eemal ning käisime Põhja-Ugandas Murchinson Fallsi rahvuspargis kaelkirjakuid ja Niiluse koskesid vaatamas. Igati tore oli, ainult tüütu bussisõit tuhmistab pidevalt igasugu kauneid kogemusi. Kui 300 km läbimisele kulub 9 tundi, on see ikka liig mis liig. Voot. Martin, sunnik, oli vahepeal meile sõrmused ka ostnud ning kose tipus, keset vett ja muda sai need ka pidulikult siis üksteisele sõrme topitud. Nüüd on siis asi ametlik...

Ja taaskord leian ma end Entebbest..5 tundi piinarikast bussisõitu seljataga. Paar viimast õhtut on Kibales üsna jahedad olnud (15-18 kraadi)..ja tulemus kohe käes. Hommikul ärkasin valusa kurgu, kinnise nina ja palavikuga. Ma sain troopikas olles külma!!!! Ainult minul õnnestuvad sellised asjad. Igastahes olen täna terve päeva sall kaelas ringi käinud. Kui villane müts või siis punane päkapikumüts ka veel peas oleks, oleksin juba nagu tõeline ugandalane... Tunnikese pärast läheme Martinile vastu..

et Liis ei peaks 15 korda päevas pettuma..

08.05.12

Stenile palju õnne!
Kui eile hommikul alustati laagri traktori käima panemist, siis Sille kommenteeris, et õhtuks võib juhtuda, et saavad tööle, aga asi võib ka mitu päeva võtta. Mina ei uskunud – kui raske saab olla traka mäest alla lastes tööle saada...mägesid neil ju ometi on. Siis kuulsin mingit metalset kolkimist ja Sillel ütles, et nad taguvat trakat puuhaluga – hakkasin uskuma. Igatahes täna pärastlõunal masin töötas – ju oli vaja lihtsalt rohkem kolkida.

09.05.12

Magasin täna villastes sokkides ja oli mõnus – jah, mul on Aafrikas villased sokid kaasas...
Laager on üsna inimtühi ja vaikne – lähedal olevas külas suri üks vanem meesterahvas ära ja terve kogukond elab matustele kaasa. Lisaks on see hea võimalus töölt varem ära küsida.
Jalutasime külla (Iburasse) ja sain oma banaanivarusid täiendada. Varsti pean hakkama tagasilennul lisaistmele mõtlema – maapähklitest ja banaanidest ma valmis loobuma ei ole.
Tagasiteel astusime läbi Science Center-ist. Nende idee on inimesi keskkonnaalaselt harida ja läbi selle metsa ja kõiki sealseid elukaid säästa – mulle tegelikult selline algatus meeldib. Välja on töötatud ahi (rocket stove), mis nende jutu järgi säästab kuni pool hetkel kasutatavast kütte hulgast. Natukene uskumatu on, aga ei ole mõtet vaielda. Lisaks on olemas ka kaasaskantav rocket stove =). Praegu arendavad nad köögijäätmetest tehtavat briketti – valmistatakse erineva koostisega kütet ja vabatahtlikud, kellele on antud kasutada uued ahjud, testivad neid. Kõike kõige paremat neile sellega.
Ma vist ei ole kirjutanud, et meile tulid uued ahvide uurijad – Johanna ja Martha. Kui olete näinud mõnda USA filmi, mis räägib Aafrikas primaate uurivast valgest naisest, siis Johanna on täpselt nagu filmist välja astunud. Ta on juba 21 aastat Kibale rahvuspargis ahve uurimas käinud – ta on kena, super sõbralik ja elav.
Täna selgus, et olen jätkuvalt piisavalt valgenahkne, et mind ööpüügis lambi asemel kasutada ja ülemisse laagrisse ronimine paneb ikka hapniku otsima.

10.05.12

Mõni päev tagasi vaatasime, kuidas meie geko mööda seina jooksis, seisma jäi ja siis aeglaselt allapoole libises – ei saanud looma üle hästi naerda ka, solvub muidu. Veel märgin ära siinsed erksinised sisalikud, kes ennast beežil seinal peita üritavad.
Täna oli jälle äikesetorm – tänu mägedele kõmiseb siin eriti võimsalt. Minu tänase päeva ainukene mure on, kas jalutada külla uute banaanide järgi või kannatab homseni =).

01.05.12 Hommikul tundus, et tuleb esimene „õige“ Uganda ilm st väljakannatamatult kuum. Lõunani oligi varjus 33 kraadi, aga siis saime pika ja hoolika paduka osaliseks. Mõtlesin juba, et mul pole täna millestki muust kirjutada kui ilmast, aga õnneks (kirjutise huvitavuse koha pealt vähemalt) tabas meid uus sipelgate rünnak. Seekord kukkus see välja nende poolt ootamatult etteplaneeritult: 1. vaatasime õhtul Sille ja Nicolaga verandal arvutist filmi 2. vool läks ära 3. vaatasime filmi edasi, aga siis tundsime, et miski/keski hammustab jalgu 4. asja uurima hakates selgus, et terve veranda oli ühtlaselt kattunud sipelgatega ...nagu õuduka stsenaarium. Alguses üritasime neid lihtsalt minema pühkida, aga siis andsime alla: tassisime toiduasjad majast eemale, haarasime arvuti (ja Sille oma vaksikute proovid, sest nende peale on sipelgad päris maiad) ning kolisime Nicola juurde filmi edasi vaatama. Meil on välisukse siseküljele kinnitatud Eesti lipp – paari tunni pärast majja naastes vedeles lipp maas. Kes tahab, usub juhusesse, mina aga usun sipelgate piiramatusse jultumatusesse meie lipp lihtsalt maha võtta. Sipelgad olid veel kohal, kuid õnneks läbis nende rada ainult meie esikut st nad ei pidanud vajalikuks magamistubadesse siseneda. Saime magada ikkagi oma majas – või noh mina magasin, aga Sille pidas enam-vähem terve öö vahti =). 02.05.12 Hommikuks oli olukord üsna lahenenud ning uhkusega heiskasime oma lipu uuesti. Täna jõudsime tööga varakult valmis, seepärast võtsime boda-bodaga (mootorratta takso) ette reisi 30 km kaugusel asuvasse külla, kus on kolmapäeviti turg. Boda-bodad on kohalike seas ühed levinuimad liikumisvahendid. Turiste nende eest enamasti hoiatatakse, sest juhid on kiired ja julged, teed kohati kehvad ning õnnetused kiired juhtuma. Meie juht oli Sille assistendi abikaasa, seepärast oli sõit väga turvaline (ausaltöeldes, tagasisõidul tikkus mulle uni peale – ju siis tõesti oli kindel tunne). Siiski ei olnud 30 + 30 km mootorrattal ainult lust ja lillepidu: esiteks kaotasid tundmuse sääred, seejärel alaselg, tagumik ja puusad. Kõik oleks olnud hästi, aga kerge valu tuli, kui tundmus tagasi hakkas jõudma =). Lisaks oli veidi puurilooma tunne – aga las vaatavad, ennast seepärast pruuniks ka võõpama ei hakka. Turg ise oli väga ehe: rohkelt matooke-banaane (pudrubanaanid), puuvilju, kangaid + kanu/parte/lehmi ja muidugi kärbestest ümbritsetud värsket liha. Ja Hiina jamast ei saa ka siin üle ega ümber. Korra imestasin, et miks on maas jalust seotud elus kukk. Aga üks naine oli lihtsalt oma ostu korraks kõrvale pannud. Tagasi jõudes näitas Sille oma kaela ja küsis, et kas on väga palju päikest saanud. Ma lohutasin, et vist on enamjaolt tolmurant. „Tolmurant“ pesus maha ei tulnud ja hetkel on Sille kael päikesepõletusest kerge lillaka varjundi võtnud. Õnneks on meil igasuguseid möginaid, niiet kael jääb alles. Sille lubas mu vähese-suhkru dieedile panna, sest ma olla liiga aktiivne. Ega mul muud üle jää, kui pean hommikul enne Sille ärkamist mõne tiiru ümber maja jooksma, äkki siis ei panda banaani-vabale dieedile =). Sille oli täna Black and White colobuside päästemissioonil – seisis nende ja elektriliinide vahel ja selgitas, et elektriliinid – paha-paha, eemalolevad puud – hea-hea. 03.05.12 Ei teinud midagi tähelepanuväärset – enamiku päevast lugesin raamatut. Sain teada, et matooke maitseb nagu kartulipuder magusa järelmaiguga ja jams on kastani-struktuuriga (hea, mulle maitses). 04.05.12 Täna leidis aset meie kauaplaneeritud jalutuskäik Kiko turule. Kõndisime mööda trobikonnast teeistanduse töölistest – taaskord oli hea, et me aru ei saanud, keda/mida/kuidas nad kommenteerivad. Kiko asub umbes 10 kilomeetri kaugusel ja nime „Kiko turg“ järgi võiks arvata, et turg asub Kikos. Jõudsime pärast 2,5 tundi Kikosse – turgu polnud. Jalutasime veel sihitult ringi ja lõbustasime oma nahavärvi ja kõnnakuga suurt hulka vastutulijaid (hmm...võib-olla oleks juba siis pidanud aimama, et meie suund on vale). Sille helistas oma FA-le ja sai teada, et olime õigest teeotsast, mis viis teeistanduste vahelt õigesse kohta, juba jupi maad mööda jalutanud. FA-de inglise keel on nagu ta on ja päris-päris täpselt me ikkagi asukohta teada ei saanud. Ei jäänud muud üle kui hakata jälitama meest, kelle jalgratta külge kinnitatud müügilavats sisaldas vist kõike võimalikku. Hüüdlause „just follow the bras!“ abil jõudsime lõpuks kohale. Turg oli asjalik – enamiku oma nädala juurikatest saime ostetud (parema hinna eest kui linnas). Laagrisse tagasi minekuks võtsime eraldi bodad (Sille sattus juhuslikult ühe oma FA boda peale – tuleb välja, et ta reedeti tööle „ei jõua“, sest teeb haltuurat ja sõidab bodat). Nüüd sain mina ka tutvuda peaaegu selle päris boda sõiduga, sest kiirus oli suurem, tee libedam ja uni peale ei tulnud – üldse kohe mitte. Õhtul oli Vincenti ja Nicola poolt organiseeritud nende FA-dele väike grilli-õhtu. Menüüs oli looma-ja kitseliha šašlõkk ja kartulikrõpsud. Me tavaliselt Sillega liha ei söö, niiet oli maitsev vaheldus. Kui istumise alguses olid FA-d vaiksed ja hoidsid omaette, siis pärast paari pudelit õlut muutusid avatumaks ja valjemaks – jätsime Vincenti ja Nicola nendega tegelema ja ise läksime koju puuviljasalatit sööma. Ja veel – hommikul võitlesime sipelgatega. Köögis sõid nad elusalt ära kaks rotipoega, ülejäänud neli ellujäänut oli David nõus ära uputama. Igatahes haiseb meie maja parafiini järele (küünlaid meie majas natuke aega ei süüdata) ja esikulaud, millel hoiame oma toiduasju on jalgupidi veega täidetud plastpudelite põhjades. Üks lahing jällekord võidetud. 05.05.12 Käisime Amabere koobaste, kose ja vulkaanikraatriliste järvede juures. Nimetatud vaatamisväärsused asuvad 8 km kaugusel Fort Portalist. Koid nagu me oleme, ei tellinud me suuremat taksot, vaid mahutasime ennast kuuekesi väiksemasse varianti. Linnas sõitsime skeemi 1+5 järgi, linnaväliselt skeemi 2+4 järgi. Kohapeal saime endale giidi, kes jutustas koobaste ajalugu. Kõike täpselt ei mäleta, aga oli maapealne ja maa-alune kuningriik, maapealne kuningas jäi maa-alla lõksu, uue kuninga tütar pidi ennustuse järgi sünnitama poja, kes ta ära tapab. Selle ärahoidmiseks pagendati kuningatütar koopasse. Poja ta ikkagi sünnitas, aga edasi ma ei suutnud jälgida, sest oli palav ja jutt venis pikaks. Rännak koobaste ja kose juurde oli mõnus – rada oli kohati nagu kitsas tunnel metsas. Kosk oli vägev (kose tagant sai läbi jalutada), selle üle võivad nad uhked olla küll. Koopad seevastu mitte-nii-muljetavaldavad. Olid küll stalaktiidid ja stalakmiidid, aga koopad ise olid väiksed – meil on Eestis võimsamaid =). Pärast koopaid viis rada järvede juurde. Ühe järve pinnal nägime vikerkaart (mina igatahes varem sellist näinud pole). Rada lõppes väga-väga järsu ja kõrge ronimisega. Üles jõudes algas padukas, aga vaade kolmele järvele oli ikkagi ronimist väärt. Fort Portalis sõime õhtust restoranis Mountains of the Moon. Ma ei tea küll miks, sest toit erilist maitseelamust ei pakkunud. 06.05.12 Täna oli Vincenti lahkumise päev...kurb sündmus, aga saime temaga Fort Portalisse küüti, niiet natuke kasulik ka =). Täiendasime taaskord iganädalasi varusid. Andrew sai omal nahal tunda, kuidas mõjub naistega koos ostlemine – meil oli vaja vaadata korve ja muud ninni-nänni (pikalt ja põhjalikult). Aga tuleb au anda, ta jäi kõige selle juures väga rahulikuks ja endalegi ootamatult leidis lõpuks enda ostukotist vaiba ja vist veel üht-teist. Tagasisõiduks saime huvitava taksojuhi. Ta oli osavõtlik ja tore, aga siis pani peale Jeesuse-lugude plaadi. Poole sõidu peal ma veel mõtlesin, et pole hullu – kui sõnumit ei kuula, siis taustaks sobib. Teise poole sõidu ajal ma aga mõttes sajatasin teda, sest no tõesti, see oli nagu drum&bass – kõik lood olid samasugused...kuidas saab ühe sõnumi kohta kirjutada terve plaadi lugusid! 07.05.12 ...pimeduses möödajooksev bushbuck just ehmatas mind... Käisime metsas röövikutele süüa korjamas – eile kerge raginaga möödunud elevandid olid metsaradadele siia-sinna pudenenud ja jäljed tõendavad, et liikunud metsaradadel nagu lehmad libedal jääl...oehh, tahaks juba näha libisevat elevanti. Kui ma ainult saaksin metsalõhnad kuidagi teieni toimetada – selline kohati ninalõõre avav ahvipisiito hõng. Ootan jätkuvalt, millal oma esimese latvadest tuleva sorina alla jään. Sille tegi uinakut– 15 minutit ühele silmale, 15 minutit teisele ja 2 tundi ülejäänud kehale =). Kui ma paavianide käitumist võrdleksin koerte omaga, siis täna jälgisin natuke aega L´Hoest`e ja nemad on nagu kassid/pantrid – väga graatsilised, pehmete liigutustega...ilusad. Mõtlesin täna, kas paavianid nööril kuivavaid riideid ka näppavad - Sille arvas, et kui järgmine minu seelikus mööda jookseb, siis on vastus teada. Sillel on paavianide kohapealt veel ideid – panna kinni aias olev paavianide-läbikäigu-auk ja vaadata, millised näevad välja paanikas baboonid. Mina paanikas oravat juba nägin – hiilis teine tasa-tasa väikesest aiaaugust sisse, jõudis teha paar sammu, märkas mind. Järgnes aiaaugu ärev otsimine – minu huumoriks kaks esimest katset ei läinud täppi, vaid ta hüppas lihtsalt peadpidi võrkaeda = paanikas orav (ilus tume, vöödilise sabaga). Neetud röstitud maapähklid – tekitavad sõltuvust ja ei lase kirja kirjutamisele keskenduda.

Põrgu peab vist juba jääs olema, sest siin on ka ainult 15 kraadi sooja. Külmu või surnuks.. Aga siis Meeri kirju teile...

Paar pilti siis ka vahelduseks illustreerimaks Meeri kirju. šimpans, Grey-cheeked mangabe, minu tolmune kael ja sipelgapasta..aga mitte ilmtingimata selles järjekorras..

Tere taas ka minu poolt. Meeri siin olemisest on väga palju kasu. Töö saab tehtud mõistliku ajaga ja keegi kirjutab minu eest teile pikki kirju. Täna õnnestus isegi päevase ja öise töö vahel väike uinak teha ja hunnikule vastust ootavatele kirjadele vastata. Ütlen veelkord, et kui kellelgi on postkaardi soovi, siis paluks edastada aadress. Peale koduste ja Tarmo oma, ei tea ma ühtegi.Pidin isegi enda Tartu aadressi Meeri käest üle kontrollima, et saaks Vollile kaarti saata. Aga siis usina Meeri kirjad.. 27.04.12 Labor, kus ma Eestis igapäevaselt toimetan sarnaneb siinse laboriga vaid selle poolest, et kasutusel on sama solventi: mina oma laboris kasutan seda lihtsalt polaarse solvendina, siin on sama asi kasutusel liblika mürgina – eks viimasel ajal kodus oli tunda ka, et olen viimast liiga palju sisse hinganud ja asjadest aru saamine võttis aega =). Käisin täna Nicolaga kaasas red taile jälgimas – valitakse välja üks ahv ning 20 minuti jooksul märgitakse üles kõik, millega ta tegeleb: liigub, puhkab, liigub, puhkab, sööb, liigub, puhkab, pissib, sööb jne. Kaelale see latvade jälgimine hästi ei mõju =). Käisime Sillega lähedal olevas külas. Ostsime banaane matooke (banaanipuder) jaoks – kui valmis saab, annan teada, kuidas maitses. Sain Sille ühe vanema assistendi käest endale oma empaako (kohalik nimi) – akiiki (tähendab `tüdruk`). Sama assistent kinkis meile ka enda kasvatatud suhkruroo varre – väga tore inimene. Käisime külas ka Sille isiklikul assistendil, kes hetkel on lapsepuhkusel. Kõik kohatud inimesed olid väga soojad ja südamlikud. Lisaks sain kõndimisest 4 villi – musungu (valge inimene) ei ole harjunud käima =) (ega mul tõesti ei ole Eestis olnud aega jala käia ja harjutada). 28.04.12 Emale veelkord palju õnne! Mul jäi mainimata, et kui me eile lähedal olevasse külla jalutasime ja higistasime (nagu valge inimene Aafikas ikka), siis kohalike mõistes oli sobilik ilm kampsuni ja villase mütsi jaoks. Ühest paljudest küngastest üles ronides üks selline eksemplar meist ühekäigulise jalgrattaga möödus. Mulle juba päris hakkab kohale jõudma, et ugandalased on väga muhedad kujud. Eile proovisin ka suhkruroo ära – saan aru, et mitte millegi muu magusa olemasolul võiks suhkruveemaitselist taimevart lutsutada, aga...lihtsam on ikkagi avada mõni Kalevi uues pakendis komm. Eilsesse õhtusse mahtus veel 2 tundi elevandi „jahti“ – iseenesest oli see sama aktiivne nagu koprajaht (1,5 tundi koprakuhila ja veelainetuse jälgimist), sest seisime kolmekesi (mina, Sille ja Nicola) aia ääres ja suunasime kõik leitavad valgusallikad (taskulambid, pealambid) aiast väljaspool jooksva tee poole. Vantside kari oli väga lähedal, kuulda oli nende hingamist/puristamist ja okstes/puudes ragistamist, nähtavale nad aga ei ilmunud (püsisid teeäärses võsas). Aed, mida ma mainisin on tegelikult võrk, millest vantsid vist tegelikult üle võiksid astuda ilma, et see nende kõhtu kõditaks – peaks uurima, kui kiiresti nad jooksma on võimelised (kuigi „varbavahedega“ nende eest nagunii ei oleks põgenenud). Adrenaliinitase oli päris kõrgel, seepärast paparatšo minus ei tärganud ja kirjeldatud elevandijahist pildiline dokumentatsioon puudub. Palusin, et Sille organiseeriks järgmine kord mööduva elevandikarja mõned meetrid lähemale, et saaks kasvõi mõnda natuke kõrvatagant sügada. Täna võtsime ette reisi Fort Portalisse. Minnes peatusime õmbleja juures ja andsin mõõdud kleidi jaoks, nii et hea õnne korral saan järgmisel nädalal kleidi kätte. „Lamavaid politseisid“ on neil siin ikka rohkelt – kui te arvate, et neid leidub ainult asfaltkattega teel, siis eksite, ka katteta teel sõidu saab kühmudega ebamugavaks teha =). Kihutama igatahes ei kutsu. Käisime natuke poode pidi ja siis läksime Sillega turule juurikate ja puuviljade nädalavaru ostma. Sillel on turul oma tädid/onu, kelle juures ta oste teeb (onu on Sille tulekuks valmistunud ja kogunud varuks hulga grenadille (passionfruit)). Ostsime avokaadosid, banaane, grenadille, tomateid, ube, papaia (rohkem ei osta, sest see haises eemaletõukavalt ja maitse ei olnud ka suurem asi), ananasse, maapähkleid, sibulaid. Hiljem poest võtsime juurde soola (Sille koka lemmikud on toiduõli, sool ja nõudepesuvahend – kõiki kulub ohtralt; lisaks kulub tal ka hoolega pesupulbrit – kuigi ta ei pese Sille riideid...?), maapähklijahu (näeb kotis välja süütu, aga kastmeks tehes on roosa ollus ning ausaltöeldes meenutab okset – samas maitsel pole üldse viga =)), spagette ja riisi. Õhtust sõime kohalikus pizza-kohas. Igapäevaselt kohta majandavaid kohalikke oli üle vaatama tulnud keegi manageri laadne tegelane – pikem arutelu käis selle üle, millist elektripirni nad oma leti kohal kasutama peaksid...kõrvaltvaatajana tundus see mulle tragikoomiline. Fort Portalist veel nii palju, et kõik ei peagi olema asfalteeritud ja hiiglama puhas, et olla hämmastav. Vabastav oli näha kohta, kus ei ole suurt midagi euroopalikku. Kogu selle väikese kaose keskel imetlen naisi, kes staatuse sümbolina kõrgeid kontsi kandes selle rägastiku peavad läbima. 29.04.12 Kirjutan päevamärkmeid pealambi- ja küünlavalgel, sest ma olen Aafrikas ja siin käivad asjad natuke teistmoodi – elektriliini uuendamisega kaasnevad igapäevased pikemad/lühemad elektrikatkestused. Ah, elekter ongi ülehinnatud. Täna oli minu siinoleku ajal esimene maavärin - üsna pisike teine, kuulda midagi oli, aga tunda ei miskit...topsiku või kaks võiks ju riiulilt alla kukutada, muidu nagu polegi õige värin. Päev algas ilusa ja selge ilmaga ning suurepäraselt oli näha mäestik, mis eraldab Ugandat ja Kongot. Üleüldse on siin päris mägine – nõlvadel turnimine võtab jätkuvalt kohati hingetuks. Eriline südametreening oli meie tänane matk vulkaanikraatri serval. Meist umbes 45 minutilise autosõidu kaugusel asub lähim puhta/selge veega ujumiskoht, nimelt imeilus kraatrijärv. Matkasime Sille ja Andrewga (šimpansi hammaste uurija USA-st) mööda kraatri ülemist serva. Ringi ümber järve otsustasime lõpetada mööda alumist, metsikumat rada minnes. Sellist rada pole ma varem läbinud – üles-alla, kivid, muda, kaljunukid (koos trobikonna päris kopsakate nahkhiirtega). Rada lõppes ujumiskohas – kosutav auhind hingetuks tegevale matkamisele. Asju kaasa pakkides hoiatati, et on võimalus saada päikesepõletus (sellest ka minu seljakotis olev 50+ SPF päevituskreem), kuid jäime hoopis kergemat sorti paduvihma kätte. Ujumiselamuse muutis selline ilm veelgi meeldejäävamaks – kergelt sinakasroheline läbipaistev vesi, vihmapiisad järvepinnal. Padukat trotsides ronisime mööda treppe kraatri servale, kus asub kena puhkekeskus. Peamajas nautisime vaadet järvele ja kraatrinõlvadele ning jõime aafrika teed (väga-väga maitsev piimane ning rohkete vürtsidega tee). Kokkuvõtvalt võis päevaga rahule jääda, võis väga rahule jääda. Ja siis kui sa arvad, et päev on läbi ja valmistud õhtuseks hambapesuks...tulevad army ant-id ja üritavad su maja üle võtta. Saime nende plaanile jaole siis, kui nad olid just meie verandale jõudnud ja valmistusid tuppatungiks. Meie strateegia: esiteks – mehaaniline eemaldamine (põrandaharja ja brutaalse tallumise teel); teiseks – Nicolalt petrooliumi laenamine ja sissetungi radade pritsimine; kolmandaks – kannutäie vee keetmine ja suuremate kogumite kõrvetamine/uputamine; neljandaks – üks silm lahti magamine, et vajadusel uus rünnak peatada. Sipelgad ei ole mulle kunagi liiga palju meeldinud. 30.04.12 Hommikuks oli selge, et maja suutsime enda käes hoida, aga sipelgate poolt oli üle võetud köök (asub eraldiseisvas majas). Eriti usinalt oldi gaasipliidil oleva poti kallal, milles asus meie hommikusöök (potis oli paks kiht sipelgaid ning poti serv samuti kobrutas neist). Jätkasime petrooliumitõrjega, kuid tulemust ei olnud. Seega võtsime kasutusele drastilisemad võtted ja panime potile tule alla – nüüd olid tulemused silmaga nähtavad. Tundub, et meie üsna sirgjoonelistest vihjetest saadi aru ning praeguseks on köök sipelgavaba. Järgmise meeleheitliku sammuna oleksin ma üritanud Cutaseptist leegiheitja valmistada – meeldiv, et me täna sinnani ei jõudnud, sest põletushaavadega lähimasse haiglasse mootorrattal sõita on elamus, millest ma olen nõus loobuma. Jõudsin juba eile elektrimehi sajatada, kuid tuli välja, et seekordse katkestuse põhjustas elektriliinidesse turnima läinud black and white colobus. Hommikust saadik ootab väike otsasaanud elukas, et keegi temaga midagi ette võtaks (kunagi varem otsa saanud red tail olla pandud formaldehüüdi = ämbritäis ahvi). Kuigi põhjus on teada ja liinidest eemaldatud, oli sellegi poolest vaja Davidi (Golden cat’i uurija) nõudvat kõnet pealinna, et vool tagasi saada.

Meeri Ugandas..

Kuna olen praeguseks hetkeks juba pehmelt öeldes väsinud, ei suuda ma teile midagi vaimukat kirjutada. Meeri on õnneks veel üsna ärgas (hetkel küll teeb väikest uinakut), mistõttu edastan teile tema muljeid. 25.04.12 Täna korjasime ikka röövikuid ja aitasin Sillet jällegi labori tööga. Osa mu tööst on vaksikute tapmine – kahju on, aga teadus nõuab. Siin on praegu üsna jahedad ilmad, aga ikkagi õnnestus mul õlad kergelt punaseks saada. Käisime täna pargi värava juures minu pargis viibimist vormistamas – vaja on luba ja siis selle eest maksta (maksta tuleb sisuliselt kaks korda, aga nimetus kviitungitel on erinev =)). Värava poole jalutades jäi tee äärde kohalik kliinik – kust vist peale plaastri suurt miskit abi ei saa. Lubade vormistaja oli juba oma pausil, kuigi kell oli alles umbes kümme. Oli kolmapäev, mis Sille sõnul pidi olema päev, millal kõige suurema tõenäosusega on inimesed tööl – esmaspäeval nad veel ei jõua, no ja mis mõtet reedel tulla on kui nädalavahetus on vaba. Nicolal (Punasaba guenonite uurija Šotimaalt) oli selja peal mangofly röövik. Soovitan googeldada ja mõnda youtube-i videot vaadata. Tegu on kärbseliigiga, kes muneb oma munad niisketesse kohtadesse (kuivav pesu, niiskeks saanud istmekatted) – arenev röövik otsib endale peremeeslooma (koer, inimene) ja teeb selle naha alla mõnusa pesa, kasvab seal 8-12 päeva ja siis väljub. Nicolal oli tegelikult juba paar päeva selja peal imelik punn olnud, aga ta vist elas eituses ja ignoreeris seda. Täna palus ta meil asja uurida ja selgus, et naha all on mangofly röövik. Jah, see tõesti ongi nii tülgastav nagu jutu järgi tundub. Igatahes meil ei õnnestunud seda elusalt välja saada ning tapmiseks tõmmatakse naha peal olev rööviku õhuauk küünelakiga üle. Õhtuks oli elukas surnud ning saime ta välja pigistada. Umbes 8 mm pikkune valge mittemidagiütlev jublakas, aga enda naha alla küll ei tahaks. Rööviku-naha-alla-sattumise-ärahoidmise meetodina triigitakse siin kõik pestud pesu hoolega ära, et hävitada võimalikud riietel olevad munad. Teised lasevad kohalikel naistel oma riided pesta ja triikida, aga Sille ja mina saame sellega ise hakkama. Ja siis saab ainult ennast süüdistada, kui pole olnud triikimisel hoolas. Pärast rööviku eemaldamise protseduuri oli tunne, et need tegelased on igalpool ja pärast peapesu käisin ringi buffiga (paranoiline nagu ma olen). Ahvid, ahvid, ahvid – nad on siin tõesti igalpool: metsas, laagris. Seisin täna tagumise ukse juures ja nägin kuidas aiaaugust tuli üks suurem L`Hoest – vaatas ringi, ei näinud mind ja hakkas oma karja minust umbes 5 m kauguselt üle õue juhatama. Järgmine, kes august tuli nägi mind, kahtles korraks oma juhi otsuses, aga ikkagi järgnes. Kolmas pistis pea august läbi, nägi mind – mõtles vist, et esimesed kaks on hullud – ja jooksis minema. Meie maja tagant läheb läbi ka üks red colobus-ide rada (ehk siis ladvad, mida mööda nad rändavad). Koomilised on nad küll. Ukse juurest on hea vaade ühele pikemale hüppele, milleks kõik ahvid julgust koguvad. Võtavad hoogu, võtavad veel hoogu, jooksevad juba oksa tipuni ja siis otsustavad, et targem on see vahemaa ikkagi mööda maad läbida. Ja nii nad sealt lähevad, ligikaudu 50-pealine kari, üks vähem graatsiline kui teine. Nägin täna oma maja roti ka ära – täissöönud, aga kiire teine, pani mind ka sprintima (milleks ma muidu juba aastaid pole põhjust leidnud). Ei saaks öelda, et ma naudin ta kohalolekut. 26.04.12 Äratus on tavaliselt kusagil 7 paiku. Täna ärkasime veidi varem, sest oli vaksikute tapmise päev – öösel valguspüügi kohta kogunenud isased vaksikud saatsime unenägude maale ja emased lähevad laborisse. Täna käisime minu mõistes õiges vihmametsas – kõrged eksootilised puud, liaanid, niiskus, häälitsevad ja latvades ragistavad ahvid – tõeline džungel. Mets on täis elevantide karjade poolt rajatud radu – pärast nende läbiminekut on enamasti alles äratallatud tühi maa. Vett täis jalajäljed on nagu väikesed tiigid, kus tahaks solberdada. FA-d (field assistant) on toredad – kuigi üldse mitte nii ühte nägu nagu Sille kirjeldas. Meid Sillega on igatahes korra kaksikuteks peetud ja üleüldiselt olevat me nagu õed. See näitab, et kohalikel on samuti raskusi meil vahet tegemisega . FA-d on üldiselt tublid, aga võrdluseks: kui meie Sillega läheme metsa, siis leiame ligi 30 röövikut, aga nemad tulevad mõne tunni pärast, naeratavad, kehitavad õlgu ja ütlevad, et täna jälle ühtegi ei leidnud =). Igalpool on kombeks kõiki koguaeg tervitada ja küsida how are you? Vastuseks ei oodata midagi sügavamat kui fine või good ja vastuküsimust how are you? Inimesed naeratavad pidevalt ja on muidu rõõmsad. Kui FA metsas matšeetega teed rajas, siis Sille soovitas natuke kaugemale hoida, nad ei pidavat nendega väga koordineeritult toimetama. Metsaradade korrashoiust nii palju: kui kiiret pole, siis rassivad paarkümmend meest nädala jagu, aga kui mõni tähtsam nina on tulemas, siis tõmmatakse trimmerid käima ja tehakse töö paari päevaga ära – eks inimestele tuleb tööd leida (nagu meie ühistranspordi assistendid Tallinnas). Nägin ka saekaatri ära – vaja on kahte mees ja lehtsaagi, tulemuseks vägagi sirged ja ühtlase paksusega lauad. Siit ka laudade hind – umbes 15 000 kohaliku raha (shillingute) ehk 5 euro eest saab 2-meetrise jupi. Üks assistent tõi meile täna uue gaasiballooni...mootorrattaga muidugi. Ma veel pole näinud, aga siin transporditavat mootorrattaga ka kitsi ja elutoa mööbli/diivanite komplekte – ei ole probleemi.

Sille ja Meeri Ugandas

Eesti!

23.04.12 Väga VÄGA vaevarikkad kaks päeva. Meeri õnnelikult kätte saadud ja jõudsime peaaegu elusana tagasi ka. Peaagu selle pärast, et bussisõit oli piinarikas nagu oligi karta. Ma ei tea, kes sellele Martinile viitsib 3 nädala pärast vastu minna...oeh. Tänan koduseid leiva ja kirjade eest. Eriti suured tänud Vollile. Kahtlustan, et ta väga vabatahtlikult kirja kirjutamisel ei osalenud ning Liis pidi üsna palju jõudu tarvitama, et teda värvi sisse kasta. Homme on Eesti õhtu siin- leiva, kommide ja Vana Tallinnaga. Kuidagi peab ju teisi veenma, et Eesti on olemas...

22.04.12 Ärkasin hommikul 4ja paiku mingi kahtlase heli peale. Unisena jõudsin järeldusee, et Rotu on saiakoti kallal ja üritab sisse murda. Hõikasingi siis magamistoast kööki, et: Kõtt, Rotu! Aga vastuseks sain hoiatava kõhukorina. Näeh, hoopis elevant oli akna taga ja sahistas põõsa kallal. Noo ja muidugi oli mul vaja ka vetsu minna. Tantsisin minutikese köögis ühel jalalt-teisele, kuni enam kannatada ei jõudnud ja siis olin sunnitud õue minema. Elu adrenaliinirohkeim põõsakülastus. Õnneks elevant austas mu privaatsust ja me ei kohtnud põõsa all. Tuppa tagasi jõudes ja voodisse pugedes olin veel terve tunnikese üleval, enne kui adrenaliin lahtus... Voot, nüüd olen ametlikult elevandiga riielnud ja hakkan Entebbe poole liikuma. Mul kulub Entebbesse jõudmiseks sama palju aega, kui Meeril Eestist Ugandasse tulemiseks.

Eero kirjutas mulle..jei! Aga hommikul hakkan Kampala poole reisima, et Meerile vastu minna. 5 tundi piinarikast bussisõitu..õnneks ma armastan Meerit piisavalt, et ära kannatada need tunnid.

17.04.12
Öökisin just natuke õues. Avasin paki piima ja võtsin kohe suure suutäie otse pakist ja siis tormasin õue öökima. Noo kui Eestis on piim halvaks läinud, on see ikka halb. Kujutage nüüd ette, et halvaks on läinud piim, mille säilimiseg on aasta... ja siis te mõistate mu reaktsiooni.

Aga üldiselt on elu väga EURO..Ainult õhtul peab köögis kikivarvukil käima, et hiirte peale ei asuks. Aga õnneks mulle hiired meeldivad..

Ja Haa-HAAA, Meeril on reisipalavik...

ja nõudepesuvahend on mõeldud ka vetsupoti küürimiseks..tervislik..

15.04.12
Kuidas veedate teie enda pühapäeva öid? Mina üritasin viimased tund aega saada head pilti paarituvatest vaksikutest. Igati normaalne tegevus keset ööd...

13.04.12
Olen loomu poolest suur kakkude sõber. Olen veetnud ma ei tea palju tunde kakukaamera seltsis Klausile ja Klaarale kaasa elades. Kakud on kohe kindlasti lindude seast mu lemmikud, aga need kakud, kes mul siin see aasta on...pühhod! Esiteks hiilivad nad seljatagant ligi, võtavad ööliblika otse mu kõrvad, mille tõttu ma muidugi mitu väikest südamerabandust saan ja pooled enda vaksikud maha pillan. Ühel õhtul võttis kakk suure liblika otse mu nina alt, kui seda pildistada püüdsin. Teiseks ei karda nad mind kohe mitte üldse. Neil on kindel oks, mille peal nad istuvad ja sobivat hetke mu pool-surnuks ehmatamiseks ootavad. See oks on täpselt mu vetsutee kõrval, mis tõttu pean kakkudest umbes 1,5 meetri kauguselt mööda kõndima. Võiks ju arvata, et nad vaevuvad ära lendama, kui neile nina alla kõnnin, aga ei. Nad lihtsalt jõllitavad enda suurte hiilgavate silmadega iga mu sammu: vaatavad kuidas ma maja poolt tulen, nende nina alt möödun ja siis vetsu suundun. Seda teevad nad muidugi endale iseloomuliku 180 kraadise pea pööramisega. Ja siis karjuvad nad veel kõige pingelisemal hetkel uhuuuuu ka, mille peale jälle väiksese südamerabanduse saan. Täna istusid nad kahekesi ja jõllitasid mind. Ma olen täiesti kindel, et nad hauduvad plaani minu ära tassimiseks..nagu ma ütlesin..psühhod!

Kuuldes uudiseid kodust tekib mul ainult üks tahtmine..ropendada ja veelkord ropendada. Mida ma aga siinkohal ei tee..nii et ületan end taaskord...

Mul pole enda päevikut seekord kaasas, mis tõttu pole mul ka teie aadresse. Kui kellelgi on kaardi soovi, siis palun mulle enda aadress saata ja ma kaalun kaardi saatmist :D

Oh..tere! Pühapäev siis. Voolu pole juba teisipäevast saadik, mis on üsna pikk aeg. Aga voolu asemel on paavianid tagasi. Polnud neid kogu see aeg näinud, aga kui eile läksin prügi välja viskama, siis oli prügiauk paavianeid täis ja mina pidin prügikast kaenlas tagasi lonkima. Vahelduseks tore neid isegi näha.
Võib öelda, et vihmaperiood on ka korralikult alanud. Iga päev ikka sajab tunnikese või paar. Aga siinne sadu ei ole üldse selline masendav..sajab mõnusalt ja siis läheb jälle selgeks ja säravaks.
Sõime just kambaga õhtust pidulikult koos. Igati meeldiv. Igaüks tõi miskit ja nii saigi laud kaetud.
MM..ja rohkem polegi midagi põnevat toimunud. Ootan juba Meerit vaikselt...

munad kirjuks!

04.04
Unustasin eelmises kirjas mainida, et mu assistent Edith sai pühapäeval poja. Reedel oli ta veel täis päeva tööl ja kõndis nii tööle kui ka koju, mis on võibolla umbes 10 km kokku. Uganda naised on ikka karmid! Õnneks on nende mõlemaga kõik korras.

Mu kokk Molley tõi mulle just terve suure kobaratäie banaane enda aiast. Tahtsin neid teistega jagada, aga Molley ütles, et ei..vii need enda tuppa, need on spetsiaalselt sulle. Head bannanid. Loen siit välja, et ma meelidn vist Molleyle. Ilmselt selle pärast, et ta ei pea mu kummikuhaisuseid sokke pesema . Ja vägisi tekib kahtlus, et kohalikud hindavad, kui nende tööandja suhtub neisse kui võrdsesse.

3.04.12
Elu kulgeb vaikselt. Laupäeva hommikul ärkasin mootorsae häälte peale. Esimene mõte oli, et mida paganat see Raido (mu vend) juba nii vara saeb. Hetk hiljem jõudis kohale, kus ma olen ja kui suurem unesegadus oli möödas jõudis kohale ka kurb tõsiasi, et mootorsaed on jõudnud ka siia vihmametsa. Enne toimus kogu langetamine kirvega, kuid aastaga on ka siin elu edasi arenenud ja juba on kuulda sae möirgamist. Tundub, et vihmametsa ei jätku isegi mitte 20 aastaks enam... Kuid teades siinsete inimeste oskamatust tehnikat kasutada, võib alati juhtuda, et see üks saemees langetab endale puu kaela ning pärast seda kuulutatakse saed „saatana tööriistadeks“ ning minnakse tagasi kirve kasutamise juurde. Julm lootus..
Tundub, et ma olen kenasti siinse kliimaga kohanenud. Nädalavahetusel oli üks öö üsna jahe ja toas oli ainult 20 kraadi sooja, mistõttu magasin kampsuni ja sokkidega . Kole külm tundus see temperatuur.
Mu naaber James lahkus eile hommikul, millest on natuke kahju, sest ta on 10 aastat töötanud restoranides kokana ja oskab päris head „rokka“ meisterdada. Aga pole hullu, mulle meeldib siinne lihtne toit väga..lihtsalt vaheldus oli meeldiv ja teda hoos jälgides oleksin isegi võibolla midagi lõpuks õppinud. Praegu jõudsin lihtsalt arusaamale, et ma ei tea kokkamisest ikka mitte midagi. Eile õhtul saabus juba mulle ka uus soomlasest naaber, nii et üksinduse hirmu pole. Lisaks on mul juba umbes 250 röövikut, kes mulle igapäevaselt seltsi pakuvad ja ka rott. Väga armas Rotu on: suured kõrvad ja kena kasukas. Eile öösel ronis Rotu mulle voodisse ja pidin teda noomima, aga tavaliselt käitub ta ilusti ja sõpru pole ta ka veel õnneks külla kutsunud.
Nii et kõik on hästi.

29.03.12
Üritasin just otse pakist piima juua. See lõppes sellega, et nii mina kui ka põrand on nüüd üleni kleepuva maasikapiimaga koos. Ja seekord ei ole probleem üldsegi mitte selles, et ma juua ei oskaks vaid olin sunnitud kõik otse välja sülitama, kuna piima sees oli sipelgas...ja sipelgatest pole mul siin viimase 24 tunni jooksul puudust olnud.
Army ant’idel on praegu mingi rändeaeg. Kõik algas eile hommikul, kui Freerki köök oli üleni sipelgatega kaetud ja isegi köögis elav rott maha murtud. Freerk pesi köögi etanooliga puhtaks ja rookis sipelgad välja. Päeval vudisidki sipelgad metsa poole tagasi ja kõik tundus hästi, kuid kui eile õhtul kui jõudsin pärast tunnist kohvikus käimist tagasi..oli juba eemal teada, et asi ei ole õige. Umbes 15 m enne maja satusime Jamesiga lihtsalt rünnaku alla. Kui tavaliselt jooksevad nad jõemoodi moodustisena ringi, siis maja ümber oli suisa meri. Mõlemad kilkasime nagu väiksed tüdrukud, kui sipelgad püksi lõpuks jõudsid...ja neid ei olnud ainult üks. Tegime majale tiiru peale ja otsustasime, et pole hullu..majas neid ju veel pole. Oi kuidas me eksisime. Umbes 15 min hiljem hakkas laine minu toa poole murdma. Valasin lävepakul etanoolist triipu ette (jah, nii me kasutamegi kallist 96 protsendist etanooli..sipelgate pesuks), kuid sellest polnud mingit kasu, sest nad jooksid etanoolist otse läbi ja olid minuni jõudes lisaks tige olemisele veel ka purjus. Umbes 30 minutit hiljem oli mu köögiosa üleni sipelgatega kaetud ja mina pideva rünnaku all. Jõudsin vaid toidu majast välja visata ja endale hädavajalikud asjad seljakotti toppida ning siis tunnistasin kaotust. Seisin majast paari meetri kaugusel oleva valli otsas ja vaatasin, kuidas maja vallutatakse...ja siis oli muidugi vaja elavantidel veel mu seljataha hiilida. Mh..kumb on hullem, kas elevantide rünnak või sipelgate..Igastahes ei tahtnud ma kumbagi proovida ja loobusin enda majast selleks ööks. Leidsin ulualuse Vincenti juures ja magasin öö tema laboris. Poole öö peal ehmatasin end sellega üles, et mulle meenus, et kõik mu kogutud vaksikud on endiselt majas, kuid tagasi ma ka kohe kuidagi ei tahtnud minna. Hommikuks olid sipelgad toast taandunud ja valitsesid vaid õueala...ja kõik mu proovid olid ka kenasti alles. Nii et kõik läks hästi seekord. Ainult sipelgad meeldivad mulle iga päevaga aina vähem. Filmisin ka kogu seda pulli, nii et saate oma silmaga sipelgarünnakut näha ja kuulda kuidas ma vannun, kui mõni sipelgas filmimise ajal kusagilt magusast kohast hammustas.
Tööd on juba üsna palju. Päevad hakkavad vaikselt 12 tunnisteks venima. Aga selleks ma ju siin olengi.
Voolu on endiselt vähe..praegu on seda vist mingi veerandi faasi jagu, sest säästupirn laes vahepeal kumab õrnalt ja siis lahvatab heledaks ja siis kustub ära. Väga midagi vooluvõrku ühendada ei taha.

19.03.12
Ajal ja ruumil on siin teistugune tähendus. Ärkan tihti öösiti kell 3 üles, sest mulle tundub nagu oleksin juba terve päeva maha maganud, mis sest, et alles napilt kolm tundi on voodisse pugemisest möödunud ja ööhääled alles akna taga. Olen olnud siin 2 nädalat, aga tunne on nagu ma poleks siit vahepeal 10ks kuuks ära käinudki. Nagu mingit muud maailma ei eksisteeriks.
26.03.12
Olen kohutav blogija. Vabandan kõigi nende ees, kes mu käekäigust hoolivad. Põhjuseid, mis ma nii harva kirjutan teile on mitu: esiteks olen üsna paljudega teist igapäevases kontaktis, teiseks on selline rahulik kodune tunne siin. Mis ma ikka enda „kodustest“ toimetustest kirjutan.
Aga üldiselt läheb mul endiselt hästi. Pidin eile kalendisse vaatama, et välja mõelda, kaua ma juba ära olen olnud. Tõesti on selline tunne, et ma poleks vahepeal siit ära käinudki. Töörindel on endiselt asjad aeglased. Tööd nagu jätkub terveks päevaks, aga katsed on veel ikka väiksemahulised. Ootan ikka vaksikute uputust.
Nädalavahetus oli igati kena. Käisime seitsmekesi järve ääres vaba päeva veetmas. Vulkaanikraatris olev helesinine järv oli vapustav. Lisaks sellele ei pidavat seal bilharziat olema, mis tähendab seda, et istusime nagu hülged tundide kaupa vees ja ujusime ringi. Liisil soovitan igaks juhuks järgi vaadata, millega bilharziat ravitakse, juhuks kui seda seal ikka leidus. Õhtul leidisin ennast endalegi üllatusena klubist, kuhu me seltskond mikski suundus. Ma sain aru, et läheme koju tagasi, aga kui takso klubi ees peatus, polnud enam pääsu. Klubielamuse võib lühidalt kokku võtta järgnevalt: 7 nohikust bioloogi ja halb muusika. Aga noh, natuke tore oli ikka.
Avokaadod on ka lõpuks ometi valmis. Paar nädalat veel..ja olen ise üks avokaado. Söön neid lihtsalt nii palju. Need on nii head, mitte nagu need rohelised junnid, mida meil poes müüakse. Mu naaber naerab iga hommik, kui mind enne päiksetõusu juba avokaadosid söömast leiab. Kõik puuviljad ja juurviljad on siin imehead. Ah, elu on ilus!
Mind hämmastab endiselt, kuidas mul vedanud on. Ma teen tööd, mida armastan ja millest ma kunagi unistadagi poleks osanud. Mul on imelised sõbrad, kes on minu nimel kõigeks valmis ja kelle nimel olen kõigeks valmis. Üks ideaalne kass ja teine niisama tore karvapall. Ja abikaasa, kes armastab ja usaldab mind ning ei kärbi mu tiibu. Olen nii tänulik selle kõige eest.

18.03.12
Oh miks, oh miks ma teile ei kirjuta? Ööd on siin mustad ja pikad. Elekter harva ja küünlad põlevad kiiresti. Tegelikult ei ole need mingid vabandused muidugi. Polnud nagu siiani väga midagi kirjutada ja elekter on ka tõesti pool ajast ära olnud.
Praegu on kell 12 öösel siin. Mu 3 uhket datalogerit ütlevad, et sooja on 22,4 kraadi (Tänan Daniel) ja ma joon väsket piima, mis on toodetud Fresh Dairy meierei poolt mais 2010 ja mille parim enne oli veebruaris. Mitte, et sellel mingit olulisust oleks, et poest kogemata vana piima ostsin, sest piima pole seal nii kui nii mitte grammigi ja mis iganes seal on juba pahaks ei lähe.
Elu kulgeb kenasti. Freerk saabus ka enda perega siia, nii et Tartu Ülikool on uurimisjaamas praegu esirindel. Minu töö läheb endiselt aeglaselt. Vihmad küll saabusid, kuid vaksikud ikka väldivad mind. Neid ikka juba on ja katse vaikselt käib, aga vähe. Ja röövikud on ka kusagil peidus.
Voolukatkestused on igapäevased. Päeval ei ole praktiliselt kunagi voolu ja mõnikord ei tule vool tagasi ka ööseks. Laupäevad on tavaliselt vooluvabad. See on iseenesest on tore, sest siis koguneb kõik rahvas mu naabri verandale ja jutustame hilise ööni küünlavalgel. Siin on 1 usakas, inglane, kandalane, šotlane ja usakas, kes on elanud kogu elu Aafrikas (muidugi nüüd lisaks ka Freerk ja co). Nendega koos aja veetmine on äärmiselt lõbus, sest olles maailma eri paigust, on neil täiesti erinevad aktsendid ja nad ei saa üksteisest üldse aru. Kanadalane räägib prantsuse aktsendiga, mis seisneb selles, et igast sõnast hääldab ta ainult paari silpi. Usakal on selline pehme mulin ja šotlasest on üldse võimatu aru saada. Toredad inimesed kõik ja igati abivalmid.
Täna käisin Fort Portalis. Ostsime Freerkiga akusid ja muud säärast ning hiljem sain teistega kokku ja jäin veel paariks tunniks linna. Nii vahelduse mõttes.
Varasematest päevadest ka üks seik. Käisin külas kraami ostmas ja õmbleja juurde riiet viimas. Õmblejal on katseldada umbes 5 põnni, kes on kõik nooremad kui 4 aastat (ta enda lapsed ja orvud). Lapsed istusid maja ees maas ja teritasid pliiatseid. Teritamiseks olid neil žiletiterad. Üsna võigas oli vaadata, kuidas väiksed sõrmed hoiavad tera ja nüsivad hoolsalt pliiatsit. Jah..ja Euroopas peavad lastel kooli minnes olema ümara otsaga käärid.
Muidu kõik ikka korras. Muretseda pole vaja. Tervis ka täiesti kombes, kui väike päiksepõletus välja arvata. Ja kui minust midagi paar päeva miskit kuulda pole, ei tasu ka muretseda.
Ikka rõõmus ja roosa.

jei

Vihm saabus lõpuks. Mitte veel küll eriti suuresti, aga abiks ikka. Vaksikute kohta ei tea veel ikka, kuna eile polnud voolu ja täna on ebatavaliselt külm õhtu, nii et keegi lihtsalt ei lenda. Reedel peaks ka Freerk kogu enda hiilguses siia saabuma, eks siis ole näha, mis tuuled ta endaga kaasa toob. Elu läheb vaikselt. Kantseldan vaksikuid ja assistente ja naudin loodust. Paavianid pole veel tüli norida proovinud ja teised ahvid on endiselt nunnud.
Täna käisin Isaiahiga Mainaros, mis on umbes 30-40 km siit. Tegu on 1994 aastal taastamisse läinud vihmametsaga, mis on sisuliselt lihtsalt kole võsa veel praegu. Aga 5 tundi ringi sõita oli tore. Just- sinna ja tagasi sõit võttis aega 5 tundi, sest need Uganda teed ja pisike 125ne mootorratas.. Oh. Kuidas siis seda kirjeldada..paljud mu lugejatest teavad ilmselt Loobu jõe orgu Jõeperes. Noo voot..võtame siis selle oru, eemaldame teelt asfaldi, suurendame aastast sademete hulka 4 korda umbes, laseme erosioonil oma töö teha ja viskame kogu tee rusikasuurusi kive täis. Tõus-langus, tõus-langus. Tulemuseks on tavaline Uganda maantee. Hambaid pidi hoolega koos hoidma, et keelest ilma ei jääks ja mu käed oli pärast surnud istme külge klammerdumisest. Aga tore oli. Uganda on ikka vapustavalt ilus maa.
Ja rohkem midagi põnevat (peale avide) ei toimugi hetkel. Ootan vaksikuid..

PS. Tänud Karinile kommide eest- mugisin täna ämbliku ära.

12.03
Oh..tööd on liiga vähe hetkel. Kõik on kuiv ja põuane. Röövkuid on vähe ja emaseid vaksikuid pole. Assistentidel pole suurt miskit teha. Hakkaks juba sadama...

voolu pole

10.03.2011
Kaks esimest valguspügi korda olid üsna lootusetud, kuna olin ainus, kes lambi valgel ringi tiirutas. Jõudsin juba end kasutuna tundma hakata, aga eile olid ka vaksikud rõõmsalt platsis. Püüdisn mõne emase ja toppisin hunniku isaseid surmutisse. Hakkab looma. Vihma pole aga endiselt sadanud. Midagi rabavat pole ka vahepeal toimunud: toimetan vakselt ja üritan katseid käima saada. See oleks palju lihtsam, kui röövikud ka koostööd teeksid, aga küllap jõuab.
Täna on rahulik päev. Assistente pole, suurt tööd laboris veel pole ja linna ka ei olnud vajadust minna. Voolu ka pole, mistõttu meisterdasin konservikarbist jällegi teeküünla, et õhtul toas midagigi näeks ja liikuda saaks. Aga üldiselt muudab rahulik päev mind rahutuks. Pilte pole veel teinud, kuna endiselt arvan, et mul ei ole sobilik külavahel ringi käia ja pildistada kõike nagu turist, kui tahan, et mind tõsiselt võetaks.
Aga jah. Kõik endiselt korras. Naudin head sööki ja ootan, et avokaadode hooaeg algaks. Nii väga ootan. Ostsin endale külast limpsipudeli täie mett 1.60ga...teed ainult ei ole. Paganas. Aga kohalik mesi on sellise huvitava suitsuse maitsega ja maitseb saia peal hää.
Njah, hüplev ja üsna sisutu jutt sai seekord, aga pole midagi rabavat 2 päevaga juhtunud. Selline igapäevane elu vihmametsas. Teate ju küll.. ..

08.03

08.03.
Olen juba teist päeva rõõmsalt uurimisjaamas ja tunnen end vägagi koduselt. Sõit siia läks vaevaliselt, aga üldiselt kenasti.
Hakkasin eile Entebbest Kampalasse sõitma 6.30 hommikul, et vältida ummikuid. Vahemaa on umbes 40 kilomeetrit, kuid sõiduks kulus ikka 2,5 tundi, kuna isegi hommikul kell 7 on Kampalas juba ummikud. Väljas oli veel pime, kuid lapsed kõndisid juba 6.30 kooli, kuna paremates koolides algavad tunnid kell 7. Lihtsalt karm. 5-6 aastased üksi tänavatel pilkases pimeduses autode vahel kooli minemas. Helkureid muidugi pole ja mootorrattad kasuta ka tulesid. Üsna hull kaos.
Igastahes jõudsin kenasti bussijaama ja sain ka bussile. Bussiks oli vana 67 kohaline Scania..aastast..ma ei tea mis. Aga suured kõlarid olid sisse pandud ja „tümm“ karjus üle bussi. Istusin noore naise kõrval kellel oli ka 3 väikest last. Täiesti normaalne oli bussis lapse mitte nii meeldivalt lõhnavaid pükse vahetada ja jätta mustad püksid lihtsalt põrandale tundideks. Kõik praht, mis bussis tekib visatakse lihtsalt maha või bussi aknast välja. Kogmus oli huvitav. Korraga aga keset põlde buss peatus ja üle poolte inimestest läksid välja. Ei saanud kohe aru, mis toimub, kuna naisterahvas mu kõrval inglise keelt ei rääkinud. Olin juba veidi segaduses ja ärevil kui bussijuht mulle olukorda seletama tuli ja küsis, et kas sooviksin ka ennast kergendama minna. Vaatasin aknast välja..ja näedsa..kõik kergendavadki ennast keset maanteed ja põlde. Pidin viisakalt keelduma kõigi ja eelkõige enda huvides, kuna see oleks ilmselt liikluses kerge kaose põhjustanud, kui ma enda säravvalget tagumikku keset teed lehvitama oleks hakanud. Õnneks polnud vaja minna ka.
Jõudes Fort Portalisse kutsusin endale juba tuttava takso järgi, tegin kerge ostlemistiiru ja tulingi rõõmsalt jaama. Sain endale majakese ja olen juba kenasti sisse sättinud. Majakese üürimine võtab küll kergelt hinge kinni, kuna hind on kahekordistunud selle ajaga. Maksan umbes 150 eurot kuus selle eest, mida on rohkem kui mu Tartu korteri eest. Aga mis parata.
Naabriks on mul tore Britt, kes uurib must-valgeid colobus ahve (kuidas iganes seda kirjutada tuleks- Google pole kirjutamise hetkel käepärast, nii et ei saa kontrollida). Igstahes võtsime plaani, et ta õpetab iga õhtu mulle mõne uue kauni sõna kaunis inglise keeles. Igati kaunis.
Muidu plaanin vakiselt enda tööd siin. Uurin olukorda, kes mida teeb ja mis kus asub. Kuna kasutan nii enda siia toodud varustust kui ka Heikki varustust, siis kraami kokku otsimine võtab aega. Kõik asjad on kusagil erinevates kohtades. Enda lambikese panin juba üles ja tahtsin täna ka suuremat püüki teha, aga siis avastasin, et surmutid on ühes ruumis luku taga ja just seda võtit mul pole. Mis seal ikka..eks püüan lihtsalt mõne emase, kui neid on ja alustan katsega.
Tunne on nagu oleks siit ainult paar päeva eemal olnud. Kodune tunne on. Magasin täna öösel nii hästi..nagu omas voodis oleks. Aga seoses voodiga..ma olen vana suslik see kord. Võtsin Tartust oma padja kaasa ja ostsin endale uue teki (et vältida neid kümneid puuke, mis kohalikke tekkide kasutamisega kaasnevad ja ka neid „mango flies´i“ kes naha alla poevad). Nii et elan nagu kuninga kass. Kui veel vaiba ka põrandale voodi ette saaks oleks kõik hea. Kardina juba panin endale akna ette. Nii et asi muutub aina hubasemaks.
Aga jah..muretseda pole vaja. Veidi väsinud olen, kuna pole harjunud enne seitset ärkama (koduse aja järgi enne 6t siis) ja kuumuses ringi müttama, aga küll ka see väsimus läheb üle, kui kuumaga harjun. Tegelikult on siin üsna ok temperatuur praegu: nagu soe ranna ilm- ilma rannata. Nii et kõik on hästi.
Ainus negatiivne asi on, et mu maja on kõige madalama koha peal siin laagris, mis tõttu levi mul siin pole praktiliselt üldse, aga temperatuuri koha pealt on see hea, sest olen kenasti puude varjus. Mu number on ¬+256793209513, aga igavuse pärast helistada mulle ei tasu. Ainult siis kui midagi päriselt ka asja on.
Ja ma ei tea, kas võimsa pealambi ostmine ikka oli hea ideee, sest näen igat särvat silmapaari 100 m raadiuses, mis mind jõllitavad...

05 ja 06

05.03.12
Eellugu sai ka kirja pandud. Nüüd ma täitan ülesannet. Siiani läheb kenasti. Saabusin Entebbesse ja kavatsen siin olla ka homme, et osta ravimeid, vahetada raha jne. Ei taha Kampalas väga üksi kolada. Lend oli piinarikas, sest istusin seekord lennuki keskel olevas 4ses reas, kus ruumi eriti polnud ja tagumik oli juba pärast kolmandat tundi kandilne. Üritasin ennast lõbustada magamise ja „Alvini ja koopaorvatega“...kumbki ei lõbustanud. Asi, mis mind pidevalt pakutavat lennukisööki mugides vaevas oli stjuardesside fenomen. Mis on selles ametis nii erilist, et selline fenomen on tekkinud. Selle 10-11 tunni jooksul mis ma lennukis piinlesin ja toitu mugisin, pidid ju need vaesed stjuardessid seda toitu ju koguaeg mulle ette kandma ja prügi minema vedama. 10 tundi järjest küürutad, teietad ette ja taha ja kärutad enda pisikese ratastega „restoraniga“ ringi põll ees ja vahelduva eduga kummikindad käes. Noo ei tundunud see töö nii glamuurne ühtegi. Pärast olid nad üsna räsitud moega. Ühesõnaga, ei ma saa aru.
Sattusin enda lennuga kogemata ka Rwandasse, sest tuli välja et mõngi päev sõidab lennuk enne Entebesse ja siis Kigalisse, kuid mõni päev hoopis teistpidi. Täna oli siis see mõni päev. Sain tunnikese ka Rwanda pinnal olla.
Aga muidu on kõik hästi. Lisaks sellele, et hommikune bussipilet Tartust Tallinna maksis 17 euri, röövis ka taksojuht juba mind rämedalt (3 dollarit umbes), aga ei viitsinud vaidlema temaga hakata. Oli teine nii ilusti mul lennujaamas vastas roosa sildiga. Ostku endale midagi ilusat selle eest.
Nüüd istun enda koledas odavas hotellitoas ja sätin magama ära.

06.03
Hommikul ärgates olin voodi külge kinni sulanud. Veidi järsk on see temperatuuri üleminek nii tagasihoidlikult 15 soojakraadilt toas umbes 30 kraadini. Tegelikult oli täna isegi jahe ilm. Sadas suisa kaks korda, aga higistan ikka nagu puding piknikul. Ahh..jube. Käisin täna tiiru Entebbe peal. Esimene missioon oli raha saada ja teine pudel vett. Mõlemad läksid korda. Üldiselt sain asjad korda ja nagu näete olen ka jälle omadega netis. Jei! Malaaria ravimitega oli apteegis mingine kriis, aga endale sain vajaliku kraami ning eks siis teistele karvastele otsin mujalt. Käisin ka tiiru botaanikaaias ja Victoria järve ääres ja mängisin niisama turisti. Kohtasin ka mingit tüüpi, kes oli Nõuka ajal Moskvas õppinud ja paar aastat pärast seda Rootsis elanud. Päris asjalik tüüp. Teadis Eestist ja meie ajaloost jne.
Olgugi, et päikest oli täna üsna vähe, õnnestus muzungul juba nina ära kärsatada. Olen ikka eriti valge pärast kuid hangede vahel pleekimist. Ise näen, kuidas nahk päikse käes surnuvalge on. Aga nüüd on vähemalt nina punane.
Nii et kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik kombes. Homme liigun Kibale poole..kui ma just bussis ära ei sula, peaksin õhtuks „kodus“ olema.

Teadlane ja teised rollid.

Viimased tunnid on kõige raskemad..lamades veel viimaseid minuteid voodis enda kallite kõrval ja kuulates nende hingamist/nurrumist. Tunned, kuidas sõrmeotstes ja varvastes tekib ärev kuumus ja selg tõmbub higiseks. Kui siiani oled juba nädalaid veennud teisi, et kõik läheb hästi ja muretseda pole vaja, siis nüüd tuleb veenda ennast. Veenda paremini, kui kui kõiki teisi. Tuleb vaigistada neid, kes sosistavad kahtlusi su sees, et kas on ikka vaja minna, kui siingi on ju nii hea, kui siin on olemas kõik. Siis heliseb kell...ja ellujäämine algab. Teel kodust lennujaama käib sisemine heitlus. Lennujaamas enda kallitega hüvasti jättes, ei ole veel kindel, kes jäävad peale, kas sosistajad või see teadlane, kes on andnud lubadused ja sõlminud lepingud. Enne turvakontrolli endal saapaid jalast kiskudes, läpakaid, fotokaid ja lugematuid juhtmeid kotist letile pannes tahaks karjuda. Ja astudes turvavärvast läbi on selge, et teadlane on võitnud. Sosistajad on vait, sest nemad jäid teisele poole turvakontrolli. Nüüd oled sa teadlane ja ainult teadlane, kelle ülesandeks on teha enda tööd hästi, koguda materjali, millest oleks maksimaalselt kasu endale ja teistele. Ei, see ülesanne ei ole teadlasele vastumeelne, see on privileeg, millest ta suurimat nadingut tunneb...kuid mõnikord hetk enne uinumist laseb ta endal meenutada, et ta on palju enamat kui teadlane. Ta mõtleb Temale ja Neile ja teab, et ilma nendeta poleks ta teadlaseks üldse saanudki. Ning siis ilmneb ka tõsiasi, et sosistajad ei jäänudki turvakontrolli maha, vaid nad lihtsalt ootasid vaikides enda aega. Öö pimeduses on kuulda sosinaid igatsusest, armastusest, sõprusest... Kuid ärgates on jälle järel vaid üks, kellel on ülesanne täita. Ja nii sa oledki teadlane, kuni ülesanne on täidetud. Taaskohtudes Tema ja Nendega lubad, et enam sa sellised tempe ei tee. Ka teadlane sinu sees ka nõustub. Ja sa rõõmustad: rõõmustad enda, Tema ja Nende pärast.
Ka teadlane nõustub .............kuni järgmise korrani.

Tsiteerides Dagöt...kummitab juba mitmendat aega..

Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk Sindki..

hoian tervist

.. Olen juba 2 nädalat püüdnud hästi ettevaatlik ja hoolas olla, et vigastusi ei tuleks ja tervis ikka korras püsiks. Pole kelgutanud ega muid vähegi ohtlikke tegevusi teinud. Noo igastahes..Eile nikastasin veini avades pöidla ära (täna valutas terve päeva, väga nõme oli laboris tuubikesi avada ja sulgeda) ning lisaks sellele lõikasin lusikaga lõunat süües huulde. Ma ikka oskan..

ettevalmistused..

Tuleb tunnistada, et see kord on kuidagi närv sees Ugandasse mineku pärast. Täna passisin hommikul 4ni üleval ja planeerisin mõttes reisi. Puhta segane..
Kassisöögi koormad hakkavad juba kööki tekkima, et Vollu 3 kuu jooksul nälga ei jääks..asjade kuhi ummistab elutuba..ja juuksed lõikas ka Liis täna lühikeseks. Hakkab looma..

lennupiletid 2

Seoses lennupiletide omandamisega pidin Soome mõned paberid saatma, et nende käest piletite raha saada, et ma saaksin omakorda raha sellele heale inimesele tagasi anda, kes mulle lennupiletid välja lunastas. Allkirjastasin suure hooga pabereid ja selle käigus lõikasin endale paberiga sõrme nii nagu ma veel pole paberiga sõrme lõiganud. Paberid õnnestus mul muidugi ära veristada. Nii et nüüd on Ugandasse minek verega kinnitatud ja teadusjumalatele vereohver toodud. Võib rahuliku südamega asju pakkima hakata.

Ja leidsingi lennupiletid enda postkastist. Nüüd siis on asi ametlik. Ajeee..

Mõtlen Ugandasse mineku peale..ja vaksikud hakkavad kõhus lendama..

jälle-jälle

Möllan praegu Ida-Soome Ülikooliga lepingut teha, et märtsis jälle Uganda poole kihutada. Niipalju küsimusi vajavad vastust.. ma ei tea, kuhu mu maksud peavad minema, ma ei tea..toppige ümbrikkusse ja kirjutage peale Eesti. Keegi ikka vastu siinpool need võtab.