Tuesday, November 6, 2012
Kui ma alles olin praeguse töörühmaga liitumas ja küsisin Toomaselt, et miks see kõik oluline on, mida me teeme, ütles ta mulle, et suure tõenäosusega ei tule me kunagi sellel teadusolümpial esikohale, kuid oluline on maailmale näidata, et me oleme olemas ja püsida võistluses...
Rahutus hakkab hinge tekkima. 3 inimest meie töörühmast lähevad jaanuaris Ugandasse..ja mina seekord ei lähe. Minu enda otsuse tõttu küll. Kuna olen 2 korda kevadel seal olnud, otsustasin seekord minna sügisel ehk siis pikemal vihmaperioodil. Aga kõik see nende sagimine teeb mind rahutuks. Ja ma tunnen, kuidas taaskord algab mu sees võitlus teadlane versus abikaasa,sõber,tütar. Ja ma tean, et teadlane võidab. Ei tasu arvata, et ma olen hoolimatu. Ma tean, kui palju on mul kaotada. Ma tean, et nutan end oimetuks enne lennukisse minekut. Aga ma tean ka seda, et ma ei taha seda tegemata jätta. See on minu väike missioon.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment