13.04.12
Olen loomu poolest suur kakkude sõber. Olen veetnud ma ei tea palju tunde kakukaamera seltsis Klausile ja Klaarale kaasa elades. Kakud on kohe kindlasti lindude seast mu lemmikud, aga need kakud, kes mul siin see aasta on...pühhod! Esiteks hiilivad nad seljatagant ligi, võtavad ööliblika otse mu kõrvad, mille tõttu ma muidugi mitu väikest südamerabandust saan ja pooled enda vaksikud maha pillan. Ühel õhtul võttis kakk suure liblika otse mu nina alt, kui seda pildistada püüdsin. Teiseks ei karda nad mind kohe mitte üldse. Neil on kindel oks, mille peal nad istuvad ja sobivat hetke mu pool-surnuks ehmatamiseks ootavad. See oks on täpselt mu vetsutee kõrval, mis tõttu pean kakkudest umbes 1,5 meetri kauguselt mööda kõndima. Võiks ju arvata, et nad vaevuvad ära lendama, kui neile nina alla kõnnin, aga ei. Nad lihtsalt jõllitavad enda suurte hiilgavate silmadega iga mu sammu: vaatavad kuidas ma maja poolt tulen, nende nina alt möödun ja siis vetsu suundun. Seda teevad nad muidugi endale iseloomuliku 180 kraadise pea pööramisega. Ja siis karjuvad nad veel kõige pingelisemal hetkel uhuuuuu ka, mille peale jälle väiksese südamerabanduse saan. Täna istusid nad kahekesi ja jõllitasid mind. Ma olen täiesti kindel, et nad hauduvad plaani minu ära tassimiseks..nagu ma ütlesin..psühhod!