29.12.13

Miisu on pakitud, avokaado läpakate vahele lapikuks surutud ja 7.30 homme hommikul asun koduteele. Pats, lase vann vett täis..ma kavatsen mulistada, muidu mul küll lootust puhtaks saada ei ole. Ja ema võib juba varakult kartuleid salati jaoks hakkima hakata.

26.12.13

Kuna mu puruks kukutud verekorpas põlv painduma ei anna veel hetkel, siis vetsus augu kohal kükitamas käimine on kunst omaette- kergelt kujundvõimlemine. Endalgi naljakas.
Üldiselt oli eile selline päev, mida sõnadesse on üsna raske panna. Harriet kutsus meid endaga full gospel kirikusse, mis pidi kohe "seal" olema. See seal olemine osutus muidugi 2,5 h pikkuseks matkaks läbi teetolmu, keset lagedat, lõõskava päikese käes. Iseenesest saan ma täiesti aru, miks selline üksik naisterahvas nagu Harriet seda matka igal pühapäeval ja pühade ajal ette viitsib võtta, sest teenistust viisid läbi kaks kena noormeest, kelle puusanõksud võtsid tantsimise ajal täiesti kosmilisi mõõtmeid. Kujutlusvõimele väga ruumi enam ei jäänud. Üldiselt oli palju tantsu, trummi, laulu ja halleluuja karjumist.Käisime ka jõululõunal Edithi juures, kes oli seitset sorti roogasid kokanud ning pani ka meile hunniku sööki veel kaasa ka. Edithi naabrid panid meile kaasa mune, banaane ja suhkruroogu ja kutsusid ka ööseks enda juurde jääma. Lapsed rippusid nii kaelas, käeotsas ja oleks ka kukile roninud kui vähegi võimalust oleks antud. Õhtul koju jõudes olime täiesti mustaks ja kleepuvaks katsutud, jalad ümmarguseks käidud ja vedelesime Üllega diivani peal kui kaks äraaetud hobust. Täna loivame teosammul ja valutame. Külas on täna matused, sest jõul nõusid oma osa ja kaks inimest jõulutasid ennast lihtsalt surnuks. Võib vaid rõõmustada, et meil Üllega läks isegi hästi.

24.12.13

Teised veristasid külas täna lehma, mina veristasin ennast. Üdini graatsiline nagu ma olen, õnnestus mul libiseda lahtiste kivikeste peal ja keset küla ikka korralikult käpuli maha käia. Üsna kaunis oli, kui keset päikselõõska veri mööda mu lumivalged jalgu voolas. Õnneks on mul esmaabitarbed koguaeg kaasas ja sain ennast kohe ära puhastada, aga veri, saadanas, on selle nelja kuu ubade söömise peale ära unustanud, et muu hulgas, peaks ta ka nagu hüübima vajaduse korral. Jäädavaid kahjustusi õnneks ei tekkinud, kuid usun, et nii mõnigi kohalik mõtles endamisi, et pagana muzungu, isegi jalga jala ette ei mõista panna.

Miks ma armastan Eestit.

Juba mõnda aega olen mõtisklenud selle üle, mida Eesti mulle tähendab. Päevast-päeva kuulen, kuidas keegi laidab ja halvustab mu väikest kodumaad tema puuduste tõttu, kuid ikka ja jälle jäetakse kiitmata tema hea. Aga mina armastan Eestit!

Armastan Eestit iga salu-,palu-,lodu-,nõmme- ja kes-enam-mäletab-mis-kasvukohatüübi-alla kuuluva-metsa tõttu. Nende heinamaade tõttu, millel paiselehed kevade tulekut kuulutavad. Iga madalsoo, siirdesoo ja raba tõttu. Peipsiäärsete luidete tõttu. Põhjaranniku tõttu. Iga väiksema ja suurema tiigi,järve, jõe ja lahesopi tõttu. Saarte ja rannajoone tõttu. Iga huulheina, väriheina, tuppvillpea, hundinuia, varblase, kaku, orava, siili, sisaliku ja kimalase tõttu.

Armastan Eestit kollaste kukeseente, uhkete puravike,magusate mustikate,mahlaste maasikate, vaarikete, pohlade, murakate ja jõhvikate tõttu.

Armastan Eestit sumedate suveööde tõttu, mis tekitavad tunde, et kõik on võimalik. Kastemärja rohu tõttu, mis hommikul mu varbaid paitab. Nende suurte lumehelveste tõttu, mis mähivad kogu looduse endasse. Nende kivirahnude tõttu, mis seisavad kui valvurid me randadel. 

Armastan Eestit nende põllumeeste tõttu, kes enne kukke ja koitu tõusevad ja enda maalappi jonnakalt harivad. Tänan neid nende tuules lainetavate kuldsete viljapõldude eest. Nende odrapõldude pärast, mis augustikuu alguse soojadel õhtutel lõhnavad ning vaikselt suvelõppu kuulutavad.

Armastan Eestit selle kuldse mee tõttu, mille mu naabripoiss kui päikese purki villib.

Armastan Eestit nende tublide vanaemade pärast, kes enda elutarkuse lapitekkideks õmblevad, südemesoojuse vaibatriipudeks koovad, parimad soovid kindamustriks seavad ja kogu helluse pannkookideks küpsetavad.

Armastan Eestit meie rahvariiete triibuseelikute, kaunite vöökirjade ja Muhumustrite tõttu.

Armastan Eestit iga rahvatantsija ja koorilaulja pärast. Nende imeliste tantsupidude ja laulupidude pärast, mis mind iga kord nutma ajavad, sest mina ei ole enam üks osalejate seast.

Armastan Eestit nende tublide vanainimeste pärast, kes loetlevad üles, kui kallid on rohud ja kui kehv on tervis, kuid siiski mõne hetke möödudes lisavad, et pole hullu, küll hakkama saab, kuna ega noortelgi kergem ole.

Armastan Eestit, kuna meie sotsiaalne ja majanduslik olukord hoiab meid virga ja leidlikuna, mitte ei lase meil enda rasva süüa ja lodevaks minna lootuses, et keegi kusagil kõrgemal lahendab kõik me mured.

Armastan Eestit nende tudengite pärast, kes tublilt enda makarone nosivad ning paremast tulevikust ninapidi õpikutes tuhnides unistavad.

Armastan Eestit iga sõduri nimel, kes kunagi enda elu meie riigi nimel on loovutanud.

Armastan Eestit, sest mul on see õigus. Armastan Eestit, sest mul on see kohustus.

mis jõul?

Päike. Soe tuul hellitab nahka. Suured kohevad pilved liuglevad sini-sinises taevas.Värskelt niidetud hein lõhnab. Linnud laulavad. Liblikas lendab mängeldes mööda. Pigem nagu Jaanipäev.

:)

Jah...just nii ongi, et minu siinne tegevus põhjustab rasedatele liblikatele nurisünnitusi.

jõul jälitab...

avasin nädal enne jõule enda paki...ja jõul ronis välja.

19.12.13

Suur saak-suur saak! Tänahommikune valguspüük oli kõigi aegade edukaim. Mu väike lambisüsteem oli lina äärde elevandi kohale meelitanud! Kahjuks ta surmutisse ei mahtunud, aga pole hullu, sest tema vatimadratsile sättimisega oleks nii kui nii probleeme ilmselt tekkinud. Pagasi ülekilosid oleks ka ehk natuke raske olnud lennujaamas selgitada. Ta oli küll natuke häbelik ja võsast täiesti välja ei tulnud, aga valvas tublisti mu seljatagust u 15 m kauguselt, kui ma lina ääres toimetasin. Kui ma lina ääres sain toimetatud ja silmad punnis ootasin, et ta võsast välja tuleks, siugles üle mu jalgade väike maojupp. Igati tore hommik.

Ülle jõudis kenasti siia ja tal vastas käimine läks nii valutult kui üks Kampalas käik minna annab. Mis tähendab seda, et ühtegi probleemi, äpardust ega pikka passimist ei olnud, kui kogu protsess oli ikkagi sama meeldivalt ebameeldiv nagu plaastri aeglane lahti rebimine naha küljest.  Nüüd on ta siin ja tolmutab ringi ning määrab särasilmil kõike mida määrata annab.

13.12.13

Oeh, kuidas ma ei viitsi praegu kirjutama hakata. Kell on pool kaksteist juba ning mu tööpäev algas 7.50 hommikul ning lõppes just mõne minutid tagasi, kuid kuna Meeri ja Liis ei jõudnud lahkudes ära rõhutada, kui väga nad mu postitusi pidevalt ootavad, siis ilmselt pole mul muud pääsu, kui natuke kirjutada. Järgnevatel päevadel olen nii kui nii eemal ning pärast seda upun tegemata töösse, nii et kui ma praegu ei kirjuta, siis ei juhtu seda ilmselt järgneva 5 päeva jooksul üldse. Teen endale tassikese suurepärast sõduri hommikuputru ning panen siis mõned read kirja.

Üldiselt panen juba peas kokku nimekirja, mis veel kõik ära on vaja teha enne siit lahkumist. Kuna käimasolevatesse projektidesse tuleb ilmselt nüüd mõneks ajaks paus, olen kõrgemalt poolt saanud juhised kõik kraam kokku korjata, ära pakkida-peita ning kõik oluline kaasa võtta. Kuna seda päeva paariga pole võimalik teha, siis hakkan juba varakult peale. Tööpäevad on meeldivalt pikad, tihedad ning närve kulutavad.Väga suur osa mu ajast kulub lollusega võitlemisele. Kui juba arvan, et olen suutnud kõrvaldada enamuse assistentide lollusi soosivaid faktoreid, suudavad nad mind üllatada ikka ja jälle.  Nad on mul väga leidlikud. Jaburusetaset hoiavad kõrgel ka kohalik puusepp, kelle kvaliteetsed aknad esimese väikse tuulega lihtsalt eest ära kukkusid ning kohalik metsas toimuva tegevuse järelvalveametnik. Nimelt on järelvalveametnik võtnud nõuks, et mina ja Freerk oleme süüdi kogu Kibale, et mitte öelda Uganda liigilise mitmekesisuse hävinemises ning et meie tegevust tuleb tõsiselt piirata, et mitte täielikult peatada. Tüüp on saanud selgeks fraasi „keskkonnamõjude hindamine“ ning tahab meie tegevuse peatada kuniks meie mõjud on hinnatud. Einoh, tõsi ta ju on, et minu siinoleku ajal sureb päevas vahest ehk 25 isendit (ja ma räägin endiselt liblikatest)  umbes 10-15 erinevast liigist ja see on hirmus, aga seda pisiasja ei pane ta tähele, et siinsete majade küljes olevate päevavalguslampide alla tulevad liblikad süüakse hommikuti valimatult kõik ära ja neid on sadu ja sadu..ja seda 365 päeva aastas (ok, see on liialdus, sest 365 päeval aastal ei ole siin kohe kindlasti elektrit, hea kui 200 ööd täis tuleb). Valgustite kasutamist ei taha ta muidugi piirata, sest pimedas oleks tal ju hirmus olla. Lisaks piinas ta mullaproove koguvaid inimesi ning tahtis selgeks teha, mis mõju on 100 kg mulla eemaldamisel 300 km2 alalt. Ok, teie kõik, kes seda loete ja kellel ei ole mingit loodusteaduste tausta saate ju ikka aru, kui olematutest numbritest koguskaalaga võrreldes ma räägin? Kui ei, siis tulen ja teen hiljem puust ja punaseks. Samas saan ma tast aru, sest liblikavõrgu ja surmutiga naisterahvast on oluliselt ohutum ahistada kui metsas automaadiga ringi käivaid salakütte. Ja nohh, kui ta saab õhtul paberile kirja panna, et hoidsin täna ära 25 surma ning jätab täpsustamata, kas ta räägib pesus elavatest kirpudest, liblikatest, primaatidest või elevantidest, siis keegi kõrgemal võib ju tõesti vaadata ja noogutada, et vot see on õige mees.