Lähen siis natukeseks savanni kolama. Ehk näeb ka lõpuks elevante. Ähvardati mind siin suure hulga elavantidega, ei tea..mina iga päev otsin ja loodan, aga ei miskit. Nüüd lähen sinna, kus neid päriselt ka on. Kaua ma ikka neid paaviane, antiloope ja kameeleoneid siin vahin :D
Mu liblikaröövik pidavat hoopis ööliblikas olema, aga vaevalt, et see teile eriti oluline info on. Vähemalt kosub teine kenasti.
Head Vabariigi aastapäeva teile!
Thursday, February 24, 2011
Wednesday, February 23, 2011
kus ma alles jooksin, sõnnikumardikas kukil...
Vahepeal on mul kõik kenasti läinud. Metsas käinud, röövikuid kasvatanud, liblikaid kogunud ja tapnud. Ühesõnaga tavalised tegevused.
Eile käisin külas endale banaane ostmas ja Peteril külas. Näitas uhkusega enda fotosid ja maalappi, kuhu kavatseb maja ehitada. Vihma kätte jäin ka. Siin on nüüd lõpuks vihmaperiood alanud. Iga päev iga sajab mõned korrad.
Ja selle üle on mul ka hea meel, et lapsepõlv sai koerakuudis mängides ja lehmakünas ujudes veedetud, sest kui kõigil teistel on igast terviseprobleemid, siis mina olen rõõmus ja roosa. Olen metsas koos teistega nende valmistatud sööki söönud ja kohalikke pirukaid ka muginud..ja pole ikka häda midagi. Teised desinfitseerivad iga tund käsi ega söö isegi midagi toorest..ja ikka püsti hädas. Vb panustab mu tervise tugevusse ka tudengipõli, sest tavaliselt on esmaspäeval valmistatud söögi käest võimalik juba reedel tappa saada.
Heikki (Soome professor) ka ikka nalja ei mõista. Ütles, et paneb mulle valguspüügiks süsteemi püsti ja ikka pani ka. 250-ne pirn särab 10 m kõrgusel nüüd ja tõmbab ilmselt pool Sudaani ka liblikatest tühjaks. Lord of the moths... Vaksikuid pole veel nii tohutult, aga eks nüüd hakkab koos vihmadega neid rohkem tulema. Selle eest on igast muid mutukaid. Ja mutukad ei ole siin väiksed. Kui mõni seljale hoo pealt maandub, on tunne nagu oleks keegi lahtise käega virutanud. Eile otsustas üks sõnnikumardikas minuga ratsutada. Aga ma jooksin ja kilkasin ringi. See ei ole ka mingine tilluke mardikas. Nüüd on ta päikese käes kuivamas...
Võtsin endale lemmiklooma. Leidisin ühe krapsaka 2cm karvadega päevaliblika rööviku. Hullult hakkamist täis tegelane. Nüüd kasvatan teda oma lõbuks. Raudselt tuleb hull peletis temast välja..
Reedel lähen savanni. Üritan mõne assistendi ära osta, et ta nv mu liblikaid ja röövikuid karjatama tuleks. Pühapäev on siin ikkagi püha päev, aga noh..ehk suudan veenda. Heikki rendib meile bussi ja tal on telgid kaasas. Ega ma ilmselt pärast sinna üksi minna nii kui nii ei saaks, nii et kasutan juhust. Saab sebrasid ja muid tegelasi ka vaadata. Tundub tore..
Mh..mis siis veel. Polegi nagu midagi eriti uut rohkem. Vaikselt hakkab toimetuste rütm tekkima.
Aga natuke troopilist sooja teile sinna lume keskele..
..ja tänud Liisile ja Meerile.
Eile käisin külas endale banaane ostmas ja Peteril külas. Näitas uhkusega enda fotosid ja maalappi, kuhu kavatseb maja ehitada. Vihma kätte jäin ka. Siin on nüüd lõpuks vihmaperiood alanud. Iga päev iga sajab mõned korrad.
Ja selle üle on mul ka hea meel, et lapsepõlv sai koerakuudis mängides ja lehmakünas ujudes veedetud, sest kui kõigil teistel on igast terviseprobleemid, siis mina olen rõõmus ja roosa. Olen metsas koos teistega nende valmistatud sööki söönud ja kohalikke pirukaid ka muginud..ja pole ikka häda midagi. Teised desinfitseerivad iga tund käsi ega söö isegi midagi toorest..ja ikka püsti hädas. Vb panustab mu tervise tugevusse ka tudengipõli, sest tavaliselt on esmaspäeval valmistatud söögi käest võimalik juba reedel tappa saada.
Heikki (Soome professor) ka ikka nalja ei mõista. Ütles, et paneb mulle valguspüügiks süsteemi püsti ja ikka pani ka. 250-ne pirn särab 10 m kõrgusel nüüd ja tõmbab ilmselt pool Sudaani ka liblikatest tühjaks. Lord of the moths... Vaksikuid pole veel nii tohutult, aga eks nüüd hakkab koos vihmadega neid rohkem tulema. Selle eest on igast muid mutukaid. Ja mutukad ei ole siin väiksed. Kui mõni seljale hoo pealt maandub, on tunne nagu oleks keegi lahtise käega virutanud. Eile otsustas üks sõnnikumardikas minuga ratsutada. Aga ma jooksin ja kilkasin ringi. See ei ole ka mingine tilluke mardikas. Nüüd on ta päikese käes kuivamas...
Võtsin endale lemmiklooma. Leidisin ühe krapsaka 2cm karvadega päevaliblika rööviku. Hullult hakkamist täis tegelane. Nüüd kasvatan teda oma lõbuks. Raudselt tuleb hull peletis temast välja..
Reedel lähen savanni. Üritan mõne assistendi ära osta, et ta nv mu liblikaid ja röövikuid karjatama tuleks. Pühapäev on siin ikkagi püha päev, aga noh..ehk suudan veenda. Heikki rendib meile bussi ja tal on telgid kaasas. Ega ma ilmselt pärast sinna üksi minna nii kui nii ei saaks, nii et kasutan juhust. Saab sebrasid ja muid tegelasi ka vaadata. Tundub tore..
Mh..mis siis veel. Polegi nagu midagi eriti uut rohkem. Vaikselt hakkab toimetuste rütm tekkima.
Aga natuke troopilist sooja teile sinna lume keskele..
..ja tänud Liisile ja Meerile.
Monday, February 21, 2011
ps.
Teised võivad ka peale Meeri, Liisi, Patsiku ja Raido mulle kirjutada. Ega ma kirjadest ära ei ütle. (Eero kiri oli nii niru, et see ei lähe arvesse).
kameeleonid on lahedad..
20.02.2011
Kuidas veeta enda pühapäeva varahommikuid? Loomulikult metsas, tutvudes sekundaarse metsa arengujärkudega. Tegelikult oli mul plaanis magada, aga läks nii nagu alati. Vähemalt sain teada, et mul on võhma 4,5 tundi lämbes vihmametsas rühkimiseks.
Lõpuks leidsin ka inimese, kes oskas vastata, kui kõrgel me merepinnast umbes asume. Peaks olema 2000 m ringis. Pole ime siis, et mul kops koguaeg siin kinni on.
Täna külastas meid ka esimene troopilise tormikese moodi asi. Väike teine oli, aga andis vähemalt aimu, mis siin saama võib hakata. Lahe.. Vihmad on alanud.
Valimised on ka selleks korraks läbi. Võitis endine president, kelle nime ma ka parema tahtmise juures kirjutada ei oskaks. Igastahes möödus kõik suhteliselt rahulikult.
Praegu topin jälle vaksikuid topsikutesse. Lootsin teisi rohkem tulevat peale vihma, aga ei tühjagi. Külm on ka, vb selle pärast. Istun suisa jopes. Julgen arvata, et sooja on ainult 14-15 kraadi. Ikka soojem, kui mu korteris kogu talve jooksul on olnud...
Kõik on siin nii varajase eluviisiga. Ärkan hiljemalt 7. Terve päeva on kuumuses toimetamist. Tavaliselt minnakse 21st magama, mina püüan siis veel tegelasi...Öine eluviis mulle sobib, ainult hommikul tahaks magada.
Teen veits tööd nüüd...
Kuidas veeta enda pühapäeva varahommikuid? Loomulikult metsas, tutvudes sekundaarse metsa arengujärkudega. Tegelikult oli mul plaanis magada, aga läks nii nagu alati. Vähemalt sain teada, et mul on võhma 4,5 tundi lämbes vihmametsas rühkimiseks.
Lõpuks leidsin ka inimese, kes oskas vastata, kui kõrgel me merepinnast umbes asume. Peaks olema 2000 m ringis. Pole ime siis, et mul kops koguaeg siin kinni on.
Täna külastas meid ka esimene troopilise tormikese moodi asi. Väike teine oli, aga andis vähemalt aimu, mis siin saama võib hakata. Lahe.. Vihmad on alanud.
Valimised on ka selleks korraks läbi. Võitis endine president, kelle nime ma ka parema tahtmise juures kirjutada ei oskaks. Igastahes möödus kõik suhteliselt rahulikult.
Praegu topin jälle vaksikuid topsikutesse. Lootsin teisi rohkem tulevat peale vihma, aga ei tühjagi. Külm on ka, vb selle pärast. Istun suisa jopes. Julgen arvata, et sooja on ainult 14-15 kraadi. Ikka soojem, kui mu korteris kogu talve jooksul on olnud...
Kõik on siin nii varajase eluviisiga. Ärkan hiljemalt 7. Terve päeva on kuumuses toimetamist. Tavaliselt minnakse 21st magama, mina püüan siis veel tegelasi...Öine eluviis mulle sobib, ainult hommikul tahaks magada.
Teen veits tööd nüüd...
Saturday, February 19, 2011
...
19.02.11
Kuumus ja teine elurütm hakkavad vist mõjuma. Üsna väsinud on see olemine. Lähen magama umbes 1,5 tundi pärast teisi ja ärkan 30 min varem. Aga jah, ilm on siin ka ikka väga kuum olnud viimastel päevadel. Täna oli õrn vihmalootus, aga sadas ainult paar piiska. Üritan vaatamata kõigele ikka toimetada: valguspüük, röövikute kasvatamine, puude-põõsaste õppimine jne.
Internetitädi ei saanud ikka aru, et peaarvuti tuleb tööle jätta. Lülitas aga rõõmsalt arvuti nädalavahetuseks välja. Noo kui juhm võib üks inimene olla...
Tagasi tulles on mul umbes paartuhat pilti ahvidest. Neid siin ikka kohtab, aga pildile on raske tabada. Hüppavad vilkalt ringi. Eile lõunasöögi ajal oli antiloop meelelahutuseks, õhtusöögi ajal kratsis üks paaviani-härra veetlevalt ja põhjalikult enda mune. Telekat pole vajagi.
Langesin juba puukide ohvriks. Oli teine rõõmsalt juba pesa mu kaenla alla teinud. Ma parem ei taha teada, mis haigusi siinsed puugid kannavad...
Sain endale isikliku ahistaja ka juba siin. Ma ei tea, kes ta on, või kust ta mu nr sai..aga muutkui helistab. Ikka igal mandril peab mõni selline mulle külge end haakima. Ta pole vist tigeda valge naisega enne kokku puutunud.
Muidu kõik endiselt hästi.
Kuumus ja teine elurütm hakkavad vist mõjuma. Üsna väsinud on see olemine. Lähen magama umbes 1,5 tundi pärast teisi ja ärkan 30 min varem. Aga jah, ilm on siin ka ikka väga kuum olnud viimastel päevadel. Täna oli õrn vihmalootus, aga sadas ainult paar piiska. Üritan vaatamata kõigele ikka toimetada: valguspüük, röövikute kasvatamine, puude-põõsaste õppimine jne.
Internetitädi ei saanud ikka aru, et peaarvuti tuleb tööle jätta. Lülitas aga rõõmsalt arvuti nädalavahetuseks välja. Noo kui juhm võib üks inimene olla...
Tagasi tulles on mul umbes paartuhat pilti ahvidest. Neid siin ikka kohtab, aga pildile on raske tabada. Hüppavad vilkalt ringi. Eile lõunasöögi ajal oli antiloop meelelahutuseks, õhtusöögi ajal kratsis üks paaviani-härra veetlevalt ja põhjalikult enda mune. Telekat pole vajagi.
Langesin juba puukide ohvriks. Oli teine rõõmsalt juba pesa mu kaenla alla teinud. Ma parem ei taha teada, mis haigusi siinsed puugid kannavad...
Sain endale isikliku ahistaja ka juba siin. Ma ei tea, kes ta on, või kust ta mu nr sai..aga muutkui helistab. Ikka igal mandril peab mõni selline mulle külge end haakima. Ta pole vist tigeda valge naisega enne kokku puutunud.
Muidu kõik endiselt hästi.
Thursday, February 17, 2011
vabandused
Martin tegi märkuse mu õigekirja kohta. Mu õigekiri on siin tõesti tohutult vigane ja ma ei pööra sellele väga tähelepanu. Põhjus selles, et kui ma lõpuks arvuti ligi pääsen, et kirjutada, on siin juba täiesti öö ja mul on seljataga umbes 17 tunnine väsitav päev. Nii et vabandan kõigi ees, keda mu kirjaoskamatus riivab.
oh seda aeglust
kõik on siin niiiiiii aeglane..niiiiiiii aeglane. ja ma ei räägi lihtsalt internetist. need kes ootavad, et ma skypeiga neile helistaksin..võivadki siin ootama jääda, sest ühendus ei võimalda seda.
internetti saamine on siin katsumus. eile seletasin siinsele netitädile, et peaarvuti tuleb tööle jätta, et wifi leviks (siin mingi kahtlane süsteem). seda ta ei teinud. siis kutsuti ta tagasi, et ta arvuti sisse lülitaks (ainult temal oli selle ruumi võti). siia tulek võttis tal kolm tundi aega. täna oli võrk kokku jooksnud. tegin süsteemile restardi ja läksin toast läpakat võtma. selle aja peale oli tädi kõik kokku pannud ja punuma pistnud. ja muidugi võttis teistel ma ei tea kui palju aega, et välja mõelda,kuhu suunas tädi läks. niisiis jooksin enda kallites vagabondi sussides tädile pimedas öös järgi, et taaskord intrnetti saada. pärast 10 min kohalikus keeles valge inimese üle naermist sain ruumi võtme..ja lonkisin tagasi, et seda kirja kirjutama hakata. on alles elu..
Liisile niipalju, et ibu baasil valuvaigisteid on siin 100 tükki 1 euro eest. ja antibioootikumide karbi saab ka 1 euro eest. ja malaariaravim oli ka kordades odavam.
Mis siis muidu.. käisin täna linnas ja tüdrukute ühte kraatrijärve vaatamas. keegi ei oska ainult öelda kohalikest, mis kraater see on, kas meteoriidi või vulkaani
silma järgi pakuks meteoriiti, aga ma ei tea. palkasime teveks päevaks 30 euro eest endale takso, kes ootas meid igal nurgal ja sõidutas. 5peale kannatas sõita küll nii.
kui teil on seal külm, siis siin oli täna tohutult kuum. minesta või ära. ikka väga kuum. siin pole juba pikalt sadanud, nii et kõik on kuiv ja tolmune. väga tolmune.õhku polnud. ööd on õnneks jahedad, nii et magada saab hästi. isegi külm on olnud, aga mitte nii külm, et tekki hankida juurde.padjad on siin suured poroloonipallid..oma 20 cm kõrged. mina magan sainalinaga igastahes.
kas mu volli on veel alles? Raido arvas, et ta juba ära külmunud.
tegelt võib mulle helistada ka, kui väga mure on. kohalikul numbril kõnede vastu võtmine on vist peaagu tasuta. leviga on siin nagu on vahepeal.. aga nr on +256778502868. seda ma ei tea, palju teile mulle helistamine maksab. kohalikul nr teile helistamine on u 50 eurosenti minut.
netti saan siis, kui suudan tädile selgeks teha, et arvuti tuleb tööle jätta, et wifi leviks.
internetti saamine on siin katsumus. eile seletasin siinsele netitädile, et peaarvuti tuleb tööle jätta, et wifi leviks (siin mingi kahtlane süsteem). seda ta ei teinud. siis kutsuti ta tagasi, et ta arvuti sisse lülitaks (ainult temal oli selle ruumi võti). siia tulek võttis tal kolm tundi aega. täna oli võrk kokku jooksnud. tegin süsteemile restardi ja läksin toast läpakat võtma. selle aja peale oli tädi kõik kokku pannud ja punuma pistnud. ja muidugi võttis teistel ma ei tea kui palju aega, et välja mõelda,kuhu suunas tädi läks. niisiis jooksin enda kallites vagabondi sussides tädile pimedas öös järgi, et taaskord intrnetti saada. pärast 10 min kohalikus keeles valge inimese üle naermist sain ruumi võtme..ja lonkisin tagasi, et seda kirja kirjutama hakata. on alles elu..
Liisile niipalju, et ibu baasil valuvaigisteid on siin 100 tükki 1 euro eest. ja antibioootikumide karbi saab ka 1 euro eest. ja malaariaravim oli ka kordades odavam.
Mis siis muidu.. käisin täna linnas ja tüdrukute ühte kraatrijärve vaatamas. keegi ei oska ainult öelda kohalikest, mis kraater see on, kas meteoriidi või vulkaani
silma järgi pakuks meteoriiti, aga ma ei tea. palkasime teveks päevaks 30 euro eest endale takso, kes ootas meid igal nurgal ja sõidutas. 5peale kannatas sõita küll nii.
kui teil on seal külm, siis siin oli täna tohutult kuum. minesta või ära. ikka väga kuum. siin pole juba pikalt sadanud, nii et kõik on kuiv ja tolmune. väga tolmune.õhku polnud. ööd on õnneks jahedad, nii et magada saab hästi. isegi külm on olnud, aga mitte nii külm, et tekki hankida juurde.padjad on siin suured poroloonipallid..oma 20 cm kõrged. mina magan sainalinaga igastahes.
kas mu volli on veel alles? Raido arvas, et ta juba ära külmunud.
tegelt võib mulle helistada ka, kui väga mure on. kohalikul numbril kõnede vastu võtmine on vist peaagu tasuta. leviga on siin nagu on vahepeal.. aga nr on +256778502868. seda ma ei tea, palju teile mulle helistamine maksab. kohalikul nr teile helistamine on u 50 eurosenti minut.
netti saan siis, kui suudan tädile selgeks teha, et arvuti tuleb tööle jätta, et wifi leviks.
Wednesday, February 16, 2011
kokkuvõte vahepealsest
13.02
Eile saabusime Kibale rahvusparki. Tee oli pikk, vahepeal üsna tolmune, aga muidu polnud viga. Nägin esimesi kangurlindude pesasid ja paaviane. Ega miskit muud peale sõitmise ja toidu hankimise eile suurt ei teinudki. Meil olid broneeritud kahetoalised majakesed siin viibimiseks, nii et ühes toas oleks labor ja teises eluruum. Loomulikult oldi see koht vahepeal ära unustatud, et me tuleme ja meie majakesed juba teistele antud. Saime ajutiselt mingid muud ruumid.
Päevad algavas siin üsna varakult. Hommikusöök on kell 7. Õnneks on meil kokk, nii et söögitegemise, nõudepesu ja muu sellise peale aega kulutama ei pea. Valgetele ja mustadele on siin näiteks eraldi toaletid. Kahtlane. Valgeid kutsutakse muzungudeks. Ja kui kusagil liikuda, siis lapsed hüüavad juba kaugelt: muzungu-muzungu how are you? Üritasime täna labori ka püsti panna. Siin on vaja veits puutööd teha ja mõned riiulid mu liblikatele meisterdada. Mu põhiliseks abistajaks siin on Peter. Käisime täna mööda laagreid ringi, jalutasime külas ja külastasid külas olevat Freerki laborit ja raamatukogu. Peab tunnistama, et Freerk teeb siin ikka kiiduväärt tööd. Kohtusin ka enda teiste field-workeritega. Kõik tundvad toredad ja abivalmid. Üritasin ka enda cameratrapi üles panna, aga see veel ei õnnestunud. Pea veits süvenema, et aru saada, kuidas asi toimib. Nägin täna kameeleoneid, antiloopi ning elevandi sõnnikut. Ka paavian oli ukse ette junni jätnud. Väga hoolitsev temast.
Teen praegu ka esimest vaksikupüügi katset. Soome professor Heikki lasi muidugi esimese laksuga juhtmeid ühendades pool elektrisüsteemi pimedaks. Nüüd sain ühe väikse haleda lambikese põlema ja ajan liblikaid taga, kui teised juba magavad.
Mis siis veel.. kohalik toit on ikka super. Täna sain õlis praetud sõõrikute moodi asju. Vääääääga head olid teised. Otile korjasin täna Pinus carribia (kirjapildis pole kindel) käbi. Siis avastasin siit veel jänesekapsa mingi liigi ja ingli trompetid kasvavad siin võsa eest. Paljude taimede puhul võib arvata sugulust Eesti omadega.
Mingi munakivi suurune põrnikas üritab mind oimetuks siin lennata...lähen räägin temaga paar karmimat sõna.
14.02.2011
Head sõbrapäeva kõigile! Tahtsin täna internetti pääseda, aga ei õnnestunud, sest uurimisjaama juhatajal polnud aega mulle wifiparooli ütlemiseks. See ju selline aega nõudev tegevus.
Hommikul tegin kiire valguspüügi koha kontrolli ja toppisin veel mõned tegelased purki. Kohtusin täna assistentidega külas olevas laboris ja tegime veits rohkem tutvust. Laborisse kõndimine siit võtab kiirel sammul aega 45 minutit. Meisterdasime kunströövikuid. Lapsepõlv tuli kohe meelde. Igastahes üritan nad küla laborist siia enda juurde kolida, sest ma ei jõua enda vaksikute ja topsikutega küll seda vahet jooksma hakata. Heikki vist väga ei rõõmusta selle üle, aga mis parata. Minu töö tahab ka tegemist
Assistendid näevad minus vist jõuluvana, sest nende mulle esitatavad soovid eeldaksid küll jõuluvana olemist. Ostad ühele märkmiku, siis tahavad kõik ja topelt. Eks ma üht-teist mulle mõistlikku olevat olen hankinud ka, eks siis ole näha, mida ülikool sellest arvab. Tundsin täna ka esimest kerget vastuseisu assistendi poolt, aga eks see ole vast mu katsetamine. Ei midagi hullu, mida ma kontrollida ei suudaks.
Sõitsin boda-bodaga (pm võrrist veits asisem liikur) Fort Portalisse. Sõitsin rattal ikka nii nagu valged naised sõidavad, mitte jalad viisakalt ühel pool- sündsusetu nagu ma olen. Endal võiks ka selline siin põristamiseks olla. 500 euri eest pidi üsna asise juba saama. Oleks kauem siin, siis mõtlesin ühe hankimisele. Ja kitse tahaks ka. Siinsed kitsed on sellised väiksed ja krapsakad ja elavad ei millestki. Keset tolmust linna on kits tänavapostki külge seotud ilma grammigi rohu ja veeta..ja ikka on ta rõõmus. Müstika. <
Linnast hankisin kummikuid ja kunströövikute tegemise materjali. Puitu pidin ka liblikakastide ostmiseks hankima, aga see ununes nagu ikka. Olen viimasel ajal unustama hakanud. Vanadus vist tuleb. Kohtusin ka Peteri emaga ja õe/vennatütrega. Taaskord äärmiselt toredad inimesed.
Kui ma tagasi tulen, ei ütle ma teile kellelegi mitu kuud tere. Siin tuleb sada korda päevas teretada. Hello! How are you? I’m fine. Selline mõttetu korrutamine, sest ega tegelikult ju ei taheta teada, kuidas läheb.. nõme brittidest jäänud viisakus.
Söök on siin küll super. Odav ja hea. Ostsin täna umbes kilo banaane ja ananassi 50 eurosendi eest. Kui sulle meeldivad riis, oad, lihahautised ja igasugu juurikamöksid- seda muidugi ühel söögikorral ja kõik korraga- on see koht paradiis. Kui ugandalased toitu nii jubedalt ei raiskaks, poleks ka mujal riikides näljahäda. Loomulikult on see liialdus, aga u 1/3 toidust jäetakse alati alles ja visatakse ära. Jube raiskamine.
Sain juba endale empako (1 kaheteistkümnest siinse rahva kasutatavast hellitusnimest) ka siin..Abwooli. Tähendab umbes midagi kassi või kiisu taolist. Martin rõõmustas, et võõrad mehed mind kiiskuks nüüd kutsuvad
Tegelikult unustan pidevalt pooled asjad rääkimata. Üritan küll päeval pingsalt meeles pidada, et tahan seda, seda ja seda kirjutada, aga ööseks on juba meelest läinud. Taaskord..vanadus.
Lähen topin mõned vaksikud ja „vaksikud” purki
15.02.2011
Palju õnne Patsikule!
Täna käisin siis esimest korda metsas. See vihmamets on ikka paras võsa. Käisime kunströövikuid lehtedele kleepimas. Teised kleepisid ja ma üritasin puudega tutvust teha. Peale Pinuse ja Prunuse siin tuttavaid puuliike kohanud ei ole. Araucaria ka, aga see ei lähe arvesse. (Emale: ingli trompetid kasvavad siin võsana.) Nägin elevantsikute jälgi ja pildistasin black-white colobus ahvi. Paganama ahvid ei taha siin üldse poseerida. Üldiselt on raske vihmametsas head pilti saada. Valgus mängib ikka jubedat moodi. Mõne õnneks sain.
Üks assistentidest Francis on 50 aastane. Freerk ütles, et Francis hakkab juba metsas käies aeglaseks jääma ja et ta ei jõua enam hästi. Noh, 24 aastasel Sillel oli igastahes tükk tegemist, et temaga sammu pidada. Siinne niiske metsaõhk võtab kopsu kergelt kinni ikka vahepeal.
Täna kella 5 paiku varjus 31 kraadi sooja. Ei saa nagu aru, et on veebruar. Selline juuli tunne on. Talv ja külm tundub juba nii kauge.
Vihmametsast niipalju, et seda on siin üle 7000 km2. Vihmametsa ümber on peamiselt banaani-ja teekasvandused. Alepõllundus trügib võimsalt peale.
Täna jõudis lõpuks kohale, kus ma olen ja et ma olen siin 3ks kuuks (vabandused neile, kes eelistaksid minuga koos olla). Veits kõhe hakkas, aga samas on hea vaheldus kunstvalgusega laborile. Tänan südamest tegelasi, kes mu siia saatsid. Mul on küll kahtlus, et ma pole just parim vaksikute tundja, keda siia saata, aga teen mis oskan ja suudan.
16.02.2011
Veetsin pool päeva täna metsas röövikuid otsides. Neljakesi 4 tundi otsides leidsime 11 röövikut. Lõpetades oli endal juba vaksiku tunne. Bonny uhkus sai ka täna riivatud, kuna leidsin sama palju röövikuid kui tema
Umbes 10 pealine paavianide kari istus mul täna ukse all. Sain hunniku häid pilte. Punast colous ahvi nägin ka, aga temast sain ainult tagumiku pildile. Muidu möödus päev kenasti, puid õppides, vaksikuid vahtides ja pildistades.
Ja muuseas, ärge tulge ütlema, et ma teist seal ei hooli, kuna maksin just 15 dollarit ja kulutasin 48h enda närve
Eile saabusime Kibale rahvusparki. Tee oli pikk, vahepeal üsna tolmune, aga muidu polnud viga. Nägin esimesi kangurlindude pesasid ja paaviane. Ega miskit muud peale sõitmise ja toidu hankimise eile suurt ei teinudki. Meil olid broneeritud kahetoalised majakesed siin viibimiseks, nii et ühes toas oleks labor ja teises eluruum. Loomulikult oldi see koht vahepeal ära unustatud, et me tuleme ja meie majakesed juba teistele antud. Saime ajutiselt mingid muud ruumid.
Päevad algavas siin üsna varakult. Hommikusöök on kell 7. Õnneks on meil kokk, nii et söögitegemise, nõudepesu ja muu sellise peale aega kulutama ei pea. Valgetele ja mustadele on siin näiteks eraldi toaletid. Kahtlane. Valgeid kutsutakse muzungudeks. Ja kui kusagil liikuda, siis lapsed hüüavad juba kaugelt: muzungu-muzungu how are you? Üritasime täna labori ka püsti panna. Siin on vaja veits puutööd teha ja mõned riiulid mu liblikatele meisterdada. Mu põhiliseks abistajaks siin on Peter. Käisime täna mööda laagreid ringi, jalutasime külas ja külastasid külas olevat Freerki laborit ja raamatukogu. Peab tunnistama, et Freerk teeb siin ikka kiiduväärt tööd. Kohtusin ka enda teiste field-workeritega. Kõik tundvad toredad ja abivalmid. Üritasin ka enda cameratrapi üles panna, aga see veel ei õnnestunud. Pea veits süvenema, et aru saada, kuidas asi toimib. Nägin täna kameeleoneid, antiloopi ning elevandi sõnnikut. Ka paavian oli ukse ette junni jätnud. Väga hoolitsev temast.
Teen praegu ka esimest vaksikupüügi katset. Soome professor Heikki lasi muidugi esimese laksuga juhtmeid ühendades pool elektrisüsteemi pimedaks. Nüüd sain ühe väikse haleda lambikese põlema ja ajan liblikaid taga, kui teised juba magavad.
Mis siis veel.. kohalik toit on ikka super. Täna sain õlis praetud sõõrikute moodi asju. Vääääääga head olid teised. Otile korjasin täna Pinus carribia (kirjapildis pole kindel) käbi. Siis avastasin siit veel jänesekapsa mingi liigi ja ingli trompetid kasvavad siin võsa eest. Paljude taimede puhul võib arvata sugulust Eesti omadega.
Mingi munakivi suurune põrnikas üritab mind oimetuks siin lennata...lähen räägin temaga paar karmimat sõna.
14.02.2011
Head sõbrapäeva kõigile! Tahtsin täna internetti pääseda, aga ei õnnestunud, sest uurimisjaama juhatajal polnud aega mulle wifiparooli ütlemiseks. See ju selline aega nõudev tegevus.
Hommikul tegin kiire valguspüügi koha kontrolli ja toppisin veel mõned tegelased purki. Kohtusin täna assistentidega külas olevas laboris ja tegime veits rohkem tutvust. Laborisse kõndimine siit võtab kiirel sammul aega 45 minutit. Meisterdasime kunströövikuid. Lapsepõlv tuli kohe meelde. Igastahes üritan nad küla laborist siia enda juurde kolida, sest ma ei jõua enda vaksikute ja topsikutega küll seda vahet jooksma hakata. Heikki vist väga ei rõõmusta selle üle, aga mis parata. Minu töö tahab ka tegemist
Assistendid näevad minus vist jõuluvana, sest nende mulle esitatavad soovid eeldaksid küll jõuluvana olemist. Ostad ühele märkmiku, siis tahavad kõik ja topelt. Eks ma üht-teist mulle mõistlikku olevat olen hankinud ka, eks siis ole näha, mida ülikool sellest arvab. Tundsin täna ka esimest kerget vastuseisu assistendi poolt, aga eks see ole vast mu katsetamine. Ei midagi hullu, mida ma kontrollida ei suudaks.
Sõitsin boda-bodaga (pm võrrist veits asisem liikur) Fort Portalisse. Sõitsin rattal ikka nii nagu valged naised sõidavad, mitte jalad viisakalt ühel pool- sündsusetu nagu ma olen. Endal võiks ka selline siin põristamiseks olla. 500 euri eest pidi üsna asise juba saama. Oleks kauem siin, siis mõtlesin ühe hankimisele. Ja kitse tahaks ka. Siinsed kitsed on sellised väiksed ja krapsakad ja elavad ei millestki. Keset tolmust linna on kits tänavapostki külge seotud ilma grammigi rohu ja veeta..ja ikka on ta rõõmus. Müstika. <
Linnast hankisin kummikuid ja kunströövikute tegemise materjali. Puitu pidin ka liblikakastide ostmiseks hankima, aga see ununes nagu ikka. Olen viimasel ajal unustama hakanud. Vanadus vist tuleb. Kohtusin ka Peteri emaga ja õe/vennatütrega. Taaskord äärmiselt toredad inimesed.
Kui ma tagasi tulen, ei ütle ma teile kellelegi mitu kuud tere. Siin tuleb sada korda päevas teretada. Hello! How are you? I’m fine. Selline mõttetu korrutamine, sest ega tegelikult ju ei taheta teada, kuidas läheb.. nõme brittidest jäänud viisakus.
Söök on siin küll super. Odav ja hea. Ostsin täna umbes kilo banaane ja ananassi 50 eurosendi eest. Kui sulle meeldivad riis, oad, lihahautised ja igasugu juurikamöksid- seda muidugi ühel söögikorral ja kõik korraga- on see koht paradiis. Kui ugandalased toitu nii jubedalt ei raiskaks, poleks ka mujal riikides näljahäda. Loomulikult on see liialdus, aga u 1/3 toidust jäetakse alati alles ja visatakse ära. Jube raiskamine.
Sain juba endale empako (1 kaheteistkümnest siinse rahva kasutatavast hellitusnimest) ka siin..Abwooli. Tähendab umbes midagi kassi või kiisu taolist. Martin rõõmustas, et võõrad mehed mind kiiskuks nüüd kutsuvad
Tegelikult unustan pidevalt pooled asjad rääkimata. Üritan küll päeval pingsalt meeles pidada, et tahan seda, seda ja seda kirjutada, aga ööseks on juba meelest läinud. Taaskord..vanadus.
Lähen topin mõned vaksikud ja „vaksikud” purki
15.02.2011
Palju õnne Patsikule!
Täna käisin siis esimest korda metsas. See vihmamets on ikka paras võsa. Käisime kunströövikuid lehtedele kleepimas. Teised kleepisid ja ma üritasin puudega tutvust teha. Peale Pinuse ja Prunuse siin tuttavaid puuliike kohanud ei ole. Araucaria ka, aga see ei lähe arvesse. (Emale: ingli trompetid kasvavad siin võsana.) Nägin elevantsikute jälgi ja pildistasin black-white colobus ahvi. Paganama ahvid ei taha siin üldse poseerida. Üldiselt on raske vihmametsas head pilti saada. Valgus mängib ikka jubedat moodi. Mõne õnneks sain.
Üks assistentidest Francis on 50 aastane. Freerk ütles, et Francis hakkab juba metsas käies aeglaseks jääma ja et ta ei jõua enam hästi. Noh, 24 aastasel Sillel oli igastahes tükk tegemist, et temaga sammu pidada. Siinne niiske metsaõhk võtab kopsu kergelt kinni ikka vahepeal.
Täna kella 5 paiku varjus 31 kraadi sooja. Ei saa nagu aru, et on veebruar. Selline juuli tunne on. Talv ja külm tundub juba nii kauge.
Vihmametsast niipalju, et seda on siin üle 7000 km2. Vihmametsa ümber on peamiselt banaani-ja teekasvandused. Alepõllundus trügib võimsalt peale.
Täna jõudis lõpuks kohale, kus ma olen ja et ma olen siin 3ks kuuks (vabandused neile, kes eelistaksid minuga koos olla). Veits kõhe hakkas, aga samas on hea vaheldus kunstvalgusega laborile. Tänan südamest tegelasi, kes mu siia saatsid. Mul on küll kahtlus, et ma pole just parim vaksikute tundja, keda siia saata, aga teen mis oskan ja suudan.
16.02.2011
Veetsin pool päeva täna metsas röövikuid otsides. Neljakesi 4 tundi otsides leidsime 11 röövikut. Lõpetades oli endal juba vaksiku tunne. Bonny uhkus sai ka täna riivatud, kuna leidsin sama palju röövikuid kui tema
Umbes 10 pealine paavianide kari istus mul täna ukse all. Sain hunniku häid pilte. Punast colous ahvi nägin ka, aga temast sain ainult tagumiku pildile. Muidu möödus päev kenasti, puid õppides, vaksikuid vahtides ja pildistades.
Ja muuseas, ärge tulge ütlema, et ma teist seal ei hooli, kuna maksin just 15 dollarit ja kulutasin 48h enda närve
Friday, February 11, 2011
eestis juba vannitoas sisalikud ringi ei jookse
täna oli poodlemise päev.käisime ma ei tea kui palju poode läbi. Kampalas on enamus pisikesed putkad, aga on ka paar suuremat kaubamaja. mul oli vaja sellist lihtsat asja nagu termomeeter...sa saad siin osta kirstust banaanini vähem kui 10 min jooksul, aga mida neil pole, on termomeetrid. lõpuks ühes 1korda 1 meeter meditsiinitarvete poest sain endale piiritustermomeetri 3 euro eest.
lõunaks sõin 2 eurost kitsepraadi. roog toodi lauale vaagna peal. ports oli nii suur, et sellest oleks saanud vabalt 3 tavalist söögikorda. jõudsin ainult väikese osa selles kuumuses ära süüa. toit oli väga hea, aga näljahädast siin küll rääkida ei saa, sest kohalikud jätsid ka pool praest söömata. toitu ikka raistakse mu meelest.
õhtuks sõin kala, see oli juba kallim, sest sõin hotellis. ports oli ka väiksem ja poolest kalast pool oli suur pea. aga hea oli ikka ja kõhu sai täis.
valimised on siin natuke kriitiline aeg. tulin siia teadmisega, et valmised on mai lõpus, aga võta näpust..on hoopis nv-l. sattusin täna ühe suure kampaania juurde. u 7000 inimest karjusid ja juubeldasid kõne pidaja peale. veits hirmus oli, aga siiski rahulik. siinsed inimsed on rahulikud.
midagi eriti rabavat täna ei teinudki. aeg kulus autoga mööda linna sõitmisele ja termomeetri otsimisele. aga tore on siin ikka. täitsa meeldib ja ma arvan, et väljaspool pealinna on veelgi toredam. homme läheme siis rahvusparki, kuhu ma järgmiseks 3ks kuuks jään. ei oska öelda, millal uuesti netti satun. vb saan juba ülehomme, vb järgmisel nv. sõltub kui hea ühendus seal on või ei ole korra nädalas hakkame ikka linnas käima, nii et saan miskit kirjutada teile. sõnumeid saab ka mulle saata, kellel väga vaja mind kontrllida. aga üldiselt pole muretseda vaja.
jõudsin elie Martinile kiidelda, et ma ei lähegi siinsetest sääskedest paiste...vara hõiskasin. olin vist öösel jalad moskiitovõrgu alt välja siputanud...ja oi kui paistes nad hommikuks oli. õnneks on siin apteegis suht sama kraami mis eestis müüa, nii et ostasin mingit allergiasalvi. ostsin enda malaariaravimite varu ka siit ära. eestis ostsin 12 päeva rohu 22 euri eest, siin kuu oma 7 euri eest. on vahe sees küll. täna võtsin esimese ravimi ravimi, mis võib hallukaid põhjustda, sisse...eks siis ole näha. arvan, et mind ei mõjuta see värk. aa kui ma järgmine kord kirjutan, et liblikad jälitavad mind ja tahavad surmutisse ajada, siis ilmselt sain kkagi hallukad endale.
aga järgmise korrani siis..millal iganes see ka ei oleks. PS: Meerile tänud vollu pildi eest. ja pange korteris sooja juurde, kui külmad ilmad on, et torud jäässe ei läheks.
aga järgmise korrani siis..
lõunaks sõin 2 eurost kitsepraadi. roog toodi lauale vaagna peal. ports oli nii suur, et sellest oleks saanud vabalt 3 tavalist söögikorda. jõudsin ainult väikese osa selles kuumuses ära süüa. toit oli väga hea, aga näljahädast siin küll rääkida ei saa, sest kohalikud jätsid ka pool praest söömata. toitu ikka raistakse mu meelest.
õhtuks sõin kala, see oli juba kallim, sest sõin hotellis. ports oli ka väiksem ja poolest kalast pool oli suur pea. aga hea oli ikka ja kõhu sai täis.
valimised on siin natuke kriitiline aeg. tulin siia teadmisega, et valmised on mai lõpus, aga võta näpust..on hoopis nv-l. sattusin täna ühe suure kampaania juurde. u 7000 inimest karjusid ja juubeldasid kõne pidaja peale. veits hirmus oli, aga siiski rahulik. siinsed inimsed on rahulikud.
midagi eriti rabavat täna ei teinudki. aeg kulus autoga mööda linna sõitmisele ja termomeetri otsimisele. aga tore on siin ikka. täitsa meeldib ja ma arvan, et väljaspool pealinna on veelgi toredam. homme läheme siis rahvusparki, kuhu ma järgmiseks 3ks kuuks jään. ei oska öelda, millal uuesti netti satun. vb saan juba ülehomme, vb järgmisel nv. sõltub kui hea ühendus seal on või ei ole korra nädalas hakkame ikka linnas käima, nii et saan miskit kirjutada teile. sõnumeid saab ka mulle saata, kellel väga vaja mind kontrllida. aga üldiselt pole muretseda vaja.
jõudsin elie Martinile kiidelda, et ma ei lähegi siinsetest sääskedest paiste...vara hõiskasin. olin vist öösel jalad moskiitovõrgu alt välja siputanud...ja oi kui paistes nad hommikuks oli. õnneks on siin apteegis suht sama kraami mis eestis müüa, nii et ostasin mingit allergiasalvi. ostsin enda malaariaravimite varu ka siit ära. eestis ostsin 12 päeva rohu 22 euri eest, siin kuu oma 7 euri eest. on vahe sees küll. täna võtsin esimese ravimi ravimi, mis võib hallukaid põhjustda, sisse...eks siis ole näha. arvan, et mind ei mõjuta see värk. aa kui ma järgmine kord kirjutan, et liblikad jälitavad mind ja tahavad surmutisse ajada, siis ilmselt sain kkagi hallukad endale.
aga järgmise korrani siis..millal iganes see ka ei oleks. PS: Meerile tänud vollu pildi eest. ja pange korteris sooja juurde, kui külmad ilmad on, et torud jäässe ei läheks.
aga järgmise korrani siis..
Thursday, February 10, 2011
päev 1
üritasin magada kaua, aga hommikul kuuest hakkasid kitsed ja kuked akna all kisama ja palav oli ka. eriti hästi ei maganud, aga pole hullu. olin terve päeva peteriga linnapeal. käisin muuseumis ja jalutasin ringi. ma olen omaette vaatamisäärsus siin. mind sõna otseses mõttes katsuti tänaval. kõik muidugi arvavad, et ma olen ameeriklane, aga see selleks. liiklus on tõesti kohutav. tänavaid jalakäijatele pole, niisiis ukerdad sõidutee ääres ja loodad parimat. tänava ületamine on ikka paras katsumus-paned silmad kinni, jooksed autode vahele ja loodad parimat. adrenaliini saab lakke iga kord. HIRMUS! tänavad on mustad, solk ja prügi visatakse lihtsalt maha. ilm oli täna suurepärane, pärastlõunal veidi liiga palav, aga ikkagi super. käisime lõunal, pasta oli halb ja "päris" toitu polnud võimalik seal kohas saada. päraslõunal käisin peteri õel ja vendadel külas. nad üürivad linnas korterit, mis on umbes pool minu väiksest toas tartus ja elavad seal ma ei tea kui paljukesi. wcd jne polnud, aga selle eest oli u 2 m sammastega suur voodi. pere oli väga sõbralik ja tore. ta õde oli just süüa ka teinud, nii et sain enda esimese kohaliku suurepärase lõuna. tõesti hea oli, mingi kartulipudrumoodi puder mitte kartulist, riis, kaste ja liha. nämm-nämm. rääkisime igast asjadest ja väga tore oli.
raha süsteemist pole ma siiani aru saanud. näiteks limonaad maksab 1000 kohalikku raha, aga 1000000 eest saab juba maja ehitada ja 50000 rahatähega mul maksta ei õnnestunud, sest see oli liiga suur lihtsalt. nii et aru ma ei mõista..
homme veel Kampalas ja laupäeva hommikul sõidame ära..
raha süsteemist pole ma siiani aru saanud. näiteks limonaad maksab 1000 kohalikku raha, aga 1000000 eest saab juba maja ehitada ja 50000 rahatähega mul maksta ei õnnestunud, sest see oli liiga suur lihtsalt. nii et aru ma ei mõista..
homme veel Kampalas ja laupäeva hommikul sõidame ära..
Wednesday, February 9, 2011
tervitused Ugandast!
ja kohal ma olengi. Täna on päris pikk päev olnud. Hakkasime 3öösel Kadrinast sõitma, et lennujaama jõuda. Tuisku õnneks polnud ja lennujaama jõudsime plaanitust isegi varem, mis oli vedamine, sest muidu poleks ilmselt lennukile jõudnud. tegelik seiklus algas muidugi juba lennujaama jõudes, kui Meeri võttisparkimispileti auto aknast, pärast mida aken keeldus üles tulemast. Igastahes sõitis ta vist lahtise aknaga Tartusse. Loodan, et nüüdseks on ta akna kinni saanud :)
Kuna mul oli huvitav pagas, siis jooksutati meid sellega lennujaama ühte otsa, siis teise otsa..turvakontrolli. pärast pooleteisttunnist jooksutamist vaatas turvatädi mind suurte silmadega ja ütles,et mul on ju pagasis kõik lubatud, et mis ma sekeldan siin sellega üldse. Pagasi kogukaaluks oli mul lõpuks 65 kilo. üksi poleks ma küll lennujaamas hakkama saanud, sest pagasit tuli lahti võtta, kokku panna, kiletada..siia vedada-sinna vedada. Igastahes suured tänud Liisile, Meerile ja Karinile.
turvakontrollis sain ka mitu korda edasi-tagasi joosta..kui lõpuks olin kõik enda arvutid, kaamerad, kaablid, kõvakettad, rihmad ja saapad küljest ära kiskunud lasti mind läbi. muidugi kontrolliti ka taskus olevat patsikummi ja taskurätti.
Lend Tln-Amsterdam läks kiiresti. sain veel viimase heeringavõileva seal pugida. mingi jama ratastega oli lennukil, aga maandudes need õnneks töötasid ja kõik laabus. entebesse sõitsin..oh..mingi 8 tundi. ilgelt lahmakas lennuk oli. anti süüa-juua ja magada sain ka. nüüd siispealinnas Kampalas. Peter tuli mulle lennujaama väikese hilinemisega vastu ja tõi mu siia Kolping House hotelli. tundub üsna korralik koht Uganda kohta olevat.
esimesed muljed siin: Inimesed on väga sõbralikud ja toredad. autod on vanad, kiirused suured ja rool on valel pool. liiklus on tõesti õudne. kõik sõidavad risti-rästi, suunda ei näidata. jalakäijad, ratturid, segased mootorratturid ja bussid segamini. tee asemel on üks suur auk. inimsed on hilja tänaval, poed on lahti ja elu käib. tänavad on räämas- ega ma väga midagi näinud, sest siin on ikka suht pime õhtul. lisaks suits, tolm jne. liiklusesse minnes tuleb närvid maha unustada.
hotellis mult suht miskit ei küsitud, pandi kirja, et Sella saabus ja asi vask. raha ka ei tahetud. aa..ja soe on siin ka. praegu suht öösel on ikka 23 kraadi. mõnus. homme ilmselt suren palavusse. see on tänaseks päevaks suht kohu kokkuvõte. plaanis veel pesus käia ja magama ronida. väsimus on suht hull ja katus sõidab. ilmselt pingelangusest, sest viimased nädalad Eestis olid suht karmid.
nüüd siis aga olen siin ja eks siin näha, mis toimuma hakkab. päris lahe igastahes..
Kuna mul oli huvitav pagas, siis jooksutati meid sellega lennujaama ühte otsa, siis teise otsa..turvakontrolli. pärast pooleteisttunnist jooksutamist vaatas turvatädi mind suurte silmadega ja ütles,et mul on ju pagasis kõik lubatud, et mis ma sekeldan siin sellega üldse. Pagasi kogukaaluks oli mul lõpuks 65 kilo. üksi poleks ma küll lennujaamas hakkama saanud, sest pagasit tuli lahti võtta, kokku panna, kiletada..siia vedada-sinna vedada. Igastahes suured tänud Liisile, Meerile ja Karinile.
turvakontrollis sain ka mitu korda edasi-tagasi joosta..kui lõpuks olin kõik enda arvutid, kaamerad, kaablid, kõvakettad, rihmad ja saapad küljest ära kiskunud lasti mind läbi. muidugi kontrolliti ka taskus olevat patsikummi ja taskurätti.
Lend Tln-Amsterdam läks kiiresti. sain veel viimase heeringavõileva seal pugida. mingi jama ratastega oli lennukil, aga maandudes need õnneks töötasid ja kõik laabus. entebesse sõitsin..oh..mingi 8 tundi. ilgelt lahmakas lennuk oli. anti süüa-juua ja magada sain ka. nüüd siispealinnas Kampalas. Peter tuli mulle lennujaama väikese hilinemisega vastu ja tõi mu siia Kolping House hotelli. tundub üsna korralik koht Uganda kohta olevat.
esimesed muljed siin: Inimesed on väga sõbralikud ja toredad. autod on vanad, kiirused suured ja rool on valel pool. liiklus on tõesti õudne. kõik sõidavad risti-rästi, suunda ei näidata. jalakäijad, ratturid, segased mootorratturid ja bussid segamini. tee asemel on üks suur auk. inimsed on hilja tänaval, poed on lahti ja elu käib. tänavad on räämas- ega ma väga midagi näinud, sest siin on ikka suht pime õhtul. lisaks suits, tolm jne. liiklusesse minnes tuleb närvid maha unustada.
hotellis mult suht miskit ei küsitud, pandi kirja, et Sella saabus ja asi vask. raha ka ei tahetud. aa..ja soe on siin ka. praegu suht öösel on ikka 23 kraadi. mõnus. homme ilmselt suren palavusse. see on tänaseks päevaks suht kohu kokkuvõte. plaanis veel pesus käia ja magama ronida. väsimus on suht hull ja katus sõidab. ilmselt pingelangusest, sest viimased nädalad Eestis olid suht karmid.
nüüd siis aga olen siin ja eks siin näha, mis toimuma hakkab. päris lahe igastahes..
Monday, February 7, 2011
tn viimane postitus Eestist..
Juba teist päeva üritan välja mõelda, millistest asjadest arvutis on vaja koopia teha, milliseid faile kindlasti kaasa vaja, kuhu raha peita ja kuidas tugevaks saada, et kogu see trään Ugandasse vedada. Täna oli mul vähemalt üks hea mõte: otsustasin töölt enda kraamiga taksos koju sõita, mitte käe otsas lohistada- selle otsuse õigsuses veendusin ma juba koridori teist astet ületades :D
Aga üldiselt, et mis mõtted mul on:
- ei suuda siiani uskuda, et kõik see päriselt toimuma hakkab. Ausalt öeldes pole ma nii suurelt mitte unistadagi osanud. Selline võimalus, selline kogemus..vau
- keset seda suur imestust on muidugi ka törts seesmist hirmu, mis veel väga küll välja ei paista. Mitte, et ma kardaks, et midagi juhtub või et ma ei saa hakkama..küllap juba saan, aga mingi värin on ikka.
- loodan, et suudan enda ülesande vääriline olla. Ei tahaks Freerki ja Toomast alt vedada. Lühikese ajaga tuleb lihtsalt nii palju korraga selgeks saada. Õnneks on mul mittemagamine ja ööde kaupa õppimine juba ülikoolis nende aastate jooksul selgeks saanud.
- tunnen teatud süümekaid Vollu ees. Tean, et Liis ja Meeri poputavad ta rohkem ära, kui mina seda tavaliselt teen ja paljud kassid ikka Tartus 2 toalist korterit üürivad, aga selline kurbus on ikka temast lahkuda. Tema ju ootab mind iga õhtu koju.
- oh jah, mis siin ikka salata, et natuke kurb on ka kallitest inimestest lahkuda. Nii mõnigi oluline sünnipäev jääb seekord tähistamata ja kevad nuusutamata. Aga elu on liiga lühike, et mitte elada. Nii, et arvan, et te mõistate mu minekut.
Tänan juba ette Liisi, Meerit ja Martinit, kellele mu äraoleku tõttu langeb kohustus mu kodu, korterit ja loomakest valvata. ...ja ema, ära muretse!
Aga üldiselt, et mis mõtted mul on:
- ei suuda siiani uskuda, et kõik see päriselt toimuma hakkab. Ausalt öeldes pole ma nii suurelt mitte unistadagi osanud. Selline võimalus, selline kogemus..vau
- keset seda suur imestust on muidugi ka törts seesmist hirmu, mis veel väga küll välja ei paista. Mitte, et ma kardaks, et midagi juhtub või et ma ei saa hakkama..küllap juba saan, aga mingi värin on ikka.
- loodan, et suudan enda ülesande vääriline olla. Ei tahaks Freerki ja Toomast alt vedada. Lühikese ajaga tuleb lihtsalt nii palju korraga selgeks saada. Õnneks on mul mittemagamine ja ööde kaupa õppimine juba ülikoolis nende aastate jooksul selgeks saanud.
- tunnen teatud süümekaid Vollu ees. Tean, et Liis ja Meeri poputavad ta rohkem ära, kui mina seda tavaliselt teen ja paljud kassid ikka Tartus 2 toalist korterit üürivad, aga selline kurbus on ikka temast lahkuda. Tema ju ootab mind iga õhtu koju.
- oh jah, mis siin ikka salata, et natuke kurb on ka kallitest inimestest lahkuda. Nii mõnigi oluline sünnipäev jääb seekord tähistamata ja kevad nuusutamata. Aga elu on liiga lühike, et mitte elada. Nii, et arvan, et te mõistate mu minekut.
Tänan juba ette Liisi, Meerit ja Martinit, kellele mu äraoleku tõttu langeb kohustus mu kodu, korterit ja loomakest valvata. ...ja ema, ära muretse!
Sunday, February 6, 2011
suvel ostan lumelabidat, talvel putukavõrku..
Kui mul suvel õnnestus suure kauplemise peale siiski 30-kraadise kuumaga endale lumelabidas hankida, siis talvel putukavõrku mulle ei müüdud. väideti, et pole hooaeg..noo kuidas kellelegi. Ehk õnnestub hankida Ugandas.
Asjalood on siis nii kaugel, et varsti tuleb minema hakata. Vajalik kraam enam-vähem olemas, nüüd vaja ainult see kõik kuidagi kokku pakkida. Endal on mul üsna tagasihoidlikult asju, aga varustust on mul selle eest rohkem kui ma tassida jaksan. Nalja hakkab veel saama. Liinil Tallinn-Amsterdam on mu lubatud pagas 20 kilo..nohh..ma arvan, et mul on seda tugevalt 40 + kanti...oi-oi. Vähemalt ei pea ma seda kraami seljas Tartust Tallinnasse tassima, sest hea inimene Meeri on nõus väikese tiiru tegema. Olgu kiidetud sõbrad!
Eile käisin Tallinnas. Buss sõitis 2 korda lennujaamast läbi. Veitsa halb hakkas juba lennujaama ja lennukite nägemisest. Arvan, et kolmapäeval peavad Liis, Meeri ja Karin mind autost jõuga välja tirima, mitte et ma kardaksin, aga hirm on küll :) Lendamine ongi ilmselt suurim mure mul praegu, muud nagu väga ei pelga.
Asjalood on siis nii kaugel, et varsti tuleb minema hakata. Vajalik kraam enam-vähem olemas, nüüd vaja ainult see kõik kuidagi kokku pakkida. Endal on mul üsna tagasihoidlikult asju, aga varustust on mul selle eest rohkem kui ma tassida jaksan. Nalja hakkab veel saama. Liinil Tallinn-Amsterdam on mu lubatud pagas 20 kilo..nohh..ma arvan, et mul on seda tugevalt 40 + kanti...oi-oi. Vähemalt ei pea ma seda kraami seljas Tartust Tallinnasse tassima, sest hea inimene Meeri on nõus väikese tiiru tegema. Olgu kiidetud sõbrad!
Eile käisin Tallinnas. Buss sõitis 2 korda lennujaamast läbi. Veitsa halb hakkas juba lennujaama ja lennukite nägemisest. Arvan, et kolmapäeval peavad Liis, Meeri ja Karin mind autost jõuga välja tirima, mitte et ma kardaksin, aga hirm on küll :) Lendamine ongi ilmselt suurim mure mul praegu, muud nagu väga ei pelga.
Subscribe to:
Posts (Atom)