Olen 4 korda üritanud teile täna kirjutada, aga esimene kord polnud internetti, siis läks vool ära. Ja kui vool tuli tagasi, tuli torm ja läks internett ära. Torm mitte muidugi sõna otseses mõttes, aga siinne vihm tuleb hullu hooga ja suure tuulega, nii et selline väike tormike. Ehk see kord õnnestub.
Mis siis uut? Suurt ei miskit. Elu veereb vaikselt siin. Vihma on hakanud rohkem sadama, aga päris hooaeg pole vist veel hakanud. Putukaid on palju, aga mitte neid, keda mul vaja, ja mitte seal, kus nad olema peaksid.
Üksöö oli tuli mulle mingi nostalgia peale ja mõtlesin, kuidas olen jõudnud selleni, kus ma täna olen. Õigemini nendest otsustest.
Esimene klass. Ma ei mäleta, mis sündmus see oli, aga meid rivistati klasside kaupa algklasside osa "taskusse" üles. Eks see üks veerandi lõppudest oli. Õpetajad kiitsid ja laitsid ja siis jagati aukirju. Üks väike kribalik plikatirts kutsuti ka kõigi ette, kuna ta oli eriti tubli ja hoolas. Sai vist nuku tubli olemise eest. Mina polnud siis veel ei eriti tubli ega ka kõige tublimate klassis. Mäletan, et mõtlesin, et tahan ka olla selle väikse Kribaliku moodi. Nüüd on Kribalik juba palju aastaid mu elus väga tähtsal kohal olnud ja ma olen kindel, et temast saab suurepärane arst.Imetlen endiselt teda tema töökuse ja visaduse pärast.
Viies klass. Kevadise veerandi lõpp. Põhikooli osa oli aulasse kokku koondatud ja autasustati olümpiaadivõitjaid. Maakondliku olümpiaadi 3nda koha eest sai kas 75 krooni või 100 krooni. Noo mingi väikse summa, mis toona tundus niiiii suur. Istusin seal ja mõtlesin, et küll oleks tore vaheaega alustada oma raha taskus. Nii palju head saaks osta. Peaks järgmine aasta ka proovima. Tuleb tunnistada, et kooli sai järgnevatel aastatel päris mitmesaja krooni võrra ja hunnikute raamatute võrra vaesemaks tehtud. Mingeid erilisi saavutusi muidugi ette näidata pole ja Viljo (mu kursavend ülikoolis), tegi iga jumala aasta mulle bioloogias pähe, aga tore tagasi mõelda ikka.
Ülikool. Ma ei mäleta, kas meil oli Ökoloogia II esimesel või teisel kursusel. Igastahes loeng toimus Näituse tänava ringauditooriumis. Oli hiline aeg ja auditoorium oli külm ja hämar. Professor Zobel rääksis, kuidas maasikataim saab aru, et enda võsundiga ei tasu konkureerida ning kui ühendus emataime ja klooni vahel katkeb, hakkavad nad koheselt konkureerima. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe (ega mahu siiani), kuidas saab üks maasikas sellistest asjadest aru saada. Ühes järgnevas loengus rääkis ta, kuidas ta käis vihmametsas ja kuidas seal olid sipelgaid, kes kaitsesid enda kodupuud. Just seal ülikooli tõenäoliselt kõige ebamugavamas auditooriumis, otsustasin, et tahan ka teadlaseks saada. Esimene aasta oli ülikoolis veidi hirmutav ja ma polnud päris kindel, kas ma saan ikka kõigega hakkama, aga siis leidsin, et tasub ikka pingutada. Ja nüüd olen ma vihmametsas ja sipelgaid on tõesti palju ja nad kaitsevad enda kodupuud kah. Huvitav kas viigipuu saab ka aru, milline osa on tema enda oma ja milline mitte, või kipub ta mõnikord ennast ka kogemata lämmatama... Ehk saan kunagi teadlaseks kah, kui külm Jaanipäeval ära ei võta.
Kõik see nostalgia vaevas mind keset ööd ja ei lasknud mitte magada. Selle peale otsustasin, et lähen ajan mõned liblikad purki hoopis. Mida ma ka tegin. Ning siis kohtasin toredat tegelast. Nimelt pugis Genet (valetasin sulle Meeri ennist) sõnnikumardikaid. On ka valguspüügi võlud ära õppinud. Ja kuna ta pugis mardikaid oli ta eriti tore, kuna mardikad on ilged tüütused. Lendavad suure hooga, ajavad taga ja peksavad liblikaid laiali. Nii et eriti tore oli koos sellise tegelasega valguspüüki teha.
Korvi punumine ikka ka kulgeb. Mu kokk vaatasis mind ja ütles, et ma pole enam mzungu (valgeinimene, keda siin ikka peetakse ühtedeks rikasteks naljatilkadeks) vaid Batooro(Tooro hõimkonna esindajad). Ilmselt suurim kompliment mida ühele valgele siin teha saab.
Selline jutt siis seekord.
Thursday, March 31, 2011
Monday, March 28, 2011
crazy moth-lady..
Nooooo miks, nooo miks ma teile ei kirjuta!!!!???
Vastus jällegi lihtne ja loogiline, reedel ja laupäeval polnud voolu ja eile oli internett luku taga. Nagu Liisile kirjutasin ei taha internett küünlavalgel toimida. Ja isegi küünlad on siin kehvad. Küünal põleb 15 minutiga läbi, küünal või asi. Sulatasin mõned tuunikala konservikarpi ja tegin teeküünla. Palju asisem kohe. Jõudsin juba petrooleumlambi ka osta. Kui käisin tanklast petrooleumi ostmas, ostis üks härra endale kilekotitäie petrooleumi. Ma ei tea, miks ma küll raha kanistri peale kulutasin. Oleks ju võinud ka seljakotitäie osta :D
Ah, ma pean veidi kiruma ka. Isegi kõige helgemad pead ei ole kõige teravamad pliiatsid. Laostavad mind siin. Näiteks palusin ühel doktorandil endale Kampalast AAA laetavaid akusid tuua ja laadija ka. Tema tõi AA akud ja 2 laadijat. Noo mida, ma kirjutasin isegi paberile suurelt, mis mul vaja on.
Teiseks oli mul vaja puitu liblikakastide jaoks. Peter lubas organiseerida. Organiseeris ta jah. Ostis mulle 2 ruutmeetrit kvaliteedivaba vineeri ja kulutas hunniku raha transpordile. Lõpuks käisin ikka ise laupäeval linnas ja ostsin vajaliku laua. Räägi sa või ei räägi, ei nemad siin aru saa, et asjal ja asjal on vahe. Ei tea, kuhu ma need AA patarei toppima peaksin, kui mul on AAAsid vaja. Noo ja seleta siis pärast raamatupidamisele, et üks on loll ja teine lasik ja mina pean üski rabama...Paganas!
Ja mu kokk üritab minust ka korralikku Uganda naist teha. Suutis mulle nädalaga liitri toiduõli sisse sööta. Täna tuli tühja kanistriga, et näe..jälle juurde vaja. Jummel-jummel. Tõsi ta on, et õli kulub leivakeste tegemiseks jne, aga noo liiter õli nädalas. Oh jah. Vähemalt maitseb kõik hästi, liiga hästi...
Mu usakatest naabrid on ka toredad. 3 uurivad šimpanseid ja pildistavad ja üks uurib kuldset kassi. Toredad ja sõbralikud inimesed. Professionaalsed fotograafid. Vaatasid mu fotokat ja ütlesid, et päris hea. Loomulikult, neil on küll palju paremad, aga minu kohta hea. Tulevad siin naerma minu pisikese fotoka üle. Saab vähemalt normaalset inglise keelt harjutada. Kohalike inglise keel on umbes, et I are Sille.
Ja korvipunumine läks ka täna lahti. Täitsa tore tegevus. Mu assistendil on ka juba 5 rida sallist kootud. Ta on ka nii vaimustuses. Kohalikud naised vaatasid mu korvialged täna üle, nad vist ei oodanud, et ma osav olen. Aga taaskord..olen osav.
Lariamil pole ikka mulle vist erilisi mõjusid. Ootan ja ootan, millal kõrvalnähud tuleksid, aga ei midagi. Osad näevad pärast ravimi võtmist õudukaid ja hallukaid. Ma lappasin terve öö pärast ravimi võtmist kassipoegi ja kutsikaid ühest kohast teise. Polnud väga hirmus. Fiskarsi kääre näen ka unes. Väikseid oranže, täpselt need on mul veel puudu :D
Aga üldiselt on siin elu ilus. Ainult kui mitu tundi metsas röövikuid lehtede küljest otsida, on endal ka lõpuks rööviku nägu peas juba.
Aga jah, ilm on ilus,töö on loov, maastik on lummav, toit on hea ja inimesed on ka huvitavad. Kui tagasi tulen, hakkan vähemalt korra nädalas Toomase kabineti ukse taga kraapimas käima, et ta mind tagasi saadaks :D
Ja üldselt pole vaja muretseda, kui ma ei kirjuta, sest siin on lihtsalt elektri ja internetiga kehvad lood. Küll ma annaks teada, kui midagi tõsist oleks juhtunud. Senini olen aga ikka rõõmus ja roosa.
Vastus jällegi lihtne ja loogiline, reedel ja laupäeval polnud voolu ja eile oli internett luku taga. Nagu Liisile kirjutasin ei taha internett küünlavalgel toimida. Ja isegi küünlad on siin kehvad. Küünal põleb 15 minutiga läbi, küünal või asi. Sulatasin mõned tuunikala konservikarpi ja tegin teeküünla. Palju asisem kohe. Jõudsin juba petrooleumlambi ka osta. Kui käisin tanklast petrooleumi ostmas, ostis üks härra endale kilekotitäie petrooleumi. Ma ei tea, miks ma küll raha kanistri peale kulutasin. Oleks ju võinud ka seljakotitäie osta :D
Ah, ma pean veidi kiruma ka. Isegi kõige helgemad pead ei ole kõige teravamad pliiatsid. Laostavad mind siin. Näiteks palusin ühel doktorandil endale Kampalast AAA laetavaid akusid tuua ja laadija ka. Tema tõi AA akud ja 2 laadijat. Noo mida, ma kirjutasin isegi paberile suurelt, mis mul vaja on.
Teiseks oli mul vaja puitu liblikakastide jaoks. Peter lubas organiseerida. Organiseeris ta jah. Ostis mulle 2 ruutmeetrit kvaliteedivaba vineeri ja kulutas hunniku raha transpordile. Lõpuks käisin ikka ise laupäeval linnas ja ostsin vajaliku laua. Räägi sa või ei räägi, ei nemad siin aru saa, et asjal ja asjal on vahe. Ei tea, kuhu ma need AA patarei toppima peaksin, kui mul on AAAsid vaja. Noo ja seleta siis pärast raamatupidamisele, et üks on loll ja teine lasik ja mina pean üski rabama...Paganas!
Ja mu kokk üritab minust ka korralikku Uganda naist teha. Suutis mulle nädalaga liitri toiduõli sisse sööta. Täna tuli tühja kanistriga, et näe..jälle juurde vaja. Jummel-jummel. Tõsi ta on, et õli kulub leivakeste tegemiseks jne, aga noo liiter õli nädalas. Oh jah. Vähemalt maitseb kõik hästi, liiga hästi...
Mu usakatest naabrid on ka toredad. 3 uurivad šimpanseid ja pildistavad ja üks uurib kuldset kassi. Toredad ja sõbralikud inimesed. Professionaalsed fotograafid. Vaatasid mu fotokat ja ütlesid, et päris hea. Loomulikult, neil on küll palju paremad, aga minu kohta hea. Tulevad siin naerma minu pisikese fotoka üle. Saab vähemalt normaalset inglise keelt harjutada. Kohalike inglise keel on umbes, et I are Sille.
Ja korvipunumine läks ka täna lahti. Täitsa tore tegevus. Mu assistendil on ka juba 5 rida sallist kootud. Ta on ka nii vaimustuses. Kohalikud naised vaatasid mu korvialged täna üle, nad vist ei oodanud, et ma osav olen. Aga taaskord..olen osav.
Lariamil pole ikka mulle vist erilisi mõjusid. Ootan ja ootan, millal kõrvalnähud tuleksid, aga ei midagi. Osad näevad pärast ravimi võtmist õudukaid ja hallukaid. Ma lappasin terve öö pärast ravimi võtmist kassipoegi ja kutsikaid ühest kohast teise. Polnud väga hirmus. Fiskarsi kääre näen ka unes. Väikseid oranže, täpselt need on mul veel puudu :D
Aga üldiselt on siin elu ilus. Ainult kui mitu tundi metsas röövikuid lehtede küljest otsida, on endal ka lõpuks rööviku nägu peas juba.
Aga jah, ilm on ilus,töö on loov, maastik on lummav, toit on hea ja inimesed on ka huvitavad. Kui tagasi tulen, hakkan vähemalt korra nädalas Toomase kabineti ukse taga kraapimas käima, et ta mind tagasi saadaks :D
Ja üldselt pole vaja muretseda, kui ma ei kirjuta, sest siin on lihtsalt elektri ja internetiga kehvad lood. Küll ma annaks teada, kui midagi tõsist oleks juhtunud. Senini olen aga ikka rõõmus ja roosa.
Wednesday, March 23, 2011
ja unustasin jälle..
Palju õnne vennaraas Tarmole!!! (Jah sa oled venna staatuses, kui sa ei teadnud veel seda).
..ja kaamelike rühkis läbi päikselise paduvihma toidukoormaga külast enda majakese poole
Täna käisin siis esimest korda peaaegu iseseisvalt külas enda toiduvarusid uuendamas.
Küla on umbes 45 min kõndimise kaugusel. Vist juba mainisin, et üritan nüüd toitu rohkem kohalike käest osta. Seda peamiselt põhjusel, et ma olen liiga kitsi, et kulutada 25 eurot taksoga linnas käigu peale, kui kogu toit maksab nädalaks vähem kui 10 eurot. Ühe tädi käest saab ube, teise käest tomateid, kolmada käest mune. Kõik tädikesed elavad umbes 200m raadiuses külas, aga kõige ostimine võtab ikka tunnikese vähemalt, kuna kõik toimub lihtsalt niiiiiii aeglaselt. Poolele kraamile ma muidugi nime ei oska anda, mis ma ostsin. Ja kogu kraamiga tuleb ju kuidagi tagasi ka jõuda...Ja nii olengi ma kaamelike. Vb järgmine kord tulen mootorrattaga külast tagasi. Ühe euro ma raatsin maksta selle vaeva vältimiseks :)
Maavärin oli ka jälle.
Piltidest siis: liblikaromanss ja kaamelikese koorem. Koorem maksis umbes 4 eurot.
Küla on umbes 45 min kõndimise kaugusel. Vist juba mainisin, et üritan nüüd toitu rohkem kohalike käest osta. Seda peamiselt põhjusel, et ma olen liiga kitsi, et kulutada 25 eurot taksoga linnas käigu peale, kui kogu toit maksab nädalaks vähem kui 10 eurot. Ühe tädi käest saab ube, teise käest tomateid, kolmada käest mune. Kõik tädikesed elavad umbes 200m raadiuses külas, aga kõige ostimine võtab ikka tunnikese vähemalt, kuna kõik toimub lihtsalt niiiiiii aeglaselt. Poolele kraamile ma muidugi nime ei oska anda, mis ma ostsin. Ja kogu kraamiga tuleb ju kuidagi tagasi ka jõuda...Ja nii olengi ma kaamelike. Vb järgmine kord tulen mootorrattaga külast tagasi. Ühe euro ma raatsin maksta selle vaeva vältimiseks :)
Maavärin oli ka jälle.
Piltidest siis: liblikaromanss ja kaamelikese koorem. Koorem maksis umbes 4 eurot.
Tuesday, March 22, 2011
:)
Minu kõrvu kostusid jutud, et Eeskülas jagati täna torti. Palju õnne minu suurele väiksele Mugulikule!
Muidu oli toimekas päev. Panin enda Liblikapaleele välisvalgustuse, kuna kohalik valgustus ei tööta ja ega seda kuupäeva ei tea, millal elektrik tuleb. Pühksin natuke ka räästa alust, enne sinna turnimist. Pühkisin nii hoolsalt, et suuur kameeleon kukkus ka alla. Sihuke plärts käis, et mõtlesin korraks, et nüüd kokkus lõhki. Aga ei..vahtis mind natuke kurja pilguga ja siis siblis mööda seina räästa alla tagasi.
Umbes 30pealine paavianikari jooksis ka täna mu maja taga ringi.
Ja uues majas on täitsa mugav. Olen igati rahul. Ainult kuivkäimlas käimine on alati natuke hirmus. Mitte, et ma kuivkäimlaid kardaksin (maalaps ikkagi), aga kuivkäimla kujutab endast majakest mille põrandas on auk, mille sügavus on Heikki väitel kuni 4 m. Mu kõrgusekartus tuleb lihtsalt mängu...
Muidu oli toimekas päev. Panin enda Liblikapaleele välisvalgustuse, kuna kohalik valgustus ei tööta ja ega seda kuupäeva ei tea, millal elektrik tuleb. Pühksin natuke ka räästa alust, enne sinna turnimist. Pühkisin nii hoolsalt, et suuur kameeleon kukkus ka alla. Sihuke plärts käis, et mõtlesin korraks, et nüüd kokkus lõhki. Aga ei..vahtis mind natuke kurja pilguga ja siis siblis mööda seina räästa alla tagasi.
Umbes 30pealine paavianikari jooksis ka täna mu maja taga ringi.
Ja uues majas on täitsa mugav. Olen igati rahul. Ainult kuivkäimlas käimine on alati natuke hirmus. Mitte, et ma kuivkäimlaid kardaksin (maalaps ikkagi), aga kuivkäimla kujutab endast majakest mille põrandas on auk, mille sügavus on Heikki väitel kuni 4 m. Mu kõrgusekartus tuleb lihtsalt mängu...
Monday, March 21, 2011
unustasin
Palju õnne järgnevatele tegelastele: Mihkel, Madis ja Jüri-Ott.
Palju õnne ka kõigile neile, kelle ma olen juba vahepeal unustanud ja unustan lähipäevil, sest märtsis on lihtsalt liiga palju sünnipäevi ja mu mälu ei jõua neid meeles pidada.
Palju õnne ka kõigile neile, kelle ma olen juba vahepeal unustanud ja unustan lähipäevil, sest märtsis on lihtsalt liiga palju sünnipäevi ja mu mälu ei jõua neid meeles pidada.
huvitav, kas entomoloogid jooksevad ka kiljudes ümber valguspüügi lina...
Oh miks, oh miks ei ole ma teile juba kirjutanud?? Reedel polnud mul midagi kirjutada, laupäeval olin hilja õhtuni pulmas ja eile oli internett kõvasti luku taha pandud. Nii lihtne see ongi.
Nagu ütlesin, käisin laupäeval pulmas kontvõõraks. Õigem on küll öelda eelpulmas, kus kaubeldakse pruudi hinna üle. Siin on kombeks kolm pidustust: eelpulm, pruudile kaasvara andmine ja siis pulm. Ükski järgnev ei saa eelnevata toimuda. Et siin abielluda, peab peig maksma vanematele tütre "röövimise" eest nõutud hinna. Kui vanemad nõus ei ole, siis abielluda ei saa. Tavaliselt on hinnaks 1-2 lehma, sõltuvalt pruudi väärtusest. Laupäevase pulma tegi toredaks asjaolu, et nii pruut kui ka peig olid enda viiekümnendates ja juba ka vanavanemad. Ja ikka ei saanud nad ilma pruudi vanemate nõusolekuta abielluda. Eks natuke ole kogu see kauplemine näitemäng ka, aga reaalselt tuleb peiul nõutud hind maksta. Olgu siis 50 või kui tahes vana. Pruudi hinnaks kujunes üks lehm, üks kits, umbes 150 eurot sularaha, hunnik alkoholi ja limonaadi. Kogu külal söödeti kõht ka täis. Mul ka. Kui kõik teised sõid sõrmedega, siis mulle eraldati isegi kahvel. Olime aukülalised ja istusime pruudi vanemate kõrval. Natuke imelik oli kogu selle erikohtlemise tõttu, aga tore oli ka.
Tegin päringu ka enda hinna kohta lehmades. Vastuseks sain very many, vähemalt kümmet lehma olen väärt. Äriidee vanematele missugune, kui nad peaksid tahtma karjakasvatuse juurde tagasi pöörduda... Kümme lehma, kas keegi pakub enam ?? Kas ma kuulen 11 lehma? Ilmselt mitte...
Eile oli veits nukker, kuna soomlased lahkusid. Olen nüüd üksi. Aga täna sain endale lõpuks oma isikliku maja. Majas kaks tuba, pluss köök, pluss väliköök ja veranda. Isiklik kokk on ka, nii et pole elul häda miskit. Siiani elasin ühikatoas. Otsustasin koka jätta ka peale teiste lahkumist. Loobusin küll sellest, et ta mulle ka hommikusööki teeks, kuna oskan ise ka endale võid saia peale määrida. Aga siinsetest juurikatest toidu tegemine nõuab juba teatavat vilumust, mida mul pole. Ah ja olgem ausad, ega kui päevas kulub söögi ja koka peale umbes 60 krooni pole ka just suur kadu. Ajaline võit on palju suurem. Ja Molley on tore naisterahvas, nii et hea, kui ta tööd saab teha ja enda perele midagi paremat tänu sellele lubada. Ostsime talle soomlastega kitse ka. Väga tiine kitse. Kits toodi 20 km kauguselt linnast mootorrattaga. Ma ei tea kuidas see kits seal ratta peal sõitis ise nii tiine kui tiine olla annab. Kitse saab siin 30 euri eest. Võtaks kohe mitu, kui saaks kaasa tuua.
Ja õppetoetusest jäeti mind ka see semester ilma. Krt!
Nagu ütlesin, käisin laupäeval pulmas kontvõõraks. Õigem on küll öelda eelpulmas, kus kaubeldakse pruudi hinna üle. Siin on kombeks kolm pidustust: eelpulm, pruudile kaasvara andmine ja siis pulm. Ükski järgnev ei saa eelnevata toimuda. Et siin abielluda, peab peig maksma vanematele tütre "röövimise" eest nõutud hinna. Kui vanemad nõus ei ole, siis abielluda ei saa. Tavaliselt on hinnaks 1-2 lehma, sõltuvalt pruudi väärtusest. Laupäevase pulma tegi toredaks asjaolu, et nii pruut kui ka peig olid enda viiekümnendates ja juba ka vanavanemad. Ja ikka ei saanud nad ilma pruudi vanemate nõusolekuta abielluda. Eks natuke ole kogu see kauplemine näitemäng ka, aga reaalselt tuleb peiul nõutud hind maksta. Olgu siis 50 või kui tahes vana. Pruudi hinnaks kujunes üks lehm, üks kits, umbes 150 eurot sularaha, hunnik alkoholi ja limonaadi. Kogu külal söödeti kõht ka täis. Mul ka. Kui kõik teised sõid sõrmedega, siis mulle eraldati isegi kahvel. Olime aukülalised ja istusime pruudi vanemate kõrval. Natuke imelik oli kogu selle erikohtlemise tõttu, aga tore oli ka.
Tegin päringu ka enda hinna kohta lehmades. Vastuseks sain very many, vähemalt kümmet lehma olen väärt. Äriidee vanematele missugune, kui nad peaksid tahtma karjakasvatuse juurde tagasi pöörduda... Kümme lehma, kas keegi pakub enam ?? Kas ma kuulen 11 lehma? Ilmselt mitte...
Eile oli veits nukker, kuna soomlased lahkusid. Olen nüüd üksi. Aga täna sain endale lõpuks oma isikliku maja. Majas kaks tuba, pluss köök, pluss väliköök ja veranda. Isiklik kokk on ka, nii et pole elul häda miskit. Siiani elasin ühikatoas. Otsustasin koka jätta ka peale teiste lahkumist. Loobusin küll sellest, et ta mulle ka hommikusööki teeks, kuna oskan ise ka endale võid saia peale määrida. Aga siinsetest juurikatest toidu tegemine nõuab juba teatavat vilumust, mida mul pole. Ah ja olgem ausad, ega kui päevas kulub söögi ja koka peale umbes 60 krooni pole ka just suur kadu. Ajaline võit on palju suurem. Ja Molley on tore naisterahvas, nii et hea, kui ta tööd saab teha ja enda perele midagi paremat tänu sellele lubada. Ostsime talle soomlastega kitse ka. Väga tiine kitse. Kits toodi 20 km kauguselt linnast mootorrattaga. Ma ei tea kuidas see kits seal ratta peal sõitis ise nii tiine kui tiine olla annab. Kitse saab siin 30 euri eest. Võtaks kohe mitu, kui saaks kaasa tuua.
Ja õppetoetusest jäeti mind ka see semester ilma. Krt!
Thursday, March 17, 2011
17.03
Kui ma oleksin Eestis, siis täna oleks olnud üks nendest päevadest, mil ma ei tõusegi üles, kui siis ainult söömiseks ja wc käimiseks (Martin teab, millest ma räägin). Eile tuli kolinaga suur väsimus kusagilt. Ilmselt hakkab tundma andma, et ei saa nädalavahetustel kaua magada. Igastahes peale hommikusööki ja assistentidele hea päeva soovimist ronisin teki alla tagasi ja magasin peaaegu 12ni. Ikka jäi väheks..
Muidu veetsin päeva laboris röövikuid söötes ja kasides (kus alles jõuavad junne teha!).
Õhtusöögiks oli riis termiidikastmega. Noh, ütlen kohe, et see ei olnud minu mõte, et termiite turult osta ja neist terve söögikord teha. Maitse oli nagu arvata oli, ega see kitiinkest ei saagi eriti suurepärane olla. Mina sõin vähemalt enda portsu ära, idee autorid aga ei saanud sellegagi hakkama. Enam me termiite ei osta...
Kõik kes arvavad, et Kalevi komme on magustoiduks liiga raske avada, pole ilmselt söönud suhkruroogu. Selleks, et neid üldse saada, tuleb kõigepealt 45 minutit külla kõndida...ja loomulikult tagasi ka. Siis umbes 10 minutit raiumisele kulutada ja 25 minutit hambaid murda. Siis läheb lihtsalt isu juba üle. Täna sain hambast ikka killu välja ka selle tegevuse käigus. Ei midagi hullu, aga hambad oleks pidanud ära kindlustama küll, enne siia tulekut.
Lisaks, kui olin usinalt suhkrurooga maadlemas, kukkus sisalik laest mulle sülle. Mitte, et ma neid kardaks, aga kilkama võttis ikka. Hea, et keset termiidikastet ei kukkunud. Või tuligi ta just selle pärast laest alla...pagan teda teab.
Selline rahulikum päev vahelduseks...
Muidu veetsin päeva laboris röövikuid söötes ja kasides (kus alles jõuavad junne teha!).
Õhtusöögiks oli riis termiidikastmega. Noh, ütlen kohe, et see ei olnud minu mõte, et termiite turult osta ja neist terve söögikord teha. Maitse oli nagu arvata oli, ega see kitiinkest ei saagi eriti suurepärane olla. Mina sõin vähemalt enda portsu ära, idee autorid aga ei saanud sellegagi hakkama. Enam me termiite ei osta...
Kõik kes arvavad, et Kalevi komme on magustoiduks liiga raske avada, pole ilmselt söönud suhkruroogu. Selleks, et neid üldse saada, tuleb kõigepealt 45 minutit külla kõndida...ja loomulikult tagasi ka. Siis umbes 10 minutit raiumisele kulutada ja 25 minutit hambaid murda. Siis läheb lihtsalt isu juba üle. Täna sain hambast ikka killu välja ka selle tegevuse käigus. Ei midagi hullu, aga hambad oleks pidanud ära kindlustama küll, enne siia tulekut.
Lisaks, kui olin usinalt suhkrurooga maadlemas, kukkus sisalik laest mulle sülle. Mitte, et ma neid kardaks, aga kilkama võttis ikka. Hea, et keset termiidikastet ei kukkunud. Või tuligi ta just selle pärast laest alla...pagan teda teab.
Selline rahulikum päev vahelduseks...
Wednesday, March 16, 2011
paar pilti ka
Alumisel pildil on mu krapsakas lemmikloom, kellest kunagi kirjutasin. Peaks mingine tupslane olema, vist (tupslane/tutlane/lainelane...ei ma tea). Igastahes pärast pikka ja põhjalikku nukkumist, ronis mingine kole karvaste jalgadega tegalane välja. Lasin ta rõõmsalt lendama :D
Ma ei suuda rabavaid pealkirju välja mõelda...
Niisiis. Eile öösel oli teine maavärin. Juba natuke asjalikum, aga siiski mikromaavärin. Miski ikka katki ei läinud ja ümber ei kukkunud.
Kui olime Queen Elizabethi pargis, oli võimalus minna šimpanseid vaatama 50 dollari eest Matk oli muidugi kaunis kanjonis, aga ma pidasin seda hinda veits liiga kalliks ja otsustasin maikuus söömise kasuks. Ega nad neid väga lähedalt seal ei näinud ka tookord. Viimasel kolmel päeval on pärdikud olnud siin meie kandis. Kuulda on olnud, aga eemalt. Soome neiud on neid hommikuti pimedas otsimas käinud (mina olen taaskord magamise kasuks otsustanud), aga pole näinud.
Aga eile..olin metsas enda taimi korjamas, kui kuulsin neid üsna lähedal. Läksime Edithiga otsima..ja LEIDSIME!! Maiustasid ühe viigipuu otsas, umbes 40 m kõrgusel. Tund aega üritasin läbi lehtede ja okste neist fotot saada...ei saanud ega saanud. Alati miski ees või valgus halb. Kui mu kael oli juba lootusetult valus ja käed värisesid kurnatusest, otsustas üks pärdu puu otsast alla tulla. Tuli alla, istus minust umbes 10 m kaugusele ja jäi mind vaatama. Imeline-imeline-imeline!!!!! Lihtsalt istus eemal ja vaatas meid enda pruunide silmadega. Istus, kratsis end ja pikutas. IMELINE!!! Vaatamata kõigele sellele halvale, mis inimene on neile teinud, tulevad nad ikka alla ja vaatavad meid, nagu teaksid, et meis on midagi ühist.
Täna metsas üritas ühekäeline šimpans mind jalust maha joosta. Jooksis minust mööda, jäi suure puu kõrvale seisma, vaatas mulle otsa ja karjus nagu viimne päev oleks tulnud, samal ajal enda ühe käega vastu puutüve tagudes. Võta siis kinni, kas ma meeldisin talle või ei.
Heikki lahkus täna hommikul. Soome neiud lahkuvad pühapäeval. Jään suht üski enda vaksikutega. Aga pole hullu, mul siin tegemist küllaga.
Muidu on ikka kõik hästi.
Kui olime Queen Elizabethi pargis, oli võimalus minna šimpanseid vaatama 50 dollari eest Matk oli muidugi kaunis kanjonis, aga ma pidasin seda hinda veits liiga kalliks ja otsustasin maikuus söömise kasuks. Ega nad neid väga lähedalt seal ei näinud ka tookord. Viimasel kolmel päeval on pärdikud olnud siin meie kandis. Kuulda on olnud, aga eemalt. Soome neiud on neid hommikuti pimedas otsimas käinud (mina olen taaskord magamise kasuks otsustanud), aga pole näinud.
Aga eile..olin metsas enda taimi korjamas, kui kuulsin neid üsna lähedal. Läksime Edithiga otsima..ja LEIDSIME!! Maiustasid ühe viigipuu otsas, umbes 40 m kõrgusel. Tund aega üritasin läbi lehtede ja okste neist fotot saada...ei saanud ega saanud. Alati miski ees või valgus halb. Kui mu kael oli juba lootusetult valus ja käed värisesid kurnatusest, otsustas üks pärdu puu otsast alla tulla. Tuli alla, istus minust umbes 10 m kaugusele ja jäi mind vaatama. Imeline-imeline-imeline!!!!! Lihtsalt istus eemal ja vaatas meid enda pruunide silmadega. Istus, kratsis end ja pikutas. IMELINE!!! Vaatamata kõigele sellele halvale, mis inimene on neile teinud, tulevad nad ikka alla ja vaatavad meid, nagu teaksid, et meis on midagi ühist.
Täna metsas üritas ühekäeline šimpans mind jalust maha joosta. Jooksis minust mööda, jäi suure puu kõrvale seisma, vaatas mulle otsa ja karjus nagu viimne päev oleks tulnud, samal ajal enda ühe käega vastu puutüve tagudes. Võta siis kinni, kas ma meeldisin talle või ei.
Heikki lahkus täna hommikul. Soome neiud lahkuvad pühapäeval. Jään suht üski enda vaksikutega. Aga pole hullu, mul siin tegemist küllaga.
Muidu on ikka kõik hästi.
Monday, March 14, 2011
........
Täna tegin malaariatesti. See oli ka huvitav kogemus. Juba kolmandal korral sain testi tehtud :) Mu veri hüübib liiga kiirest, või ma ei tea. Esimesel korral ei tulnud miskit testist välja, teisel korral jäi veri poole peale seisma..ja kolmandal korral uputasin testi vere sisse pm ära, et mingit tulemust saada. Malaariat mul pole, aga sõrm on auke täis. Raudselt saan sellest infektsiooni..
Siin on bensiinikriis. Linnas on ainult ühes tanklas kütust. Järjekord on peaaegu kilomeeter. Liitri hind on üle 2 euro...Tulles oli 1 euro ja alla.
Siin on bensiinikriis. Linnas on ainult ühes tanklas kütust. Järjekord on peaaegu kilomeeter. Liitri hind on üle 2 euro...Tulles oli 1 euro ja alla.
Sunday, March 13, 2011
pühapäev
Täna käisin kirikus. Soome neiud on kristlikest perekondadest ja soovisid ka siin kirikut külastada. Mina lonkisin niisama huvi pärast kaasa. Peas mõtlesin kogu tee kirikusse, et kui pean mingi hetk palvetama, et millist Jaan Tätte laulukest pomiseda. Eks ole ju temagi omamoodi püha mees. Ühtegi palvet ma ju ei tea.
Teenistus algas sellega, et inimesed jäid umbes pool tundi hiljaks. Tüüpiline Aafrika.
Kogudust juhtis üks kena naisterahvas, kes meid muidugi ette ritta kohe istuma pani, et meil üldse mingit aimu ei oleks, mida me tegema peame.
Peab tunnistama, et kõige selle tantsu, tummimängu ja laulu keskel tekkis isegi minul, täispaganal, hetkeks mingine püha tunne. Püha tunne jõudis muidugi järgneva 3 tunni umbkeelse palvetamise jooksul üle minna. Ja kui palvus oli läbi..hakkas kirikus laat. Toodud annetused müüdi oksjoni korras maha. Üks kohalik noormees ostis meile kolmele neiule 3 muna..meie ostisme vastutasuks noormehele ananassi. Lisaks hankisime veel paprikat, pähkleid ja 2meetrise suhruroolati. Ma ei tea, mina pole veel enne kirikust munad näpus lahkunud :D
Huvitav kogemus oli. Keset palvust lapsed pissivad seal samas, beebid magavad põrandal ja paljas rind välgub. Aga 4 tundi kirikus olla..oh, liig, mis liig. Hea meel, et sai jälle nende inimestega koos midagi neile tõelist ja ehedat kogetud.
Ühesõnaga, hea päev.
Teenistus algas sellega, et inimesed jäid umbes pool tundi hiljaks. Tüüpiline Aafrika.
Kogudust juhtis üks kena naisterahvas, kes meid muidugi ette ritta kohe istuma pani, et meil üldse mingit aimu ei oleks, mida me tegema peame.
Peab tunnistama, et kõige selle tantsu, tummimängu ja laulu keskel tekkis isegi minul, täispaganal, hetkeks mingine püha tunne. Püha tunne jõudis muidugi järgneva 3 tunni umbkeelse palvetamise jooksul üle minna. Ja kui palvus oli läbi..hakkas kirikus laat. Toodud annetused müüdi oksjoni korras maha. Üks kohalik noormees ostis meile kolmele neiule 3 muna..meie ostisme vastutasuks noormehele ananassi. Lisaks hankisime veel paprikat, pähkleid ja 2meetrise suhruroolati. Ma ei tea, mina pole veel enne kirikust munad näpus lahkunud :D
Huvitav kogemus oli. Keset palvust lapsed pissivad seal samas, beebid magavad põrandal ja paljas rind välgub. Aga 4 tundi kirikus olla..oh, liig, mis liig. Hea meel, et sai jälle nende inimestega koos midagi neile tõelist ja ehedat kogetud.
Ühesõnaga, hea päev.
Saturday, March 12, 2011
Igav siin juba ei hakka..
Kuna soomlased on siin viimaseid päevi, otsustas Heikki meid eile õhtul välja sööma viia. Pärast õhtusööki viis ta meid ööklubisse. OOHOHHOOO. Oli see alles kummaline kogemus.Uskumatu, mida heteromehed siinses ülimalt homofoobses riigis omavahel klubis teevad.Isegi kõige agaramad geid kahvatuvad nende meeste valguses siin. Tantsupõrandal on peamiselt mehed..ja kus need alles tantsivad. Nagu filmis.
Lisaks oli siin öösel mikromaavärin. Kestis mõningased sekundid ainult. Väristas natuke maja ja voodit, aga ei midagi tõsist. Ükski asi ümber ei kukkunud, miskit katki ei läinud. Sügavama unega inimesed ei ärganud ilmselt ülessegi.Üldiselt pole siin maavärinate pärast muretseda vaja- niisama tudiseb natuke ja harva. Rahulik piirkond.
Mul on sõltuvus siinsetest punutistest. Kõik korvid ja vaagnad on nii ilusad. Pruunides, oranžides värvides..Tassiks kohe kõik koju kaasa. Paganad võtavad ainult nii palju ruumi.
Freerk ütles, et ma ei või enne Eestisse tagasi tulla, kui olen punutiste tegemise selgeks saanud. Rääkisin juba Edithiga (minu assistent), mina õpetan talle kudumist, tema õpetab mulle punumist. Ma ei tea küll, kust ma kodus banaanilehti saama hakkan, et edasi punuda, aa küll ma leian asedusmaterjali.
Aeg-ajalt on ikka selline- uskumatu, et ma siin päriselt olen-tunne! Elu on ikka imelisi juhuseid täis!
Muidu kõik ikka hästi..
Lisaks oli siin öösel mikromaavärin. Kestis mõningased sekundid ainult. Väristas natuke maja ja voodit, aga ei midagi tõsist. Ükski asi ümber ei kukkunud, miskit katki ei läinud. Sügavama unega inimesed ei ärganud ilmselt ülessegi.Üldiselt pole siin maavärinate pärast muretseda vaja- niisama tudiseb natuke ja harva. Rahulik piirkond.
Mul on sõltuvus siinsetest punutistest. Kõik korvid ja vaagnad on nii ilusad. Pruunides, oranžides värvides..Tassiks kohe kõik koju kaasa. Paganad võtavad ainult nii palju ruumi.
Freerk ütles, et ma ei või enne Eestisse tagasi tulla, kui olen punutiste tegemise selgeks saanud. Rääkisin juba Edithiga (minu assistent), mina õpetan talle kudumist, tema õpetab mulle punumist. Ma ei tea küll, kust ma kodus banaanilehti saama hakkan, et edasi punuda, aa küll ma leian asedusmaterjali.
Aeg-ajalt on ikka selline- uskumatu, et ma siin päriselt olen-tunne! Elu on ikka imelisi juhuseid täis!
Muidu kõik ikka hästi..
Wednesday, March 9, 2011
ma olen ikka kõvem mees, kui paaviandie juhtisane...
Tahtsid täna sunnikud mu juhet ära varastada. Võtsid aga kaablist kinni ja kukkusid vedama metsa poole. Ajasin neid vihmavarju ja luuaga taga. Mingi hetk jäin igastahes juhtisase ja karja vahele. oi-oi. Igastahes peksin nii karja kui isase minema! jei! Minu juhet siin varastama..
Muidu oli täna taaskord imeline päev metsas! ma ei saa just tunnistada, et mu tööviljakus metsas väga kõrge oleks, kuna mul on igat lehte, õit, seent jne vaja vahtida ja näppida. Olime täna vanemas ja looduslikumas metsaosas..oh, kui kaunis! juba nagu päris.
Kuu siis juba kodust lahkumisest. Pean tunnistama, et siin olles ei tundu see aeg üldse pikk. Iga päev on nii palju uut ja põnevat. Olen siinolles umbes mõnikümmend taime õppinud ja nägupidi teen ka mõnedel vaksikutel vahet. Lisaks igast linnud ja loomad, kellest mul enne aimugi polnud. Pluss korraldamine, et lambad terved ja hundid söönud oleksid.
Mõned pildid ka teile seeriast: Vihmamets lähivõttes...
Patsikule ülesanne: Leia piltide seast meie "leheliigutaja", kelle päris nimi on Myrianthacloe.. Lad. keelses kirjapildis ma muidugi kindel ei saa olla, sest iga assistent kirjutab seda siin ise moodi...
ja kui mu mälu ei peta: PALJU ÕNNE PIRETILE!
ja õnnitlused Martinile lubade puhul..mitte et ma tal kunagi juhtida laseks, kui me koos sõidame..
Muidu oli täna taaskord imeline päev metsas! ma ei saa just tunnistada, et mu tööviljakus metsas väga kõrge oleks, kuna mul on igat lehte, õit, seent jne vaja vahtida ja näppida. Olime täna vanemas ja looduslikumas metsaosas..oh, kui kaunis! juba nagu päris.
Kuu siis juba kodust lahkumisest. Pean tunnistama, et siin olles ei tundu see aeg üldse pikk. Iga päev on nii palju uut ja põnevat. Olen siinolles umbes mõnikümmend taime õppinud ja nägupidi teen ka mõnedel vaksikutel vahet. Lisaks igast linnud ja loomad, kellest mul enne aimugi polnud. Pluss korraldamine, et lambad terved ja hundid söönud oleksid.
Mõned pildid ka teile seeriast: Vihmamets lähivõttes...
Patsikule ülesanne: Leia piltide seast meie "leheliigutaja", kelle päris nimi on Myrianthacloe.. Lad. keelses kirjapildis ma muidugi kindel ei saa olla, sest iga assistent kirjutab seda siin ise moodi...
ja kui mu mälu ei peta: PALJU ÕNNE PIRETILE!
ja õnnitlused Martinile lubade puhul..mitte et ma tal kunagi juhtida laseks, kui me koos sõidame..
Monday, March 7, 2011
päev 26..ma arvan
Täna oli kena päev metsas. Leidsin mõned uued vaksikud ja tegin sinasõprust ahvidega. Olid teised nii uudishimulikud, et suisa järgnesid mulle, kui eemale läksin.
Ema kleidi sain ka kätte. Arvan, et selles kleidis on ema üle valla tegija :D. Ja proovigu ta seda mitte kandma hakata.
Lisaks tõi Isaiah väikese ämbliku meile täna. Küsimuse peale, kas sellised tegelased on metsas ka, vastas ta rõõmsalt, et mitte alati. Jei! Ma hakkan kapuuts silmini ja saapad põlvini nüüd igastahes metsas käima.
muidu endiselt muutusteta.
Ema kleidi sain ka kätte. Arvan, et selles kleidis on ema üle valla tegija :D. Ja proovigu ta seda mitte kandma hakata.
Lisaks tõi Isaiah väikese ämbliku meile täna. Küsimuse peale, kas sellised tegelased on metsas ka, vastas ta rõõmsalt, et mitte alati. Jei! Ma hakkan kapuuts silmini ja saapad põlvini nüüd igastahes metsas käima.
muidu endiselt muutusteta.
Saturday, March 5, 2011
muuseas 2
Tänud Tarmole ja Eerole, kes mind fotoka valimisel aitasid. Siin on, mida pildistada ja nähes teiste seebikarbi pilte, tean, et iga euro läks asja ette. Nüüd tahaks muidugi juba veel paremat..hammas verel...
arbuus ja jogurt kõhus, tuju hea..eks ole näha, kauaks :)
Pärast mõningasi õpetussõnu Raidolt, saan teile nüüd ka pilte suure hädaga üles panna.
Vahepeal on töised ajad olnud. Käed on liblikaid täis koguaeg. Eile käisin ka Fort Portalis. Leidsin lõpuks ka ühe kaubaartikli, mis siin riigis kohe mõistmatult kallis on: margid. Paar tükki ikka papsi rõõmuks hankisin ka. Lisaks läks uhke kangas õmbleja juurde, et sellest emale kleit tuleks. Täna peaksin kätte saama, eks siis ole näha. Muidu on siin jätkuvalt tore ja jätkuvalt valimised. Juba 3 nädalat valitakse kedagi ja on riiklikud pühad. Pole ime, et riigi majandus on kehvas seisus, kui muutkui valitakse. Tundub, nagu vahepeal polekski kedagi üldse võimul.
Kui tulles oli mul 60 kilo pagasit, siis minnes on ilmselt sama palju, kuna ma ei suuda vastu panna siinsele käsitööle. Ah, kõik need kaunid punutised! Jätaksin hea meelega kogu enda raha neile osavatele naistele.
Mis siis veel. Kohalike hügieenikombed on ikka puudulikud. Mingi mees käib meie vetsus poti KÕRVALE soristamas, wc paberit ei kasutada, käsi ei pesta, vett ei tõmmata.Lisaks tehakse enda hädasid dušši alla. oh jubedust! Kui oma silmaga ei näeks, ei suudaks uskuda. Aga muidu on inimesed toredad..kui need pisivead välja jätta :D
mõned pildid siis ka teile..
Vahepeal on töised ajad olnud. Käed on liblikaid täis koguaeg. Eile käisin ka Fort Portalis. Leidsin lõpuks ka ühe kaubaartikli, mis siin riigis kohe mõistmatult kallis on: margid. Paar tükki ikka papsi rõõmuks hankisin ka. Lisaks läks uhke kangas õmbleja juurde, et sellest emale kleit tuleks. Täna peaksin kätte saama, eks siis ole näha. Muidu on siin jätkuvalt tore ja jätkuvalt valimised. Juba 3 nädalat valitakse kedagi ja on riiklikud pühad. Pole ime, et riigi majandus on kehvas seisus, kui muutkui valitakse. Tundub, nagu vahepeal polekski kedagi üldse võimul.
Kui tulles oli mul 60 kilo pagasit, siis minnes on ilmselt sama palju, kuna ma ei suuda vastu panna siinsele käsitööle. Ah, kõik need kaunid punutised! Jätaksin hea meelega kogu enda raha neile osavatele naistele.
Mis siis veel. Kohalike hügieenikombed on ikka puudulikud. Mingi mees käib meie vetsus poti KÕRVALE soristamas, wc paberit ei kasutada, käsi ei pesta, vett ei tõmmata.Lisaks tehakse enda hädasid dušši alla. oh jubedust! Kui oma silmaga ei näeks, ei suudaks uskuda. Aga muidu on inimesed toredad..kui need pisivead välja jätta :D
mõned pildid siis ka teile..
Wednesday, March 2, 2011
täna triikisin sokke...ilusti mõlemalt poolt.
Lisaks sokitriikimise veerandtunnile oli ka täna lõpuks korralik sadu. Nüüd suisa nii külm, et istun jope seljas ja värskelt triigitud sokid jalas. Ma olen ikka siiani ise enda riided pesnud ja triikinud. Meil on küll vastav naisterahvas selleks, aga minu süda ei luba enda musti sokke kellelegi pesemiseks anda. Oleks, et ta peaks need ainult masinasse pistma, aga ei. Siin pestakse pesu enda väikeste käekestega..minu käekesed saavad mu pesu pesemisega hakkama. Ega mul siin pole tohutut garderoobi ju kaasas.
Paavianid sõid osa mu herbaariumist ära. Krdi ahvid. Ajasin neid luuaga taga, aga kätte ei saanud. Mu herbaariumil läheb siin üldse kehvasti, kuna siin riigis ei ole sellist asja nagu laste joonistuspaber saada. Koopiamasina paber on aga liiga niru taimede kleepimiseks. A3 fromaadist ei tasu unistadagi. Täna proovisin A4 koopiapabereid kokku õmmelda, et oleks tugevam, aga ikka jääb selline ludu. Kardan, et lehed pudenevad sealt küljest kohe ära. Homme veits rohkem aega, eks siis vaatan, mis mu herbaariumist saab, kui üldse midagi saab. Koopiapaberil teda transportida ei anna igastahes,
BBC filmimehed tulid täna siia, et šimpanseid filmida. Tulid enda uhkete jeepidega kohale, tagurdasid künkast natuke alla ja üles enam ei osanud tulla. Täisgaasil kaevasid pool küngast üles, rattad all ringi käimas... oh jah. šimpanseid pole ma ka ikka näiud. Hoian ühel viigipuul silma peal, seal peaks varsti viljad valmima..siis saab ehk ka šimpansit näha.
Uganda valitsus saatis täna sõnumi, et on oodata pikka põuaperioodi, millega võib kaasneda näljahäda. Ehk siis õpivad enda toitu rohkem hindama. Selline raiskamine ikka siin...häbilugu.
Jogurtipuudus on. Kolm nädalat ilma igasuguste piimatoodeteta. Vähemalt snikersit müüakse siin..nii et magusahäda mul pole. Liha saab ka igas säägikohas suht poolmuidu. Sööme siin ainult üks kord päevas korralikult..nii et kõht on õhtusöögi ajaks ikka suht tühi juba. Ostsin endale 500 šillingu eest 3 kilo bannane. (1 euro on 3000 šillingut, tehke ise arvutused).. nüüd nosin neid. Ma pole lihtsalt harjunud röstsaia peal elama, nagu soomlased.
Aga muidu olen endiselt rõõmus ja roosa. Ema lubas suuresti mulle kirjutada..pole veel siiani ühtegi kirja saanud. Noo on alles ema..
Paavianid sõid osa mu herbaariumist ära. Krdi ahvid. Ajasin neid luuaga taga, aga kätte ei saanud. Mu herbaariumil läheb siin üldse kehvasti, kuna siin riigis ei ole sellist asja nagu laste joonistuspaber saada. Koopiamasina paber on aga liiga niru taimede kleepimiseks. A3 fromaadist ei tasu unistadagi. Täna proovisin A4 koopiapabereid kokku õmmelda, et oleks tugevam, aga ikka jääb selline ludu. Kardan, et lehed pudenevad sealt küljest kohe ära. Homme veits rohkem aega, eks siis vaatan, mis mu herbaariumist saab, kui üldse midagi saab. Koopiapaberil teda transportida ei anna igastahes,
BBC filmimehed tulid täna siia, et šimpanseid filmida. Tulid enda uhkete jeepidega kohale, tagurdasid künkast natuke alla ja üles enam ei osanud tulla. Täisgaasil kaevasid pool küngast üles, rattad all ringi käimas... oh jah. šimpanseid pole ma ka ikka näiud. Hoian ühel viigipuul silma peal, seal peaks varsti viljad valmima..siis saab ehk ka šimpansit näha.
Uganda valitsus saatis täna sõnumi, et on oodata pikka põuaperioodi, millega võib kaasneda näljahäda. Ehk siis õpivad enda toitu rohkem hindama. Selline raiskamine ikka siin...häbilugu.
Jogurtipuudus on. Kolm nädalat ilma igasuguste piimatoodeteta. Vähemalt snikersit müüakse siin..nii et magusahäda mul pole. Liha saab ka igas säägikohas suht poolmuidu. Sööme siin ainult üks kord päevas korralikult..nii et kõht on õhtusöögi ajaks ikka suht tühi juba. Ostsin endale 500 šillingu eest 3 kilo bannane. (1 euro on 3000 šillingut, tehke ise arvutused).. nüüd nosin neid. Ma pole lihtsalt harjunud röstsaia peal elama, nagu soomlased.
Aga muidu olen endiselt rõõmus ja roosa. Ema lubas suuresti mulle kirjutada..pole veel siiani ühtegi kirja saanud. Noo on alles ema..
Tuesday, March 1, 2011
tagasi jahedas vihmametsas..
1.03.2011
Olin 4 päeva lõunapoolkeral. Külastasime Queen Elizabeth National Parki. Telkisime Kazinga kanali kaldal. Kazinga on looduslik kanal ning see ühendab Lake Georgi ja Lake Edwardit. On see alles maastik seal!!!! Keset savanni sellised veekogud. Rohelised oaasid, mille ümber on koondunud elu: elevandid, jõehobud, krokodillid, pühvlid, antiloobid, tüügassead ja igast sulelised.... Lihtsalt lummav. Tüügassead on nii julged, et kisu või sabast. Öösel kõndis jõehobu ümber telgi. Kollased kangurlinnud enda punutistega. Nahkhiired. Kõik need lõhnad ja hääled, mida tuul üle savannitasandiku kannab. Kalurikülad. Seda kõike lihtsalt pole võimalik kirjeldada. Seal olles aeg nagu peatuks. Täiesti imeline kogemus.
Kurb oli see, et kaelkirjakud ja sebrad on seal maha löödud ja ära söödud, nii et neid ma kahjuks ei näinu. Lõvisid otsisime vist oma 6 tundi, aga nagu kassid ikka, olid nad suutnud ennast kusagile osavalt ära peita. Kui suudaks ja oskaks, kirjeldaksin pikemalt seda kogetut, aga seda lihtsalt pole võimalik sõnadesse panna..
Nüüd olen tagasi „jahedas” vihmametsas ja maadlen vaksikutega. Ah..elu on ilus!
Olin 4 päeva lõunapoolkeral. Külastasime Queen Elizabeth National Parki. Telkisime Kazinga kanali kaldal. Kazinga on looduslik kanal ning see ühendab Lake Georgi ja Lake Edwardit. On see alles maastik seal!!!! Keset savanni sellised veekogud. Rohelised oaasid, mille ümber on koondunud elu: elevandid, jõehobud, krokodillid, pühvlid, antiloobid, tüügassead ja igast sulelised.... Lihtsalt lummav. Tüügassead on nii julged, et kisu või sabast. Öösel kõndis jõehobu ümber telgi. Kollased kangurlinnud enda punutistega. Nahkhiired. Kõik need lõhnad ja hääled, mida tuul üle savannitasandiku kannab. Kalurikülad. Seda kõike lihtsalt pole võimalik kirjeldada. Seal olles aeg nagu peatuks. Täiesti imeline kogemus.
Kurb oli see, et kaelkirjakud ja sebrad on seal maha löödud ja ära söödud, nii et neid ma kahjuks ei näinu. Lõvisid otsisime vist oma 6 tundi, aga nagu kassid ikka, olid nad suutnud ennast kusagile osavalt ära peita. Kui suudaks ja oskaks, kirjeldaksin pikemalt seda kogetut, aga seda lihtsalt pole võimalik sõnadesse panna..
Nüüd olen tagasi „jahedas” vihmametsas ja maadlen vaksikutega. Ah..elu on ilus!
Subscribe to:
Posts (Atom)