18.03.12
Oh miks, oh miks ma teile ei kirjuta? Ööd on siin mustad ja pikad. Elekter harva ja küünlad põlevad kiiresti. Tegelikult ei ole need mingid vabandused muidugi. Polnud nagu siiani väga midagi kirjutada ja elekter on ka tõesti pool ajast ära olnud.
Praegu on kell 12 öösel siin. Mu 3 uhket datalogerit ütlevad, et sooja on 22,4 kraadi (Tänan Daniel) ja ma joon väsket piima, mis on toodetud Fresh Dairy meierei poolt mais 2010 ja mille parim enne oli veebruaris. Mitte, et sellel mingit olulisust oleks, et poest kogemata vana piima ostsin, sest piima pole seal nii kui nii mitte grammigi ja mis iganes seal on juba pahaks ei lähe.
Elu kulgeb kenasti. Freerk saabus ka enda perega siia, nii et Tartu Ülikool on uurimisjaamas praegu esirindel. Minu töö läheb endiselt aeglaselt. Vihmad küll saabusid, kuid vaksikud ikka väldivad mind. Neid ikka juba on ja katse vaikselt käib, aga vähe. Ja röövikud on ka kusagil peidus.
Voolukatkestused on igapäevased. Päeval ei ole praktiliselt kunagi voolu ja mõnikord ei tule vool tagasi ka ööseks. Laupäevad on tavaliselt vooluvabad. See on iseenesest on tore, sest siis koguneb kõik rahvas mu naabri verandale ja jutustame hilise ööni küünlavalgel. Siin on 1 usakas, inglane, kandalane, šotlane ja usakas, kes on elanud kogu elu Aafrikas (muidugi nüüd lisaks ka Freerk ja co). Nendega koos aja veetmine on äärmiselt lõbus, sest olles maailma eri paigust, on neil täiesti erinevad aktsendid ja nad ei saa üksteisest üldse aru. Kanadalane räägib prantsuse aktsendiga, mis seisneb selles, et igast sõnast hääldab ta ainult paari silpi. Usakal on selline pehme mulin ja šotlasest on üldse võimatu aru saada. Toredad inimesed kõik ja igati abivalmid.
Täna käisin Fort Portalis. Ostsime Freerkiga akusid ja muud säärast ning hiljem sain teistega kokku ja jäin veel paariks tunniks linna. Nii vahelduse mõttes.
Varasematest päevadest ka üks seik. Käisin külas kraami ostmas ja õmbleja juurde riiet viimas. Õmblejal on katseldada umbes 5 põnni, kes on kõik nooremad kui 4 aastat (ta enda lapsed ja orvud). Lapsed istusid maja ees maas ja teritasid pliiatseid. Teritamiseks olid neil žiletiterad. Üsna võigas oli vaadata, kuidas väiksed sõrmed hoiavad tera ja nüsivad hoolsalt pliiatsit. Jah..ja Euroopas peavad lastel kooli minnes olema ümara otsaga käärid.
Muidu kõik ikka korras. Muretseda pole vaja. Tervis ka täiesti kombes, kui väike päiksepõletus välja arvata. Ja kui minust midagi paar päeva miskit kuulda pole, ei tasu ka muretseda.
Ikka rõõmus ja roosa.