20.05.19

Olen Entebbes ja valmistun koju tulema. Kirjutan hiljem pikemalt, mis vahepeal tegime. Läbi see seiklus selleks korraks. Kodu ootab.

16.05.19

Uganda on ikka imeline ja ei lakka mind üllatamast. Täiesti uskumatu, aga käisin just saunas. Saunas, kus oli lava (mahagonist), puuküttega keris, kerisekivid ja sai visata leili. Uskumatu. Kui hakkasime sauna minema (teadmata, palju seal kuuma on), siis personal hoiatas, et tuleb väga ettevaatlik olla, kuna kuumus on kõrge ja võib liiga teha. Sooja oli 40 kraadi. Muigasime mõnuga, sest väljas on päikese käes umbes sama palju sooja. Anu oli nii pettunud, et lahkus pärast paari minutit. Kerisel olid mangopuude lehed, mis lisasid mõnusat aroomi (huvitav, miks mitte eukalüpt?). Saunas me ise leili visata ei tohtinud, kuna meile öeldi mitte iga üks ei oska sauna kasutada. Saunameister käis iga 5 min tagant leili viskamas. Pärast 15 minutit tuli meister ja selgitas meile, et me oleme juba ohtlikult kaua saunas olnud. Muigasime veel. Aga me Heikkiga istusime umbes 20 minutit ja jõudsime järeldusele, et päris kena kogemus. Me autojuht oli hämmingus, et sihuke asi olemas on ja vahtis sauna nagu oleks ükssarvikut näinud. Sauna kasutada ta ei soovinud.

Vahepeal on päris palju juhtunud ja oleme päris palju ringi liikunud. Liikusime siis Hoimast Fort Portalisse. See oli siis pühapäeval. Kasutasin juhust ja käisin ka vanu sõpru vaatamas. Nägin Edithit ja Francist. Saatsin küll Edithile sõnumi, et olen tulemas ja ta vastas, et ootab mind, aga enda nime ma alla muidugi sõnumile ei pannud, kuna eeldasin, et tal on veel mu Eesti number. Ta kilkas rõõmust pikka aega ja pidi mind pooleks kallistama, sest ta ei osanud oodata, et mina tulen. Rõõm oli vastastikune. Ka Francis kallistas mind pisarad silmis ja kordas, et nii tore on mind näha. Oli tõesti neid tore näha. Istusime Edithiga 3 tundi ja vahetasime uudiseid. Edith on vahepeal ehitanud endale maja, mis on umbes sama suur kui meie oma. Ja lapsed on suureks kasvanud. Üllatav on ka see, et ta pole lapsi juurde saanud ja ütles väga mõistlikult, et laste kasvatamine on kallis kui tahad, et neil tulevik ka oleks. Lisaks on ta ise tagasi läinud keskkooli ja unistab isegi kõrgharidusest. Aga üldiselt pidid Kibales asjad halvasti olema, kuna teadlasi käib vähe ja tööd saada on väga raske. Noh, mis ma oskan öelda, tõstke veel uurimistööde hinda ja tehke lubade saamine veel keerulisemaks ja varsti pole enam ühtegi teadlast tulemas. Kõikidest minu ja Heikki assistentidest on praegu töö ainult Isaiahil, Bonneyl ja Johnil. Teised ei tööta. Edith ütles, et osade assistentide lapsed ei saa enam raha puuduse tõttu koolis käia ja olukord on nukker. Edithil endal on väike pood, mis on ta sissetulekuallikaks nüüd ja lisaks pidi ta ikka iga mõne kuu tagant veidi tööd leidma. Ta on enda raha targalt kasutanud.

Kibalesse sõitsin taksojuht Frediga, kelle pulmas ma 2013 aastal ka käisin. Fred valetas nii armasalt ja ütles, et kohe kui mu häält telefonis kuulis, siis teadis, et see olen mina. Vaevalt küll, aga olgu. Üllatav oli ka see, et ta et ta pakkus päris hästi, et ma ei ole vist umbes  5 aastat Ugandas käinud. Ilmselt arvestab enda pulmade järgi. Igastahes oli väga nostalgiline Frediga teepõldude vahel sõita, Fred raadiole kõvasti kaasa laulmas: One love is all you need. Nööris nostalgiliselt ka poole suurema summa kui oleks pidanud küsima, aga mõtlesin, et olgu pealegi, olgu tal ka hea päev. Ütlesin, et ta ostaks enda naisele midagi head selle raha eest. Fred lubas naisele õuna viia :D.

Pühapäeval lahknesime, et erinevatest kohtadest proove saada. Isaih lasi meid korralikult üle ja pole ei temast ega proovidest miskit kuulnud. Geoffrey on ka kusagil. Esmaspäeval hülgas meid Erlend. Lahkus koos naljadega tagasi Eestisse. Nüüd peame ise nalja tegema. Ei õnnestu eriti.  Fort Portalist liikusime edasi Ibandasse. Peale Ibandat liikusime Mbararasse ja lahknesime veelgi, sest aeg hakkas otsa saama. Mina, Anu ja Jaana liikusime koos autoga Kasesesse ja Heikki jäi Mbararasse proove koguma. Kõik need linnad, mida ma mainin on u 150 km üksteisest, aga ühest teise jõudmine võtab vähemalt 3-6 tundi. Mu kael peaks praeguseks juba küll olema oma 10 cm pikem, sest selgroo alumine osa saab nii palju vatti ja põrutada, et peanupp peaks aina kõrgemale tõusma. Istuda on väga valus. Pole naljakas.

Tee Kasesesse läheb läbi mägede ja Kuninganna Elizabethi Rahvuspargi. Rahvuspargis olen küll oma 3 korda käinud, aga ei olnud Mbarara kaudu sinna sõitnud. Mägine ala oli nii ilus. Tekkis tunne nagu oleks Alpides. Noo välja arvatud need banaaniistandused ja aeg-ajalt põõsast kostev: Muzunguuuuuuuu. Mäed ja järved ja vapustavad vaated savanni tasandikule. Kaseses leidsime kena vaikse hotelli, mis pimeduse saabudes muundus ühtlasi ka diskoteegiks ja öö saabudes bordelliks. Huvitav kogemus seegi. Kasesest liikusime tagasi Mbararasse ja korjasime peale Heikki. Samal päeval sõitsime veel edasi Kalisizosse, mis on u 30 km Tansaania piirist (mu vaene taguots). Oleme päris põhjast päris lõunasse jõudnud. Täna asus koduteele Jaana. Nii on meid alles jäänud 3+ autojuht. Leidsime Kalisizost hotelli, kus on puhtad toad, vaikne ümbrus, soe vesi (ajeeee!) ja saun (!). Oleme sellises hämmingus, et jääme siia veel vähemalt 1-2ks ööks, sõltuvalt sellest, kas  Geoffrey saab meile vajalikud proovid või peame ise neid tooma minema (mis on kõike arvestades väga tõenäoline). Hotell on peaaegu super. Peaaegu selle pärast, et minu vannitoas on äravool põranda kõige kõrgemas nurgas, mitte kõige madalamas osas ning veetase peab u 3 cm kõrguseni tõusma, et see ise ära voolaks. Pean pärast pesu plätuga vett kühveldama. Aga kõike head ka korraga ei saa. Küla ise on täiesti suvaline teeäärne küla, räämas majade ja lastega. Ja siis keset seda kõike on selline hotell. Sauna ja sooja vee ja internetiga. Uganda ei lakka üllatamast.

Viimased 3 päeva on olnud minu eesmärgiks süüa nii palju kui ma suudan igasugu puuvilju ja kohalikku kraami. Lõunasöögiks sõin näiteks terve ananassi. Rikun igasugu reegleid, mis kolleegidel toidu osas on. Erinevalt minust on nad väga ettevaatlikud toidu suhtes. Ma mugin kõike. Nad ei tarbi midagi, mis sisaldab piima. Philipi farmis jõin igal hommikul keedetud piima tee ja vürtsidega suure kruusi täie. Kõik ennustasid, et saan kõhulahtisuse, aga ei miskit. Peale seda olen veel mitmes kohas piima joonud, ikka ei miskit. Söön kohalikke salateid, ikka ei miskit. Eile sõin terve päeva segamini avokaadosid, mangosid ja passionfruite, ikka ei midagi. Tasub ikka lapsena juua vett samas nõust lehmadega, süüa liiva ja mängida koerakuudis. Enne tulekut tahtsin, et mu perearst kirjutaks mulle välja siseparasiitide vastase kuuri selleks ajaks kui koju tagasi jõuan. Ta ei olnud nõus. Ütles, et kirjutab ainult sellisel juhul kui ma pärast reisi arvan, et vb jäi reisil toiduhügieenist veidi puudu. Veidi puudu… Eh, naerukoht. Hangin miskit kohapealt.

                                       Kalizusu lapsed saadavad tervitusi!

15.05.19

Uh, lõpuks ometi mutukad kohal ja kiire-kiire. Pole olnud aega miskit kirjagi panna. Aga kõik on endiselt hästi. Oleme lõunapoolkeral ja jahime mutukaid.

11.05.19

Murchingsonist liikusime põhja poole. Veetsime ühe öö Anaka linnas. Ei midagi ütlev väike teeäärne asula. Ainult hotellis jõudsin esimese 5 minutiga kaose tekitada, sest vesi oli toas kinni keeratud ja kui kraani lahti keerasin jäi see mulle pihu ja korraga oli vannitoas purskkaev. Vannitoa lahendus oli üldse väga „mugav“, sest keset põrandat oli wc ava (ilma meie mõistes potita) ja pesemiseks tuli väga ettevaatlik olla, sest libisemise korral oleks end otse potist leidnud. Mulle küll meeldivad kavalad väikese ruumi lahendused, aga see oli ka minu jaoks liig.

Sealt edasi liikusime veel rohkem põhja. Kohaliku professor Philipi farmi, mis asus u 100 km Kongo piirist ja 100 km Lõuna-Sudaani piirist. Ma pole veel varem olnud nii kauges kohas. Lähima külani oli 1 h sõitu, lähima asfaldini 3 h. Ja tee saigi sõna otseses mõttes otsa seal lähima küla juures. Uganda teed said otsa ja miskit edasi ei läinud. See piirkond oli väga erinev kõigest sellest, mida varem Ugandas näinud olen. Piirkond on inimtühi ja ümberringi on vaid savann. Inimesed hülgasid selle piirkonna mässuliste ja sõdade tõttu ja ei ole veel tagasi kolinud. Kui Kibale piirkonnas on keskmine talu u 30x30m lapil, siis Philipi talu asub tagasihoidlikul 600 hal. Kuigi ma pole väga kindel, et ma viitsiksin väga tihti sõita enda tallu, kuhu jõudmiseks töökohast kulub u 5 h. Philip ise seal koha peal ka ei ela ja talu peavad sulased. Talus on u 150 veist, mangoistandus, männiistandus, tiigipuu istandus ja u 150 kitse. Elektrit pole, levi pole. Sain enda rõõmuks 3 päeva kitsesid karjatada ja tallesid nätsutada. Taaskord, ilusad kitsed (miks me Pöks nii kole on??). Kitsed lastakse heina sööma kell 2 päeval, sest kastesel rohul pidi rohkem siseparasiite olema. Kitsede lahti laskmine oli minu töö J. Vastsündinud talled jäävad lauta nii kauaks kuni emad söömas käivad. Ühel päeval oli mul korraldus, et 2 ema tuleb sööma lasta, kes öösel poegisid, aga 3 talle peavad lauta jääma. Lasen mina kitsed lahti ja muidugi paneb üks ema koos kahe tallega savanni poole minema. Pojad olid õnneks nii pisikesed, et ei jõudnud emaga sammu pidada ja sain poolel teel talled kätte. Haarasin ühe talle ühe kaenla alla ja teise teise kaenla alla ja panin padinal lauda poole tagasi, tige ema järgi karjumas. Olin üsna kindel, et saan tallevarguse eest endale kaks sarveauku tagumikku, aga läks õnneks ja sain talled lauta tagasi toimetatud. Mida talus aga taaskord polnud, olid me ritsikad. Täiesti lootusetu. Päevad olid savannis nii kuumad, et kella 12-15 ei olnud võimalik midagi muud teha kui istuda mango puu all varjus ja süüa mangosid. Ei olnud ka kõige halvem tegevus. Philipi mangod on omaette vaatamisväärsus. Osad mangod kaaluvad kuni 1 kg. Ja jummel kui magusad need on. Saan veel õnneks neid paar päeva nautida kuna Philip pani meile neid pool kartulikotitäit kaasa. Viimasel õhtul aitasime tänutäheks Philipil tiigipuude istanduse puid laasida. Ühe puu väärtus on 15 a vanuses u 1000 eurot. Pole paha. Ta istandus oli ikka päris paljudel hektaritel. Aga eks tööd ole ka palju nende puudega. Tüdrukutele ei antud laasimiseks pangasid (=matšeete). Peened oksad murduvad tüve küljest ka niisama kenasti ära, aga jämedamad tuleb raiuda ära. Protestisin tugevalt ebavõrdse kohtlemise vastu ja sain ka endale ikka lõpuks panga. (Mehed vist arvasid, et ma kodus aevastan võsa pikali, et ei või pangat mulle kätte anda). Aga tuleb tunnistada, et me kodused Fiskarsi lusikad on ka teravamad kui need kohalikud Hiina käkerdised. Ma ei tea kuidas nad nendega üldse tööd teevad.

Kuna mutukaid polnud ka põhjas, siis võtsime suuna lõunasse ja tänane plaan oli Fort Portalisse jõuda. Alustasime sõitu kell 8 hommikul, aga Fort Portalisse me ikka ei jõudnud. Oleme praegu Hoimas. Päris ränk oli 8-17 järjest bussis istuda ja kohalike teede massaaži nautida. Bussist välja saamiseks pidin end ikka kätega toetama, sest jalad ei tahtnud enam kanda. Bussijuht oli ikka rõõmus, sest tema on harjunud. Ta on alates 80ndanatest sõitnud igapäevaselt Fort Portal-Kampala-Fort Portal. Need, kes minuga siin seigelnud on teavad, kui vaevaline on ühe suuna ära kannatamine. Aga samal päeval edasi-tagasi…õõõ. Bussijuht on meil tore papi. Kiitles mulle ühel päeval, et ta on kõva naistemees oma nooruses olnud. Juba umbes 30 naist, kellega ta olnud on, on nüüdseks AIDSi surnud. Aga tal polevat häda midagi. Ja lapsi pidi tal igas külas olema. Ja lapselapsi sadades. Tubli, mis ma ikka muud öelda oskan.

Homme läheme Fort Portalisse ja uurime seal olukorda. Loodan pärastlõunal minna vanu sõpru külastama Kibalesse. Alates pühapäevast mul ilmselt puudub juurdepääs internetile, sest Erlend lahkub koos netiga ja me teised olime liiga kitsid interneti ostmiseks.

                                                   Savannis on palav. Aga mul on panga.

 
                                                       Linnadevaheline kiirtee.

                       
                                                    MMM...Mangod.

                                         Kitsed ja lambad hommikupäikeses.

         Ühe kitse sõime ära. See pats on punutud peensool. Selle sõin ka ära. Maitses hästi.

                                       Talumajad savannis peale kosutavat vihmasabinat.

07.05.19

05.05.19

Täna on pühapäev. Oleme alates neljapäevast teel olnud. Valetasin eelmises postituses, et läheme Masakasse. Liikusime hoopis põhja poole Masindisse. Päevas on optimaalne liikuda u 250 km ja selleks kulub terve päev koos väikeste pausidega. Olime 2 ööd Masindi lähedal Nyabyeya metsandusliku kooli hostelis. Külastasime kooli lähedal olevat Budongo metsa. Vau, milline mets. Millised puud. Ja kui toredad vaksikud. Väga tore oleks seal välitöid teha. Heikki ütles, et veel 70 a tagasi oli Kibale, Budongo ja Murchingson moodustanud ühtse metsamassiivi. Seda on äärmiselt raske ette kujutada, kuna praegu on metsalapikeste vahel sajad kilomeetrid ja miljonid inimesed.

Ajame siis taga enda ritsikaid. Kampala peaturul olid mõned ritsikad juba müüa, aga me ei tea, kust need tulevad. Nyabyeyas neid igastahes ei olnud. Me välitööd näevad välja nii, et päevavalges otsime rohumaid ja peale päikeseloojangut läheme pealampidega ala läbi kammima. Eesmärk on koguda riigi eri paikadest valmikuid, et teada saada, kas on üks liik või mitu ja kaardistada levik. Probleem on selles, et valmikuid veel pole. Vähemalt ei ole neid siin, kus meie oleme.

Reedel külastasime Alberti järves olevat väikest poolsaart, millel asub Butiaba asula. Valge liiv. Palmid. Kaluripaadid loksumas järvel. Lapsed vees hullamas. Lehmad vees joomas. Naised pesu pesemas. Täiesti teine maailm. Oli tunne nagu oleks eksinud mõnele väikesele ookeanisaarele. Kurb oli aga see, et kogu rand oli paksult plastikut täis.

Nyabeyayast liikusime laupäeval edasi Murchinson Fallsi rahvusparki. Telgime Red Chilli laagris. Oleme siin kokku kolm ööd, ehk siis liigume ära teisipäeva hommikul. Siia tulek oli täielik trauma. Oleme Meeri ja Martiniga siin varem käinud, aga palju on muutunud. Kogu tee ulatuses on teetööd. Hiinlased ehitavad massiivset maanteed Kampala-Murchingsoni vahele. Buldooserid on läbi pargi korraliku tee lükanud. Lihtsalt ongi läbi metsa ja savanni buldooseriga sõidetud. Puud on kahte lehte laiali. Sajad masinad midagi vedamas, kaevamas, rullimas. Avalikult ei ole muidugi midagi teada, et miks sellised arendustööd käivad ja mida hiinlased selle eest vastu saavad. Aga võib arvata, et põhjuseks on Alberti järve ja Murchingsoni rahvuspargi all olevad naftavarud. Üle Niiluse ehitatakse silda, kraanad, suur manatee, tohutud kaevandused, et teede ehituseks materjali saada. Kahtlen sügavalt, et seda silda kaelkirjakutele ehitatakse. Siia jõudes istusime kõik ümber laua (gekot sel korral laual ei olnud) ja vahtisime enda ette. Ei suutnud uskuda, mida just näinud olime. Ma arvan, et selle pargi ja Alberti järve võib sisuliselt maha kanda. Väga masendav. Väga masendav.

Siin on nii palav. Öösel on ka nii palav, et magan magamiskoti peal. Jõehobud röhitsevad serenaadi. Täna pidi olema vaba hommik ja kõigil oli luba magada nii kaua kui jaksavad. Ärkasin 6.15. Istusin ja vaatasin päikesetõusu. Kaunis oli see päikesetõus üle savanni. Peale hommikusööki oli plaan magama tagasi minna, aga kella 9ks oli telgis juba miljon kraadi kuuma ja kohe mitte ei olnud võimalik seal olla. Istusin pool päeva varikatuse all ja lugesin. Ma ei mäleta, millal end nii rahulikult tundsin. Interneti ühendust pole ja seega ei jõua igasugu kohustused ka minuni. Pääsen päevas paariks minutiks internetti ainult. Lugesin varjus ja küpsesin savanni kuumuses. Meeldiv oli. Päeva teises pooles käisime Niiluse peal paadiga sõitmas. Sõitsime Murchingson jugadeni ja tagasi. Nägime igasugu karvaseid, karvutuid ja sulelisi. Päikeseloojang Niilusel oli vägagi nauditav.

06.05.19

Eile öösel liitus meie telkimisseltskonnaga üks mõnus priske jõehobu. Jõehobu käis trimmis kenasti telkide ümbruses olevat rohtu. Mõnus oli istuda u 2 m kaugusel sellisest imelisest loomast ja vaadelda, kuidas ta omi asju ajas.

Täna käisime pargi põhjaosas safaril. Nägime lõvisid, erinevaid antiloope, kaelkirjakuid, erinevaid primaate ja elevandid jalutasid ka auto ümber u 10 m kaugusel või isegi veidi lähemal. Kuna meil on uus juht, siis ta ei oska veel loodust karta. Kui oleks me tavaline juht Francis, siis ta oleks elevante nähes elu eest tagurdanud. Väga tore oli loodusfilmi keskel olla. Aga palav oli. Pool aega ma ei teadnud, mis mind rohkem vaevab, kas kõrvu lukustav pissihäda või kohutav janu. Peale kuut tundi olin üsna läbi omadega ja kahtlustasin isegi korraks, et olen kuumarabanduse saanud, aga siiski vist mitte, sest nüüd tunnen end juba jälle hästi. Naljakas oli ka see, et mitte ainult minul ei olnud jube palav vaid ka kõigil loomadel. Põõsad ja jämedamad rohukõrred olid populaarsed. Kõik loomad otsisid varju. Kui kaelkirjak puu alla ei mahtunud, siis istus lihtsalt pea põõsas. Pühvlid olid mudas. Tüügassead teekraavis. Savanni kanad üritasid end kõrte vahele peita. Kõigil suud ja nokad lõõtsutamiseks lahti. Ma pole vist mitte kunagi varem nii pikalt nii suure kuumuse käes olnud. Üsna väsitav. Homme liigume edasi põhja poole. Kahtlustan, et ega seal ka jahedamaks see olukord lähe. Vihmasid on nii vähe. Ööd on nii kuumad. Selgeks on aga saanud see, et Ruspoliat siin pole. Veedame veel mõne öö põhjas ja kui ikka midagi ei leia, siis võtame suuna lõunasse ja hakkame sealt otsima. Välitööde plaanid on korralikult sassis. Tunnen ikka ja jälle kergendust, et mul vastutavat rolli sel korral ei ole.

07.05.19

Palju õnne, paps!

01.05.19

Eile oli siis see konverentsipäev. Pikk-pikk-pikk PIKK päev. Palju tseremoniaalsust ja jumala poole pöördumist. Poolteist tundi ühe sessiooniga üle minna pole probleem. Ma isegi ei oska tegelikult eilset päeva sõnadesse panna. Mu aju ei suuda ikka veel selgusele jõuda kõiges selles, mida eile kogesin. See kõik oli nii ebareaalne ja kogesin 12 tunni jooksul nii palju erinevaid emotsioone: viha, kurbus, ahastus, lootusetus. Toon ühe näite lihtsalt olukorra kirjeldamiseks. Heikki ja co on sekveneerinud u 90 Ruspolia sp. isendit, mis on kogutud erinevatel aastaaegadel. COI alusel (geen) kuuluvad nii massidesse kogunevad isendid kui ka üksikult leitavad isendid samasse liiki. See tekitas kohalikes väga suure pahameele, sest siinsete uskumuste järgi on massidesse kogunevad isendid jumala saadetud õnnistus ja need isendid tulevad taevast. Rändparvede puhul võib tõesti jääda mulje, et need tulevad taevast, aga nooo.... Selle vaidluse lõpptulemuseks öeldi meile, et enne kui hakkame kasutama enda peeneid meetodeid, peaksime küsima kohalikelt, sest kohalikult teavad, kuidas asjad tegelikult on ja see, mis me räägime on vale. Ja me ei rääkinud lihtinimesega tänavalt. Need inimesed on doktorikraadiga õppejõud ülikoolides. Nemad on Uganda helgemad pead. Eile oli see päev, kui suri minu viimanegi lootus Maa tuleviku osas. Olles nüüd näinud maailma üsna erinevate nurkade alt mõistan, millise lotovõidu ollen saanud puhtalt tänu sellele, et olen sündinud Eestis. ....ja teadmatus on ikka suur õnnistus. Seda kõike ei ole võimalik sõnadesse panna.

Eile oli mul õnnetus, mis lõppes kõigile osapooltele küll õnneks ainult ehmatusega. Meil on siin uurimisjaamas väga korralikud vannitoad. Vesi niriseb kraanist ja wc on täiesti kena ja igas toas eraldi. Isegi sooja vett saaks kiirsoojenduskraaniga teha, vaadates neid lahtiseid juhtmeotsi, siis jätan selle osa vahale. Igastahes, istusin siis mina rõõmsalt potil (sest potil istumine on siinsetes tingimustes tõeline luksus ja seda tuleb nautida kui võimalus on) ja toimetasin omi asju. Tõusin püsti, tõmbasin tagantkätt vee peale ja siis...Mis kurat see potis on??? Minu seest see küll välja ei saanud tulla. Mingi hall tomp ujub elu eest vastuvoolu. Vesi keerleb ja keerleb alla. Tombuke ujub ja ujub elu eest vastuvoolu. Kui veemöll läbi sai, sain aru, et geko oli wc poti serva alla sisse poole ennast ära peitnud ja olin talle kogemata vee peale tõmmanud. Vastuvoolu ujumine oli teisele nii väsitav tegevus olnud, et vedeles vees ja välja ei jaksanud ronida. Õnneks on mul hunnik kummikindaid siin kaasas. Toppisin kummikindad kätte ja õngitsesin teise potist välja. Õnneks ei hakkanud rapsima ega hammustama. Vaatasime üksteisele hetke otsa, panin ta aknalauale ja minema ta läks. Muidu ta käib mul õhtuti ikka akna taga naermas, aga sel ööl oli vaikus.

Täna käisime Kampalas. Käisime taksopargi juures kangaturul. Kes minuga Ugandas on käinud, siis teavad, milline hullumaja see matatupark kesklinnas on. Asju kolimise jaoks pakkides lubasin endale, et ma ei osta enam kangaid. Aga noh, sellega läks nii nagu arvata oli. Ja see ei olnud mina, kes kangaturule minna tahtis (noo vb natuke), aga ega ma vastu vaidlema ka ei hakanud kui teistel see idee tuli (mille idanemisele ma vb natuke kaasa aitasin). Igastahes on nüüd nii, et koju jõudes pean veel ühe kasti juurde ostma enda kangastele. Noo ei ole võimalik ostmata jätta, kui 6 m ilusat värvilist kangast maksab 8 eurot. Jah, tuli osta mõned meetrid. Või noh..mõned kümned meetrid :D. Katrin kindlasti mõistab mind kui ka teised ei mõista.

Olin viimati Ugandas 2013. aasta detsembris. Vahepeal on päris palju muutunud. Näiteks Kampala-Entebbe vahel on lisaks ka kiirtee. Kampala ümbrus on veel rohkem täis ehitatud. Elektrit on palju rohkem. Metsa on veel vähem. Suurtel ristmikutel kogutakse plastpudeleid. Prügi põleb õhtuti vähem (aga ikka ropult). Liiklus on veel hullem. Tekkinud on Uber boda-bodad, mida kutsutakse teisti ka safe-bodadeks, sest juhid kannavad nii neoonveste kui ka kiivreid ja kaasreisijatele on ka kiiver. Lenksu küljes. Koti sees.  Muru ei niideta enam käsitsi. Igal nurgal on trimmeritega poisid.

Meie jaoks hea uudis on see, et nägime esimesi praetud Ruspoliaid täna turul. See tähendab, et parved on valmis rändama. Meie oleme ka valmis rändama. Homme hommikul asume teele. Ilmselt Masaka poole. Aga plaan on nii, et liigume vastavalt sellele, kuidas rändparved liiguvad. Seega ma ei tea, millal ja kui palju mul edaspidi internetile juurdepääsu on. Paar korda nädalas vast ikka.

                                                       Kangaturu kirju maailm.

                                           

                                           Kanistrite virn boda-bodal.

Kogu Kampala on täis Bobby Wine (vb kirjapilt ei ole päris nii) toetavaid kirjutusi. Rahutused päris sagedased.

Eelmise postituse hind. Hea mitu piiska verd. Põhjus miks ma ka tohutult pilte ei postita- mind tõmmataks lihtsalt piltide üles laadimise ajal verest tühjaks.

                                           Päiksetõus 6.20 hommikul.

Heikki jaoks on see viimane projekt siin. Seetõttu pakkisime laiali jagamiseks lahti/ümber varustust. Ilmselgelt vägagi oluline varustus, ilma milleta siin hakkama ei saa.

                                                Ecco on turule jõudnud.

Näide kohalikust elektritööst. Palju parem kui varem. Umbes juba sama kui meie Kase tänava korteris :D