27.05.2026

Mõned fotod kokkuvõtteks veel. Siis on kõik. Vb osa fotosid korduvad, aga juu siis pean neid kordamisväärseteks.

Tegosa claudina on liblikaliik, kelle suhteid taimedega Karin uurib. Kõik pagana väikesed ja sama nägu selles perekonnas. Ja noo need röövikd..nagu mannaterad. Karin jaotas lõpuks üle 5000 mannatera erinevate taimede vahel, et uurida, mida Tegosad söövad.

Siproeta stelensist on saanud mu lemmikliblikaliik Brasiilias. Ilus munast kuni valmikuni.

 

                                                             Käed tööd täis.

 

Pirineus maailma lõpus. Sellele kohale kuulub mu süda alatiseks.

Päikese loojang Campos do Jordãos. Suht juhuslikult tehtud klõps maantee ääres.

Võrkkiiges kiikumist oli sellel korral vähe. Küll aga said kaaslaseks terass, tekk ja tähistaevas.

Siproeta stelens enda täies hiilguses.

Martina poolt uuritava Vanessa perekonna esindaja: Vanessa myrinna.

Selle korra üks staarröövikutest oli kindlasti Disco-socks sugukonnast Limacodidae. Disco-socks jäi meist Brasiiliasse maha nukkuma. Ootan ja loodan, et saan ka valmikut näha.

Puukonnad/lehekonnad on vahvad.

See õnneks puu otsa ei ürita ronida.

See nunnu karvik on väidetavalt väga mürgine tegelena perekonnast Megalopyge. Pidin enda piirama, sest kiusatus teada saada oli korralik, et kas ja kui mürgine ta ikka on. Kirjeldused ütlevad, et tegu on põrguliku valuga, mis kiirgab üle kogu jäseme ning kaasnevad villid ja iiveldus. 

Läbipaistvad tiivad aitavad metsas ära kaduda ja märkamatuks jääda.

Teine staarröövik oli Flower-pooper, ehk paabusilm kodanikunimega Procitheronia  principalis. Kus alles essas.

Santose kaunid rannad.

 

Kohustulik kapibaara.

Mais erineval kujul.

Kaheksa jalga ja pirakas.

Pirineus.

 

Kõike suurem puu Pirineusis. Ala on kannatanud tugeva raiumise tõttu. Väidetavalt oli Pirineusi eelmine omanik relvaga kõiki taga ajanud, kes üritasid puid langetada. Tänu temale olla see hiiglane veel alles ja elus.

Pirineus.

Puuma käpajälg. 

Päikesetõuis Pirineusis. 

 

Öö RPPN Alto da Figueiras. Magada oli kahju. Ööhääled olid..mm..olid.

Pantherodes pardalaria on üks vahvamaid vaksiklasi.

Morpho epistrophus on nagu suur aeglane paberileht metsa vahel hõljumas. Seda ei pidanud isegi püüdma. Lendas ise mulle näpuvahele. Aeglane muidugi ainult siis kui sa ei ürita teda püüda. Kui võrku näeb siis korjab tiivad kõhu alt välja ja teeb vehkat.

Võrgutaja.

Võrgutaja.

 

See foto ei ole tehtud must-valgeks. Mõnikord ongi metsas ka nii. Alto da Figueira

Mu saapakesed pidasid ka selle hooaja vastu ning uued saapad ei läinudki kasutusse.

Pääsusaba röövik.

See toit. Juba ootan. 

Vallatud samblikud.

Araucaria angustifolia naljakad võrad.

Penelope jacquacu nagu rumal kalkun. 

Ei ole sõbralik puutüvi.

Geko beebs.

Mind lummab puit ja selle mustrid. Olen terve elu pidanud vaidlema selle üle, et mingid oksakohad jne on koledad ja tuleks välja jätta ehitades. Mulle nii meeldib. Nagu kortsud, millel on oma lugu rääkida.

Oh need nõgesed. Noo ei meeldi neile Brasiilias.

Vihmametsa värvid lähivõttes. See punane on nii punane, et teeb veidi isegi haiget. Seda ilu tormates ei märka.

Puuviljalett Rootsis ajab nüüd jälle nutma.

Tegosa claudina tiivasoomused lähivõttes. Milline kaunis tiivamaastik.

Tiivamaastike pildistamas.

Maailma lõpus on eesel. Omanik pidi taga ajama ja maisiga meelitama. Mulle üritas peale paari päeva kaissu juba pugeda. Enda miljoni kärbse ja parmuga. Ehk kohtume veel.

Aftermath

 Olen tagasi olnud 3 nädalat. Vähemalt keha on tagasi. Hing alles rändab ja otsib ja ei tea täpselt, kuidas edasi. Ma ei oska vastata, kui mult küsitakse, et kuidas siis ka oli? Mida põnevat nägid? Kuidas ma peaksin suutma võtta kokku kõik need värvid, avastusrõõmu, väsimuse, õnnestumised, ebaõnnestumised, tähistaeva ja tunded paari lausega. Ja veel selliselt, et see ka midagj päriselt edasi annaks? Igasugune vastus tundub sisutühi. Ja ma ei oska seda kõike kokku suruda paari lausesse. Toob rōõmu, et mu seiklustele kaasa elatakse ja tullakse küsima. Eriti vahva on kui tullakse rääkima postituses olnud röövikutest. Postituste eesmärk on tuua tähelepanu sellele, et jagame maailma imeliste teiste olenditega. Ja meil on kohustus ja vastutus nende ees. See on mu väike ja vaikne võitlus nende eest, kes ise enda eest seista ei suuda ja tahavad lihtsalt enda elu kusagil metsas elada. Ja see, et ma saan seda kõike näha ja kogeda on mulle endalegi uskumatu. Mu aju ei võta alati, et ma saangi teha selliseid asju. Ja teengi. Aga sellel kõigel on hind olnud. Esimene kord Brasiilias möödus ikkagi suurest nii, et päeval oli tohutu rõõm ja vaimustus tööst ja kōigest sellega kaasnevast. Ning kui päike loojus, siis voolasid suured pisarad, sest kõige muu kaotusvalu lõi hinge kinni. Ja see valu oli nii valus, et ka füüsiliselt oli valus. Eks ole veel ka täna valus ja kahju. Mõni päev rohkem, mõni päev vähem. Mingi valu ja kahju jääb alatiseks. Aga nii on. Suures pildis tean, et pidin nii. Vahepeal jõudsin kaks nädalat Eestis olla. Need nädalad olid toredad ja keerulised samaaegselt. Jagasin aega metsas peidus olemise ja oluliste inimestega kohtumiste vahel. Imeilus pulm. Kurb ja valus haiglapalat. Rõõm koosolemisest. Kurbus möödunu pärast. Mis siis nüüd? Nüüd tuleb oodata, et hing ka rändamise lõpetaks ja tuleks rahu jälle Rootsis olemisest. Vaikselt tuleb. Jalutasin järve ääres, vaatasin loojuvat päikest ja heinamaal söövaid kitsesid, kuulasin kisavaid lindusid ja tundsin, et tore on kevades olla. 

26.04.2026

Istun rõdul ja vahin viimast korda mitte nii kuumas troopilises ööd taevast.  Need olid head kolm kuud. Tänan, Brasiilia!

21.04.2026

 Õhtud ja ööd on jahedad. On tunda sügise hõngu ning ainult lühikestest pükstest ja t-särgist ei piisa enam õhtuti. Rõdul sellili taevast vahtides tuleb end korralikult teki sisse mässida. Viimased nädalad on möödunud küll nii, et rõdul olemiseks pole jaksu olnud. Nüüd aga pakin end juba vaikselt kokku. Pole veel valmis lahkuma. Aga on aeg. Nädalapärast ärkan hommikul enda Rootsi voodis ja ei saa aru, kes ma olen, kus ma olen, mis aasta või aastaaeg on või miks ma üldse olen. Välitöödelt tagasi jōudmine on alati nagu kaineks saamine ja kohutava pohmaka põdemine. Vähemalt on kevad. 

19.04.2026

 See, et pühapäeva hommikul on aega rahulikult hommikust süüa, on märk, et mu kohustused ja aeg hakkavad siin otsa saama. 

Eile käisime Marianaga kirikus küünlavalguseõhtu Coldplay kontserdil. Võttis käekarvad püsti küll. Ilus oli 3 viiluli ja tsello poolt mängituna. Ainult siis ajas veidi naerma kui Hymn for the Weekend mängis ja mu peas jooksid kaasa sõnad: I am feeling drunk and high.. Mudilased olid samal ajal kaupsis tšillimas. 

O8.04.2026

 Päevad mööduvad väga töiselt. On tunda, et olen vormis ja akud on jälle laetud, sest naudin praegust mini-paanikat. Päevad on sulanud üheks ühtseks pidevaks sebimiseks. Doktorant ütles just õhusöögilauas, et tal on tunne nagu 6 kuud oleks 2 kuu jooksul ära elatud, sest nii palju koguaeg toimub. Mulle meeldib. Ja varsti on juba jälle aega rahulikult olla. Ja siis meeldib mulle ka see. Boss on hetkel enda vanematel külas ja seega olen ma jälle vahelduseks boss. On tunda, et inimesed on väsinud ja emotsioone on õhus. Ühe emotsioonipurske mu suunas võtsin siiski ka kokku keskmise sõrmega. Polnud just akadeemiliselt korrektne, aga mu seisukoht sai kiirelt selgeks.

Täna oli selline päev nagu välitöödele tulles loodad. Leiad vajaliku taime ja liblikaliigi uue asukoha. Kepsled rõõmust. Auto juurde jõudes kuuled, et mingi kahtlane hääl. Leiad suure naela kitsal mudateel rehvist. Umbkeelne vestlus trakaga sõitvate külameestega, et abi paluda. (Mulle on alati trakadega külamehed meeldinud.) Külamehed teadsid küll, kuidas asi käib ning saag tõmmati käima ja tee ääres olnud palkidest lõigati tungraua alla toetuskettad. Kui auto juba õhus ja ratas poolenisti lahti, siis  korraga ilmuvad samal mudateel välja 4 suurt bussi ja kiirabi. Kaks valget saamatut gringat ja 4 bussitäit inimesi pead raputamas. Auto tungraualt alla, juba lahti keeratud rattaga manööverdamine, et kogu karvan saaks mööda. Auto uuesti üles, uus rehv alla. Palavad tänuavaldused trakameestele. Ja edasi liblikaid jahtima. Leidsime veel nii liblikaid kui röövikuid kui ka vajalikke taimi. Kaks tungraua all olnud ketast reisivad minuga tagasi Rootsi, et hallil õhtul kuuma potti nendele pannes  meenuks, et olen elanud ja seigelnud.

Saab ka nii.

Vanessa myrinna röövikute pesad Achyrocline sp. taimel. Just need liigid, mida tarvis. Lähim varasemalt teada olnud asukoht oli u 600 km kaugusel. 

Abivalmid külamehed tungrauda seadmas ja valmistumas rehvivahetuseks.

...ja opaaa, korraga on 4 rahvast täis bussi ja kiirabi, kellel me jalus oleme. Doktorant poolenisti lahti keeratud rattaga tagurdamas. Bussist välja hüpanud giid vägesid juhatamas.

Mälestusi täis kettad. Kord olin ma Brasiilias...