jei

Vihm saabus lõpuks. Mitte veel küll eriti suuresti, aga abiks ikka. Vaksikute kohta ei tea veel ikka, kuna eile polnud voolu ja täna on ebatavaliselt külm õhtu, nii et keegi lihtsalt ei lenda. Reedel peaks ka Freerk kogu enda hiilguses siia saabuma, eks siis ole näha, mis tuuled ta endaga kaasa toob. Elu läheb vaikselt. Kantseldan vaksikuid ja assistente ja naudin loodust. Paavianid pole veel tüli norida proovinud ja teised ahvid on endiselt nunnud.
Täna käisin Isaiahiga Mainaros, mis on umbes 30-40 km siit. Tegu on 1994 aastal taastamisse läinud vihmametsaga, mis on sisuliselt lihtsalt kole võsa veel praegu. Aga 5 tundi ringi sõita oli tore. Just- sinna ja tagasi sõit võttis aega 5 tundi, sest need Uganda teed ja pisike 125ne mootorratas.. Oh. Kuidas siis seda kirjeldada..paljud mu lugejatest teavad ilmselt Loobu jõe orgu Jõeperes. Noo voot..võtame siis selle oru, eemaldame teelt asfaldi, suurendame aastast sademete hulka 4 korda umbes, laseme erosioonil oma töö teha ja viskame kogu tee rusikasuurusi kive täis. Tõus-langus, tõus-langus. Tulemuseks on tavaline Uganda maantee. Hambaid pidi hoolega koos hoidma, et keelest ilma ei jääks ja mu käed oli pärast surnud istme külge klammerdumisest. Aga tore oli. Uganda on ikka vapustavalt ilus maa.
Ja rohkem midagi põnevat (peale avide) ei toimugi hetkel. Ootan vaksikuid..

PS. Tänud Karinile kommide eest- mugisin täna ämbliku ära.