Kummaline, kuidas me kujuneme elu jooksul. Ma olen alati olnud motiveeritud, aga kõige motiveerimavateks on olnud negatiivsed kogemused. Hirm ja alaväärsuskompleks, millest kasvas välja- ma veel tõestan end, ma saan veel sellega hakkama. Vajadus olla iseseisev, sest sõltuvuse hind ja riskid tundusid liiga rängad.
Eile õhtul viis Youtube mind tagasi artisti nimega Lykke Li juurde. Lugu nimega I am good, I am gone on käinud minuga kaasas selle ilmumise asjast. Mäletan ühte päikeselist päeva, kui kõnnin peale loenguid mööda Võru tänavat koju ning klappidest ja umbes 30 lugu mahutavast mp3 mängijast jõuab mu kõrvu:
I'm working, I sweat but it's all goodI'm breaking my back but it's all goodCause I know I'll get it back
.....
To make butter for my piece of bun
....
If you say there ain't no way that I could knowIf you say I aim too high from down belowWell, say you're not cause when I'm goneYou'll be calling but I won't be at the phone
Ja praegu seda teksti kirjutades meenub oluliselt hilisem steen, kus seisan Võru tänava tankla ja Kaitseväe Akadeemia vahelisel saarel ja vahin Akadeemia hoonet ja seal põlevaid tulesid ja mõtlen, kuidas enda elu uuesti kokku panna. Kuidas seisan ja ma ei tea, kuidas endasi minna. Ning siis korraga tabab selgus, et asi, mida keegi mult ära võtta ei saa on mu mõistus. Niikaua kui mul on mu mõistus ja sellega kaasnev oskuste pagas, on mul kõik hästi. Ja kui ma kaotan enda mõistuse, siis pole mul enam nii kui nii mingit vahet.
Sisse läinud töö on saanud väärilise tasu ja peale. I am good. I am gone. Ma saan hakkama.
No comments:
Post a Comment