29.04.2019

Tuleb kahjuks ka sel korral tunnistada, et malaariaravimid ei tekita mul hallukaid. Kurb. Loodan, et need omavad vähemalt positiivset lubatud efekti, sest sääski on palju ja olen üsna ära söödud. Minu rõõmuks olen ka ma hooaja esimeste Uganda sääskede suhtes tugevalt allergiline. Olen mõnusalt paistes ja roosalaiguline. Eile öösel segas sügelus juba magamist ja olen nüüd sunnitud ka lisaks allergiaravimeid tarvitama. Aga ikkagi on hea siin olla.

Homme on suur ja tähtis konverents Makerere Ülikoolis, kus Heikki ja co peavad ettekandei nende 4 aasta uurimistulemuste koha. Mul on ainult poster ja erilist pinget pole. Kuni praeguse hetkeni ongi kogu me elu keerelnud selle konverentsi ümber. Ma arvasin, et ainult mina ei tea, mis saama hakkab, aga tegelikult ei olnud kellelgi mingit aimu. Kus on konverents? Kes on kutsutud? Palju on rahvast? Kas dataprojektor on olemas? Kas elekter on olemas? Jne jne. Suht kaos. Nüüd me juba aimame, mis saama hakkab, aga eks homme ole siis näha. Õhtul on peale konverentsi seltskondlik koosviibimine, mis tähendab, et kõik kohale tulnud on enda parimais riietes ja meie enda välitööderiietes. Me päris ei arvestanud tegelikult, et kohale on kutsutud ministeeriumite esindajad ja meedia. Käsime korra isegi kingi vaatamas, sest minu parimad jalavarjud on Keen sandaalid ja teistel lahtised sandaalid, aga otsutasime, et ei taha 20 eurot halbade kingade eest maksta ja loobusime sellest ideest. Krdi valged enda matkapükste ja sandaalidega tulevad teadust tooma :D

Eile käisime Mabira metsas, mis on väike allesolev metsa laik siin umbes 200 km raadiuses. Metsas oli mõnus. Taimed tuttavad, õhk värske ja jahe. Tundsime kõik, et see oli tore külastus.

Neljapäeval alustame enda välitöödega. Ka selleks oleme päris kummalisi ettevalmistusi pidanud tegema. Näiteks lühemaks tuli lõigata selle Toyota bussikeste istmete jalad, millega me reisima läheme, sest pead olid vastu lage ja ei tahtnud riskida kaelalülide nikastamisega kohalikel teedel. Eile kui Mabiras käisime, siis sai katsetatud seda bussi, ja lamavaid politseinikuid ületades oli mul küll puidev hirm enda kaela pärast. Teine hirm on enda põlvede pärast, sest istmete vahe on nii kitsas, et istu kuidas tahad, ikka on põlved vastu istme metallraami ja sellest välja turritavaid polte. Erlendi jalast juba saime eile peaaegu tüki välja. Lisaks on valged täiesti segaseks siin päikese all läinud, sest homme plaanime veel ka turvavööd autosse osta. Sellised kasutatud, mis on vanadest autodest välja lõigatud. Topime istme vahedest läbi nii et kinnituse osa jääb  istudes ümber puusade ja ära lõigatud otste otsa teeme lihtsalt suured sõlmed. Mul väga suur usku sellesse üritusse pole, aga olgu.

Mul on tõsiselt hea meel, et ma vaksikuid ei pea sel korral püüdma, sest vaksikuid pole veel üldse liikvel olnud. Olen kokku u 10 isendit nädala jooksul näinud kolmest eri liigist. Mõnusalt pingevaba on olla, kui kõik projekti jamad õlgadel ei lasu. Heikki ilmselt sama ei tunne. Sest ka Ruspolia hooaeg on korralikult hiljaks jäänud. Ja praegu on aprilli lõpp. Ja vihmad just algasid. 2011 tulin veeburaris, et vihmade alguseks kohal olla. Ka siin on kõik aastaajad sassis.

Hajameelselt õnnestus mul ka armysipelgade rajale seista. Krdi algaja! Sain palju kilgata ja püksteta ringi lipata. Õppisin enda vigadest ja meenus kiiresti, et sipelate osas tuleb siin tähelepanelik olla.

Selliseid ritsikaid hakkame mööda Ugandat taga ajama. Plaan on selline, et meil on üle riigi kontaktid, kes meile peaksid teada andma, kui ritsikamassid kohale jõuavad ja siis sinna me ka kihutame, et kaardistada levikualad ja koguda näidiseid.

                                         Sokid+sandaalid. Enam ei pääse sipelgad püksi.

                                            Pisike nahkats. Kivitammel elavad on hulga paksemad.

                                                     Varsti saab avokaadosid.

                                          Lapsed vihmas.

                           Meie Pöks näeb siinsete kitsekeste võrreldes ikka paras krõhva välja.

                                  Siit algab Niilus. Taamal Jinja linna tehased.

                               Näe, Raido, nii transporditakse kalkuineid.

                                                   Muzungu lasti metsa.

Mis metsa väljaveo traktorid? Siin veetakse mets 125 cm3 ratastega välja.

28.04.19

Kena video Erlendilt selle kohta, kuidas õhtused linnatänavad välja näevad.

26.04.19

Pidin juba mõtlema, et mitu päeva siin olnud olen ja jõudsin järeldusele, et täna oli teine täispäev. Hea on siin olla. Kui lennuk maandus, siis ikka vesistasin veidi. Olen 13 km Kampalast, Makerere Ülikooli põllumajandusbaasis. Tegu on suure hoonetekompleksiga, mis ehitatud 1930ndatel inglaste poolt. Praeguseks on siis segamini ülikooli hooned, eramajad, laborid ja laudad. 2 aastat tagasi oli siin veel killuke metsa olnud, nüüd on selle asemel maisipõld.
Vihmad on paar nädalat hiljaks jäänud, mistõttu on praegu veel selgusetu, mis plaanitud välitöödest saab. Esimesed kaks ööd olid lämmatavalt palavad. Siin on ikka palju kuumem ja lämbem kui Kibales. Kibales sai alati teki ja riietega magatud, mõnikord olid isegi villased sokid jalas, aga siin on ka õhuke lina liiast. Eile öösel saabus vihm. Öö oli päris sürreaalne. Saabus tuul, kõik uksed nagisesid, klaasid värisesid, äike sähvis ka läbi suletud silmade. Kui vihm saabus, tuli paari tuulehooga otse vihm ka mulle voodisse. Kui vihm sai läbi, tulid sääsed. Parvena. Ajasin, pealamp peas, neid enda võrgu all taga oma 5-6 korda. Täiesti selline ebareaalne öö oli.
Mul polnud plaanis malaariaravimeid võtta, aga arvestades seda sääskede hulka, siis plaan korraga muutus. Käisime täna Kampalas Makerere Ülikoolis ja haarasin teepealt apteegist ka maalariaravimeid. Ühtegi tuttavat marki ei olnud. Kõik täiesti tundmatud ravimid, pealegi Ugandas toodetud. Võtsin ühe tundmatu alla euro maksva ravimi, olen kindel et see on hea :D Nii palju kui aru sain, on sel sama toimeaine kui Lariamil..sellel ravimil, mis hallukaid tekitab. Aga kuna varasemalt mul mingeid kõrvaltoimeid pole olnud,  siis olen positiivne ja arvan, et pole hullu. Eks siis ole näha kui on. Iga öö sääski taga ajades saaksin ka varsti hallukad.
Sööme kohalikus kohvikus, aga meile tehakse eraldi süüa. Söök on hea, aga liiga muzungupärane. Pole veel üldse ube ega maguskartulit ja muud kohalikku kraami saanud. Chapattisid õnneks ikka saan. Hea uudis on see, et kohe-kohe on algamas mango hooaeg ja ananassid, arbuusid ja papaiad on juba valmis. Happy times!

Aga jah- kõik on hästi. Hea on tagasi olla.

24.04.19

Olen nüüd ametlikult teel. Istun Riia lennujaamas ja ootan esimest lendu. Nagu ikka, läks ka seekord suureks tormamiseks enne lendu, aga sellest hoolimata pole varem nii rahulik olnud Ugandasse minnes. Aga seekord pole mul ka suurt vastutust ja mitmekuulist kava, mille pärast muretseda. Ega ma päris täpselt teagi, mis mind ees ootab ja mida tegema hakkan. Aga see on alati Ugandaga nii olnud. Ugandal on alati oma plaanid sinuga. Heikki ootab ees ja see on piisav. Kohati tundub, et olen ringiga tagasi alguses. 2011 veebruar oleks nagu eile olnud. Ootan Ugandasse jõudmist. Mõtlen Ugandale pidevalt. Tahan kindlasti minna ka Kibalesse ja näha enda assistente. Näha palju naisi/lapsi kellelgi on ja kuulda, kuidas neil läinud on. Ainus, mida ma ei oota, on see raha lunimine, mis mind ees ootab.
Päris meeldiv on lennata ainult enda pagasiga- u 40kg vähem asju kui mõnel varasemal korral. Kaasas on täiesti luksasjad nagu adapter (varasemalt on olnud mul suhtumine, et milleks raisata ruumi adapterile kui ka harilikuga surkides saab asjad vooluvõrku ühendatud), oma magamiskott, vihmavari, soe pesu jne. Lisaks on u 100 vihikut, harilikku ja värvipliiatsit lastele. Naljaks on see, et asju pakkides sain aru, et pakin täpselt samu särke, teksasid, telefoni, fotokat jne endale kaasa kui esimest korda minnes. Ja naljakas kui suurt rolli mängib elus juhus. See, et ma jälle teel olen, on ōnnelik juhus. Juhus, et läksin Tallinnasse konverentsile, kuhu mul otsest asja polnud. Juhus, et ühes ettekandes näidati fotot Heikkist ja COst. Juhus, et tegin slaidist foto ja selle Heikkile saatsin. Juhus, et Heikki mind Ugandasse kutsus kaasa. Ja juhus, et oli finantse minekuks.

12.04.19

Tean juba u 3 nädalat, et lähen 23.04.19 jälle kuuks ajaks Ugandasse. Aga kuidagi on elu nii ebanormaalselt kiire viimstel aastatel, et tundub, et ei ole aega üldse millegi üle rõõmu tunda ja elevil olla. Ainus mille üle mõelda jõuab on tähtaeg see ja kohustus too. Aga pole hullu, sest teen täpselt seda tööd, mida olen alati tahtnud teha. Kuidagi liiga kiire on alati lihtsalt. Aga, ootan väga-väga Ugandasse minemist. Ma arvan, et möödu ühtegi nädalat kui ma ei mõtleks, et tahaks tagasi. Ja varsti ma lähengi.