29.10.21

 Kuule geko, mis sa kakad mu voodisse? Homme liigume ära metsa ning siis olen levist väljas mõnda aega.

28.10.21

 Oi..oi..oi. See oli küll mu kõige piinarikkam reis Ugandasse. Noo alustame sellest, et neid asju on paganama palju. Tallinnas rongilt taksoni kõndides ei olnud põlvevigastus kaugel. Tänu sellele, et Ceith andis Bärbelile ülesande välja uurida, kas sadamas on mingit pagasikäru võimalust ja näe, oligi, õnnestus mul kogu selle kraamiga laevani end kärutada. Laevas anti mulle poekäru, millega sain Helsingis taksoni end kärutada. Ööbisin Helsingis ja hommikul kell 4 saime Anuga hotelli ees kokku ja taksoga jällegi lennujaama. Helsinki ja Amsterdami lennujaamades kulges kōik kenasti ja probleemide vabalt. KLMiga on endiselt hea lennata, aga kõik see lendamisele eelnenud reisimine hakkas selleks ajaks juba ajudele. Anul oli lennu lõpuks reisimisest/mitte magamisest/pingest hull migreen ja ta oksendas lennukis. Mul oli lihtsalt hull migreen.Põrgu läks aga alles lahti Entebbe lennujaamas. Uganda ei tunnista ei EU vaktsineerimispassi ega EU negatiivset PCR testi. Kogu lennukitäis (u 200 inimest) saadetakse testima. Selleks on üles pandud välitelgid ja testimispunktid. Istud enda plasttoolil ja söödad u 1,5 h sääski, et pulk ninna või kurku saada. Ala valvavad relvaga onud, keda ei huvita su paberid mitte üks raas. Paberitega võid taguotsa pühkida siin riigis. Kui oled pulga ninna saanud, siis saad minna enda viisat lunastama, siis saad kätte asjad ja lähed asjadega kontrolli. Asjade kontrollis läks asi lappama. Neile ei meeldinud me plaastiktuubid. Väidetavalt ei tohi meditsiinitarbeid riiki tuua ja me tavalised laborituubid olid nende jaoks liiga meditsiinilised. Anu ja teda kontrollinud ametnik suutsid üksteisest mööda rääkida ja tekkis kerge konflikt. Õnneks olid mul uuringuload kaasas ja prinditud ning olukord laabus siiski. Peale asjade kontrolli saadeti testi tulemuste ootamise ruumi, kus sai ka osutatud teenuse eest 30 dollarit ära maksta. Jällegi u 200 närvilist inimest ühes ruumis koos. Testi tulemuste tõendid tulid mõne kaupa prindituna ning siis seisis selle massi keskel üks kõlava häälega mees, kes nime pidi kutsus tõendile järgi. Meenutas veidi mingit ülikooli lõpuaktust. Lennuki maandumisest kuni tõendi saamiseni kulus 4,5 h. Hotelli jõudmise hetkeks olin teel olnud 38h ja pehmelt öeldes kehv oli olla. Istusin voodi serval ja vaatasin tuhmi pilguga sääske, kes mind sööma asus. Võttis mitu hetke, enne kui aju suutis välja mõelda, et oot, malaaria, ära lase sääsel end süüa. Öö möödus mingis palavikulises vähkremises, kuid õnneks tõi hommikune vihm leevendust. Lõuna aeg istusime Anuga kohviku laua taga nagu kaks tsüklist välja tulnud alkassi. Silmad punased, mõlemad valudes ja käed nii hullult värisisemas, et tassi oli raske käes hoida. Tänane päev on kulunud puhtalt taastumisele. Nii palju jaksasime, et käisime loomaaias. Ja nagu Anu kogu reisimise kokku võttis, siis ega selline reisimine läheb vanuse suurenedes aina raskemaks….Aga nüüd oleme siin. Ja seda postitust kirjutades on kõht tilaapiat, värskeid puuvilju ning vürtsikat piimateed täis, akna taga on putu-mutukate kisa ning juba on tekkimas õige tunne. Keha on kohal, hing veel rändab, kuid küll ta varsti ka siia jõuab.

26.10.21

 Ja nii see siis algab. Istun rongis, negatiivne pcr test taskus, ja sõidan Tallinna poole, et sealt edasi siis laevaga Helsingisse minna ja Helsingist homme varahommikul lõunasse lendama hakata. Helsingist sel korral selle tõttu, et pilet oli nii 400 eurot odavam. Sääst, missugune, mis tuleb minu aja ja tervise arvelt, sest ma kahtlustan, et mu keha ei ole valmis kogu seda kraami tassima nii pikalt kui sel korral tarvis. Ma ei tea veel, kuidas ma päris täpselt kogu selle kraamiga peaksin lennujaama jõudma. Aga noh, küll jõuan. Alati olen jõudnud.

Olen üsna rahulik. Hetkel tundub kõik veel ebareaalne. Kastani tänavalt Riiale pöörates tekkis korra tõrge kui Martin mind rongijaama viis, aga pole siin tõrgeteks aega. See on mu töö ja privileeg.

Pakkimiseelne kaos.

U 60 kg varustust nagu lulli seljas.