Wednesday, December 7, 2011
Sunday, May 15, 2011
nädal Eestis..
Ma ei tea, kas keegi üldse mu lehekülge vaatab veel, aga ega enam erilist põhjust pole ka. Nädalake juba Eestis oldud ja Ugandas käidud..selleks korraks.
Hetkel tundub kõik natuke nagu müstiline unenägu. Eks ilmselt läheb aega, enne kui kõik settib ja Eesti jälle päris loogiliseks saab.
Aga kokkuvõtvalt võib öelda, elu on täpselt selline, milliseks me ise ta elame...ja olen väga tänulik, mulle antud võimaluste eest.
lõpetame siis selleks korraks...Lühikokkuvõte 3st kuust kõlab umbes nii...
Mured
Tuul puhus ära.
Vihm uhus maha.
Päike kõrvetas säravaks.
Rahu.
jah..ma kirjutan ka luuletusi mõnikord....
Tänan lugemast ja mind tagasi ootamast.
Hetkel tundub kõik natuke nagu müstiline unenägu. Eks ilmselt läheb aega, enne kui kõik settib ja Eesti jälle päris loogiliseks saab.
Aga kokkuvõtvalt võib öelda, elu on täpselt selline, milliseks me ise ta elame...ja olen väga tänulik, mulle antud võimaluste eest.
lõpetame siis selleks korraks...Lühikokkuvõte 3st kuust kõlab umbes nii...
Mured
Tuul puhus ära.
Vihm uhus maha.
Päike kõrvetas säravaks.
Rahu.
jah..ma kirjutan ka luuletusi mõnikord....
Tänan lugemast ja mind tagasi ootamast.
Saturday, May 7, 2011
Friday, May 6, 2011
Thursday, May 5, 2011
11 tundi Kibalest lahkumiseni..
Asjad on peaaegu pakitud. Asju on palju. Loaga on nagu on..midagi nagu oleks, aga mitte nagu päris. Nii et lennujaamas võib veel nalja saada.
Viimased päevad on päris närvesöövad olnud. Homme hommikul kell 10 tuleb takso järgi. öö veedan Entebbes. Laupäeval tahaks veel loomaaias käia ja õhtul siis lennukile. Pühapäeval kell 13 peaksin Eestis olema..ja 14 leiate mind Ülemistes jäätist söömas :D
Seniks siis..Eks ma hoian näiteks Meerit ja Martinit kursis, kus ja kuidas ma kulgen..
Viimased päevad on päris närvesöövad olnud. Homme hommikul kell 10 tuleb takso järgi. öö veedan Entebbes. Laupäeval tahaks veel loomaaias käia ja õhtul siis lennukile. Pühapäeval kell 13 peaksin Eestis olema..ja 14 leiate mind Ülemistes jäätist söömas :D
Seniks siis..Eks ma hoian näiteks Meerit ja Martinit kursis, kus ja kuidas ma kulgen..
Wednesday, May 4, 2011
24 tundi Kibalest lahkumiseni..
...ja ikka täielik teadmatus. Eile õhtul sain veel lahedaid uudiseid meie projekti managerilt, kes lõpuks tunnistas, et ta pole s...gi teinud. LAHE!
Tuesday, May 3, 2011
03.05
Pakin asju, sebin ringi ja ootan veel endiselt lubasid asjade kaasa võtmiseks. Ikka ei tea veel,kas õnnestub load saada või ei.
Ja genet on endiselt armas. Ehmatasime üksteist üksöö pooleks.
Ja üks öö ei teinud ma valguspüüki, kuna oli liiga külm ja liblikad ei lendanud. Kakk oli pahane ja karjus pool ööd mu peale katuselt. Tavaliselt ei tee ta mitte piiksugi.. aa juu tal on tavaliselt nokk liblikaid täis ja pole aega karjuda.
Ja genet on endiselt armas. Ehmatasime üksteist üksöö pooleks.
Ja üks öö ei teinud ma valguspüüki, kuna oli liiga külm ja liblikad ei lendanud. Kakk oli pahane ja karjus pool ööd mu peale katuselt. Tavaliselt ei tee ta mitte piiksugi.. aa juu tal on tavaliselt nokk liblikaid täis ja pole aega karjuda.
Friday, April 29, 2011
Viimased päevad vihmametsas..
Pakin siin juba vaikselt asju kokku ja sätin laborit ümber kolima. Eks järgmine nädal saab parajalt sebimist olema ja ikka pole kindel, kas saan enda proovid kaasa võtta. Olen liiga palju tööd teinud selleks, et need nüüd siia rottidele, sipelgatele ja hallitusele jätta, aga eks ole näha. Veits keeruline on nendega.
Pean tunnustama, et veidi kurb on siit lahkuda. Jääh igatsema mägesid ja eukalüptilõhna ja avikaadosid. Aa pole hullu, Vollu ootab. Me veel vaatame, kumb kumma sisse augu saab enne nühitud.
Kibalest lahkun reedel, laupäeva öösel hakkan tagasi lendama ja pühapäeva pärastlõunal peaksin Tallinnas olema. Suurt vastuvõtukomiteed pole vaja.
Pean tunnustama, et veidi kurb on siit lahkuda. Jääh igatsema mägesid ja eukalüptilõhna ja avikaadosid. Aa pole hullu, Vollu ootab. Me veel vaatame, kumb kumma sisse augu saab enne nühitud.
Kibalest lahkun reedel, laupäeva öösel hakkan tagasi lendama ja pühapäeva pärastlõunal peaksin Tallinnas olema. Suurt vastuvõtukomiteed pole vaja.
Wednesday, April 27, 2011
-
jooksin putukat tappes endale eile pastaka kätte kinni. Huumor ruudus.
Ja ma pole väsinud, Patsik, lihtsalt kiire on. Ja muuseas neile, kes mulle kirjutavad, olen ma ikka ka kirjutanud vastu.
Ja ma pole väsinud, Patsik, lihtsalt kiire on. Ja muuseas neile, kes mulle kirjutavad, olen ma ikka ka kirjutanud vastu.
Tuesday, April 26, 2011
:I
Uudist on niipalju, et midagi pole uudist.Peale selle, et automaat sõi mu pangakaardi ära ja et, aeg siin hakkab vägisi otsa saama. Sipelgaid ja muid putukaid on ärritavas koguses. Neid jagub söögi sisse, saia vahele, naha sisse, voodisse...noo kuhu iganes.
Muidu kõik hästi, lihtsalt töiselt kiire.
Muidu kõik hästi, lihtsalt töiselt kiire.
Friday, April 22, 2011
ma ei saa kohe kuidagi moodi enda kirja muud moodi alustada, kui..
Krdi-krdi paavianid. Kui nad oskaksid, siis ilmselt näitaksid enamuse ajast mulle keskmist sõrme ja irvitaksid näkku.
Eile tassisid mu topsikud 50 m raadiuses laiali, mida Molley pidi kohe-kohe pesema hakkama ja tegid ilusti õhuaugud neisse. Ei miskit katastroofilist, aga nõmedikud ikka. Teiseks närisid nad mu valguspüügi kaabli kuni vaseni paljaks ja rebisid lina ma ei tea mitmeks tükiks. Noo kaabel ja lina olid küll Heikki omad, nii et minu omad veel funkavad, aga mu super-hüper-mega lamp on nüüd tööst väljas ja uued liigid on lendama hakanud. Paganas.
Lisaks ei saa ma tn kõiki lubasid, mida vaja õigeaegselt, et enda proovid kaasa võtta. Ma pole üldse õnnelik selle olukorra üle, sest siis jäävad need suht saatuse hooleks. KRT!
Homme on lehmatapupäev külas. Lähen ka oma potsikuga jaole. Praeliha pistaks küll paar tükki pühade puhul põske. Tegelikult pistaks ema kohupiimakooki pühade puhul põske, aa see on juba veidi keerulisem, sest kohupiima siin ei tunta.
Varsti tulen juba tagasi. Mm..aeg on ruttu läinud. Istuks siin veel kuukese-kaks kui saaks.Mulle meeldib siin. Iga päev õpib miskit uut. Mulle meeldib väljas töötada. Mind on kodus ka palju head ootamas, aga tahaks siin veel nii mõndagi teha. Eks näis. Eks näis.
Värvige siis mune ka!
Eile tassisid mu topsikud 50 m raadiuses laiali, mida Molley pidi kohe-kohe pesema hakkama ja tegid ilusti õhuaugud neisse. Ei miskit katastroofilist, aga nõmedikud ikka. Teiseks närisid nad mu valguspüügi kaabli kuni vaseni paljaks ja rebisid lina ma ei tea mitmeks tükiks. Noo kaabel ja lina olid küll Heikki omad, nii et minu omad veel funkavad, aga mu super-hüper-mega lamp on nüüd tööst väljas ja uued liigid on lendama hakanud. Paganas.
Lisaks ei saa ma tn kõiki lubasid, mida vaja õigeaegselt, et enda proovid kaasa võtta. Ma pole üldse õnnelik selle olukorra üle, sest siis jäävad need suht saatuse hooleks. KRT!
Homme on lehmatapupäev külas. Lähen ka oma potsikuga jaole. Praeliha pistaks küll paar tükki pühade puhul põske. Tegelikult pistaks ema kohupiimakooki pühade puhul põske, aa see on juba veidi keerulisem, sest kohupiima siin ei tunta.
Varsti tulen juba tagasi. Mm..aeg on ruttu läinud. Istuks siin veel kuukese-kaks kui saaks.Mulle meeldib siin. Iga päev õpib miskit uut. Mulle meeldib väljas töötada. Mind on kodus ka palju head ootamas, aga tahaks siin veel nii mõndagi teha. Eks näis. Eks näis.
Värvige siis mune ka!
Wednesday, April 20, 2011
öös on asju..
Paar ööd tagasi ärkasin kell 4 selle peale,et tundisin, kuidas puuk mind jurab keset selga. Üritasin ikka ühte pidi ja teist pidi, aga paganama raske on enda seljal pinsettidega puuki surkida. Kuna hommik oli veel mõne tunni kaugusel ja kohe mitte ei tahtnud puuk kasisus magada, otsustasin Caroline üles ajada. Igastahes puugist sain lahti.
Mul on siin üldse kohutavalt palju puuke pidevalt. Päevas ikka 2 tükki tuleb ära.
Eile öösel kell 3 oli Caroline mu ukse taga: Sille, kas sa laske kuulsid? mis toimub? Loomulikult Sille ei kuulnud laske, sest Sille magas, olgugi, et mu assistendid 2 km kaugusel külas ka nende peale üles ärkasid.Elevandid olid liiga julgeks läinud ja seetõttu hirmutati neid. (üldiselt on mul vantsidest kahju, sest nad on siin suht nurka surutud ja igal võimalusel aetakse neid minema, pannakse lõiketraadist lõkse või tehakse muid jubedusi. Üldse kirjeldavad kohalikud londisteid kui verejänulisi elajaid. Ei mina usu. Ja kui ongi nii, siis on see ära teenitud. Mina oleksin ka tige.)
4.40 ärkasin ma taaskord puugi peale üles. Seekord sain selle ise kätte.
Ühesõnaga öösiti siin igav ei hakka.
Mul on siin üldse kohutavalt palju puuke pidevalt. Päevas ikka 2 tükki tuleb ära.
Eile öösel kell 3 oli Caroline mu ukse taga: Sille, kas sa laske kuulsid? mis toimub? Loomulikult Sille ei kuulnud laske, sest Sille magas, olgugi, et mu assistendid 2 km kaugusel külas ka nende peale üles ärkasid.Elevandid olid liiga julgeks läinud ja seetõttu hirmutati neid. (üldiselt on mul vantsidest kahju, sest nad on siin suht nurka surutud ja igal võimalusel aetakse neid minema, pannakse lõiketraadist lõkse või tehakse muid jubedusi. Üldse kirjeldavad kohalikud londisteid kui verejänulisi elajaid. Ei mina usu. Ja kui ongi nii, siis on see ära teenitud. Mina oleksin ka tige.)
4.40 ärkasin ma taaskord puugi peale üles. Seekord sain selle ise kätte.
Ühesõnaga öösiti siin igav ei hakka.
Tuesday, April 19, 2011
täiskuu
Eile öösel haukus antiloop mu peale. Lihtsalt vahtis, kuidas ma öist püüki teen ja karjus mu peale 10 m kauguselt. Ei tea, mis talle ei meeldinud.
Täna oli esimene kohtumine u 1,2 m maoga. Kohtumine läks õnneks ruttu ja probleemideta. Tema pani plagama ja mina seisin järgmised 30 sek ühel jalal ja mõtlesin, et kas ma üldse enam kuhugi kõndida tahan.
Muidu palju tööd ja suht kiire.
Täna oli esimene kohtumine u 1,2 m maoga. Kohtumine läks õnneks ruttu ja probleemideta. Tema pani plagama ja mina seisin järgmised 30 sek ühel jalal ja mõtlesin, et kas ma üldse enam kuhugi kõndida tahan.
Muidu palju tööd ja suht kiire.
Sunday, April 17, 2011
17.04.11
Käisin täna juuksuris. Punusin mõne patsi pähe. Tahtsin patsidesse oranži või punast tooni, nohh sain tumepunakas-lilla. See selleks. Eks ma harutan need nii kui nii varsti lahti, kuna esiteks ei saa nendega pead pesta (kohalikud vist ei pese pead) ja teiseks näen ma lihtsalt kohutav välja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.(Pilte saab Caroline'i lehelt näha.)
See naisterahvas, 25 aastat vana, kes mulle neid patse punus oli igati meeldiv ja kena. Tal oli 5 kuune asjalik tütreke ka. Rääkisime elust ja olust. See neiu kolis siia kusagilt kaugemalt. Nii et pere tal lähedal ei ole, kes lapsega aitaks. Enda juuksuritööst pidi ta praktiliselt loobuma, sest see küla on väga väike ja kliente ei ole. Mees töötab siin samas ja on radade puhastaja. Mees kodustes töödes ei aita. Lapsega ei tegele üldse. Pärast tööd käib kodus söömas ja siis läheb baari jooma. Joomingult tuleb, kui nemad juba lapsega magavad. Neiu rääkis, et ta tahaks ka enda juuksed punutud saada (nende juuksed lähevad punumata väga takuseks ära), aga mees ei luba. Ütleb, et raha raiskamine ja käsib juuksed ära ajada. Neiu, aga ei taha enda juukseid ära ajada, kuna see on vaesuse märk siin. Oli näha, kui õnnetu ja väsinud ta on. Üldse hoitakse mehi siin nagu s...a pilpa peal. Üksi olemine on häbiasi. Mistõttu lepitakse suht kõigega. Naised teevad kõbla moodi asjadega põllul tööd üks laps seljas ja mitu mulla sees püherdamas. Mehed istuvad vilus ja joovad.
Mu assistent Edith rääkis, et ta tahaks kooli tagasi minna ja keskkooli lõpetada ja siis mingi eriala kursustel omandada. Aga mees ei luba. Kardab, et kui naine liiga tark, siis läheb ära tema juurest.
Kui aus olla, siis enamustele meestele tahaks küll siin vastu vahtimist anda...Nii, et kõik need, kes mind enne tulekut manitsesid Martinit mitte mõne musta mehe vastu vahetama, võivad täiesti rahulikud olla, sest kellegi pärisorjaks ei hakka mina elu sees.
See naisterahvas, 25 aastat vana, kes mulle neid patse punus oli igati meeldiv ja kena. Tal oli 5 kuune asjalik tütreke ka. Rääkisime elust ja olust. See neiu kolis siia kusagilt kaugemalt. Nii et pere tal lähedal ei ole, kes lapsega aitaks. Enda juuksuritööst pidi ta praktiliselt loobuma, sest see küla on väga väike ja kliente ei ole. Mees töötab siin samas ja on radade puhastaja. Mees kodustes töödes ei aita. Lapsega ei tegele üldse. Pärast tööd käib kodus söömas ja siis läheb baari jooma. Joomingult tuleb, kui nemad juba lapsega magavad. Neiu rääkis, et ta tahaks ka enda juuksed punutud saada (nende juuksed lähevad punumata väga takuseks ära), aga mees ei luba. Ütleb, et raha raiskamine ja käsib juuksed ära ajada. Neiu, aga ei taha enda juukseid ära ajada, kuna see on vaesuse märk siin. Oli näha, kui õnnetu ja väsinud ta on. Üldse hoitakse mehi siin nagu s...a pilpa peal. Üksi olemine on häbiasi. Mistõttu lepitakse suht kõigega. Naised teevad kõbla moodi asjadega põllul tööd üks laps seljas ja mitu mulla sees püherdamas. Mehed istuvad vilus ja joovad.
Mu assistent Edith rääkis, et ta tahaks kooli tagasi minna ja keskkooli lõpetada ja siis mingi eriala kursustel omandada. Aga mees ei luba. Kardab, et kui naine liiga tark, siis läheb ära tema juurest.
Kui aus olla, siis enamustele meestele tahaks küll siin vastu vahtimist anda...Nii, et kõik need, kes mind enne tulekut manitsesid Martinit mitte mõne musta mehe vastu vahetama, võivad täiesti rahulikud olla, sest kellegi pärisorjaks ei hakka mina elu sees.
Saturday, April 16, 2011
lalaaalaaa
Plaanisin täna terve päeva õppida, aga selgus, et külas on suured pidustused, kuhu mind ka kutsuti. Nimelt sai esimene inimene külas rakenduskõrghariduse diplomi. Sai süüa, juua ja kohustuslikus korras ka tantsida. Tore päev. Nüüd aga jälle väsinud...
Sõbrapilt kameeleoniga. Need tegelased on väga nummikud. Kohalikud vihkavad neid ainult. Kuna vahetavad värvi, siis järelikult kurjast...
Sõbrapilt kameeleoniga. Need tegelased on väga nummikud. Kohalikud vihkavad neid ainult. Kuna vahetavad värvi, siis järelikult kurjast...
Friday, April 15, 2011
hei
Ostsin täna endale internetipulga. Nii et olen tagasi ühenduses maailmaga. JEI!!
13.04.2011
Täna oli päris huvitav pärastlõuna. Olen usakatega paaril pärastlõunal kohalikku Kanyawara kooli külastanud. Neil on seal meisterdamisprojekt käsil. Kool on väike ja lapsi on palju. Klassis on umbes 40-50 õpilast. Igastahes nägin täna, kuidas üks neiu telliskivi jupiga näkku sai. Keegi loopis telliseid ja keegi jooksis mööda ja nii see juhtuski. Neiu sai nurgaga silma alla. Esmane mulje oli, et kogu silm on peast väljas. Tegelikult sai arter viga (vabandust, Liis, ma ei tea, mis sooned meil silma piirkonnas on). Verd pritsis sõna otseses mõttes 1 meetri kaugusele. Loomulikult polnud koolis isegi mitte esmaabi pakkigi. Neiu tormas ringi ja verd pritsis kõikjale. Ei õpetajad ega õpilased ei osanud midagi teha. Kuna meil polnud kellegi kummikindaid ja verd ikka voolas, siis ega nagu ise ka ei tahtnud väga esmaabi anda. Siin on 2 miljonil inimesel AIDS. Sõbrannad ta lõpuks murule pikali tõmbasid ja kõik, mis mul kaasas oli, oli pakk salvrätikuid (Koolis nagu ei tõmba väga särki seljast, et seda surve avaldamiseks kasutada). Sõbrannad olid tal tublid igastahes ja said aru ka, et surve tuleb haava peal hoida. Lõpuks suutsime kusagilt mingi marliräbala ka leida. Õpetajad ei jaganud suurt üldse midagi, tupsutasid pursete vahepeal natuke haava ja muretsesid peamiselt selle pärast, et koolivorm on nüüd verine. Kogu muruplats nägi välja nagu oleks siga tapetud. Ja loomulikult seisid teised rahumeeli paljajalu vereloigus ega hoolinud meie karjumisest, et vere sees mitte plätserdada. Umbes 40 min pärast õnnetust õnnestus suure otsimise peale isegi meditsiiniõde leida, kes neiu lõpuks ka kokku õmbles. Päris võigas vaatepilt igastahes.
13.04.2011
Täna oli päris huvitav pärastlõuna. Olen usakatega paaril pärastlõunal kohalikku Kanyawara kooli külastanud. Neil on seal meisterdamisprojekt käsil. Kool on väike ja lapsi on palju. Klassis on umbes 40-50 õpilast. Igastahes nägin täna, kuidas üks neiu telliskivi jupiga näkku sai. Keegi loopis telliseid ja keegi jooksis mööda ja nii see juhtuski. Neiu sai nurgaga silma alla. Esmane mulje oli, et kogu silm on peast väljas. Tegelikult sai arter viga (vabandust, Liis, ma ei tea, mis sooned meil silma piirkonnas on). Verd pritsis sõna otseses mõttes 1 meetri kaugusele. Loomulikult polnud koolis isegi mitte esmaabi pakkigi. Neiu tormas ringi ja verd pritsis kõikjale. Ei õpetajad ega õpilased ei osanud midagi teha. Kuna meil polnud kellegi kummikindaid ja verd ikka voolas, siis ega nagu ise ka ei tahtnud väga esmaabi anda. Siin on 2 miljonil inimesel AIDS. Sõbrannad ta lõpuks murule pikali tõmbasid ja kõik, mis mul kaasas oli, oli pakk salvrätikuid (Koolis nagu ei tõmba väga särki seljast, et seda surve avaldamiseks kasutada). Sõbrannad olid tal tublid igastahes ja said aru ka, et surve tuleb haava peal hoida. Lõpuks suutsime kusagilt mingi marliräbala ka leida. Õpetajad ei jaganud suurt üldse midagi, tupsutasid pursete vahepeal natuke haava ja muretsesid peamiselt selle pärast, et koolivorm on nüüd verine. Kogu muruplats nägi välja nagu oleks siga tapetud. Ja loomulikult seisid teised rahumeeli paljajalu vereloigus ega hoolinud meie karjumisest, et vere sees mitte plätserdada. Umbes 40 min pärast õnnetust õnnestus suure otsimise peale isegi meditsiiniõde leida, kes neiu lõpuks ka kokku õmbles. Päris võigas vaatepilt igastahes.
Tuesday, April 12, 2011
Matt autot juhtides: " Hold on to your eggs, ladies!"
Internetiga on siin kohe väga kehvad lood viimasel ajal. Ajab kohe närvi mustaks. Küll pole netti, küll pole netitädi. Täna õnnestus netti pääseda ja siis kohe taheti mult 15 dollarit kah. Pole veel maksnud, ehk õnnestub kõrvale hiilida sellest. Pole nagu väga kvaliteetne teenus.
Mis siis uut...
Käisin nv Queen Elizabeth NPs jälle. Savann oli veidi rohelisem, aga mitte nii roheline kui võiks. Lõvisid ei näinud ikka. Aga jõehobu sai umbes 1 m pealt näha. See oli ka tore.
Üldiselt olen usakate gruppi sulandunud ning suhtlen ja liiklen nendega. Toredad inimesed täiesti.
Kuumalaine on siin. Peaks olema vihmahooaeg, aga on kuumalaine. Ikka kohe väga kuum on. Lisaks kuumalainele on röövikulaine ka. Olen kõrvuni röövikutes. Kõik nätsikud ja potsikud on neid täis. Ja kohe kuidagi ei saa neid joonele. Nii et tööd on praegu kõvasti.
Kurb uudis on see, et osad mu saadetud postkaardid ei jõuagi ilmselt teieni. Põhjus selles, et panin postkaardid ümbrikusse (osalt selle eesmärgiga, et paps saaks siis margid sealt endale, osalt selle pärast, et neid müüdi ümbrikutega). Tuleb välja, et ümbrikus postkaardi saatmine on kohalikus mõistes kõvasti kallim. Kui lihtsalt kaardi eest küsitakse 1700, siis ümbrikus kaardi saatmise eest 2500. Ma ei tulnud selle pealegi, et selline erinevus on. Postkontoris ka ei mainitud. Ma tean, et Martin sai ühe enda ümbrikus kaardi kätte, aga teist ei saanud, nii et sellised kurvad lood neile, kes kaarte ootavad.
Mul on lemmikloom ka siin jälle. Genet (ma ei tea, mis ta eesti keeles on) on mu maja tega puu otsas endale kodu meisterdanud ja käib öösiti mu valguspüügil endale toitu hankimas. Nii armas tegelane. Neid peetakse osades riikides kassi asemel. Nummik tegelane.
Aga Vollukas kuluks lisaks genetile küll siin ära, sest hiiglaslikud rotid on liikvel. Ma enda toas pole veel neid näinud, aga lae peal jooksevad nagu hobused.
Oh,ma ei mäletagi, mis ma kirjutada tahtsin. Igastahes olen endiselt elus ja terve. Lihtsalt netti pole ja kohutavalt kiire on.
Mis siis uut...
Käisin nv Queen Elizabeth NPs jälle. Savann oli veidi rohelisem, aga mitte nii roheline kui võiks. Lõvisid ei näinud ikka. Aga jõehobu sai umbes 1 m pealt näha. See oli ka tore.
Üldiselt olen usakate gruppi sulandunud ning suhtlen ja liiklen nendega. Toredad inimesed täiesti.
Kuumalaine on siin. Peaks olema vihmahooaeg, aga on kuumalaine. Ikka kohe väga kuum on. Lisaks kuumalainele on röövikulaine ka. Olen kõrvuni röövikutes. Kõik nätsikud ja potsikud on neid täis. Ja kohe kuidagi ei saa neid joonele. Nii et tööd on praegu kõvasti.
Kurb uudis on see, et osad mu saadetud postkaardid ei jõuagi ilmselt teieni. Põhjus selles, et panin postkaardid ümbrikusse (osalt selle eesmärgiga, et paps saaks siis margid sealt endale, osalt selle pärast, et neid müüdi ümbrikutega). Tuleb välja, et ümbrikus postkaardi saatmine on kohalikus mõistes kõvasti kallim. Kui lihtsalt kaardi eest küsitakse 1700, siis ümbrikus kaardi saatmise eest 2500. Ma ei tulnud selle pealegi, et selline erinevus on. Postkontoris ka ei mainitud. Ma tean, et Martin sai ühe enda ümbrikus kaardi kätte, aga teist ei saanud, nii et sellised kurvad lood neile, kes kaarte ootavad.
Mul on lemmikloom ka siin jälle. Genet (ma ei tea, mis ta eesti keeles on) on mu maja tega puu otsas endale kodu meisterdanud ja käib öösiti mu valguspüügil endale toitu hankimas. Nii armas tegelane. Neid peetakse osades riikides kassi asemel. Nummik tegelane.
Aga Vollukas kuluks lisaks genetile küll siin ära, sest hiiglaslikud rotid on liikvel. Ma enda toas pole veel neid näinud, aga lae peal jooksevad nagu hobused.
Oh,ma ei mäletagi, mis ma kirjutada tahtsin. Igastahes olen endiselt elus ja terve. Lihtsalt netti pole ja kohutavalt kiire on.
Friday, April 8, 2011
Abiks ikka
Kuna Uganda internetisüsteem on otsustanud töö tegemisest loobuda, siis jäävad Sille postitused blogisse natuke harvemaks. Ärge muretsege, temaga on kõik korras.
Hääletoru Martin
Hääletoru Martin
Tuesday, April 5, 2011
krdi paavianid..
Sõid mu suhruroo-jupaka lillepotist ära. Teine juba kasavas ja ajas endale lehti. Mölakad!
Ja üldiselt pole endiselt minu pärast muretseda vaja, sest sõda on teile lähemal kui mulle.Ma sõdin siin ainult ahvidega..
Ja üldiselt pole endiselt minu pärast muretseda vaja, sest sõda on teile lähemal kui mulle.Ma sõdin siin ainult ahvidega..
Monday, April 4, 2011
.
Pean teile seiga jälle jutustama, tõestamaks, et elu on naljakam kui mistahes komöödia.
Mu kauaaegne austaja/(ahistaja) naaberkülast, saatis mulle väga uhke sõnumi, et ta on nüüd enda tuntud onu juures (nimesid ei nimeta, aa ma arvan, et paljud jagavad nime ise ära) Paldiski sadamas laojuhataja, et tal on nüüd võimu ja raha ja on üldse tähtis mees. Ega mul polnud midagi nii rabavat talle vastata peale selle, et olen Tartu Ülikooli teadusprojekti Uganda vihmametsas läbi viimas. Raha suurt pole, võimu ka mitte, aga elu on ikka suurepärane :D Ja ilma rikka onuta :D
Pidin lihtsalt rääkima, sest elu on mõnikord nii naljakas. Sest rikkad onud avaldavad mulle hullu moodi muljet..mitte!
Mu kauaaegne austaja/(ahistaja) naaberkülast, saatis mulle väga uhke sõnumi, et ta on nüüd enda tuntud onu juures (nimesid ei nimeta, aa ma arvan, et paljud jagavad nime ise ära) Paldiski sadamas laojuhataja, et tal on nüüd võimu ja raha ja on üldse tähtis mees. Ega mul polnud midagi nii rabavat talle vastata peale selle, et olen Tartu Ülikooli teadusprojekti Uganda vihmametsas läbi viimas. Raha suurt pole, võimu ka mitte, aga elu on ikka suurepärane :D Ja ilma rikka onuta :D
Pidin lihtsalt rääkima, sest elu on mõnikord nii naljakas. Sest rikkad onud avaldavad mulle hullu moodi muljet..mitte!
Sunday, April 3, 2011
tralallaa
Eile olin jällegi teile kirjutamas, kui nett otsustas jäädavalt lahkuda.
Niisiis..copy-paste eilsest..
Tuleb tõdeda, et ega siin elust ja olust väga lihtne pilte teha pole. Kohalikud on üsna pildistamise vastu, kuna arvavad, et neil on õigus selle eest raha saada, et neid või nende omandit pildistati. Linnas käies ei võta ma üldse fotokat kaasa, kuna tiheda liikluse sees tõmbab suvaline mootorrattur selle lihtsalt käest ära. Mu fotoka raha eest saab siin endale maja osta. Nii et ega see piltide tegemine siin nii lihtne ole. Peate leppima loomade-lindude piltidega, sest nende käest ei saa fotot tehes vähemalt tappa :D
Aga kohalikest oludest niipalju, et:
- internett on siin aina vähem olemas, mis tekitab meelehärmi.
-Naabrid otsustasid enda tekki väljas tuulutada. Aga kuna siin on keemiarevolutsioon ja kõik täissünteetika (olgugi, et puuvill kasvab põllul), siis pärast majapidajanna ei triikinud tekki ka mitte vaikse kuumusega. Ohohoo...Noormehel on nüüd seljal 12 punast mädast mangoflyde vaklade punni. Päris rõve vaatepilt. Motivatsioon sokitriikimiseks kohe tõusis.
- Kes tahab filmist Last King of Scotland täiselamust saada, peaks seda Ugandas vaatama. Ega on ju praegugi presidentaalne pooldiktatuur siin. Ja Uganda toetab Gadaffit praeguses sõjas..nii et..jah.
Eile oli ilus tähistaevas. Uganda sumedatele õhtutele on omane suits. Ümbruses põletatakse metsa ja põldu nii kui jõutakse. Siinsel puidupõlemisel eraldub teistsugust lõhna. Sellist maguskirbet. Otse lõkke ääres mina istuda ei suuda. Süda läheb pahaks sellest lõhnast.
Arvan, et varsti pole siin vihmametsast midagi järgi, sest Ugandas on 30 miljonit inimest ja 50 protsenti rahvastikust on alla 18 aastased ja kuna meditsiin teeb siin imesid, siis kasvavad suht enamus lapsed suureks kah, kes sünnivad. Mis aga omakorda tähendab seda, kuidagi peab ju rahvast toitma ja kusagile nad elama panema. Neil puudub igasugune arusaam jätkusuutlikusest. Kui küsida, et mida kõik need lapsed tulevikus tegema hakkavad, siis vastatakse, et nad lähevad linna. Nii...ja edasi? Siinsed linnad on enamuses suured agulid, kus solk ja muu kraam voolab otse tänavatel. Aga taaskord, kuna meditsiin teeb imesid, siis suurte epideemiatega eriti arvestada ei saa. Üsna kindel, et loodusest ei jää siin midagi järgi.
Keemiarevolutsioon on siin ka kõva. Näiteks rääkis üks usakas, et ta aednik eelmises elukohas mürgitas ennast ära, kuna kasutas magamistoas mingit eriti tõhusat kraami, mis Euroopas ja USAs on ammu keelatud.Noo ja surigi ära. Ega siin ju mingeid norme ei järgita, mida rohkem, seda uhkem.
Ostsin endale piima poest. Pakil oli suur kiri värske ja tervislik. Parim enne oli selle aasta detsembris. Noo ma parem ei mõtle, mis sinna piima sisse pandud oli, et see "värske ja tervislik" püsiks.
Hakkab vaikselt tundma andma, et 2 kuud pole piima- ega lihatooteid söönud. Küüned on nagu paberist. Kuna ma tavaliselt söön päevas suure topsi jogurtit vähemalt ära, siis jogurti isu on küll. Siinne jogurt on selline meeldiv keemia. 2 korda olen ostnud, aga parem on ilmselt mitte osta. Liha ei suuda siin lihtsalt osta. Liha seisab turul nädala hullu kuumusega, veri ja lehmapead seal samas. Miljon kärbest ümber ja hull lehk. ÕÕÕÕÕÕ....väga ei isuta.
Noo vot, loodan, et Tarmo jäi nüüd rahule.
Mingine kakk, söögikord, minu korvike ja mina valguspüügivarustuses. Mitu ahvi on puuotsas?
Niisiis..copy-paste eilsest..
Tuleb tõdeda, et ega siin elust ja olust väga lihtne pilte teha pole. Kohalikud on üsna pildistamise vastu, kuna arvavad, et neil on õigus selle eest raha saada, et neid või nende omandit pildistati. Linnas käies ei võta ma üldse fotokat kaasa, kuna tiheda liikluse sees tõmbab suvaline mootorrattur selle lihtsalt käest ära. Mu fotoka raha eest saab siin endale maja osta. Nii et ega see piltide tegemine siin nii lihtne ole. Peate leppima loomade-lindude piltidega, sest nende käest ei saa fotot tehes vähemalt tappa :D
Aga kohalikest oludest niipalju, et:
- internett on siin aina vähem olemas, mis tekitab meelehärmi.
-Naabrid otsustasid enda tekki väljas tuulutada. Aga kuna siin on keemiarevolutsioon ja kõik täissünteetika (olgugi, et puuvill kasvab põllul), siis pärast majapidajanna ei triikinud tekki ka mitte vaikse kuumusega. Ohohoo...Noormehel on nüüd seljal 12 punast mädast mangoflyde vaklade punni. Päris rõve vaatepilt. Motivatsioon sokitriikimiseks kohe tõusis.
- Kes tahab filmist Last King of Scotland täiselamust saada, peaks seda Ugandas vaatama. Ega on ju praegugi presidentaalne pooldiktatuur siin. Ja Uganda toetab Gadaffit praeguses sõjas..nii et..jah.
Eile oli ilus tähistaevas. Uganda sumedatele õhtutele on omane suits. Ümbruses põletatakse metsa ja põldu nii kui jõutakse. Siinsel puidupõlemisel eraldub teistsugust lõhna. Sellist maguskirbet. Otse lõkke ääres mina istuda ei suuda. Süda läheb pahaks sellest lõhnast.
Arvan, et varsti pole siin vihmametsast midagi järgi, sest Ugandas on 30 miljonit inimest ja 50 protsenti rahvastikust on alla 18 aastased ja kuna meditsiin teeb siin imesid, siis kasvavad suht enamus lapsed suureks kah, kes sünnivad. Mis aga omakorda tähendab seda, kuidagi peab ju rahvast toitma ja kusagile nad elama panema. Neil puudub igasugune arusaam jätkusuutlikusest. Kui küsida, et mida kõik need lapsed tulevikus tegema hakkavad, siis vastatakse, et nad lähevad linna. Nii...ja edasi? Siinsed linnad on enamuses suured agulid, kus solk ja muu kraam voolab otse tänavatel. Aga taaskord, kuna meditsiin teeb imesid, siis suurte epideemiatega eriti arvestada ei saa. Üsna kindel, et loodusest ei jää siin midagi järgi.
Keemiarevolutsioon on siin ka kõva. Näiteks rääkis üks usakas, et ta aednik eelmises elukohas mürgitas ennast ära, kuna kasutas magamistoas mingit eriti tõhusat kraami, mis Euroopas ja USAs on ammu keelatud.Noo ja surigi ära. Ega siin ju mingeid norme ei järgita, mida rohkem, seda uhkem.
Ostsin endale piima poest. Pakil oli suur kiri värske ja tervislik. Parim enne oli selle aasta detsembris. Noo ma parem ei mõtle, mis sinna piima sisse pandud oli, et see "värske ja tervislik" püsiks.
Hakkab vaikselt tundma andma, et 2 kuud pole piima- ega lihatooteid söönud. Küüned on nagu paberist. Kuna ma tavaliselt söön päevas suure topsi jogurtit vähemalt ära, siis jogurti isu on küll. Siinne jogurt on selline meeldiv keemia. 2 korda olen ostnud, aga parem on ilmselt mitte osta. Liha ei suuda siin lihtsalt osta. Liha seisab turul nädala hullu kuumusega, veri ja lehmapead seal samas. Miljon kärbest ümber ja hull lehk. ÕÕÕÕÕÕ....väga ei isuta.
Noo vot, loodan, et Tarmo jäi nüüd rahule.
Mingine kakk, söögikord, minu korvike ja mina valguspüügivarustuses. Mitu ahvi on puuotsas?
Thursday, March 31, 2011
katse 4
Olen 4 korda üritanud teile täna kirjutada, aga esimene kord polnud internetti, siis läks vool ära. Ja kui vool tuli tagasi, tuli torm ja läks internett ära. Torm mitte muidugi sõna otseses mõttes, aga siinne vihm tuleb hullu hooga ja suure tuulega, nii et selline väike tormike. Ehk see kord õnnestub.
Mis siis uut? Suurt ei miskit. Elu veereb vaikselt siin. Vihma on hakanud rohkem sadama, aga päris hooaeg pole vist veel hakanud. Putukaid on palju, aga mitte neid, keda mul vaja, ja mitte seal, kus nad olema peaksid.
Üksöö oli tuli mulle mingi nostalgia peale ja mõtlesin, kuidas olen jõudnud selleni, kus ma täna olen. Õigemini nendest otsustest.
Esimene klass. Ma ei mäleta, mis sündmus see oli, aga meid rivistati klasside kaupa algklasside osa "taskusse" üles. Eks see üks veerandi lõppudest oli. Õpetajad kiitsid ja laitsid ja siis jagati aukirju. Üks väike kribalik plikatirts kutsuti ka kõigi ette, kuna ta oli eriti tubli ja hoolas. Sai vist nuku tubli olemise eest. Mina polnud siis veel ei eriti tubli ega ka kõige tublimate klassis. Mäletan, et mõtlesin, et tahan ka olla selle väikse Kribaliku moodi. Nüüd on Kribalik juba palju aastaid mu elus väga tähtsal kohal olnud ja ma olen kindel, et temast saab suurepärane arst.Imetlen endiselt teda tema töökuse ja visaduse pärast.
Viies klass. Kevadise veerandi lõpp. Põhikooli osa oli aulasse kokku koondatud ja autasustati olümpiaadivõitjaid. Maakondliku olümpiaadi 3nda koha eest sai kas 75 krooni või 100 krooni. Noo mingi väikse summa, mis toona tundus niiiii suur. Istusin seal ja mõtlesin, et küll oleks tore vaheaega alustada oma raha taskus. Nii palju head saaks osta. Peaks järgmine aasta ka proovima. Tuleb tunnistada, et kooli sai järgnevatel aastatel päris mitmesaja krooni võrra ja hunnikute raamatute võrra vaesemaks tehtud. Mingeid erilisi saavutusi muidugi ette näidata pole ja Viljo (mu kursavend ülikoolis), tegi iga jumala aasta mulle bioloogias pähe, aga tore tagasi mõelda ikka.
Ülikool. Ma ei mäleta, kas meil oli Ökoloogia II esimesel või teisel kursusel. Igastahes loeng toimus Näituse tänava ringauditooriumis. Oli hiline aeg ja auditoorium oli külm ja hämar. Professor Zobel rääksis, kuidas maasikataim saab aru, et enda võsundiga ei tasu konkureerida ning kui ühendus emataime ja klooni vahel katkeb, hakkavad nad koheselt konkureerima. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe (ega mahu siiani), kuidas saab üks maasikas sellistest asjadest aru saada. Ühes järgnevas loengus rääkis ta, kuidas ta käis vihmametsas ja kuidas seal olid sipelgaid, kes kaitsesid enda kodupuud. Just seal ülikooli tõenäoliselt kõige ebamugavamas auditooriumis, otsustasin, et tahan ka teadlaseks saada. Esimene aasta oli ülikoolis veidi hirmutav ja ma polnud päris kindel, kas ma saan ikka kõigega hakkama, aga siis leidsin, et tasub ikka pingutada. Ja nüüd olen ma vihmametsas ja sipelgaid on tõesti palju ja nad kaitsevad enda kodupuud kah. Huvitav kas viigipuu saab ka aru, milline osa on tema enda oma ja milline mitte, või kipub ta mõnikord ennast ka kogemata lämmatama... Ehk saan kunagi teadlaseks kah, kui külm Jaanipäeval ära ei võta.
Kõik see nostalgia vaevas mind keset ööd ja ei lasknud mitte magada. Selle peale otsustasin, et lähen ajan mõned liblikad purki hoopis. Mida ma ka tegin. Ning siis kohtasin toredat tegelast. Nimelt pugis Genet (valetasin sulle Meeri ennist) sõnnikumardikaid. On ka valguspüügi võlud ära õppinud. Ja kuna ta pugis mardikaid oli ta eriti tore, kuna mardikad on ilged tüütused. Lendavad suure hooga, ajavad taga ja peksavad liblikaid laiali. Nii et eriti tore oli koos sellise tegelasega valguspüüki teha.
Korvi punumine ikka ka kulgeb. Mu kokk vaatasis mind ja ütles, et ma pole enam mzungu (valgeinimene, keda siin ikka peetakse ühtedeks rikasteks naljatilkadeks) vaid Batooro(Tooro hõimkonna esindajad). Ilmselt suurim kompliment mida ühele valgele siin teha saab.
Selline jutt siis seekord.
Mis siis uut? Suurt ei miskit. Elu veereb vaikselt siin. Vihma on hakanud rohkem sadama, aga päris hooaeg pole vist veel hakanud. Putukaid on palju, aga mitte neid, keda mul vaja, ja mitte seal, kus nad olema peaksid.
Üksöö oli tuli mulle mingi nostalgia peale ja mõtlesin, kuidas olen jõudnud selleni, kus ma täna olen. Õigemini nendest otsustest.
Esimene klass. Ma ei mäleta, mis sündmus see oli, aga meid rivistati klasside kaupa algklasside osa "taskusse" üles. Eks see üks veerandi lõppudest oli. Õpetajad kiitsid ja laitsid ja siis jagati aukirju. Üks väike kribalik plikatirts kutsuti ka kõigi ette, kuna ta oli eriti tubli ja hoolas. Sai vist nuku tubli olemise eest. Mina polnud siis veel ei eriti tubli ega ka kõige tublimate klassis. Mäletan, et mõtlesin, et tahan ka olla selle väikse Kribaliku moodi. Nüüd on Kribalik juba palju aastaid mu elus väga tähtsal kohal olnud ja ma olen kindel, et temast saab suurepärane arst.Imetlen endiselt teda tema töökuse ja visaduse pärast.
Viies klass. Kevadise veerandi lõpp. Põhikooli osa oli aulasse kokku koondatud ja autasustati olümpiaadivõitjaid. Maakondliku olümpiaadi 3nda koha eest sai kas 75 krooni või 100 krooni. Noo mingi väikse summa, mis toona tundus niiiii suur. Istusin seal ja mõtlesin, et küll oleks tore vaheaega alustada oma raha taskus. Nii palju head saaks osta. Peaks järgmine aasta ka proovima. Tuleb tunnistada, et kooli sai järgnevatel aastatel päris mitmesaja krooni võrra ja hunnikute raamatute võrra vaesemaks tehtud. Mingeid erilisi saavutusi muidugi ette näidata pole ja Viljo (mu kursavend ülikoolis), tegi iga jumala aasta mulle bioloogias pähe, aga tore tagasi mõelda ikka.
Ülikool. Ma ei mäleta, kas meil oli Ökoloogia II esimesel või teisel kursusel. Igastahes loeng toimus Näituse tänava ringauditooriumis. Oli hiline aeg ja auditoorium oli külm ja hämar. Professor Zobel rääksis, kuidas maasikataim saab aru, et enda võsundiga ei tasu konkureerida ning kui ühendus emataime ja klooni vahel katkeb, hakkavad nad koheselt konkureerima. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe (ega mahu siiani), kuidas saab üks maasikas sellistest asjadest aru saada. Ühes järgnevas loengus rääkis ta, kuidas ta käis vihmametsas ja kuidas seal olid sipelgaid, kes kaitsesid enda kodupuud. Just seal ülikooli tõenäoliselt kõige ebamugavamas auditooriumis, otsustasin, et tahan ka teadlaseks saada. Esimene aasta oli ülikoolis veidi hirmutav ja ma polnud päris kindel, kas ma saan ikka kõigega hakkama, aga siis leidsin, et tasub ikka pingutada. Ja nüüd olen ma vihmametsas ja sipelgaid on tõesti palju ja nad kaitsevad enda kodupuud kah. Huvitav kas viigipuu saab ka aru, milline osa on tema enda oma ja milline mitte, või kipub ta mõnikord ennast ka kogemata lämmatama... Ehk saan kunagi teadlaseks kah, kui külm Jaanipäeval ära ei võta.
Kõik see nostalgia vaevas mind keset ööd ja ei lasknud mitte magada. Selle peale otsustasin, et lähen ajan mõned liblikad purki hoopis. Mida ma ka tegin. Ning siis kohtasin toredat tegelast. Nimelt pugis Genet (valetasin sulle Meeri ennist) sõnnikumardikaid. On ka valguspüügi võlud ära õppinud. Ja kuna ta pugis mardikaid oli ta eriti tore, kuna mardikad on ilged tüütused. Lendavad suure hooga, ajavad taga ja peksavad liblikaid laiali. Nii et eriti tore oli koos sellise tegelasega valguspüüki teha.
Korvi punumine ikka ka kulgeb. Mu kokk vaatasis mind ja ütles, et ma pole enam mzungu (valgeinimene, keda siin ikka peetakse ühtedeks rikasteks naljatilkadeks) vaid Batooro(Tooro hõimkonna esindajad). Ilmselt suurim kompliment mida ühele valgele siin teha saab.
Selline jutt siis seekord.
Monday, March 28, 2011
crazy moth-lady..
Nooooo miks, nooo miks ma teile ei kirjuta!!!!???
Vastus jällegi lihtne ja loogiline, reedel ja laupäeval polnud voolu ja eile oli internett luku taga. Nagu Liisile kirjutasin ei taha internett küünlavalgel toimida. Ja isegi küünlad on siin kehvad. Küünal põleb 15 minutiga läbi, küünal või asi. Sulatasin mõned tuunikala konservikarpi ja tegin teeküünla. Palju asisem kohe. Jõudsin juba petrooleumlambi ka osta. Kui käisin tanklast petrooleumi ostmas, ostis üks härra endale kilekotitäie petrooleumi. Ma ei tea, miks ma küll raha kanistri peale kulutasin. Oleks ju võinud ka seljakotitäie osta :D
Ah, ma pean veidi kiruma ka. Isegi kõige helgemad pead ei ole kõige teravamad pliiatsid. Laostavad mind siin. Näiteks palusin ühel doktorandil endale Kampalast AAA laetavaid akusid tuua ja laadija ka. Tema tõi AA akud ja 2 laadijat. Noo mida, ma kirjutasin isegi paberile suurelt, mis mul vaja on.
Teiseks oli mul vaja puitu liblikakastide jaoks. Peter lubas organiseerida. Organiseeris ta jah. Ostis mulle 2 ruutmeetrit kvaliteedivaba vineeri ja kulutas hunniku raha transpordile. Lõpuks käisin ikka ise laupäeval linnas ja ostsin vajaliku laua. Räägi sa või ei räägi, ei nemad siin aru saa, et asjal ja asjal on vahe. Ei tea, kuhu ma need AA patarei toppima peaksin, kui mul on AAAsid vaja. Noo ja seleta siis pärast raamatupidamisele, et üks on loll ja teine lasik ja mina pean üski rabama...Paganas!
Ja mu kokk üritab minust ka korralikku Uganda naist teha. Suutis mulle nädalaga liitri toiduõli sisse sööta. Täna tuli tühja kanistriga, et näe..jälle juurde vaja. Jummel-jummel. Tõsi ta on, et õli kulub leivakeste tegemiseks jne, aga noo liiter õli nädalas. Oh jah. Vähemalt maitseb kõik hästi, liiga hästi...
Mu usakatest naabrid on ka toredad. 3 uurivad šimpanseid ja pildistavad ja üks uurib kuldset kassi. Toredad ja sõbralikud inimesed. Professionaalsed fotograafid. Vaatasid mu fotokat ja ütlesid, et päris hea. Loomulikult, neil on küll palju paremad, aga minu kohta hea. Tulevad siin naerma minu pisikese fotoka üle. Saab vähemalt normaalset inglise keelt harjutada. Kohalike inglise keel on umbes, et I are Sille.
Ja korvipunumine läks ka täna lahti. Täitsa tore tegevus. Mu assistendil on ka juba 5 rida sallist kootud. Ta on ka nii vaimustuses. Kohalikud naised vaatasid mu korvialged täna üle, nad vist ei oodanud, et ma osav olen. Aga taaskord..olen osav.
Lariamil pole ikka mulle vist erilisi mõjusid. Ootan ja ootan, millal kõrvalnähud tuleksid, aga ei midagi. Osad näevad pärast ravimi võtmist õudukaid ja hallukaid. Ma lappasin terve öö pärast ravimi võtmist kassipoegi ja kutsikaid ühest kohast teise. Polnud väga hirmus. Fiskarsi kääre näen ka unes. Väikseid oranže, täpselt need on mul veel puudu :D
Aga üldiselt on siin elu ilus. Ainult kui mitu tundi metsas röövikuid lehtede küljest otsida, on endal ka lõpuks rööviku nägu peas juba.
Aga jah, ilm on ilus,töö on loov, maastik on lummav, toit on hea ja inimesed on ka huvitavad. Kui tagasi tulen, hakkan vähemalt korra nädalas Toomase kabineti ukse taga kraapimas käima, et ta mind tagasi saadaks :D
Ja üldselt pole vaja muretseda, kui ma ei kirjuta, sest siin on lihtsalt elektri ja internetiga kehvad lood. Küll ma annaks teada, kui midagi tõsist oleks juhtunud. Senini olen aga ikka rõõmus ja roosa.
Vastus jällegi lihtne ja loogiline, reedel ja laupäeval polnud voolu ja eile oli internett luku taga. Nagu Liisile kirjutasin ei taha internett küünlavalgel toimida. Ja isegi küünlad on siin kehvad. Küünal põleb 15 minutiga läbi, küünal või asi. Sulatasin mõned tuunikala konservikarpi ja tegin teeküünla. Palju asisem kohe. Jõudsin juba petrooleumlambi ka osta. Kui käisin tanklast petrooleumi ostmas, ostis üks härra endale kilekotitäie petrooleumi. Ma ei tea, miks ma küll raha kanistri peale kulutasin. Oleks ju võinud ka seljakotitäie osta :D
Ah, ma pean veidi kiruma ka. Isegi kõige helgemad pead ei ole kõige teravamad pliiatsid. Laostavad mind siin. Näiteks palusin ühel doktorandil endale Kampalast AAA laetavaid akusid tuua ja laadija ka. Tema tõi AA akud ja 2 laadijat. Noo mida, ma kirjutasin isegi paberile suurelt, mis mul vaja on.
Teiseks oli mul vaja puitu liblikakastide jaoks. Peter lubas organiseerida. Organiseeris ta jah. Ostis mulle 2 ruutmeetrit kvaliteedivaba vineeri ja kulutas hunniku raha transpordile. Lõpuks käisin ikka ise laupäeval linnas ja ostsin vajaliku laua. Räägi sa või ei räägi, ei nemad siin aru saa, et asjal ja asjal on vahe. Ei tea, kuhu ma need AA patarei toppima peaksin, kui mul on AAAsid vaja. Noo ja seleta siis pärast raamatupidamisele, et üks on loll ja teine lasik ja mina pean üski rabama...Paganas!
Ja mu kokk üritab minust ka korralikku Uganda naist teha. Suutis mulle nädalaga liitri toiduõli sisse sööta. Täna tuli tühja kanistriga, et näe..jälle juurde vaja. Jummel-jummel. Tõsi ta on, et õli kulub leivakeste tegemiseks jne, aga noo liiter õli nädalas. Oh jah. Vähemalt maitseb kõik hästi, liiga hästi...
Mu usakatest naabrid on ka toredad. 3 uurivad šimpanseid ja pildistavad ja üks uurib kuldset kassi. Toredad ja sõbralikud inimesed. Professionaalsed fotograafid. Vaatasid mu fotokat ja ütlesid, et päris hea. Loomulikult, neil on küll palju paremad, aga minu kohta hea. Tulevad siin naerma minu pisikese fotoka üle. Saab vähemalt normaalset inglise keelt harjutada. Kohalike inglise keel on umbes, et I are Sille.
Ja korvipunumine läks ka täna lahti. Täitsa tore tegevus. Mu assistendil on ka juba 5 rida sallist kootud. Ta on ka nii vaimustuses. Kohalikud naised vaatasid mu korvialged täna üle, nad vist ei oodanud, et ma osav olen. Aga taaskord..olen osav.
Lariamil pole ikka mulle vist erilisi mõjusid. Ootan ja ootan, millal kõrvalnähud tuleksid, aga ei midagi. Osad näevad pärast ravimi võtmist õudukaid ja hallukaid. Ma lappasin terve öö pärast ravimi võtmist kassipoegi ja kutsikaid ühest kohast teise. Polnud väga hirmus. Fiskarsi kääre näen ka unes. Väikseid oranže, täpselt need on mul veel puudu :D
Aga üldiselt on siin elu ilus. Ainult kui mitu tundi metsas röövikuid lehtede küljest otsida, on endal ka lõpuks rööviku nägu peas juba.
Aga jah, ilm on ilus,töö on loov, maastik on lummav, toit on hea ja inimesed on ka huvitavad. Kui tagasi tulen, hakkan vähemalt korra nädalas Toomase kabineti ukse taga kraapimas käima, et ta mind tagasi saadaks :D
Ja üldselt pole vaja muretseda, kui ma ei kirjuta, sest siin on lihtsalt elektri ja internetiga kehvad lood. Küll ma annaks teada, kui midagi tõsist oleks juhtunud. Senini olen aga ikka rõõmus ja roosa.
Wednesday, March 23, 2011
ja unustasin jälle..
Palju õnne vennaraas Tarmole!!! (Jah sa oled venna staatuses, kui sa ei teadnud veel seda).
..ja kaamelike rühkis läbi päikselise paduvihma toidukoormaga külast enda majakese poole
Täna käisin siis esimest korda peaaegu iseseisvalt külas enda toiduvarusid uuendamas.
Küla on umbes 45 min kõndimise kaugusel. Vist juba mainisin, et üritan nüüd toitu rohkem kohalike käest osta. Seda peamiselt põhjusel, et ma olen liiga kitsi, et kulutada 25 eurot taksoga linnas käigu peale, kui kogu toit maksab nädalaks vähem kui 10 eurot. Ühe tädi käest saab ube, teise käest tomateid, kolmada käest mune. Kõik tädikesed elavad umbes 200m raadiuses külas, aga kõige ostimine võtab ikka tunnikese vähemalt, kuna kõik toimub lihtsalt niiiiiii aeglaselt. Poolele kraamile ma muidugi nime ei oska anda, mis ma ostsin. Ja kogu kraamiga tuleb ju kuidagi tagasi ka jõuda...Ja nii olengi ma kaamelike. Vb järgmine kord tulen mootorrattaga külast tagasi. Ühe euro ma raatsin maksta selle vaeva vältimiseks :)
Maavärin oli ka jälle.
Piltidest siis: liblikaromanss ja kaamelikese koorem. Koorem maksis umbes 4 eurot.
Küla on umbes 45 min kõndimise kaugusel. Vist juba mainisin, et üritan nüüd toitu rohkem kohalike käest osta. Seda peamiselt põhjusel, et ma olen liiga kitsi, et kulutada 25 eurot taksoga linnas käigu peale, kui kogu toit maksab nädalaks vähem kui 10 eurot. Ühe tädi käest saab ube, teise käest tomateid, kolmada käest mune. Kõik tädikesed elavad umbes 200m raadiuses külas, aga kõige ostimine võtab ikka tunnikese vähemalt, kuna kõik toimub lihtsalt niiiiiii aeglaselt. Poolele kraamile ma muidugi nime ei oska anda, mis ma ostsin. Ja kogu kraamiga tuleb ju kuidagi tagasi ka jõuda...Ja nii olengi ma kaamelike. Vb järgmine kord tulen mootorrattaga külast tagasi. Ühe euro ma raatsin maksta selle vaeva vältimiseks :)
Maavärin oli ka jälle.
Piltidest siis: liblikaromanss ja kaamelikese koorem. Koorem maksis umbes 4 eurot.
Tuesday, March 22, 2011
:)
Minu kõrvu kostusid jutud, et Eeskülas jagati täna torti. Palju õnne minu suurele väiksele Mugulikule!
Muidu oli toimekas päev. Panin enda Liblikapaleele välisvalgustuse, kuna kohalik valgustus ei tööta ja ega seda kuupäeva ei tea, millal elektrik tuleb. Pühksin natuke ka räästa alust, enne sinna turnimist. Pühkisin nii hoolsalt, et suuur kameeleon kukkus ka alla. Sihuke plärts käis, et mõtlesin korraks, et nüüd kokkus lõhki. Aga ei..vahtis mind natuke kurja pilguga ja siis siblis mööda seina räästa alla tagasi.
Umbes 30pealine paavianikari jooksis ka täna mu maja taga ringi.
Ja uues majas on täitsa mugav. Olen igati rahul. Ainult kuivkäimlas käimine on alati natuke hirmus. Mitte, et ma kuivkäimlaid kardaksin (maalaps ikkagi), aga kuivkäimla kujutab endast majakest mille põrandas on auk, mille sügavus on Heikki väitel kuni 4 m. Mu kõrgusekartus tuleb lihtsalt mängu...
Muidu oli toimekas päev. Panin enda Liblikapaleele välisvalgustuse, kuna kohalik valgustus ei tööta ja ega seda kuupäeva ei tea, millal elektrik tuleb. Pühksin natuke ka räästa alust, enne sinna turnimist. Pühkisin nii hoolsalt, et suuur kameeleon kukkus ka alla. Sihuke plärts käis, et mõtlesin korraks, et nüüd kokkus lõhki. Aga ei..vahtis mind natuke kurja pilguga ja siis siblis mööda seina räästa alla tagasi.
Umbes 30pealine paavianikari jooksis ka täna mu maja taga ringi.
Ja uues majas on täitsa mugav. Olen igati rahul. Ainult kuivkäimlas käimine on alati natuke hirmus. Mitte, et ma kuivkäimlaid kardaksin (maalaps ikkagi), aga kuivkäimla kujutab endast majakest mille põrandas on auk, mille sügavus on Heikki väitel kuni 4 m. Mu kõrgusekartus tuleb lihtsalt mängu...
Monday, March 21, 2011
unustasin
Palju õnne järgnevatele tegelastele: Mihkel, Madis ja Jüri-Ott.
Palju õnne ka kõigile neile, kelle ma olen juba vahepeal unustanud ja unustan lähipäevil, sest märtsis on lihtsalt liiga palju sünnipäevi ja mu mälu ei jõua neid meeles pidada.
Palju õnne ka kõigile neile, kelle ma olen juba vahepeal unustanud ja unustan lähipäevil, sest märtsis on lihtsalt liiga palju sünnipäevi ja mu mälu ei jõua neid meeles pidada.
huvitav, kas entomoloogid jooksevad ka kiljudes ümber valguspüügi lina...
Oh miks, oh miks ei ole ma teile juba kirjutanud?? Reedel polnud mul midagi kirjutada, laupäeval olin hilja õhtuni pulmas ja eile oli internett kõvasti luku taha pandud. Nii lihtne see ongi.
Nagu ütlesin, käisin laupäeval pulmas kontvõõraks. Õigem on küll öelda eelpulmas, kus kaubeldakse pruudi hinna üle. Siin on kombeks kolm pidustust: eelpulm, pruudile kaasvara andmine ja siis pulm. Ükski järgnev ei saa eelnevata toimuda. Et siin abielluda, peab peig maksma vanematele tütre "röövimise" eest nõutud hinna. Kui vanemad nõus ei ole, siis abielluda ei saa. Tavaliselt on hinnaks 1-2 lehma, sõltuvalt pruudi väärtusest. Laupäevase pulma tegi toredaks asjaolu, et nii pruut kui ka peig olid enda viiekümnendates ja juba ka vanavanemad. Ja ikka ei saanud nad ilma pruudi vanemate nõusolekuta abielluda. Eks natuke ole kogu see kauplemine näitemäng ka, aga reaalselt tuleb peiul nõutud hind maksta. Olgu siis 50 või kui tahes vana. Pruudi hinnaks kujunes üks lehm, üks kits, umbes 150 eurot sularaha, hunnik alkoholi ja limonaadi. Kogu külal söödeti kõht ka täis. Mul ka. Kui kõik teised sõid sõrmedega, siis mulle eraldati isegi kahvel. Olime aukülalised ja istusime pruudi vanemate kõrval. Natuke imelik oli kogu selle erikohtlemise tõttu, aga tore oli ka.
Tegin päringu ka enda hinna kohta lehmades. Vastuseks sain very many, vähemalt kümmet lehma olen väärt. Äriidee vanematele missugune, kui nad peaksid tahtma karjakasvatuse juurde tagasi pöörduda... Kümme lehma, kas keegi pakub enam ?? Kas ma kuulen 11 lehma? Ilmselt mitte...
Eile oli veits nukker, kuna soomlased lahkusid. Olen nüüd üksi. Aga täna sain endale lõpuks oma isikliku maja. Majas kaks tuba, pluss köök, pluss väliköök ja veranda. Isiklik kokk on ka, nii et pole elul häda miskit. Siiani elasin ühikatoas. Otsustasin koka jätta ka peale teiste lahkumist. Loobusin küll sellest, et ta mulle ka hommikusööki teeks, kuna oskan ise ka endale võid saia peale määrida. Aga siinsetest juurikatest toidu tegemine nõuab juba teatavat vilumust, mida mul pole. Ah ja olgem ausad, ega kui päevas kulub söögi ja koka peale umbes 60 krooni pole ka just suur kadu. Ajaline võit on palju suurem. Ja Molley on tore naisterahvas, nii et hea, kui ta tööd saab teha ja enda perele midagi paremat tänu sellele lubada. Ostsime talle soomlastega kitse ka. Väga tiine kitse. Kits toodi 20 km kauguselt linnast mootorrattaga. Ma ei tea kuidas see kits seal ratta peal sõitis ise nii tiine kui tiine olla annab. Kitse saab siin 30 euri eest. Võtaks kohe mitu, kui saaks kaasa tuua.
Ja õppetoetusest jäeti mind ka see semester ilma. Krt!
Nagu ütlesin, käisin laupäeval pulmas kontvõõraks. Õigem on küll öelda eelpulmas, kus kaubeldakse pruudi hinna üle. Siin on kombeks kolm pidustust: eelpulm, pruudile kaasvara andmine ja siis pulm. Ükski järgnev ei saa eelnevata toimuda. Et siin abielluda, peab peig maksma vanematele tütre "röövimise" eest nõutud hinna. Kui vanemad nõus ei ole, siis abielluda ei saa. Tavaliselt on hinnaks 1-2 lehma, sõltuvalt pruudi väärtusest. Laupäevase pulma tegi toredaks asjaolu, et nii pruut kui ka peig olid enda viiekümnendates ja juba ka vanavanemad. Ja ikka ei saanud nad ilma pruudi vanemate nõusolekuta abielluda. Eks natuke ole kogu see kauplemine näitemäng ka, aga reaalselt tuleb peiul nõutud hind maksta. Olgu siis 50 või kui tahes vana. Pruudi hinnaks kujunes üks lehm, üks kits, umbes 150 eurot sularaha, hunnik alkoholi ja limonaadi. Kogu külal söödeti kõht ka täis. Mul ka. Kui kõik teised sõid sõrmedega, siis mulle eraldati isegi kahvel. Olime aukülalised ja istusime pruudi vanemate kõrval. Natuke imelik oli kogu selle erikohtlemise tõttu, aga tore oli ka.
Tegin päringu ka enda hinna kohta lehmades. Vastuseks sain very many, vähemalt kümmet lehma olen väärt. Äriidee vanematele missugune, kui nad peaksid tahtma karjakasvatuse juurde tagasi pöörduda... Kümme lehma, kas keegi pakub enam ?? Kas ma kuulen 11 lehma? Ilmselt mitte...
Eile oli veits nukker, kuna soomlased lahkusid. Olen nüüd üksi. Aga täna sain endale lõpuks oma isikliku maja. Majas kaks tuba, pluss köök, pluss väliköök ja veranda. Isiklik kokk on ka, nii et pole elul häda miskit. Siiani elasin ühikatoas. Otsustasin koka jätta ka peale teiste lahkumist. Loobusin küll sellest, et ta mulle ka hommikusööki teeks, kuna oskan ise ka endale võid saia peale määrida. Aga siinsetest juurikatest toidu tegemine nõuab juba teatavat vilumust, mida mul pole. Ah ja olgem ausad, ega kui päevas kulub söögi ja koka peale umbes 60 krooni pole ka just suur kadu. Ajaline võit on palju suurem. Ja Molley on tore naisterahvas, nii et hea, kui ta tööd saab teha ja enda perele midagi paremat tänu sellele lubada. Ostsime talle soomlastega kitse ka. Väga tiine kitse. Kits toodi 20 km kauguselt linnast mootorrattaga. Ma ei tea kuidas see kits seal ratta peal sõitis ise nii tiine kui tiine olla annab. Kitse saab siin 30 euri eest. Võtaks kohe mitu, kui saaks kaasa tuua.
Ja õppetoetusest jäeti mind ka see semester ilma. Krt!
Thursday, March 17, 2011
17.03
Kui ma oleksin Eestis, siis täna oleks olnud üks nendest päevadest, mil ma ei tõusegi üles, kui siis ainult söömiseks ja wc käimiseks (Martin teab, millest ma räägin). Eile tuli kolinaga suur väsimus kusagilt. Ilmselt hakkab tundma andma, et ei saa nädalavahetustel kaua magada. Igastahes peale hommikusööki ja assistentidele hea päeva soovimist ronisin teki alla tagasi ja magasin peaaegu 12ni. Ikka jäi väheks..
Muidu veetsin päeva laboris röövikuid söötes ja kasides (kus alles jõuavad junne teha!).
Õhtusöögiks oli riis termiidikastmega. Noh, ütlen kohe, et see ei olnud minu mõte, et termiite turult osta ja neist terve söögikord teha. Maitse oli nagu arvata oli, ega see kitiinkest ei saagi eriti suurepärane olla. Mina sõin vähemalt enda portsu ära, idee autorid aga ei saanud sellegagi hakkama. Enam me termiite ei osta...
Kõik kes arvavad, et Kalevi komme on magustoiduks liiga raske avada, pole ilmselt söönud suhkruroogu. Selleks, et neid üldse saada, tuleb kõigepealt 45 minutit külla kõndida...ja loomulikult tagasi ka. Siis umbes 10 minutit raiumisele kulutada ja 25 minutit hambaid murda. Siis läheb lihtsalt isu juba üle. Täna sain hambast ikka killu välja ka selle tegevuse käigus. Ei midagi hullu, aga hambad oleks pidanud ära kindlustama küll, enne siia tulekut.
Lisaks, kui olin usinalt suhkrurooga maadlemas, kukkus sisalik laest mulle sülle. Mitte, et ma neid kardaks, aga kilkama võttis ikka. Hea, et keset termiidikastet ei kukkunud. Või tuligi ta just selle pärast laest alla...pagan teda teab.
Selline rahulikum päev vahelduseks...
Muidu veetsin päeva laboris röövikuid söötes ja kasides (kus alles jõuavad junne teha!).
Õhtusöögiks oli riis termiidikastmega. Noh, ütlen kohe, et see ei olnud minu mõte, et termiite turult osta ja neist terve söögikord teha. Maitse oli nagu arvata oli, ega see kitiinkest ei saagi eriti suurepärane olla. Mina sõin vähemalt enda portsu ära, idee autorid aga ei saanud sellegagi hakkama. Enam me termiite ei osta...
Kõik kes arvavad, et Kalevi komme on magustoiduks liiga raske avada, pole ilmselt söönud suhkruroogu. Selleks, et neid üldse saada, tuleb kõigepealt 45 minutit külla kõndida...ja loomulikult tagasi ka. Siis umbes 10 minutit raiumisele kulutada ja 25 minutit hambaid murda. Siis läheb lihtsalt isu juba üle. Täna sain hambast ikka killu välja ka selle tegevuse käigus. Ei midagi hullu, aga hambad oleks pidanud ära kindlustama küll, enne siia tulekut.
Lisaks, kui olin usinalt suhkrurooga maadlemas, kukkus sisalik laest mulle sülle. Mitte, et ma neid kardaks, aga kilkama võttis ikka. Hea, et keset termiidikastet ei kukkunud. Või tuligi ta just selle pärast laest alla...pagan teda teab.
Selline rahulikum päev vahelduseks...
Wednesday, March 16, 2011
paar pilti ka
Alumisel pildil on mu krapsakas lemmikloom, kellest kunagi kirjutasin. Peaks mingine tupslane olema, vist (tupslane/tutlane/lainelane...ei ma tea). Igastahes pärast pikka ja põhjalikku nukkumist, ronis mingine kole karvaste jalgadega tegalane välja. Lasin ta rõõmsalt lendama :D
Ma ei suuda rabavaid pealkirju välja mõelda...
Niisiis. Eile öösel oli teine maavärin. Juba natuke asjalikum, aga siiski mikromaavärin. Miski ikka katki ei läinud ja ümber ei kukkunud.
Kui olime Queen Elizabethi pargis, oli võimalus minna šimpanseid vaatama 50 dollari eest Matk oli muidugi kaunis kanjonis, aga ma pidasin seda hinda veits liiga kalliks ja otsustasin maikuus söömise kasuks. Ega nad neid väga lähedalt seal ei näinud ka tookord. Viimasel kolmel päeval on pärdikud olnud siin meie kandis. Kuulda on olnud, aga eemalt. Soome neiud on neid hommikuti pimedas otsimas käinud (mina olen taaskord magamise kasuks otsustanud), aga pole näinud.
Aga eile..olin metsas enda taimi korjamas, kui kuulsin neid üsna lähedal. Läksime Edithiga otsima..ja LEIDSIME!! Maiustasid ühe viigipuu otsas, umbes 40 m kõrgusel. Tund aega üritasin läbi lehtede ja okste neist fotot saada...ei saanud ega saanud. Alati miski ees või valgus halb. Kui mu kael oli juba lootusetult valus ja käed värisesid kurnatusest, otsustas üks pärdu puu otsast alla tulla. Tuli alla, istus minust umbes 10 m kaugusele ja jäi mind vaatama. Imeline-imeline-imeline!!!!! Lihtsalt istus eemal ja vaatas meid enda pruunide silmadega. Istus, kratsis end ja pikutas. IMELINE!!! Vaatamata kõigele sellele halvale, mis inimene on neile teinud, tulevad nad ikka alla ja vaatavad meid, nagu teaksid, et meis on midagi ühist.
Täna metsas üritas ühekäeline šimpans mind jalust maha joosta. Jooksis minust mööda, jäi suure puu kõrvale seisma, vaatas mulle otsa ja karjus nagu viimne päev oleks tulnud, samal ajal enda ühe käega vastu puutüve tagudes. Võta siis kinni, kas ma meeldisin talle või ei.
Heikki lahkus täna hommikul. Soome neiud lahkuvad pühapäeval. Jään suht üski enda vaksikutega. Aga pole hullu, mul siin tegemist küllaga.
Muidu on ikka kõik hästi.
Kui olime Queen Elizabethi pargis, oli võimalus minna šimpanseid vaatama 50 dollari eest Matk oli muidugi kaunis kanjonis, aga ma pidasin seda hinda veits liiga kalliks ja otsustasin maikuus söömise kasuks. Ega nad neid väga lähedalt seal ei näinud ka tookord. Viimasel kolmel päeval on pärdikud olnud siin meie kandis. Kuulda on olnud, aga eemalt. Soome neiud on neid hommikuti pimedas otsimas käinud (mina olen taaskord magamise kasuks otsustanud), aga pole näinud.
Aga eile..olin metsas enda taimi korjamas, kui kuulsin neid üsna lähedal. Läksime Edithiga otsima..ja LEIDSIME!! Maiustasid ühe viigipuu otsas, umbes 40 m kõrgusel. Tund aega üritasin läbi lehtede ja okste neist fotot saada...ei saanud ega saanud. Alati miski ees või valgus halb. Kui mu kael oli juba lootusetult valus ja käed värisesid kurnatusest, otsustas üks pärdu puu otsast alla tulla. Tuli alla, istus minust umbes 10 m kaugusele ja jäi mind vaatama. Imeline-imeline-imeline!!!!! Lihtsalt istus eemal ja vaatas meid enda pruunide silmadega. Istus, kratsis end ja pikutas. IMELINE!!! Vaatamata kõigele sellele halvale, mis inimene on neile teinud, tulevad nad ikka alla ja vaatavad meid, nagu teaksid, et meis on midagi ühist.
Täna metsas üritas ühekäeline šimpans mind jalust maha joosta. Jooksis minust mööda, jäi suure puu kõrvale seisma, vaatas mulle otsa ja karjus nagu viimne päev oleks tulnud, samal ajal enda ühe käega vastu puutüve tagudes. Võta siis kinni, kas ma meeldisin talle või ei.
Heikki lahkus täna hommikul. Soome neiud lahkuvad pühapäeval. Jään suht üski enda vaksikutega. Aga pole hullu, mul siin tegemist küllaga.
Muidu on ikka kõik hästi.
Monday, March 14, 2011
........
Täna tegin malaariatesti. See oli ka huvitav kogemus. Juba kolmandal korral sain testi tehtud :) Mu veri hüübib liiga kiirest, või ma ei tea. Esimesel korral ei tulnud miskit testist välja, teisel korral jäi veri poole peale seisma..ja kolmandal korral uputasin testi vere sisse pm ära, et mingit tulemust saada. Malaariat mul pole, aga sõrm on auke täis. Raudselt saan sellest infektsiooni..
Siin on bensiinikriis. Linnas on ainult ühes tanklas kütust. Järjekord on peaaegu kilomeeter. Liitri hind on üle 2 euro...Tulles oli 1 euro ja alla.
Siin on bensiinikriis. Linnas on ainult ühes tanklas kütust. Järjekord on peaaegu kilomeeter. Liitri hind on üle 2 euro...Tulles oli 1 euro ja alla.
Sunday, March 13, 2011
pühapäev
Täna käisin kirikus. Soome neiud on kristlikest perekondadest ja soovisid ka siin kirikut külastada. Mina lonkisin niisama huvi pärast kaasa. Peas mõtlesin kogu tee kirikusse, et kui pean mingi hetk palvetama, et millist Jaan Tätte laulukest pomiseda. Eks ole ju temagi omamoodi püha mees. Ühtegi palvet ma ju ei tea.
Teenistus algas sellega, et inimesed jäid umbes pool tundi hiljaks. Tüüpiline Aafrika.
Kogudust juhtis üks kena naisterahvas, kes meid muidugi ette ritta kohe istuma pani, et meil üldse mingit aimu ei oleks, mida me tegema peame.
Peab tunnistama, et kõige selle tantsu, tummimängu ja laulu keskel tekkis isegi minul, täispaganal, hetkeks mingine püha tunne. Püha tunne jõudis muidugi järgneva 3 tunni umbkeelse palvetamise jooksul üle minna. Ja kui palvus oli läbi..hakkas kirikus laat. Toodud annetused müüdi oksjoni korras maha. Üks kohalik noormees ostis meile kolmele neiule 3 muna..meie ostisme vastutasuks noormehele ananassi. Lisaks hankisime veel paprikat, pähkleid ja 2meetrise suhruroolati. Ma ei tea, mina pole veel enne kirikust munad näpus lahkunud :D
Huvitav kogemus oli. Keset palvust lapsed pissivad seal samas, beebid magavad põrandal ja paljas rind välgub. Aga 4 tundi kirikus olla..oh, liig, mis liig. Hea meel, et sai jälle nende inimestega koos midagi neile tõelist ja ehedat kogetud.
Ühesõnaga, hea päev.
Teenistus algas sellega, et inimesed jäid umbes pool tundi hiljaks. Tüüpiline Aafrika.
Kogudust juhtis üks kena naisterahvas, kes meid muidugi ette ritta kohe istuma pani, et meil üldse mingit aimu ei oleks, mida me tegema peame.
Peab tunnistama, et kõige selle tantsu, tummimängu ja laulu keskel tekkis isegi minul, täispaganal, hetkeks mingine püha tunne. Püha tunne jõudis muidugi järgneva 3 tunni umbkeelse palvetamise jooksul üle minna. Ja kui palvus oli läbi..hakkas kirikus laat. Toodud annetused müüdi oksjoni korras maha. Üks kohalik noormees ostis meile kolmele neiule 3 muna..meie ostisme vastutasuks noormehele ananassi. Lisaks hankisime veel paprikat, pähkleid ja 2meetrise suhruroolati. Ma ei tea, mina pole veel enne kirikust munad näpus lahkunud :D
Huvitav kogemus oli. Keset palvust lapsed pissivad seal samas, beebid magavad põrandal ja paljas rind välgub. Aga 4 tundi kirikus olla..oh, liig, mis liig. Hea meel, et sai jälle nende inimestega koos midagi neile tõelist ja ehedat kogetud.
Ühesõnaga, hea päev.
Saturday, March 12, 2011
Igav siin juba ei hakka..
Kuna soomlased on siin viimaseid päevi, otsustas Heikki meid eile õhtul välja sööma viia. Pärast õhtusööki viis ta meid ööklubisse. OOHOHHOOO. Oli see alles kummaline kogemus.Uskumatu, mida heteromehed siinses ülimalt homofoobses riigis omavahel klubis teevad.Isegi kõige agaramad geid kahvatuvad nende meeste valguses siin. Tantsupõrandal on peamiselt mehed..ja kus need alles tantsivad. Nagu filmis.
Lisaks oli siin öösel mikromaavärin. Kestis mõningased sekundid ainult. Väristas natuke maja ja voodit, aga ei midagi tõsist. Ükski asi ümber ei kukkunud, miskit katki ei läinud. Sügavama unega inimesed ei ärganud ilmselt ülessegi.Üldiselt pole siin maavärinate pärast muretseda vaja- niisama tudiseb natuke ja harva. Rahulik piirkond.
Mul on sõltuvus siinsetest punutistest. Kõik korvid ja vaagnad on nii ilusad. Pruunides, oranžides värvides..Tassiks kohe kõik koju kaasa. Paganad võtavad ainult nii palju ruumi.
Freerk ütles, et ma ei või enne Eestisse tagasi tulla, kui olen punutiste tegemise selgeks saanud. Rääkisin juba Edithiga (minu assistent), mina õpetan talle kudumist, tema õpetab mulle punumist. Ma ei tea küll, kust ma kodus banaanilehti saama hakkan, et edasi punuda, aa küll ma leian asedusmaterjali.
Aeg-ajalt on ikka selline- uskumatu, et ma siin päriselt olen-tunne! Elu on ikka imelisi juhuseid täis!
Muidu kõik ikka hästi..
Lisaks oli siin öösel mikromaavärin. Kestis mõningased sekundid ainult. Väristas natuke maja ja voodit, aga ei midagi tõsist. Ükski asi ümber ei kukkunud, miskit katki ei läinud. Sügavama unega inimesed ei ärganud ilmselt ülessegi.Üldiselt pole siin maavärinate pärast muretseda vaja- niisama tudiseb natuke ja harva. Rahulik piirkond.
Mul on sõltuvus siinsetest punutistest. Kõik korvid ja vaagnad on nii ilusad. Pruunides, oranžides värvides..Tassiks kohe kõik koju kaasa. Paganad võtavad ainult nii palju ruumi.
Freerk ütles, et ma ei või enne Eestisse tagasi tulla, kui olen punutiste tegemise selgeks saanud. Rääkisin juba Edithiga (minu assistent), mina õpetan talle kudumist, tema õpetab mulle punumist. Ma ei tea küll, kust ma kodus banaanilehti saama hakkan, et edasi punuda, aa küll ma leian asedusmaterjali.
Aeg-ajalt on ikka selline- uskumatu, et ma siin päriselt olen-tunne! Elu on ikka imelisi juhuseid täis!
Muidu kõik ikka hästi..
Wednesday, March 9, 2011
ma olen ikka kõvem mees, kui paaviandie juhtisane...
Tahtsid täna sunnikud mu juhet ära varastada. Võtsid aga kaablist kinni ja kukkusid vedama metsa poole. Ajasin neid vihmavarju ja luuaga taga. Mingi hetk jäin igastahes juhtisase ja karja vahele. oi-oi. Igastahes peksin nii karja kui isase minema! jei! Minu juhet siin varastama..
Muidu oli täna taaskord imeline päev metsas! ma ei saa just tunnistada, et mu tööviljakus metsas väga kõrge oleks, kuna mul on igat lehte, õit, seent jne vaja vahtida ja näppida. Olime täna vanemas ja looduslikumas metsaosas..oh, kui kaunis! juba nagu päris.
Kuu siis juba kodust lahkumisest. Pean tunnistama, et siin olles ei tundu see aeg üldse pikk. Iga päev on nii palju uut ja põnevat. Olen siinolles umbes mõnikümmend taime õppinud ja nägupidi teen ka mõnedel vaksikutel vahet. Lisaks igast linnud ja loomad, kellest mul enne aimugi polnud. Pluss korraldamine, et lambad terved ja hundid söönud oleksid.
Mõned pildid ka teile seeriast: Vihmamets lähivõttes...
Patsikule ülesanne: Leia piltide seast meie "leheliigutaja", kelle päris nimi on Myrianthacloe.. Lad. keelses kirjapildis ma muidugi kindel ei saa olla, sest iga assistent kirjutab seda siin ise moodi...
ja kui mu mälu ei peta: PALJU ÕNNE PIRETILE!
ja õnnitlused Martinile lubade puhul..mitte et ma tal kunagi juhtida laseks, kui me koos sõidame..
Muidu oli täna taaskord imeline päev metsas! ma ei saa just tunnistada, et mu tööviljakus metsas väga kõrge oleks, kuna mul on igat lehte, õit, seent jne vaja vahtida ja näppida. Olime täna vanemas ja looduslikumas metsaosas..oh, kui kaunis! juba nagu päris.
Kuu siis juba kodust lahkumisest. Pean tunnistama, et siin olles ei tundu see aeg üldse pikk. Iga päev on nii palju uut ja põnevat. Olen siinolles umbes mõnikümmend taime õppinud ja nägupidi teen ka mõnedel vaksikutel vahet. Lisaks igast linnud ja loomad, kellest mul enne aimugi polnud. Pluss korraldamine, et lambad terved ja hundid söönud oleksid.
Mõned pildid ka teile seeriast: Vihmamets lähivõttes...
Patsikule ülesanne: Leia piltide seast meie "leheliigutaja", kelle päris nimi on Myrianthacloe.. Lad. keelses kirjapildis ma muidugi kindel ei saa olla, sest iga assistent kirjutab seda siin ise moodi...
ja kui mu mälu ei peta: PALJU ÕNNE PIRETILE!
ja õnnitlused Martinile lubade puhul..mitte et ma tal kunagi juhtida laseks, kui me koos sõidame..
Monday, March 7, 2011
päev 26..ma arvan
Täna oli kena päev metsas. Leidsin mõned uued vaksikud ja tegin sinasõprust ahvidega. Olid teised nii uudishimulikud, et suisa järgnesid mulle, kui eemale läksin.
Ema kleidi sain ka kätte. Arvan, et selles kleidis on ema üle valla tegija :D. Ja proovigu ta seda mitte kandma hakata.
Lisaks tõi Isaiah väikese ämbliku meile täna. Küsimuse peale, kas sellised tegelased on metsas ka, vastas ta rõõmsalt, et mitte alati. Jei! Ma hakkan kapuuts silmini ja saapad põlvini nüüd igastahes metsas käima.
muidu endiselt muutusteta.
Ema kleidi sain ka kätte. Arvan, et selles kleidis on ema üle valla tegija :D. Ja proovigu ta seda mitte kandma hakata.
Lisaks tõi Isaiah väikese ämbliku meile täna. Küsimuse peale, kas sellised tegelased on metsas ka, vastas ta rõõmsalt, et mitte alati. Jei! Ma hakkan kapuuts silmini ja saapad põlvini nüüd igastahes metsas käima.
muidu endiselt muutusteta.
Saturday, March 5, 2011
muuseas 2
Tänud Tarmole ja Eerole, kes mind fotoka valimisel aitasid. Siin on, mida pildistada ja nähes teiste seebikarbi pilte, tean, et iga euro läks asja ette. Nüüd tahaks muidugi juba veel paremat..hammas verel...
arbuus ja jogurt kõhus, tuju hea..eks ole näha, kauaks :)
Pärast mõningasi õpetussõnu Raidolt, saan teile nüüd ka pilte suure hädaga üles panna.
Vahepeal on töised ajad olnud. Käed on liblikaid täis koguaeg. Eile käisin ka Fort Portalis. Leidsin lõpuks ka ühe kaubaartikli, mis siin riigis kohe mõistmatult kallis on: margid. Paar tükki ikka papsi rõõmuks hankisin ka. Lisaks läks uhke kangas õmbleja juurde, et sellest emale kleit tuleks. Täna peaksin kätte saama, eks siis ole näha. Muidu on siin jätkuvalt tore ja jätkuvalt valimised. Juba 3 nädalat valitakse kedagi ja on riiklikud pühad. Pole ime, et riigi majandus on kehvas seisus, kui muutkui valitakse. Tundub, nagu vahepeal polekski kedagi üldse võimul.
Kui tulles oli mul 60 kilo pagasit, siis minnes on ilmselt sama palju, kuna ma ei suuda vastu panna siinsele käsitööle. Ah, kõik need kaunid punutised! Jätaksin hea meelega kogu enda raha neile osavatele naistele.
Mis siis veel. Kohalike hügieenikombed on ikka puudulikud. Mingi mees käib meie vetsus poti KÕRVALE soristamas, wc paberit ei kasutada, käsi ei pesta, vett ei tõmmata.Lisaks tehakse enda hädasid dušši alla. oh jubedust! Kui oma silmaga ei näeks, ei suudaks uskuda. Aga muidu on inimesed toredad..kui need pisivead välja jätta :D
mõned pildid siis ka teile..
Vahepeal on töised ajad olnud. Käed on liblikaid täis koguaeg. Eile käisin ka Fort Portalis. Leidsin lõpuks ka ühe kaubaartikli, mis siin riigis kohe mõistmatult kallis on: margid. Paar tükki ikka papsi rõõmuks hankisin ka. Lisaks läks uhke kangas õmbleja juurde, et sellest emale kleit tuleks. Täna peaksin kätte saama, eks siis ole näha. Muidu on siin jätkuvalt tore ja jätkuvalt valimised. Juba 3 nädalat valitakse kedagi ja on riiklikud pühad. Pole ime, et riigi majandus on kehvas seisus, kui muutkui valitakse. Tundub, nagu vahepeal polekski kedagi üldse võimul.
Kui tulles oli mul 60 kilo pagasit, siis minnes on ilmselt sama palju, kuna ma ei suuda vastu panna siinsele käsitööle. Ah, kõik need kaunid punutised! Jätaksin hea meelega kogu enda raha neile osavatele naistele.
Mis siis veel. Kohalike hügieenikombed on ikka puudulikud. Mingi mees käib meie vetsus poti KÕRVALE soristamas, wc paberit ei kasutada, käsi ei pesta, vett ei tõmmata.Lisaks tehakse enda hädasid dušši alla. oh jubedust! Kui oma silmaga ei näeks, ei suudaks uskuda. Aga muidu on inimesed toredad..kui need pisivead välja jätta :D
mõned pildid siis ka teile..
Wednesday, March 2, 2011
täna triikisin sokke...ilusti mõlemalt poolt.
Lisaks sokitriikimise veerandtunnile oli ka täna lõpuks korralik sadu. Nüüd suisa nii külm, et istun jope seljas ja värskelt triigitud sokid jalas. Ma olen ikka siiani ise enda riided pesnud ja triikinud. Meil on küll vastav naisterahvas selleks, aga minu süda ei luba enda musti sokke kellelegi pesemiseks anda. Oleks, et ta peaks need ainult masinasse pistma, aga ei. Siin pestakse pesu enda väikeste käekestega..minu käekesed saavad mu pesu pesemisega hakkama. Ega mul siin pole tohutut garderoobi ju kaasas.
Paavianid sõid osa mu herbaariumist ära. Krdi ahvid. Ajasin neid luuaga taga, aga kätte ei saanud. Mu herbaariumil läheb siin üldse kehvasti, kuna siin riigis ei ole sellist asja nagu laste joonistuspaber saada. Koopiamasina paber on aga liiga niru taimede kleepimiseks. A3 fromaadist ei tasu unistadagi. Täna proovisin A4 koopiapabereid kokku õmmelda, et oleks tugevam, aga ikka jääb selline ludu. Kardan, et lehed pudenevad sealt küljest kohe ära. Homme veits rohkem aega, eks siis vaatan, mis mu herbaariumist saab, kui üldse midagi saab. Koopiapaberil teda transportida ei anna igastahes,
BBC filmimehed tulid täna siia, et šimpanseid filmida. Tulid enda uhkete jeepidega kohale, tagurdasid künkast natuke alla ja üles enam ei osanud tulla. Täisgaasil kaevasid pool küngast üles, rattad all ringi käimas... oh jah. šimpanseid pole ma ka ikka näiud. Hoian ühel viigipuul silma peal, seal peaks varsti viljad valmima..siis saab ehk ka šimpansit näha.
Uganda valitsus saatis täna sõnumi, et on oodata pikka põuaperioodi, millega võib kaasneda näljahäda. Ehk siis õpivad enda toitu rohkem hindama. Selline raiskamine ikka siin...häbilugu.
Jogurtipuudus on. Kolm nädalat ilma igasuguste piimatoodeteta. Vähemalt snikersit müüakse siin..nii et magusahäda mul pole. Liha saab ka igas säägikohas suht poolmuidu. Sööme siin ainult üks kord päevas korralikult..nii et kõht on õhtusöögi ajaks ikka suht tühi juba. Ostsin endale 500 šillingu eest 3 kilo bannane. (1 euro on 3000 šillingut, tehke ise arvutused).. nüüd nosin neid. Ma pole lihtsalt harjunud röstsaia peal elama, nagu soomlased.
Aga muidu olen endiselt rõõmus ja roosa. Ema lubas suuresti mulle kirjutada..pole veel siiani ühtegi kirja saanud. Noo on alles ema..
Paavianid sõid osa mu herbaariumist ära. Krdi ahvid. Ajasin neid luuaga taga, aga kätte ei saanud. Mu herbaariumil läheb siin üldse kehvasti, kuna siin riigis ei ole sellist asja nagu laste joonistuspaber saada. Koopiamasina paber on aga liiga niru taimede kleepimiseks. A3 fromaadist ei tasu unistadagi. Täna proovisin A4 koopiapabereid kokku õmmelda, et oleks tugevam, aga ikka jääb selline ludu. Kardan, et lehed pudenevad sealt küljest kohe ära. Homme veits rohkem aega, eks siis vaatan, mis mu herbaariumist saab, kui üldse midagi saab. Koopiapaberil teda transportida ei anna igastahes,
BBC filmimehed tulid täna siia, et šimpanseid filmida. Tulid enda uhkete jeepidega kohale, tagurdasid künkast natuke alla ja üles enam ei osanud tulla. Täisgaasil kaevasid pool küngast üles, rattad all ringi käimas... oh jah. šimpanseid pole ma ka ikka näiud. Hoian ühel viigipuul silma peal, seal peaks varsti viljad valmima..siis saab ehk ka šimpansit näha.
Uganda valitsus saatis täna sõnumi, et on oodata pikka põuaperioodi, millega võib kaasneda näljahäda. Ehk siis õpivad enda toitu rohkem hindama. Selline raiskamine ikka siin...häbilugu.
Jogurtipuudus on. Kolm nädalat ilma igasuguste piimatoodeteta. Vähemalt snikersit müüakse siin..nii et magusahäda mul pole. Liha saab ka igas säägikohas suht poolmuidu. Sööme siin ainult üks kord päevas korralikult..nii et kõht on õhtusöögi ajaks ikka suht tühi juba. Ostsin endale 500 šillingu eest 3 kilo bannane. (1 euro on 3000 šillingut, tehke ise arvutused).. nüüd nosin neid. Ma pole lihtsalt harjunud röstsaia peal elama, nagu soomlased.
Aga muidu olen endiselt rõõmus ja roosa. Ema lubas suuresti mulle kirjutada..pole veel siiani ühtegi kirja saanud. Noo on alles ema..
Tuesday, March 1, 2011
tagasi jahedas vihmametsas..
1.03.2011
Olin 4 päeva lõunapoolkeral. Külastasime Queen Elizabeth National Parki. Telkisime Kazinga kanali kaldal. Kazinga on looduslik kanal ning see ühendab Lake Georgi ja Lake Edwardit. On see alles maastik seal!!!! Keset savanni sellised veekogud. Rohelised oaasid, mille ümber on koondunud elu: elevandid, jõehobud, krokodillid, pühvlid, antiloobid, tüügassead ja igast sulelised.... Lihtsalt lummav. Tüügassead on nii julged, et kisu või sabast. Öösel kõndis jõehobu ümber telgi. Kollased kangurlinnud enda punutistega. Nahkhiired. Kõik need lõhnad ja hääled, mida tuul üle savannitasandiku kannab. Kalurikülad. Seda kõike lihtsalt pole võimalik kirjeldada. Seal olles aeg nagu peatuks. Täiesti imeline kogemus.
Kurb oli see, et kaelkirjakud ja sebrad on seal maha löödud ja ära söödud, nii et neid ma kahjuks ei näinu. Lõvisid otsisime vist oma 6 tundi, aga nagu kassid ikka, olid nad suutnud ennast kusagile osavalt ära peita. Kui suudaks ja oskaks, kirjeldaksin pikemalt seda kogetut, aga seda lihtsalt pole võimalik sõnadesse panna..
Nüüd olen tagasi „jahedas” vihmametsas ja maadlen vaksikutega. Ah..elu on ilus!
Olin 4 päeva lõunapoolkeral. Külastasime Queen Elizabeth National Parki. Telkisime Kazinga kanali kaldal. Kazinga on looduslik kanal ning see ühendab Lake Georgi ja Lake Edwardit. On see alles maastik seal!!!! Keset savanni sellised veekogud. Rohelised oaasid, mille ümber on koondunud elu: elevandid, jõehobud, krokodillid, pühvlid, antiloobid, tüügassead ja igast sulelised.... Lihtsalt lummav. Tüügassead on nii julged, et kisu või sabast. Öösel kõndis jõehobu ümber telgi. Kollased kangurlinnud enda punutistega. Nahkhiired. Kõik need lõhnad ja hääled, mida tuul üle savannitasandiku kannab. Kalurikülad. Seda kõike lihtsalt pole võimalik kirjeldada. Seal olles aeg nagu peatuks. Täiesti imeline kogemus.
Kurb oli see, et kaelkirjakud ja sebrad on seal maha löödud ja ära söödud, nii et neid ma kahjuks ei näinu. Lõvisid otsisime vist oma 6 tundi, aga nagu kassid ikka, olid nad suutnud ennast kusagile osavalt ära peita. Kui suudaks ja oskaks, kirjeldaksin pikemalt seda kogetut, aga seda lihtsalt pole võimalik sõnadesse panna..
Nüüd olen tagasi „jahedas” vihmametsas ja maadlen vaksikutega. Ah..elu on ilus!
Thursday, February 24, 2011
paar päeva eemal..
Lähen siis natukeseks savanni kolama. Ehk näeb ka lõpuks elevante. Ähvardati mind siin suure hulga elavantidega, ei tea..mina iga päev otsin ja loodan, aga ei miskit. Nüüd lähen sinna, kus neid päriselt ka on. Kaua ma ikka neid paaviane, antiloope ja kameeleoneid siin vahin :D
Mu liblikaröövik pidavat hoopis ööliblikas olema, aga vaevalt, et see teile eriti oluline info on. Vähemalt kosub teine kenasti.
Head Vabariigi aastapäeva teile!
Mu liblikaröövik pidavat hoopis ööliblikas olema, aga vaevalt, et see teile eriti oluline info on. Vähemalt kosub teine kenasti.
Head Vabariigi aastapäeva teile!
Wednesday, February 23, 2011
kus ma alles jooksin, sõnnikumardikas kukil...
Vahepeal on mul kõik kenasti läinud. Metsas käinud, röövikuid kasvatanud, liblikaid kogunud ja tapnud. Ühesõnaga tavalised tegevused.
Eile käisin külas endale banaane ostmas ja Peteril külas. Näitas uhkusega enda fotosid ja maalappi, kuhu kavatseb maja ehitada. Vihma kätte jäin ka. Siin on nüüd lõpuks vihmaperiood alanud. Iga päev iga sajab mõned korrad.
Ja selle üle on mul ka hea meel, et lapsepõlv sai koerakuudis mängides ja lehmakünas ujudes veedetud, sest kui kõigil teistel on igast terviseprobleemid, siis mina olen rõõmus ja roosa. Olen metsas koos teistega nende valmistatud sööki söönud ja kohalikke pirukaid ka muginud..ja pole ikka häda midagi. Teised desinfitseerivad iga tund käsi ega söö isegi midagi toorest..ja ikka püsti hädas. Vb panustab mu tervise tugevusse ka tudengipõli, sest tavaliselt on esmaspäeval valmistatud söögi käest võimalik juba reedel tappa saada.
Heikki (Soome professor) ka ikka nalja ei mõista. Ütles, et paneb mulle valguspüügiks süsteemi püsti ja ikka pani ka. 250-ne pirn särab 10 m kõrgusel nüüd ja tõmbab ilmselt pool Sudaani ka liblikatest tühjaks. Lord of the moths... Vaksikuid pole veel nii tohutult, aga eks nüüd hakkab koos vihmadega neid rohkem tulema. Selle eest on igast muid mutukaid. Ja mutukad ei ole siin väiksed. Kui mõni seljale hoo pealt maandub, on tunne nagu oleks keegi lahtise käega virutanud. Eile otsustas üks sõnnikumardikas minuga ratsutada. Aga ma jooksin ja kilkasin ringi. See ei ole ka mingine tilluke mardikas. Nüüd on ta päikese käes kuivamas...
Võtsin endale lemmiklooma. Leidisin ühe krapsaka 2cm karvadega päevaliblika rööviku. Hullult hakkamist täis tegelane. Nüüd kasvatan teda oma lõbuks. Raudselt tuleb hull peletis temast välja..
Reedel lähen savanni. Üritan mõne assistendi ära osta, et ta nv mu liblikaid ja röövikuid karjatama tuleks. Pühapäev on siin ikkagi püha päev, aga noh..ehk suudan veenda. Heikki rendib meile bussi ja tal on telgid kaasas. Ega ma ilmselt pärast sinna üksi minna nii kui nii ei saaks, nii et kasutan juhust. Saab sebrasid ja muid tegelasi ka vaadata. Tundub tore..
Mh..mis siis veel. Polegi nagu midagi eriti uut rohkem. Vaikselt hakkab toimetuste rütm tekkima.
Aga natuke troopilist sooja teile sinna lume keskele..
..ja tänud Liisile ja Meerile.
Eile käisin külas endale banaane ostmas ja Peteril külas. Näitas uhkusega enda fotosid ja maalappi, kuhu kavatseb maja ehitada. Vihma kätte jäin ka. Siin on nüüd lõpuks vihmaperiood alanud. Iga päev iga sajab mõned korrad.
Ja selle üle on mul ka hea meel, et lapsepõlv sai koerakuudis mängides ja lehmakünas ujudes veedetud, sest kui kõigil teistel on igast terviseprobleemid, siis mina olen rõõmus ja roosa. Olen metsas koos teistega nende valmistatud sööki söönud ja kohalikke pirukaid ka muginud..ja pole ikka häda midagi. Teised desinfitseerivad iga tund käsi ega söö isegi midagi toorest..ja ikka püsti hädas. Vb panustab mu tervise tugevusse ka tudengipõli, sest tavaliselt on esmaspäeval valmistatud söögi käest võimalik juba reedel tappa saada.
Heikki (Soome professor) ka ikka nalja ei mõista. Ütles, et paneb mulle valguspüügiks süsteemi püsti ja ikka pani ka. 250-ne pirn särab 10 m kõrgusel nüüd ja tõmbab ilmselt pool Sudaani ka liblikatest tühjaks. Lord of the moths... Vaksikuid pole veel nii tohutult, aga eks nüüd hakkab koos vihmadega neid rohkem tulema. Selle eest on igast muid mutukaid. Ja mutukad ei ole siin väiksed. Kui mõni seljale hoo pealt maandub, on tunne nagu oleks keegi lahtise käega virutanud. Eile otsustas üks sõnnikumardikas minuga ratsutada. Aga ma jooksin ja kilkasin ringi. See ei ole ka mingine tilluke mardikas. Nüüd on ta päikese käes kuivamas...
Võtsin endale lemmiklooma. Leidisin ühe krapsaka 2cm karvadega päevaliblika rööviku. Hullult hakkamist täis tegelane. Nüüd kasvatan teda oma lõbuks. Raudselt tuleb hull peletis temast välja..
Reedel lähen savanni. Üritan mõne assistendi ära osta, et ta nv mu liblikaid ja röövikuid karjatama tuleks. Pühapäev on siin ikkagi püha päev, aga noh..ehk suudan veenda. Heikki rendib meile bussi ja tal on telgid kaasas. Ega ma ilmselt pärast sinna üksi minna nii kui nii ei saaks, nii et kasutan juhust. Saab sebrasid ja muid tegelasi ka vaadata. Tundub tore..
Mh..mis siis veel. Polegi nagu midagi eriti uut rohkem. Vaikselt hakkab toimetuste rütm tekkima.
Aga natuke troopilist sooja teile sinna lume keskele..
..ja tänud Liisile ja Meerile.
Monday, February 21, 2011
ps.
Teised võivad ka peale Meeri, Liisi, Patsiku ja Raido mulle kirjutada. Ega ma kirjadest ära ei ütle. (Eero kiri oli nii niru, et see ei lähe arvesse).
kameeleonid on lahedad..
20.02.2011
Kuidas veeta enda pühapäeva varahommikuid? Loomulikult metsas, tutvudes sekundaarse metsa arengujärkudega. Tegelikult oli mul plaanis magada, aga läks nii nagu alati. Vähemalt sain teada, et mul on võhma 4,5 tundi lämbes vihmametsas rühkimiseks.
Lõpuks leidsin ka inimese, kes oskas vastata, kui kõrgel me merepinnast umbes asume. Peaks olema 2000 m ringis. Pole ime siis, et mul kops koguaeg siin kinni on.
Täna külastas meid ka esimene troopilise tormikese moodi asi. Väike teine oli, aga andis vähemalt aimu, mis siin saama võib hakata. Lahe.. Vihmad on alanud.
Valimised on ka selleks korraks läbi. Võitis endine president, kelle nime ma ka parema tahtmise juures kirjutada ei oskaks. Igastahes möödus kõik suhteliselt rahulikult.
Praegu topin jälle vaksikuid topsikutesse. Lootsin teisi rohkem tulevat peale vihma, aga ei tühjagi. Külm on ka, vb selle pärast. Istun suisa jopes. Julgen arvata, et sooja on ainult 14-15 kraadi. Ikka soojem, kui mu korteris kogu talve jooksul on olnud...
Kõik on siin nii varajase eluviisiga. Ärkan hiljemalt 7. Terve päeva on kuumuses toimetamist. Tavaliselt minnakse 21st magama, mina püüan siis veel tegelasi...Öine eluviis mulle sobib, ainult hommikul tahaks magada.
Teen veits tööd nüüd...
Kuidas veeta enda pühapäeva varahommikuid? Loomulikult metsas, tutvudes sekundaarse metsa arengujärkudega. Tegelikult oli mul plaanis magada, aga läks nii nagu alati. Vähemalt sain teada, et mul on võhma 4,5 tundi lämbes vihmametsas rühkimiseks.
Lõpuks leidsin ka inimese, kes oskas vastata, kui kõrgel me merepinnast umbes asume. Peaks olema 2000 m ringis. Pole ime siis, et mul kops koguaeg siin kinni on.
Täna külastas meid ka esimene troopilise tormikese moodi asi. Väike teine oli, aga andis vähemalt aimu, mis siin saama võib hakata. Lahe.. Vihmad on alanud.
Valimised on ka selleks korraks läbi. Võitis endine president, kelle nime ma ka parema tahtmise juures kirjutada ei oskaks. Igastahes möödus kõik suhteliselt rahulikult.
Praegu topin jälle vaksikuid topsikutesse. Lootsin teisi rohkem tulevat peale vihma, aga ei tühjagi. Külm on ka, vb selle pärast. Istun suisa jopes. Julgen arvata, et sooja on ainult 14-15 kraadi. Ikka soojem, kui mu korteris kogu talve jooksul on olnud...
Kõik on siin nii varajase eluviisiga. Ärkan hiljemalt 7. Terve päeva on kuumuses toimetamist. Tavaliselt minnakse 21st magama, mina püüan siis veel tegelasi...Öine eluviis mulle sobib, ainult hommikul tahaks magada.
Teen veits tööd nüüd...
Saturday, February 19, 2011
...
19.02.11
Kuumus ja teine elurütm hakkavad vist mõjuma. Üsna väsinud on see olemine. Lähen magama umbes 1,5 tundi pärast teisi ja ärkan 30 min varem. Aga jah, ilm on siin ka ikka väga kuum olnud viimastel päevadel. Täna oli õrn vihmalootus, aga sadas ainult paar piiska. Üritan vaatamata kõigele ikka toimetada: valguspüük, röövikute kasvatamine, puude-põõsaste õppimine jne.
Internetitädi ei saanud ikka aru, et peaarvuti tuleb tööle jätta. Lülitas aga rõõmsalt arvuti nädalavahetuseks välja. Noo kui juhm võib üks inimene olla...
Tagasi tulles on mul umbes paartuhat pilti ahvidest. Neid siin ikka kohtab, aga pildile on raske tabada. Hüppavad vilkalt ringi. Eile lõunasöögi ajal oli antiloop meelelahutuseks, õhtusöögi ajal kratsis üks paaviani-härra veetlevalt ja põhjalikult enda mune. Telekat pole vajagi.
Langesin juba puukide ohvriks. Oli teine rõõmsalt juba pesa mu kaenla alla teinud. Ma parem ei taha teada, mis haigusi siinsed puugid kannavad...
Sain endale isikliku ahistaja ka juba siin. Ma ei tea, kes ta on, või kust ta mu nr sai..aga muutkui helistab. Ikka igal mandril peab mõni selline mulle külge end haakima. Ta pole vist tigeda valge naisega enne kokku puutunud.
Muidu kõik endiselt hästi.
Kuumus ja teine elurütm hakkavad vist mõjuma. Üsna väsinud on see olemine. Lähen magama umbes 1,5 tundi pärast teisi ja ärkan 30 min varem. Aga jah, ilm on siin ka ikka väga kuum olnud viimastel päevadel. Täna oli õrn vihmalootus, aga sadas ainult paar piiska. Üritan vaatamata kõigele ikka toimetada: valguspüük, röövikute kasvatamine, puude-põõsaste õppimine jne.
Internetitädi ei saanud ikka aru, et peaarvuti tuleb tööle jätta. Lülitas aga rõõmsalt arvuti nädalavahetuseks välja. Noo kui juhm võib üks inimene olla...
Tagasi tulles on mul umbes paartuhat pilti ahvidest. Neid siin ikka kohtab, aga pildile on raske tabada. Hüppavad vilkalt ringi. Eile lõunasöögi ajal oli antiloop meelelahutuseks, õhtusöögi ajal kratsis üks paaviani-härra veetlevalt ja põhjalikult enda mune. Telekat pole vajagi.
Langesin juba puukide ohvriks. Oli teine rõõmsalt juba pesa mu kaenla alla teinud. Ma parem ei taha teada, mis haigusi siinsed puugid kannavad...
Sain endale isikliku ahistaja ka juba siin. Ma ei tea, kes ta on, või kust ta mu nr sai..aga muutkui helistab. Ikka igal mandril peab mõni selline mulle külge end haakima. Ta pole vist tigeda valge naisega enne kokku puutunud.
Muidu kõik endiselt hästi.
Thursday, February 17, 2011
vabandused
Martin tegi märkuse mu õigekirja kohta. Mu õigekiri on siin tõesti tohutult vigane ja ma ei pööra sellele väga tähelepanu. Põhjus selles, et kui ma lõpuks arvuti ligi pääsen, et kirjutada, on siin juba täiesti öö ja mul on seljataga umbes 17 tunnine väsitav päev. Nii et vabandan kõigi ees, keda mu kirjaoskamatus riivab.
oh seda aeglust
kõik on siin niiiiiii aeglane..niiiiiiii aeglane. ja ma ei räägi lihtsalt internetist. need kes ootavad, et ma skypeiga neile helistaksin..võivadki siin ootama jääda, sest ühendus ei võimalda seda.
internetti saamine on siin katsumus. eile seletasin siinsele netitädile, et peaarvuti tuleb tööle jätta, et wifi leviks (siin mingi kahtlane süsteem). seda ta ei teinud. siis kutsuti ta tagasi, et ta arvuti sisse lülitaks (ainult temal oli selle ruumi võti). siia tulek võttis tal kolm tundi aega. täna oli võrk kokku jooksnud. tegin süsteemile restardi ja läksin toast läpakat võtma. selle aja peale oli tädi kõik kokku pannud ja punuma pistnud. ja muidugi võttis teistel ma ei tea kui palju aega, et välja mõelda,kuhu suunas tädi läks. niisiis jooksin enda kallites vagabondi sussides tädile pimedas öös järgi, et taaskord intrnetti saada. pärast 10 min kohalikus keeles valge inimese üle naermist sain ruumi võtme..ja lonkisin tagasi, et seda kirja kirjutama hakata. on alles elu..
Liisile niipalju, et ibu baasil valuvaigisteid on siin 100 tükki 1 euro eest. ja antibioootikumide karbi saab ka 1 euro eest. ja malaariaravim oli ka kordades odavam.
Mis siis muidu.. käisin täna linnas ja tüdrukute ühte kraatrijärve vaatamas. keegi ei oska ainult öelda kohalikest, mis kraater see on, kas meteoriidi või vulkaani
silma järgi pakuks meteoriiti, aga ma ei tea. palkasime teveks päevaks 30 euro eest endale takso, kes ootas meid igal nurgal ja sõidutas. 5peale kannatas sõita küll nii.
kui teil on seal külm, siis siin oli täna tohutult kuum. minesta või ära. ikka väga kuum. siin pole juba pikalt sadanud, nii et kõik on kuiv ja tolmune. väga tolmune.õhku polnud. ööd on õnneks jahedad, nii et magada saab hästi. isegi külm on olnud, aga mitte nii külm, et tekki hankida juurde.padjad on siin suured poroloonipallid..oma 20 cm kõrged. mina magan sainalinaga igastahes.
kas mu volli on veel alles? Raido arvas, et ta juba ära külmunud.
tegelt võib mulle helistada ka, kui väga mure on. kohalikul numbril kõnede vastu võtmine on vist peaagu tasuta. leviga on siin nagu on vahepeal.. aga nr on +256778502868. seda ma ei tea, palju teile mulle helistamine maksab. kohalikul nr teile helistamine on u 50 eurosenti minut.
netti saan siis, kui suudan tädile selgeks teha, et arvuti tuleb tööle jätta, et wifi leviks.
internetti saamine on siin katsumus. eile seletasin siinsele netitädile, et peaarvuti tuleb tööle jätta, et wifi leviks (siin mingi kahtlane süsteem). seda ta ei teinud. siis kutsuti ta tagasi, et ta arvuti sisse lülitaks (ainult temal oli selle ruumi võti). siia tulek võttis tal kolm tundi aega. täna oli võrk kokku jooksnud. tegin süsteemile restardi ja läksin toast läpakat võtma. selle aja peale oli tädi kõik kokku pannud ja punuma pistnud. ja muidugi võttis teistel ma ei tea kui palju aega, et välja mõelda,kuhu suunas tädi läks. niisiis jooksin enda kallites vagabondi sussides tädile pimedas öös järgi, et taaskord intrnetti saada. pärast 10 min kohalikus keeles valge inimese üle naermist sain ruumi võtme..ja lonkisin tagasi, et seda kirja kirjutama hakata. on alles elu..
Liisile niipalju, et ibu baasil valuvaigisteid on siin 100 tükki 1 euro eest. ja antibioootikumide karbi saab ka 1 euro eest. ja malaariaravim oli ka kordades odavam.
Mis siis muidu.. käisin täna linnas ja tüdrukute ühte kraatrijärve vaatamas. keegi ei oska ainult öelda kohalikest, mis kraater see on, kas meteoriidi või vulkaani
silma järgi pakuks meteoriiti, aga ma ei tea. palkasime teveks päevaks 30 euro eest endale takso, kes ootas meid igal nurgal ja sõidutas. 5peale kannatas sõita küll nii.
kui teil on seal külm, siis siin oli täna tohutult kuum. minesta või ära. ikka väga kuum. siin pole juba pikalt sadanud, nii et kõik on kuiv ja tolmune. väga tolmune.õhku polnud. ööd on õnneks jahedad, nii et magada saab hästi. isegi külm on olnud, aga mitte nii külm, et tekki hankida juurde.padjad on siin suured poroloonipallid..oma 20 cm kõrged. mina magan sainalinaga igastahes.
kas mu volli on veel alles? Raido arvas, et ta juba ära külmunud.
tegelt võib mulle helistada ka, kui väga mure on. kohalikul numbril kõnede vastu võtmine on vist peaagu tasuta. leviga on siin nagu on vahepeal.. aga nr on +256778502868. seda ma ei tea, palju teile mulle helistamine maksab. kohalikul nr teile helistamine on u 50 eurosenti minut.
netti saan siis, kui suudan tädile selgeks teha, et arvuti tuleb tööle jätta, et wifi leviks.
Wednesday, February 16, 2011
kokkuvõte vahepealsest
13.02
Eile saabusime Kibale rahvusparki. Tee oli pikk, vahepeal üsna tolmune, aga muidu polnud viga. Nägin esimesi kangurlindude pesasid ja paaviane. Ega miskit muud peale sõitmise ja toidu hankimise eile suurt ei teinudki. Meil olid broneeritud kahetoalised majakesed siin viibimiseks, nii et ühes toas oleks labor ja teises eluruum. Loomulikult oldi see koht vahepeal ära unustatud, et me tuleme ja meie majakesed juba teistele antud. Saime ajutiselt mingid muud ruumid.
Päevad algavas siin üsna varakult. Hommikusöök on kell 7. Õnneks on meil kokk, nii et söögitegemise, nõudepesu ja muu sellise peale aega kulutama ei pea. Valgetele ja mustadele on siin näiteks eraldi toaletid. Kahtlane. Valgeid kutsutakse muzungudeks. Ja kui kusagil liikuda, siis lapsed hüüavad juba kaugelt: muzungu-muzungu how are you? Üritasime täna labori ka püsti panna. Siin on vaja veits puutööd teha ja mõned riiulid mu liblikatele meisterdada. Mu põhiliseks abistajaks siin on Peter. Käisime täna mööda laagreid ringi, jalutasime külas ja külastasid külas olevat Freerki laborit ja raamatukogu. Peab tunnistama, et Freerk teeb siin ikka kiiduväärt tööd. Kohtusin ka enda teiste field-workeritega. Kõik tundvad toredad ja abivalmid. Üritasin ka enda cameratrapi üles panna, aga see veel ei õnnestunud. Pea veits süvenema, et aru saada, kuidas asi toimib. Nägin täna kameeleoneid, antiloopi ning elevandi sõnnikut. Ka paavian oli ukse ette junni jätnud. Väga hoolitsev temast.
Teen praegu ka esimest vaksikupüügi katset. Soome professor Heikki lasi muidugi esimese laksuga juhtmeid ühendades pool elektrisüsteemi pimedaks. Nüüd sain ühe väikse haleda lambikese põlema ja ajan liblikaid taga, kui teised juba magavad.
Mis siis veel.. kohalik toit on ikka super. Täna sain õlis praetud sõõrikute moodi asju. Vääääääga head olid teised. Otile korjasin täna Pinus carribia (kirjapildis pole kindel) käbi. Siis avastasin siit veel jänesekapsa mingi liigi ja ingli trompetid kasvavad siin võsa eest. Paljude taimede puhul võib arvata sugulust Eesti omadega.
Mingi munakivi suurune põrnikas üritab mind oimetuks siin lennata...lähen räägin temaga paar karmimat sõna.
14.02.2011
Head sõbrapäeva kõigile! Tahtsin täna internetti pääseda, aga ei õnnestunud, sest uurimisjaama juhatajal polnud aega mulle wifiparooli ütlemiseks. See ju selline aega nõudev tegevus.
Hommikul tegin kiire valguspüügi koha kontrolli ja toppisin veel mõned tegelased purki. Kohtusin täna assistentidega külas olevas laboris ja tegime veits rohkem tutvust. Laborisse kõndimine siit võtab kiirel sammul aega 45 minutit. Meisterdasime kunströövikuid. Lapsepõlv tuli kohe meelde. Igastahes üritan nad küla laborist siia enda juurde kolida, sest ma ei jõua enda vaksikute ja topsikutega küll seda vahet jooksma hakata. Heikki vist väga ei rõõmusta selle üle, aga mis parata. Minu töö tahab ka tegemist
Assistendid näevad minus vist jõuluvana, sest nende mulle esitatavad soovid eeldaksid küll jõuluvana olemist. Ostad ühele märkmiku, siis tahavad kõik ja topelt. Eks ma üht-teist mulle mõistlikku olevat olen hankinud ka, eks siis ole näha, mida ülikool sellest arvab. Tundsin täna ka esimest kerget vastuseisu assistendi poolt, aga eks see ole vast mu katsetamine. Ei midagi hullu, mida ma kontrollida ei suudaks.
Sõitsin boda-bodaga (pm võrrist veits asisem liikur) Fort Portalisse. Sõitsin rattal ikka nii nagu valged naised sõidavad, mitte jalad viisakalt ühel pool- sündsusetu nagu ma olen. Endal võiks ka selline siin põristamiseks olla. 500 euri eest pidi üsna asise juba saama. Oleks kauem siin, siis mõtlesin ühe hankimisele. Ja kitse tahaks ka. Siinsed kitsed on sellised väiksed ja krapsakad ja elavad ei millestki. Keset tolmust linna on kits tänavapostki külge seotud ilma grammigi rohu ja veeta..ja ikka on ta rõõmus. Müstika. <
Linnast hankisin kummikuid ja kunströövikute tegemise materjali. Puitu pidin ka liblikakastide ostmiseks hankima, aga see ununes nagu ikka. Olen viimasel ajal unustama hakanud. Vanadus vist tuleb. Kohtusin ka Peteri emaga ja õe/vennatütrega. Taaskord äärmiselt toredad inimesed.
Kui ma tagasi tulen, ei ütle ma teile kellelegi mitu kuud tere. Siin tuleb sada korda päevas teretada. Hello! How are you? I’m fine. Selline mõttetu korrutamine, sest ega tegelikult ju ei taheta teada, kuidas läheb.. nõme brittidest jäänud viisakus.
Söök on siin küll super. Odav ja hea. Ostsin täna umbes kilo banaane ja ananassi 50 eurosendi eest. Kui sulle meeldivad riis, oad, lihahautised ja igasugu juurikamöksid- seda muidugi ühel söögikorral ja kõik korraga- on see koht paradiis. Kui ugandalased toitu nii jubedalt ei raiskaks, poleks ka mujal riikides näljahäda. Loomulikult on see liialdus, aga u 1/3 toidust jäetakse alati alles ja visatakse ära. Jube raiskamine.
Sain juba endale empako (1 kaheteistkümnest siinse rahva kasutatavast hellitusnimest) ka siin..Abwooli. Tähendab umbes midagi kassi või kiisu taolist. Martin rõõmustas, et võõrad mehed mind kiiskuks nüüd kutsuvad
Tegelikult unustan pidevalt pooled asjad rääkimata. Üritan küll päeval pingsalt meeles pidada, et tahan seda, seda ja seda kirjutada, aga ööseks on juba meelest läinud. Taaskord..vanadus.
Lähen topin mõned vaksikud ja „vaksikud” purki
15.02.2011
Palju õnne Patsikule!
Täna käisin siis esimest korda metsas. See vihmamets on ikka paras võsa. Käisime kunströövikuid lehtedele kleepimas. Teised kleepisid ja ma üritasin puudega tutvust teha. Peale Pinuse ja Prunuse siin tuttavaid puuliike kohanud ei ole. Araucaria ka, aga see ei lähe arvesse. (Emale: ingli trompetid kasvavad siin võsana.) Nägin elevantsikute jälgi ja pildistasin black-white colobus ahvi. Paganama ahvid ei taha siin üldse poseerida. Üldiselt on raske vihmametsas head pilti saada. Valgus mängib ikka jubedat moodi. Mõne õnneks sain.
Üks assistentidest Francis on 50 aastane. Freerk ütles, et Francis hakkab juba metsas käies aeglaseks jääma ja et ta ei jõua enam hästi. Noh, 24 aastasel Sillel oli igastahes tükk tegemist, et temaga sammu pidada. Siinne niiske metsaõhk võtab kopsu kergelt kinni ikka vahepeal.
Täna kella 5 paiku varjus 31 kraadi sooja. Ei saa nagu aru, et on veebruar. Selline juuli tunne on. Talv ja külm tundub juba nii kauge.
Vihmametsast niipalju, et seda on siin üle 7000 km2. Vihmametsa ümber on peamiselt banaani-ja teekasvandused. Alepõllundus trügib võimsalt peale.
Täna jõudis lõpuks kohale, kus ma olen ja et ma olen siin 3ks kuuks (vabandused neile, kes eelistaksid minuga koos olla). Veits kõhe hakkas, aga samas on hea vaheldus kunstvalgusega laborile. Tänan südamest tegelasi, kes mu siia saatsid. Mul on küll kahtlus, et ma pole just parim vaksikute tundja, keda siia saata, aga teen mis oskan ja suudan.
16.02.2011
Veetsin pool päeva täna metsas röövikuid otsides. Neljakesi 4 tundi otsides leidsime 11 röövikut. Lõpetades oli endal juba vaksiku tunne. Bonny uhkus sai ka täna riivatud, kuna leidsin sama palju röövikuid kui tema
Umbes 10 pealine paavianide kari istus mul täna ukse all. Sain hunniku häid pilte. Punast colous ahvi nägin ka, aga temast sain ainult tagumiku pildile. Muidu möödus päev kenasti, puid õppides, vaksikuid vahtides ja pildistades.
Ja muuseas, ärge tulge ütlema, et ma teist seal ei hooli, kuna maksin just 15 dollarit ja kulutasin 48h enda närve
Eile saabusime Kibale rahvusparki. Tee oli pikk, vahepeal üsna tolmune, aga muidu polnud viga. Nägin esimesi kangurlindude pesasid ja paaviane. Ega miskit muud peale sõitmise ja toidu hankimise eile suurt ei teinudki. Meil olid broneeritud kahetoalised majakesed siin viibimiseks, nii et ühes toas oleks labor ja teises eluruum. Loomulikult oldi see koht vahepeal ära unustatud, et me tuleme ja meie majakesed juba teistele antud. Saime ajutiselt mingid muud ruumid.
Päevad algavas siin üsna varakult. Hommikusöök on kell 7. Õnneks on meil kokk, nii et söögitegemise, nõudepesu ja muu sellise peale aega kulutama ei pea. Valgetele ja mustadele on siin näiteks eraldi toaletid. Kahtlane. Valgeid kutsutakse muzungudeks. Ja kui kusagil liikuda, siis lapsed hüüavad juba kaugelt: muzungu-muzungu how are you? Üritasime täna labori ka püsti panna. Siin on vaja veits puutööd teha ja mõned riiulid mu liblikatele meisterdada. Mu põhiliseks abistajaks siin on Peter. Käisime täna mööda laagreid ringi, jalutasime külas ja külastasid külas olevat Freerki laborit ja raamatukogu. Peab tunnistama, et Freerk teeb siin ikka kiiduväärt tööd. Kohtusin ka enda teiste field-workeritega. Kõik tundvad toredad ja abivalmid. Üritasin ka enda cameratrapi üles panna, aga see veel ei õnnestunud. Pea veits süvenema, et aru saada, kuidas asi toimib. Nägin täna kameeleoneid, antiloopi ning elevandi sõnnikut. Ka paavian oli ukse ette junni jätnud. Väga hoolitsev temast.
Teen praegu ka esimest vaksikupüügi katset. Soome professor Heikki lasi muidugi esimese laksuga juhtmeid ühendades pool elektrisüsteemi pimedaks. Nüüd sain ühe väikse haleda lambikese põlema ja ajan liblikaid taga, kui teised juba magavad.
Mis siis veel.. kohalik toit on ikka super. Täna sain õlis praetud sõõrikute moodi asju. Vääääääga head olid teised. Otile korjasin täna Pinus carribia (kirjapildis pole kindel) käbi. Siis avastasin siit veel jänesekapsa mingi liigi ja ingli trompetid kasvavad siin võsa eest. Paljude taimede puhul võib arvata sugulust Eesti omadega.
Mingi munakivi suurune põrnikas üritab mind oimetuks siin lennata...lähen räägin temaga paar karmimat sõna.
14.02.2011
Head sõbrapäeva kõigile! Tahtsin täna internetti pääseda, aga ei õnnestunud, sest uurimisjaama juhatajal polnud aega mulle wifiparooli ütlemiseks. See ju selline aega nõudev tegevus.
Hommikul tegin kiire valguspüügi koha kontrolli ja toppisin veel mõned tegelased purki. Kohtusin täna assistentidega külas olevas laboris ja tegime veits rohkem tutvust. Laborisse kõndimine siit võtab kiirel sammul aega 45 minutit. Meisterdasime kunströövikuid. Lapsepõlv tuli kohe meelde. Igastahes üritan nad küla laborist siia enda juurde kolida, sest ma ei jõua enda vaksikute ja topsikutega küll seda vahet jooksma hakata. Heikki vist väga ei rõõmusta selle üle, aga mis parata. Minu töö tahab ka tegemist
Assistendid näevad minus vist jõuluvana, sest nende mulle esitatavad soovid eeldaksid küll jõuluvana olemist. Ostad ühele märkmiku, siis tahavad kõik ja topelt. Eks ma üht-teist mulle mõistlikku olevat olen hankinud ka, eks siis ole näha, mida ülikool sellest arvab. Tundsin täna ka esimest kerget vastuseisu assistendi poolt, aga eks see ole vast mu katsetamine. Ei midagi hullu, mida ma kontrollida ei suudaks.
Sõitsin boda-bodaga (pm võrrist veits asisem liikur) Fort Portalisse. Sõitsin rattal ikka nii nagu valged naised sõidavad, mitte jalad viisakalt ühel pool- sündsusetu nagu ma olen. Endal võiks ka selline siin põristamiseks olla. 500 euri eest pidi üsna asise juba saama. Oleks kauem siin, siis mõtlesin ühe hankimisele. Ja kitse tahaks ka. Siinsed kitsed on sellised väiksed ja krapsakad ja elavad ei millestki. Keset tolmust linna on kits tänavapostki külge seotud ilma grammigi rohu ja veeta..ja ikka on ta rõõmus. Müstika. <
Linnast hankisin kummikuid ja kunströövikute tegemise materjali. Puitu pidin ka liblikakastide ostmiseks hankima, aga see ununes nagu ikka. Olen viimasel ajal unustama hakanud. Vanadus vist tuleb. Kohtusin ka Peteri emaga ja õe/vennatütrega. Taaskord äärmiselt toredad inimesed.
Kui ma tagasi tulen, ei ütle ma teile kellelegi mitu kuud tere. Siin tuleb sada korda päevas teretada. Hello! How are you? I’m fine. Selline mõttetu korrutamine, sest ega tegelikult ju ei taheta teada, kuidas läheb.. nõme brittidest jäänud viisakus.
Söök on siin küll super. Odav ja hea. Ostsin täna umbes kilo banaane ja ananassi 50 eurosendi eest. Kui sulle meeldivad riis, oad, lihahautised ja igasugu juurikamöksid- seda muidugi ühel söögikorral ja kõik korraga- on see koht paradiis. Kui ugandalased toitu nii jubedalt ei raiskaks, poleks ka mujal riikides näljahäda. Loomulikult on see liialdus, aga u 1/3 toidust jäetakse alati alles ja visatakse ära. Jube raiskamine.
Sain juba endale empako (1 kaheteistkümnest siinse rahva kasutatavast hellitusnimest) ka siin..Abwooli. Tähendab umbes midagi kassi või kiisu taolist. Martin rõõmustas, et võõrad mehed mind kiiskuks nüüd kutsuvad
Tegelikult unustan pidevalt pooled asjad rääkimata. Üritan küll päeval pingsalt meeles pidada, et tahan seda, seda ja seda kirjutada, aga ööseks on juba meelest läinud. Taaskord..vanadus.
Lähen topin mõned vaksikud ja „vaksikud” purki
15.02.2011
Palju õnne Patsikule!
Täna käisin siis esimest korda metsas. See vihmamets on ikka paras võsa. Käisime kunströövikuid lehtedele kleepimas. Teised kleepisid ja ma üritasin puudega tutvust teha. Peale Pinuse ja Prunuse siin tuttavaid puuliike kohanud ei ole. Araucaria ka, aga see ei lähe arvesse. (Emale: ingli trompetid kasvavad siin võsana.) Nägin elevantsikute jälgi ja pildistasin black-white colobus ahvi. Paganama ahvid ei taha siin üldse poseerida. Üldiselt on raske vihmametsas head pilti saada. Valgus mängib ikka jubedat moodi. Mõne õnneks sain.
Üks assistentidest Francis on 50 aastane. Freerk ütles, et Francis hakkab juba metsas käies aeglaseks jääma ja et ta ei jõua enam hästi. Noh, 24 aastasel Sillel oli igastahes tükk tegemist, et temaga sammu pidada. Siinne niiske metsaõhk võtab kopsu kergelt kinni ikka vahepeal.
Täna kella 5 paiku varjus 31 kraadi sooja. Ei saa nagu aru, et on veebruar. Selline juuli tunne on. Talv ja külm tundub juba nii kauge.
Vihmametsast niipalju, et seda on siin üle 7000 km2. Vihmametsa ümber on peamiselt banaani-ja teekasvandused. Alepõllundus trügib võimsalt peale.
Täna jõudis lõpuks kohale, kus ma olen ja et ma olen siin 3ks kuuks (vabandused neile, kes eelistaksid minuga koos olla). Veits kõhe hakkas, aga samas on hea vaheldus kunstvalgusega laborile. Tänan südamest tegelasi, kes mu siia saatsid. Mul on küll kahtlus, et ma pole just parim vaksikute tundja, keda siia saata, aga teen mis oskan ja suudan.
16.02.2011
Veetsin pool päeva täna metsas röövikuid otsides. Neljakesi 4 tundi otsides leidsime 11 röövikut. Lõpetades oli endal juba vaksiku tunne. Bonny uhkus sai ka täna riivatud, kuna leidsin sama palju röövikuid kui tema
Umbes 10 pealine paavianide kari istus mul täna ukse all. Sain hunniku häid pilte. Punast colous ahvi nägin ka, aga temast sain ainult tagumiku pildile. Muidu möödus päev kenasti, puid õppides, vaksikuid vahtides ja pildistades.
Ja muuseas, ärge tulge ütlema, et ma teist seal ei hooli, kuna maksin just 15 dollarit ja kulutasin 48h enda närve
Friday, February 11, 2011
eestis juba vannitoas sisalikud ringi ei jookse
täna oli poodlemise päev.käisime ma ei tea kui palju poode läbi. Kampalas on enamus pisikesed putkad, aga on ka paar suuremat kaubamaja. mul oli vaja sellist lihtsat asja nagu termomeeter...sa saad siin osta kirstust banaanini vähem kui 10 min jooksul, aga mida neil pole, on termomeetrid. lõpuks ühes 1korda 1 meeter meditsiinitarvete poest sain endale piiritustermomeetri 3 euro eest.
lõunaks sõin 2 eurost kitsepraadi. roog toodi lauale vaagna peal. ports oli nii suur, et sellest oleks saanud vabalt 3 tavalist söögikorda. jõudsin ainult väikese osa selles kuumuses ära süüa. toit oli väga hea, aga näljahädast siin küll rääkida ei saa, sest kohalikud jätsid ka pool praest söömata. toitu ikka raistakse mu meelest.
õhtuks sõin kala, see oli juba kallim, sest sõin hotellis. ports oli ka väiksem ja poolest kalast pool oli suur pea. aga hea oli ikka ja kõhu sai täis.
valimised on siin natuke kriitiline aeg. tulin siia teadmisega, et valmised on mai lõpus, aga võta näpust..on hoopis nv-l. sattusin täna ühe suure kampaania juurde. u 7000 inimest karjusid ja juubeldasid kõne pidaja peale. veits hirmus oli, aga siiski rahulik. siinsed inimsed on rahulikud.
midagi eriti rabavat täna ei teinudki. aeg kulus autoga mööda linna sõitmisele ja termomeetri otsimisele. aga tore on siin ikka. täitsa meeldib ja ma arvan, et väljaspool pealinna on veelgi toredam. homme läheme siis rahvusparki, kuhu ma järgmiseks 3ks kuuks jään. ei oska öelda, millal uuesti netti satun. vb saan juba ülehomme, vb järgmisel nv. sõltub kui hea ühendus seal on või ei ole korra nädalas hakkame ikka linnas käima, nii et saan miskit kirjutada teile. sõnumeid saab ka mulle saata, kellel väga vaja mind kontrllida. aga üldiselt pole muretseda vaja.
jõudsin elie Martinile kiidelda, et ma ei lähegi siinsetest sääskedest paiste...vara hõiskasin. olin vist öösel jalad moskiitovõrgu alt välja siputanud...ja oi kui paistes nad hommikuks oli. õnneks on siin apteegis suht sama kraami mis eestis müüa, nii et ostasin mingit allergiasalvi. ostsin enda malaariaravimite varu ka siit ära. eestis ostsin 12 päeva rohu 22 euri eest, siin kuu oma 7 euri eest. on vahe sees küll. täna võtsin esimese ravimi ravimi, mis võib hallukaid põhjustda, sisse...eks siis ole näha. arvan, et mind ei mõjuta see värk. aa kui ma järgmine kord kirjutan, et liblikad jälitavad mind ja tahavad surmutisse ajada, siis ilmselt sain kkagi hallukad endale.
aga järgmise korrani siis..millal iganes see ka ei oleks. PS: Meerile tänud vollu pildi eest. ja pange korteris sooja juurde, kui külmad ilmad on, et torud jäässe ei läheks.
aga järgmise korrani siis..
lõunaks sõin 2 eurost kitsepraadi. roog toodi lauale vaagna peal. ports oli nii suur, et sellest oleks saanud vabalt 3 tavalist söögikorda. jõudsin ainult väikese osa selles kuumuses ära süüa. toit oli väga hea, aga näljahädast siin küll rääkida ei saa, sest kohalikud jätsid ka pool praest söömata. toitu ikka raistakse mu meelest.
õhtuks sõin kala, see oli juba kallim, sest sõin hotellis. ports oli ka väiksem ja poolest kalast pool oli suur pea. aga hea oli ikka ja kõhu sai täis.
valimised on siin natuke kriitiline aeg. tulin siia teadmisega, et valmised on mai lõpus, aga võta näpust..on hoopis nv-l. sattusin täna ühe suure kampaania juurde. u 7000 inimest karjusid ja juubeldasid kõne pidaja peale. veits hirmus oli, aga siiski rahulik. siinsed inimsed on rahulikud.
midagi eriti rabavat täna ei teinudki. aeg kulus autoga mööda linna sõitmisele ja termomeetri otsimisele. aga tore on siin ikka. täitsa meeldib ja ma arvan, et väljaspool pealinna on veelgi toredam. homme läheme siis rahvusparki, kuhu ma järgmiseks 3ks kuuks jään. ei oska öelda, millal uuesti netti satun. vb saan juba ülehomme, vb järgmisel nv. sõltub kui hea ühendus seal on või ei ole korra nädalas hakkame ikka linnas käima, nii et saan miskit kirjutada teile. sõnumeid saab ka mulle saata, kellel väga vaja mind kontrllida. aga üldiselt pole muretseda vaja.
jõudsin elie Martinile kiidelda, et ma ei lähegi siinsetest sääskedest paiste...vara hõiskasin. olin vist öösel jalad moskiitovõrgu alt välja siputanud...ja oi kui paistes nad hommikuks oli. õnneks on siin apteegis suht sama kraami mis eestis müüa, nii et ostasin mingit allergiasalvi. ostsin enda malaariaravimite varu ka siit ära. eestis ostsin 12 päeva rohu 22 euri eest, siin kuu oma 7 euri eest. on vahe sees küll. täna võtsin esimese ravimi ravimi, mis võib hallukaid põhjustda, sisse...eks siis ole näha. arvan, et mind ei mõjuta see värk. aa kui ma järgmine kord kirjutan, et liblikad jälitavad mind ja tahavad surmutisse ajada, siis ilmselt sain kkagi hallukad endale.
aga järgmise korrani siis..millal iganes see ka ei oleks. PS: Meerile tänud vollu pildi eest. ja pange korteris sooja juurde, kui külmad ilmad on, et torud jäässe ei läheks.
aga järgmise korrani siis..
Thursday, February 10, 2011
päev 1
üritasin magada kaua, aga hommikul kuuest hakkasid kitsed ja kuked akna all kisama ja palav oli ka. eriti hästi ei maganud, aga pole hullu. olin terve päeva peteriga linnapeal. käisin muuseumis ja jalutasin ringi. ma olen omaette vaatamisäärsus siin. mind sõna otseses mõttes katsuti tänaval. kõik muidugi arvavad, et ma olen ameeriklane, aga see selleks. liiklus on tõesti kohutav. tänavaid jalakäijatele pole, niisiis ukerdad sõidutee ääres ja loodad parimat. tänava ületamine on ikka paras katsumus-paned silmad kinni, jooksed autode vahele ja loodad parimat. adrenaliini saab lakke iga kord. HIRMUS! tänavad on mustad, solk ja prügi visatakse lihtsalt maha. ilm oli täna suurepärane, pärastlõunal veidi liiga palav, aga ikkagi super. käisime lõunal, pasta oli halb ja "päris" toitu polnud võimalik seal kohas saada. päraslõunal käisin peteri õel ja vendadel külas. nad üürivad linnas korterit, mis on umbes pool minu väiksest toas tartus ja elavad seal ma ei tea kui paljukesi. wcd jne polnud, aga selle eest oli u 2 m sammastega suur voodi. pere oli väga sõbralik ja tore. ta õde oli just süüa ka teinud, nii et sain enda esimese kohaliku suurepärase lõuna. tõesti hea oli, mingi kartulipudrumoodi puder mitte kartulist, riis, kaste ja liha. nämm-nämm. rääkisime igast asjadest ja väga tore oli.
raha süsteemist pole ma siiani aru saanud. näiteks limonaad maksab 1000 kohalikku raha, aga 1000000 eest saab juba maja ehitada ja 50000 rahatähega mul maksta ei õnnestunud, sest see oli liiga suur lihtsalt. nii et aru ma ei mõista..
homme veel Kampalas ja laupäeva hommikul sõidame ära..
raha süsteemist pole ma siiani aru saanud. näiteks limonaad maksab 1000 kohalikku raha, aga 1000000 eest saab juba maja ehitada ja 50000 rahatähega mul maksta ei õnnestunud, sest see oli liiga suur lihtsalt. nii et aru ma ei mõista..
homme veel Kampalas ja laupäeva hommikul sõidame ära..
Wednesday, February 9, 2011
tervitused Ugandast!
ja kohal ma olengi. Täna on päris pikk päev olnud. Hakkasime 3öösel Kadrinast sõitma, et lennujaama jõuda. Tuisku õnneks polnud ja lennujaama jõudsime plaanitust isegi varem, mis oli vedamine, sest muidu poleks ilmselt lennukile jõudnud. tegelik seiklus algas muidugi juba lennujaama jõudes, kui Meeri võttisparkimispileti auto aknast, pärast mida aken keeldus üles tulemast. Igastahes sõitis ta vist lahtise aknaga Tartusse. Loodan, et nüüdseks on ta akna kinni saanud :)
Kuna mul oli huvitav pagas, siis jooksutati meid sellega lennujaama ühte otsa, siis teise otsa..turvakontrolli. pärast pooleteisttunnist jooksutamist vaatas turvatädi mind suurte silmadega ja ütles,et mul on ju pagasis kõik lubatud, et mis ma sekeldan siin sellega üldse. Pagasi kogukaaluks oli mul lõpuks 65 kilo. üksi poleks ma küll lennujaamas hakkama saanud, sest pagasit tuli lahti võtta, kokku panna, kiletada..siia vedada-sinna vedada. Igastahes suured tänud Liisile, Meerile ja Karinile.
turvakontrollis sain ka mitu korda edasi-tagasi joosta..kui lõpuks olin kõik enda arvutid, kaamerad, kaablid, kõvakettad, rihmad ja saapad küljest ära kiskunud lasti mind läbi. muidugi kontrolliti ka taskus olevat patsikummi ja taskurätti.
Lend Tln-Amsterdam läks kiiresti. sain veel viimase heeringavõileva seal pugida. mingi jama ratastega oli lennukil, aga maandudes need õnneks töötasid ja kõik laabus. entebesse sõitsin..oh..mingi 8 tundi. ilgelt lahmakas lennuk oli. anti süüa-juua ja magada sain ka. nüüd siispealinnas Kampalas. Peter tuli mulle lennujaama väikese hilinemisega vastu ja tõi mu siia Kolping House hotelli. tundub üsna korralik koht Uganda kohta olevat.
esimesed muljed siin: Inimesed on väga sõbralikud ja toredad. autod on vanad, kiirused suured ja rool on valel pool. liiklus on tõesti õudne. kõik sõidavad risti-rästi, suunda ei näidata. jalakäijad, ratturid, segased mootorratturid ja bussid segamini. tee asemel on üks suur auk. inimsed on hilja tänaval, poed on lahti ja elu käib. tänavad on räämas- ega ma väga midagi näinud, sest siin on ikka suht pime õhtul. lisaks suits, tolm jne. liiklusesse minnes tuleb närvid maha unustada.
hotellis mult suht miskit ei küsitud, pandi kirja, et Sella saabus ja asi vask. raha ka ei tahetud. aa..ja soe on siin ka. praegu suht öösel on ikka 23 kraadi. mõnus. homme ilmselt suren palavusse. see on tänaseks päevaks suht kohu kokkuvõte. plaanis veel pesus käia ja magama ronida. väsimus on suht hull ja katus sõidab. ilmselt pingelangusest, sest viimased nädalad Eestis olid suht karmid.
nüüd siis aga olen siin ja eks siin näha, mis toimuma hakkab. päris lahe igastahes..
Kuna mul oli huvitav pagas, siis jooksutati meid sellega lennujaama ühte otsa, siis teise otsa..turvakontrolli. pärast pooleteisttunnist jooksutamist vaatas turvatädi mind suurte silmadega ja ütles,et mul on ju pagasis kõik lubatud, et mis ma sekeldan siin sellega üldse. Pagasi kogukaaluks oli mul lõpuks 65 kilo. üksi poleks ma küll lennujaamas hakkama saanud, sest pagasit tuli lahti võtta, kokku panna, kiletada..siia vedada-sinna vedada. Igastahes suured tänud Liisile, Meerile ja Karinile.
turvakontrollis sain ka mitu korda edasi-tagasi joosta..kui lõpuks olin kõik enda arvutid, kaamerad, kaablid, kõvakettad, rihmad ja saapad küljest ära kiskunud lasti mind läbi. muidugi kontrolliti ka taskus olevat patsikummi ja taskurätti.
Lend Tln-Amsterdam läks kiiresti. sain veel viimase heeringavõileva seal pugida. mingi jama ratastega oli lennukil, aga maandudes need õnneks töötasid ja kõik laabus. entebesse sõitsin..oh..mingi 8 tundi. ilgelt lahmakas lennuk oli. anti süüa-juua ja magada sain ka. nüüd siispealinnas Kampalas. Peter tuli mulle lennujaama väikese hilinemisega vastu ja tõi mu siia Kolping House hotelli. tundub üsna korralik koht Uganda kohta olevat.
esimesed muljed siin: Inimesed on väga sõbralikud ja toredad. autod on vanad, kiirused suured ja rool on valel pool. liiklus on tõesti õudne. kõik sõidavad risti-rästi, suunda ei näidata. jalakäijad, ratturid, segased mootorratturid ja bussid segamini. tee asemel on üks suur auk. inimsed on hilja tänaval, poed on lahti ja elu käib. tänavad on räämas- ega ma väga midagi näinud, sest siin on ikka suht pime õhtul. lisaks suits, tolm jne. liiklusesse minnes tuleb närvid maha unustada.
hotellis mult suht miskit ei küsitud, pandi kirja, et Sella saabus ja asi vask. raha ka ei tahetud. aa..ja soe on siin ka. praegu suht öösel on ikka 23 kraadi. mõnus. homme ilmselt suren palavusse. see on tänaseks päevaks suht kohu kokkuvõte. plaanis veel pesus käia ja magama ronida. väsimus on suht hull ja katus sõidab. ilmselt pingelangusest, sest viimased nädalad Eestis olid suht karmid.
nüüd siis aga olen siin ja eks siin näha, mis toimuma hakkab. päris lahe igastahes..
Monday, February 7, 2011
tn viimane postitus Eestist..
Juba teist päeva üritan välja mõelda, millistest asjadest arvutis on vaja koopia teha, milliseid faile kindlasti kaasa vaja, kuhu raha peita ja kuidas tugevaks saada, et kogu see trään Ugandasse vedada. Täna oli mul vähemalt üks hea mõte: otsustasin töölt enda kraamiga taksos koju sõita, mitte käe otsas lohistada- selle otsuse õigsuses veendusin ma juba koridori teist astet ületades :D
Aga üldiselt, et mis mõtted mul on:
- ei suuda siiani uskuda, et kõik see päriselt toimuma hakkab. Ausalt öeldes pole ma nii suurelt mitte unistadagi osanud. Selline võimalus, selline kogemus..vau
- keset seda suur imestust on muidugi ka törts seesmist hirmu, mis veel väga küll välja ei paista. Mitte, et ma kardaks, et midagi juhtub või et ma ei saa hakkama..küllap juba saan, aga mingi värin on ikka.
- loodan, et suudan enda ülesande vääriline olla. Ei tahaks Freerki ja Toomast alt vedada. Lühikese ajaga tuleb lihtsalt nii palju korraga selgeks saada. Õnneks on mul mittemagamine ja ööde kaupa õppimine juba ülikoolis nende aastate jooksul selgeks saanud.
- tunnen teatud süümekaid Vollu ees. Tean, et Liis ja Meeri poputavad ta rohkem ära, kui mina seda tavaliselt teen ja paljud kassid ikka Tartus 2 toalist korterit üürivad, aga selline kurbus on ikka temast lahkuda. Tema ju ootab mind iga õhtu koju.
- oh jah, mis siin ikka salata, et natuke kurb on ka kallitest inimestest lahkuda. Nii mõnigi oluline sünnipäev jääb seekord tähistamata ja kevad nuusutamata. Aga elu on liiga lühike, et mitte elada. Nii, et arvan, et te mõistate mu minekut.
Tänan juba ette Liisi, Meerit ja Martinit, kellele mu äraoleku tõttu langeb kohustus mu kodu, korterit ja loomakest valvata. ...ja ema, ära muretse!
Aga üldiselt, et mis mõtted mul on:
- ei suuda siiani uskuda, et kõik see päriselt toimuma hakkab. Ausalt öeldes pole ma nii suurelt mitte unistadagi osanud. Selline võimalus, selline kogemus..vau
- keset seda suur imestust on muidugi ka törts seesmist hirmu, mis veel väga küll välja ei paista. Mitte, et ma kardaks, et midagi juhtub või et ma ei saa hakkama..küllap juba saan, aga mingi värin on ikka.
- loodan, et suudan enda ülesande vääriline olla. Ei tahaks Freerki ja Toomast alt vedada. Lühikese ajaga tuleb lihtsalt nii palju korraga selgeks saada. Õnneks on mul mittemagamine ja ööde kaupa õppimine juba ülikoolis nende aastate jooksul selgeks saanud.
- tunnen teatud süümekaid Vollu ees. Tean, et Liis ja Meeri poputavad ta rohkem ära, kui mina seda tavaliselt teen ja paljud kassid ikka Tartus 2 toalist korterit üürivad, aga selline kurbus on ikka temast lahkuda. Tema ju ootab mind iga õhtu koju.
- oh jah, mis siin ikka salata, et natuke kurb on ka kallitest inimestest lahkuda. Nii mõnigi oluline sünnipäev jääb seekord tähistamata ja kevad nuusutamata. Aga elu on liiga lühike, et mitte elada. Nii, et arvan, et te mõistate mu minekut.
Tänan juba ette Liisi, Meerit ja Martinit, kellele mu äraoleku tõttu langeb kohustus mu kodu, korterit ja loomakest valvata. ...ja ema, ära muretse!
Sunday, February 6, 2011
suvel ostan lumelabidat, talvel putukavõrku..
Kui mul suvel õnnestus suure kauplemise peale siiski 30-kraadise kuumaga endale lumelabidas hankida, siis talvel putukavõrku mulle ei müüdud. väideti, et pole hooaeg..noo kuidas kellelegi. Ehk õnnestub hankida Ugandas.
Asjalood on siis nii kaugel, et varsti tuleb minema hakata. Vajalik kraam enam-vähem olemas, nüüd vaja ainult see kõik kuidagi kokku pakkida. Endal on mul üsna tagasihoidlikult asju, aga varustust on mul selle eest rohkem kui ma tassida jaksan. Nalja hakkab veel saama. Liinil Tallinn-Amsterdam on mu lubatud pagas 20 kilo..nohh..ma arvan, et mul on seda tugevalt 40 + kanti...oi-oi. Vähemalt ei pea ma seda kraami seljas Tartust Tallinnasse tassima, sest hea inimene Meeri on nõus väikese tiiru tegema. Olgu kiidetud sõbrad!
Eile käisin Tallinnas. Buss sõitis 2 korda lennujaamast läbi. Veitsa halb hakkas juba lennujaama ja lennukite nägemisest. Arvan, et kolmapäeval peavad Liis, Meeri ja Karin mind autost jõuga välja tirima, mitte et ma kardaksin, aga hirm on küll :) Lendamine ongi ilmselt suurim mure mul praegu, muud nagu väga ei pelga.
Asjalood on siis nii kaugel, et varsti tuleb minema hakata. Vajalik kraam enam-vähem olemas, nüüd vaja ainult see kõik kuidagi kokku pakkida. Endal on mul üsna tagasihoidlikult asju, aga varustust on mul selle eest rohkem kui ma tassida jaksan. Nalja hakkab veel saama. Liinil Tallinn-Amsterdam on mu lubatud pagas 20 kilo..nohh..ma arvan, et mul on seda tugevalt 40 + kanti...oi-oi. Vähemalt ei pea ma seda kraami seljas Tartust Tallinnasse tassima, sest hea inimene Meeri on nõus väikese tiiru tegema. Olgu kiidetud sõbrad!
Eile käisin Tallinnas. Buss sõitis 2 korda lennujaamast läbi. Veitsa halb hakkas juba lennujaama ja lennukite nägemisest. Arvan, et kolmapäeval peavad Liis, Meeri ja Karin mind autost jõuga välja tirima, mitte et ma kardaksin, aga hirm on küll :) Lendamine ongi ilmselt suurim mure mul praegu, muud nagu väga ei pelga.
Saturday, January 29, 2011
tüüpilised ettevalmistused Aafrikasse minekuks...
väikeste paindes kuuskede lumest välja kaevamine. (kõiki ei õnnestunud päästa :(. lumi oli nad murdnud)
Thursday, January 27, 2011
oh seda väikest kaamerat..
saime täna kaamera kätte, millega vihmametsas rünnakuid röövikutele filmima hakkan. kaamera on kena ja veekindel, aga temaga kaasneb 18 kilo laadimis- ja akude süsteemi. see oli veits üllatuseks, et seda nii palju on. lisaks on kõik meisterdatud elektrikilpi. pealevaadates näeb kilp välja nagu kena pomm. helistasin siis lennujaama, et uurida, kas võib probleeme tekkida kilbi kaasa tassimisel. sealt suunati mind kohe edasi turvaosakonda. seletasin pikalt laialt miks ma sellist asja kaasas tassima hakkan ja lõpuks otsustati, et lennujaama poolt ehk probleeme ei ole, aga kästi kindlasti lennufirmaga ühendust luua. eestikeelne kontor suunas mind otse inglise keelsesse klienditeenindusse ja sealt edasi minuga ei rääkitud. nii et ma ei tea, kuidas neid hoiatada...kirja sai saata vastavalt riigile ja Eestit sealt valikus ei ole. kui läheb halvasti..lastakse juba lennujaamas mu varustus veekahuriga õhku :)
Tuesday, January 25, 2011
katse-katse 1 2 3
jäänud 2 nädalat lennuni. toimetan siin asju, sh üritan teile minu tegemiste jälgimiseks võimalust luua. kui nii hullumeelselt kiire ei oleks, oleks päris tore.
Subscribe to:
Posts (Atom)