01.05.12 Hommikul tundus, et tuleb esimene „õige“ Uganda ilm st väljakannatamatult kuum. Lõunani oligi varjus 33 kraadi, aga siis saime pika ja hoolika paduka osaliseks. Mõtlesin juba, et mul pole täna millestki muust kirjutada kui ilmast, aga õnneks (kirjutise huvitavuse koha pealt vähemalt) tabas meid uus sipelgate rünnak. Seekord kukkus see välja nende poolt ootamatult etteplaneeritult: 1. vaatasime õhtul Sille ja Nicolaga verandal arvutist filmi 2. vool läks ära 3. vaatasime filmi edasi, aga siis tundsime, et miski/keski hammustab jalgu 4. asja uurima hakates selgus, et terve veranda oli ühtlaselt kattunud sipelgatega ...nagu õuduka stsenaarium. Alguses üritasime neid lihtsalt minema pühkida, aga siis andsime alla: tassisime toiduasjad majast eemale, haarasime arvuti (ja Sille oma vaksikute proovid, sest nende peale on sipelgad päris maiad) ning kolisime Nicola juurde filmi edasi vaatama. Meil on välisukse siseküljele kinnitatud Eesti lipp – paari tunni pärast majja naastes vedeles lipp maas. Kes tahab, usub juhusesse, mina aga usun sipelgate piiramatusse jultumatusesse meie lipp lihtsalt maha võtta. Sipelgad olid veel kohal, kuid õnneks läbis nende rada ainult meie esikut st nad ei pidanud vajalikuks magamistubadesse siseneda. Saime magada ikkagi oma majas – või noh mina magasin, aga Sille pidas enam-vähem terve öö vahti =). 02.05.12 Hommikuks oli olukord üsna lahenenud ning uhkusega heiskasime oma lipu uuesti. Täna jõudsime tööga varakult valmis, seepärast võtsime boda-bodaga (mootorratta takso) ette reisi 30 km kaugusel asuvasse külla, kus on kolmapäeviti turg. Boda-bodad on kohalike seas ühed levinuimad liikumisvahendid. Turiste nende eest enamasti hoiatatakse, sest juhid on kiired ja julged, teed kohati kehvad ning õnnetused kiired juhtuma. Meie juht oli Sille assistendi abikaasa, seepärast oli sõit väga turvaline (ausaltöeldes, tagasisõidul tikkus mulle uni peale – ju siis tõesti oli kindel tunne). Siiski ei olnud 30 + 30 km mootorrattal ainult lust ja lillepidu: esiteks kaotasid tundmuse sääred, seejärel alaselg, tagumik ja puusad. Kõik oleks olnud hästi, aga kerge valu tuli, kui tundmus tagasi hakkas jõudma =). Lisaks oli veidi puurilooma tunne – aga las vaatavad, ennast seepärast pruuniks ka võõpama ei hakka. Turg ise oli väga ehe: rohkelt matooke-banaane (pudrubanaanid), puuvilju, kangaid + kanu/parte/lehmi ja muidugi kärbestest ümbritsetud värsket liha. Ja Hiina jamast ei saa ka siin üle ega ümber. Korra imestasin, et miks on maas jalust seotud elus kukk. Aga üks naine oli lihtsalt oma ostu korraks kõrvale pannud. Tagasi jõudes näitas Sille oma kaela ja küsis, et kas on väga palju päikest saanud. Ma lohutasin, et vist on enamjaolt tolmurant. „Tolmurant“ pesus maha ei tulnud ja hetkel on Sille kael päikesepõletusest kerge lillaka varjundi võtnud. Õnneks on meil igasuguseid möginaid, niiet kael jääb alles. Sille lubas mu vähese-suhkru dieedile panna, sest ma olla liiga aktiivne. Ega mul muud üle jää, kui pean hommikul enne Sille ärkamist mõne tiiru ümber maja jooksma, äkki siis ei panda banaani-vabale dieedile =). Sille oli täna Black and White colobuside päästemissioonil – seisis nende ja elektriliinide vahel ja selgitas, et elektriliinid – paha-paha, eemalolevad puud – hea-hea. 03.05.12 Ei teinud midagi tähelepanuväärset – enamiku päevast lugesin raamatut. Sain teada, et matooke maitseb nagu kartulipuder magusa järelmaiguga ja jams on kastani-struktuuriga (hea, mulle maitses). 04.05.12 Täna leidis aset meie kauaplaneeritud jalutuskäik Kiko turule. Kõndisime mööda trobikonnast teeistanduse töölistest – taaskord oli hea, et me aru ei saanud, keda/mida/kuidas nad kommenteerivad. Kiko asub umbes 10 kilomeetri kaugusel ja nime „Kiko turg“ järgi võiks arvata, et turg asub Kikos. Jõudsime pärast 2,5 tundi Kikosse – turgu polnud. Jalutasime veel sihitult ringi ja lõbustasime oma nahavärvi ja kõnnakuga suurt hulka vastutulijaid (hmm...võib-olla oleks juba siis pidanud aimama, et meie suund on vale). Sille helistas oma FA-le ja sai teada, et olime õigest teeotsast, mis viis teeistanduste vahelt õigesse kohta, juba jupi maad mööda jalutanud. FA-de inglise keel on nagu ta on ja päris-päris täpselt me ikkagi asukohta teada ei saanud. Ei jäänud muud üle kui hakata jälitama meest, kelle jalgratta külge kinnitatud müügilavats sisaldas vist kõike võimalikku. Hüüdlause „just follow the bras!“ abil jõudsime lõpuks kohale. Turg oli asjalik – enamiku oma nädala juurikatest saime ostetud (parema hinna eest kui linnas). Laagrisse tagasi minekuks võtsime eraldi bodad (Sille sattus juhuslikult ühe oma FA boda peale – tuleb välja, et ta reedeti tööle „ei jõua“, sest teeb haltuurat ja sõidab bodat). Nüüd sain mina ka tutvuda peaaegu selle päris boda sõiduga, sest kiirus oli suurem, tee libedam ja uni peale ei tulnud – üldse kohe mitte. Õhtul oli Vincenti ja Nicola poolt organiseeritud nende FA-dele väike grilli-õhtu. Menüüs oli looma-ja kitseliha šašlõkk ja kartulikrõpsud. Me tavaliselt Sillega liha ei söö, niiet oli maitsev vaheldus. Kui istumise alguses olid FA-d vaiksed ja hoidsid omaette, siis pärast paari pudelit õlut muutusid avatumaks ja valjemaks – jätsime Vincenti ja Nicola nendega tegelema ja ise läksime koju puuviljasalatit sööma. Ja veel – hommikul võitlesime sipelgatega. Köögis sõid nad elusalt ära kaks rotipoega, ülejäänud neli ellujäänut oli David nõus ära uputama. Igatahes haiseb meie maja parafiini järele (küünlaid meie majas natuke aega ei süüdata) ja esikulaud, millel hoiame oma toiduasju on jalgupidi veega täidetud plastpudelite põhjades. Üks lahing jällekord võidetud. 05.05.12 Käisime Amabere koobaste, kose ja vulkaanikraatriliste järvede juures. Nimetatud vaatamisväärsused asuvad 8 km kaugusel Fort Portalist. Koid nagu me oleme, ei tellinud me suuremat taksot, vaid mahutasime ennast kuuekesi väiksemasse varianti. Linnas sõitsime skeemi 1+5 järgi, linnaväliselt skeemi 2+4 järgi. Kohapeal saime endale giidi, kes jutustas koobaste ajalugu. Kõike täpselt ei mäleta, aga oli maapealne ja maa-alune kuningriik, maapealne kuningas jäi maa-alla lõksu, uue kuninga tütar pidi ennustuse järgi sünnitama poja, kes ta ära tapab. Selle ärahoidmiseks pagendati kuningatütar koopasse. Poja ta ikkagi sünnitas, aga edasi ma ei suutnud jälgida, sest oli palav ja jutt venis pikaks. Rännak koobaste ja kose juurde oli mõnus – rada oli kohati nagu kitsas tunnel metsas. Kosk oli vägev (kose tagant sai läbi jalutada), selle üle võivad nad uhked olla küll. Koopad seevastu mitte-nii-muljetavaldavad. Olid küll stalaktiidid ja stalakmiidid, aga koopad ise olid väiksed – meil on Eestis võimsamaid =). Pärast koopaid viis rada järvede juurde. Ühe järve pinnal nägime vikerkaart (mina igatahes varem sellist näinud pole). Rada lõppes väga-väga järsu ja kõrge ronimisega. Üles jõudes algas padukas, aga vaade kolmele järvele oli ikkagi ronimist väärt. Fort Portalis sõime õhtust restoranis Mountains of the Moon. Ma ei tea küll miks, sest toit erilist maitseelamust ei pakkunud. 06.05.12 Täna oli Vincenti lahkumise päev...kurb sündmus, aga saime temaga Fort Portalisse küüti, niiet natuke kasulik ka =). Täiendasime taaskord iganädalasi varusid. Andrew sai omal nahal tunda, kuidas mõjub naistega koos ostlemine – meil oli vaja vaadata korve ja muud ninni-nänni (pikalt ja põhjalikult). Aga tuleb au anda, ta jäi kõige selle juures väga rahulikuks ja endalegi ootamatult leidis lõpuks enda ostukotist vaiba ja vist veel üht-teist. Tagasisõiduks saime huvitava taksojuhi. Ta oli osavõtlik ja tore, aga siis pani peale Jeesuse-lugude plaadi. Poole sõidu peal ma veel mõtlesin, et pole hullu – kui sõnumit ei kuula, siis taustaks sobib. Teise poole sõidu ajal ma aga mõttes sajatasin teda, sest no tõesti, see oli nagu drum&bass – kõik lood olid samasugused...kuidas saab ühe sõnumi kohta kirjutada terve plaadi lugusid! 07.05.12 ...pimeduses möödajooksev bushbuck just ehmatas mind... Käisime metsas röövikutele süüa korjamas – eile kerge raginaga möödunud elevandid olid metsaradadele siia-sinna pudenenud ja jäljed tõendavad, et liikunud metsaradadel nagu lehmad libedal jääl...oehh, tahaks juba näha libisevat elevanti. Kui ma ainult saaksin metsalõhnad kuidagi teieni toimetada – selline kohati ninalõõre avav ahvipisiito hõng. Ootan jätkuvalt, millal oma esimese latvadest tuleva sorina alla jään. Sille tegi uinakut– 15 minutit ühele silmale, 15 minutit teisele ja 2 tundi ülejäänud kehale =). Kui ma paavianide käitumist võrdleksin koerte omaga, siis täna jälgisin natuke aega L´Hoest`e ja nemad on nagu kassid/pantrid – väga graatsilised, pehmete liigutustega...ilusad. Mõtlesin täna, kas paavianid nööril kuivavaid riideid ka näppavad - Sille arvas, et kui järgmine minu seelikus mööda jookseb, siis on vastus teada. Sillel on paavianide kohapealt veel ideid – panna kinni aias olev paavianide-läbikäigu-auk ja vaadata, millised näevad välja paanikas baboonid. Mina paanikas oravat juba nägin – hiilis teine tasa-tasa väikesest aiaaugust sisse, jõudis teha paar sammu, märkas mind. Järgnes aiaaugu ärev otsimine – minu huumoriks kaks esimest katset ei läinud täppi, vaid ta hüppas lihtsalt peadpidi võrkaeda = paanikas orav (ilus tume, vöödilise sabaga). Neetud röstitud maapähklid – tekitavad sõltuvust ja ei lase kirja kirjutamisele keskenduda.