Meeri Ugandas..

Kuna olen praeguseks hetkeks juba pehmelt öeldes väsinud, ei suuda ma teile midagi vaimukat kirjutada. Meeri on õnneks veel üsna ärgas (hetkel küll teeb väikest uinakut), mistõttu edastan teile tema muljeid. 25.04.12 Täna korjasime ikka röövikuid ja aitasin Sillet jällegi labori tööga. Osa mu tööst on vaksikute tapmine – kahju on, aga teadus nõuab. Siin on praegu üsna jahedad ilmad, aga ikkagi õnnestus mul õlad kergelt punaseks saada. Käisime täna pargi värava juures minu pargis viibimist vormistamas – vaja on luba ja siis selle eest maksta (maksta tuleb sisuliselt kaks korda, aga nimetus kviitungitel on erinev =)). Värava poole jalutades jäi tee äärde kohalik kliinik – kust vist peale plaastri suurt miskit abi ei saa. Lubade vormistaja oli juba oma pausil, kuigi kell oli alles umbes kümme. Oli kolmapäev, mis Sille sõnul pidi olema päev, millal kõige suurema tõenäosusega on inimesed tööl – esmaspäeval nad veel ei jõua, no ja mis mõtet reedel tulla on kui nädalavahetus on vaba. Nicolal (Punasaba guenonite uurija Šotimaalt) oli selja peal mangofly röövik. Soovitan googeldada ja mõnda youtube-i videot vaadata. Tegu on kärbseliigiga, kes muneb oma munad niisketesse kohtadesse (kuivav pesu, niiskeks saanud istmekatted) – arenev röövik otsib endale peremeeslooma (koer, inimene) ja teeb selle naha alla mõnusa pesa, kasvab seal 8-12 päeva ja siis väljub. Nicolal oli tegelikult juba paar päeva selja peal imelik punn olnud, aga ta vist elas eituses ja ignoreeris seda. Täna palus ta meil asja uurida ja selgus, et naha all on mangofly röövik. Jah, see tõesti ongi nii tülgastav nagu jutu järgi tundub. Igatahes meil ei õnnestunud seda elusalt välja saada ning tapmiseks tõmmatakse naha peal olev rööviku õhuauk küünelakiga üle. Õhtuks oli elukas surnud ning saime ta välja pigistada. Umbes 8 mm pikkune valge mittemidagiütlev jublakas, aga enda naha alla küll ei tahaks. Rööviku-naha-alla-sattumise-ärahoidmise meetodina triigitakse siin kõik pestud pesu hoolega ära, et hävitada võimalikud riietel olevad munad. Teised lasevad kohalikel naistel oma riided pesta ja triikida, aga Sille ja mina saame sellega ise hakkama. Ja siis saab ainult ennast süüdistada, kui pole olnud triikimisel hoolas. Pärast rööviku eemaldamise protseduuri oli tunne, et need tegelased on igalpool ja pärast peapesu käisin ringi buffiga (paranoiline nagu ma olen). Ahvid, ahvid, ahvid – nad on siin tõesti igalpool: metsas, laagris. Seisin täna tagumise ukse juures ja nägin kuidas aiaaugust tuli üks suurem L`Hoest – vaatas ringi, ei näinud mind ja hakkas oma karja minust umbes 5 m kauguselt üle õue juhatama. Järgmine, kes august tuli nägi mind, kahtles korraks oma juhi otsuses, aga ikkagi järgnes. Kolmas pistis pea august läbi, nägi mind – mõtles vist, et esimesed kaks on hullud – ja jooksis minema. Meie maja tagant läheb läbi ka üks red colobus-ide rada (ehk siis ladvad, mida mööda nad rändavad). Koomilised on nad küll. Ukse juurest on hea vaade ühele pikemale hüppele, milleks kõik ahvid julgust koguvad. Võtavad hoogu, võtavad veel hoogu, jooksevad juba oksa tipuni ja siis otsustavad, et targem on see vahemaa ikkagi mööda maad läbida. Ja nii nad sealt lähevad, ligikaudu 50-pealine kari, üks vähem graatsiline kui teine. Nägin täna oma maja roti ka ära – täissöönud, aga kiire teine, pani mind ka sprintima (milleks ma muidu juba aastaid pole põhjust leidnud). Ei saaks öelda, et ma naudin ta kohalolekut. 26.04.12 Äratus on tavaliselt kusagil 7 paiku. Täna ärkasime veidi varem, sest oli vaksikute tapmise päev – öösel valguspüügi kohta kogunenud isased vaksikud saatsime unenägude maale ja emased lähevad laborisse. Täna käisime minu mõistes õiges vihmametsas – kõrged eksootilised puud, liaanid, niiskus, häälitsevad ja latvades ragistavad ahvid – tõeline džungel. Mets on täis elevantide karjade poolt rajatud radu – pärast nende läbiminekut on enamasti alles äratallatud tühi maa. Vett täis jalajäljed on nagu väikesed tiigid, kus tahaks solberdada. FA-d (field assistant) on toredad – kuigi üldse mitte nii ühte nägu nagu Sille kirjeldas. Meid Sillega on igatahes korra kaksikuteks peetud ja üleüldiselt olevat me nagu õed. See näitab, et kohalikel on samuti raskusi meil vahet tegemisega . FA-d on üldiselt tublid, aga võrdluseks: kui meie Sillega läheme metsa, siis leiame ligi 30 röövikut, aga nemad tulevad mõne tunni pärast, naeratavad, kehitavad õlgu ja ütlevad, et täna jälle ühtegi ei leidnud =). Igalpool on kombeks kõiki koguaeg tervitada ja küsida how are you? Vastuseks ei oodata midagi sügavamat kui fine või good ja vastuküsimust how are you? Inimesed naeratavad pidevalt ja on muidu rõõmsad. Kui FA metsas matšeetega teed rajas, siis Sille soovitas natuke kaugemale hoida, nad ei pidavat nendega väga koordineeritult toimetama. Metsaradade korrashoiust nii palju: kui kiiret pole, siis rassivad paarkümmend meest nädala jagu, aga kui mõni tähtsam nina on tulemas, siis tõmmatakse trimmerid käima ja tehakse töö paari päevaga ära – eks inimestele tuleb tööd leida (nagu meie ühistranspordi assistendid Tallinnas). Nägin ka saekaatri ära – vaja on kahte mees ja lehtsaagi, tulemuseks vägagi sirged ja ühtlase paksusega lauad. Siit ka laudade hind – umbes 15 000 kohaliku raha (shillingute) ehk 5 euro eest saab 2-meetrise jupi. Üks assistent tõi meile täna uue gaasiballooni...mootorrattaga muidugi. Ma veel pole näinud, aga siin transporditavat mootorrattaga ka kitsi ja elutoa mööbli/diivanite komplekte – ei ole probleemi.