27.11.2021

 

Elu on kulgenud märksa rahulikumas rütmis ja on ainult tööpäevad ja mitte enam tööööd. Oleme liikunud liblikatelt taimedele ning kordame uuringut, mida üks Heikki kohalik doktorant tegi 2011. aastal. Eesmärk on hinnata, kui palju on 10 aastaga mets kasvanud/kooslus muutunud erinevates metsa vanuseklassides. See osa õnneks minult tohutut pingutust ei nõua, kuid olen vastutav siin puude/põõsaste nimekirja eest. Olen alates esimesest reisist pidanud nii öelda arvet nende puude-põõsaste üle, millelt oleme röövikuid korjanud ning olen vaikselt neid ka õppinud ja ülesse pildistanud ning püüdnud kohalike määranguid kontrollida. Enne siia tulekut panin varasemalt kogutud info üheks pildiraamatuks kokku ja printisin välja ka. Eesmärk oli pigem see, et asju üle korrata ning kui keegi uus siia satub, siis ei pea ta täiesti nullist alustama. Kohalikud ei ole ladinakeelseid taimenimesid enamasti trükitud kujul näinud. Need teadmised antakse üle suuliselt ning aastate jooksul on neist läbi telefonimängu kujunenud päris huvitavad versioonid. See on mulle tohutult peavalu tekitanud aastate jooksul ning lootsin, et mu raamatuke suudab äkki natukenegi ühtlustada seda suurt segadust. Trükkisin kaks koopiat ning andsin ühe ka siinsele raamatukogule. Sellist pildiraamatut lihtsate selgitustega ei ole varasemalt siinsete puude/põõsaste kohta koostatud. Asi on muidugi kaugel teaduslikust teosest ja sisaldab ainult kõige tavalisemaid liike. Ma ei ole botaanik ning ei ole võimeline sajaprotsendiliselt neid määranguid ka kinnitama. Läks aga nii, et see raamat saavutas siin suure heakskiidu ja menu. Kohalik uurimisjaama boss Kato kamandas kohale kõige suuremate kogemustega assistendi, et ta mu raamatu veel üle kontrolliks. Palkasin ise lisaks Swaibu, et ta ka raamatu üle vaataks ning kohalikus keeles nimed ka juurde kirjutaks. Detsembri teiseks nädalaks on plaanitud taimetööd, et liike veel raamatusse juurde lisada. ..ja nii kogemata olen ma saavtanud siin selle, et esimest korda selle aja jooksul suhtutakse siin minusse kui tõsiselt võetavasse teadlasesse. Eile käis Kato veel isiklikult palumas, et ma ka talle koopia parandatud versioonist võimaldaksin. Anu isegi mõtles, et kas peaks kohalikust ülikoolist mõne botaaniku kampa võtma ja raamatuna selle välja andma. Noh, tore ju oleks veidi teadmisi siia tagasi tuua tulevastele põlvedele.

Selle nädala tippsündmus oli, et kolmapäeval saabusid me mudilased siia. Magistrant Jiri ja doktorant Eveliina. Siiani on nad üsna tublilt hakkama saanud. Täna pidime küll neile selgitama, kuidas pesu ilma pesumasinata pestakse. Nad on umbes sama vanad kui mina olin kui esimest korda siia tulin. Vaatan neid ja mõtlen, et huvitav, kas ma olin tõesti nii noor. Ei ärge saage valesti aru, nad on väga tublid ja asjalikud olnud…aga lihtsalt nii kuidagi..noored. Ma ei kujutaks küll ette, et jätaksin nad kolmeks kuuks üksinda siia hulga assistentidega mingit katset omapäi tegema. Me ülim eesmärk on praegu neid kolm nädalat elu ja tervise juures hoida. Tõesti, kas ma olin ka sama noor…

Eile käisime Isaiahi ja Molleyga Edithi juures. Nimelt, umbes samal ajal kui ma siia saabusin (nägin teda vilksamisi esimesel päeval ja kõik tundus ok), juhtus midagi ta vaimse tervisega. Olen kogu siin oldud aja mõelnud, et huvitav, miks Edith ei ole siia tulnud ja palusin Isaiahil uurida.  Nädala keskpaigas sain Isiahilt teada, et Edith on pikalt haiglas olnud. Detailidesse ei hakka laskuma, aga kohe kui Edith haiglast koju sai, läksime teda vaatama. Ta oli nii kõhna, kössis ja nii väsinud ja hirmul toimunust. Ta oli aruselge ning mõistis, kes ma olen ja rääkis kõigest juhtunust. See kõik oli nii raske ja kurb. Ma ei ole kindel, et see kõik ei ole algus millelegi süvenevale. Väga rusuv.

Ja otse Edithi juurest sattusin ma ühe teise assistendi venna lapse matustele. Lihtsalt ei saanud matustest mööda sõita ja pidime peatuma, et ka kaastunnet avaldada. Ma ei olnud varem matustel siin käinud. Kadunuke oli kolmeaastane laps, aga ürituse suurus oli selline nagu oleks mõnda kuulsust maetud. Kogu küla oli kohal. Ja muidugi sätiti mulle tool esiritta (ja veel eraldi teistest koroonaohutuse tarvis) ja istusin seal nagu lastud valge vares ning ei osanud kuidagi olla. Aru ma nii kui nii ei saanud, mis parasjagu toimus. Mina, esireas, porised kummikud ja määrdunud teksad jalas.. Ka siin on kombeks matuste peielaud. Ja kui kohal on terve küla, siis võivad kõigi söötmise kulud ikka väga suured olla. Kirjutamata reeglistik näeb ette,  et surma korral antakse perele matuste kulude katmiseks raha. Tundsin end äärmiselt ebamugavalt selle kõige keskel: mul on kahju, et su laps suri. Siin on sulle 10 eurot. Ole tubli. Nagu mis…tundub kuidagi nii võõras ja väär. Aga ma saan aru, miks seda tehakse. Miks kogu küla on kohal. See on nagu kindlustus, et kui sina kõigile koguaeg raha annad ja toetad, siis ollakse ka sinu jaoks sellel kurval ajal olemas. Nagu kindlustus või miskit.  Viibisime seal ainult lühidalt, sest pidime uurimisjaama tagasi tulema. Tagasi jõudes olin kuidagi väsinud ja häiritud kõigest nähtust. Ja kuidagi pean enda jaoks selgeks tegema, et see on elu. Ja ilmselt pean ma lihtsalt leppima ka olukorraga, et ma ei saagi reaalselt mitte midagi Edithi jaoks ära teha. Homme ostan talle ja lastele linnast süüa, kannan ta arvele veidi raha ravimite jaoks ja see on kõik. See on elu Aafrikas.

Nädala teine tippsündmus on siis Omicron. Noh..taaskord, mis mul siin ikka muud teha kui leppida sellega, et maailm on paanikas ja vaadata, mis homne päev endaga kaasa toob. Anu oli eile metsas ning kohe kui Omicroni uudis tuli, siis hakkas me postkastidesse potsatama kirju Heikilt. Kui Anu metsast saabus, siis ütlesin talle, et loe nüüd enda meili ja uudiseid ja ära paanitse. Anu muidugi korraks paanitses ja arvas, et peaksime kohe asju hakkama pakkima, aga mõistis üsna kähku, et paanika on asjatu. Noo esiteks, oleme me Lõuna-Aafrikast, Botswanast jt lukku pandud riikidest ikka väga kaugel. Teiseks ei ole meil veel ekspordilubasid. Kolmandaks jõudsid just tudengid alles siia. Noo muidugi on võimalik, et lend tühistatakse ja me peame siia kauemaks jääma. Või et peame mingid hirmkallid piletid ostma koju saamiseks. Ja väga suure tõenäosusega peame me nüüd kusagil mingi hetk karantiinis istuma, aga ma ju teadsime, et see võib nii minna. Enne lendu peame me end nii kui nii lennukile saamiseks testima. Koju saabudes pidime nii kui nii karantiinis olema ja plaanisin end testida. Ja kui ma peangi siia kauemaks jääma, siis ei ole see maailma kõige halvem koht, kus olla. Võtame asja rahulikult ja vaatame. Ei tasu arvata, et ma ei olnud kõige mustemaid stsenaariume enda jaoks läbi mõelnud enne siia tulekut. See on mu elu. See on mu töö. Elu on alati täis valikuid. Ja ma elan enda unistuste elu mitte ei unista sellest.

                            Nii tassitakse vihmametsa külasse toidu lõkkel valmistamiseks.

                                                        Mõtleb uusi sigadusi välja.

                            Kaagid käisid maja küljest krohvi närimas. Luud terveks ja tugevaks!

                                                         Väikese linnu suurusehullustus.

                                                            Hommikusöök verandal.

                                                        Mitte iga päev ei paista päike.

                                                                    Isane bushbuck.

22/11/2021

 Valmis! Proovide kogumine ja määramine on valmis. Lõpetasin u 10 min tagasi! See oli küll veidi liiga piinarikas. Aga noh, tehtud ta sai. 2510 röövikut määratud, pildistatud, kaalutud ja pakendatud transpordiks. Ei oska midagi muud öelda, kui et ..õõõõ

Level 5: elekter on, elevant on ja sinu ja wc vahel on u 6 m laiune army-antidega paksult kaetud ala. Nagu kiuste, olin sellel õhtul laborist saabaste ja mitte kummikutega ära tulnud. Kummikute puhul on veel mingigi lootus, et need on veidi libedad ja sipelgad ei jõua eriti kõrgele ronida. Aga mul olid saapad. Keksisin veidi eemal ühelt jalat teisele ja mõtlesin, et annan alla ja lähen otsin mõne sipelgatevaba põõsa, aga usk ei lubanud sipelgatele alla vanduda. Nii ma siis seal sipelgamerest läbi tormasin, haarasin veel teepeal ühe põgeneva teo ka kaasa, et teda ohutumasse kohta toimetada. Vetsus sipelgaid õnneks ei olnud. Küll aga olid mu saapad neid täis. Enne asjale asumist kakkusin sipelgaid saabaste küljest ära ja olin enda saavutusega rahul. Sama moodi tormasin siis ka läbi sipelgamere tagasi. Seisin merest veidi eemal köögi vundamendi serval ja mõtlesin omaette, et sipelgatest ikka jubedamaid asju siin ei ole. Ma võin kõike muud taluda, aga mitte neid sipelgaid. Siis pidasin puu küljes kõõluvale pottole loengu, et mis iganes ka täna öösel ei juhtuks, mida iganes elevat ta puuga ka ei teeks, ei tohi ta puu otsast alla tulla kui elu talle vähegi armas. Vaatasime pottoga seal üksteist mõistval pilgul kui siis..F...K!!!! (Seda karjatust oleks pidanud olnud kuulda ka Eestis- noo Tartus vähemalt!) Üks raibesk oli kuidagi ikkagi kahe silma vahele jäänud vetsus kontrolli tehes ja nüüd hammustas mind aluspükstes..noo..mm..kohast kus ükski sipelgas ei tohiks kunagi sattuda. Veel vähem army-ant. Välgukiirusel olid püksid põlvini ning tapsin sipelgat kuni tast jäid ainult molekulid järgi. Ja siis kui esimene valu ja viha oli lahtunud, siis lihtsalt naersin seal kõva häälega, püksid ikka pooles vinnas. Naersin ja mõtlesin, et kui jaburatest olukordadest ma end leian. Vihmametsas, pimedal ööl, sipelgas püksis ja tagumik paljas. Elu on imetabane! 

                            Anul õnnestus vants varahommikul ka teolt tabada ja pildile saada.

Öö.

20.11.21

 Põrgu on vist jäässe läinud (jälle), sest siin on täna nii külm. Sõrmed on kanged ja arvuti klahve on raske tabada. Ootan, et kohe hakkab lund sadama..nagu Eesti suvi..ja ma ei taha mitte mõeldagi Eesti/ Soome ilma peale..

19.11.21

 Noo, mis mul on siin enda õigustuseks öelda? Ega muud ei olegi, et tohutult palju tööd on olnud ning pidevalt kiire ja unevõlg. Positiivne on see, et teisipäevaga peaksime plaan A 100% täidetud saama ning saame plaan Bd ellu viima hakata. Plaan B aga tohutult suurt sisendit minu poolt ei nõua. Kogu mõttetöö keerleb praegu suht ühe teema ümber: magada tahaks, magada tahaks, magada tahaks. 

Kui ma eelmisel pühapäeval laboris postitust kirjutasin, siis oli elekter kogu laagrist ära (wifi töötab u 12 h aku pealt peale voolu ära minemist veel) ja öö oli pime nagu öö. Kuulsin küll, et mingi sahin on labori ees ja keegi nagu mängiks kohe labori ees oleva varjualuse plekk-katusega, aga eraldi vaatama ei läinud. Kui postituse tehtud sain, asjad laboris kokku pakkisin ja välisukse avasin, et maja poole kõndima hakata, siis vaatas otse labori eest mulle vastu vants. Uuris, mis puid on varjualuse alla veetud ja kas neist miskit hamba alla ka sobib panna. Mu pealamp ehmatas ta küll ära ning ta imbus kärmelt minema ning pikka juttu ei tahtnud minuga teha. Ka järgmisel õhtul ei olnud elektrit ning ka siis kohtusime labori kõrval. Mul on ööreziimiga kaamera olemas varasematest projektidest ning tahtsin selle kaasa võtta, et saaks ööelu filmida, aga see ei mahtunud kuidagi pagasisse ära. Nüüd kahetsen päris korralikult, et seda pagasisse pressida ei suutnud, sest lihtsalt imelised kaadrid jäävad saamata.

Seoses sellega, et elekter oli mitu õhtud järjest ära, tabasin end mõttelt, et öine vetsus käimine on nagu mingi haige arvutimäng, kus tuleb eri raksusega levelitega hakkama saada. Level 1- saa sihik põrandas oleva augu tabamiseks paika (ei ole üldsegi nii lihtne ja nõuab teatavat planeerimist). Level 2- leia julgus ja viitsimine, et öösel vetsu minna: voodist ja sääsevõrgu alt välja, riidesse, kummikud jalga, pealamp, vantsi ülesmäge, ära lase ennast täis kui keegi sind vahepeal ehmatab N: öökull. Level 3- korda Levelit number 2 joostes, sest teele on lisatud ka elevant. Level 4: korda Levelit number 3 pimeduses kui kogu metsa ainsamaks valgusallikaks on pealamp. Siiani on kõik levelid edukalt läbitud. Eile õhtul olid küll ka mingid lokaalsed udulaigud, kus pealambiga lihtsalt ei näinud kaugemale kui 2 m. Valge sein oli ees. Ma arvan, et see sobiks viiendaks leveliks küll. Lausudus oli muuseas veidi kõhe liikuda küll, sest ikka mitte midagi ei näinud. Täpselt selline tunne, et kohe jooksen elevandile peaga kõhtu.

Tore on olnud see, et kahel päeval olen laborist välja saanud ja metsas saanud käia koos teistega. Mulle küll väga meeldib mu töö, aga hakkab veidi tüütuks muutuma, et ma metsa ainult labori aknast saan vaadata. Eile ei saanud teised metsas proove koguda, sest elevant oli teel ees. Kõlab küll nagu vabandus stiilis a la "Õpetaja, koer sõi mu kodutöö ära, " aga nooo nii on. Kui läbi metsa läheb üks tee ja elevandid seal ees seisavad, siis polegi midagi teha. Päevasel ajal nad tihtipeale lihtsalt passivad ja seedivad kusagil varjus ning ega elevanti juba teelt ära ajama ei lähe. 

Ja tore on ka see, et Heikki meile selle külmkapi ostis. Ja tubli, et üks tüdruk selle mõtte peale tuli, et külmutamine võiks anda sama efekti kui triikimine. Elu on ikka oluliselt lihtsam kui igat sokki 4st küljest triikima ei pea. Herbaariumit peab ikka triikima kahjuks. Ma süüdistan siinset triikimist selles, et ma kodus kohe üldse midagi triikida ei viitsi.

Lutikaid vist ka enam ei ole. Kaks korda olen kogu voodi ära mürgitanud ning igaks juhuks panen putukapeletit magamisriiete sisse veel ka usinalt. Küll aga leidis eile üks kirp mu üles. Loodan, et sain talle enne otsa peale tehtud kui ta sõpradele sõnumi jõudis saata. Ja eile...oi..ma tegin endale sooja vett ja pesin end sooja veega esimest korda üle kogu selle aja. Oi, milline luksus ja raiskamine. Täna vaatasin jälle, kuidas u 15aastased neiud jõest 20 l kanistritega vett küla poole tassisid (20 l ilusti pea peale balanseeritud- mu kael murduks lihtsalt ära) ja mõtlesin, et kui mugav me elu ikka on. Kui ära hellitatud me oleme. Ja kuidas me üldse seda kõike hinnata ei oska. Kui Isaiahile ütlesin, et ikka päris raske on nii seda vett 20 l kaupa tassida, siis kohmas Isiah vastu, et mis raske, ainult 20 l. Tema tassib vähemalt 40 l korraga. Ei osanud rohkem miskit kosta ja kujutasin vaikides ennast 40 l vett tassimas kilomeetri kauguselt jõest külasse. Juba see mõtegi oli hirmutav.

                        Sel korral tegime autoga nii, aga õnneks on nii auto kui autojuhid meil rauast. 

                                                    Ja peale suurt vihma võib tee selline olla.

Pärast nelja tundi autos, näeb mask selline välja. Väga ökopill, ei mingeid heitgaase, mkmm, üldsegi mitte.  Ma ju ütlesin, et auto on võimalik lõhna järgi üles leida metsast.

Nii juhtub siis kui elevant su Falcon tuubi peale astub. Teaduslikud katsed kinnitavad, et need ei ole elevandikindlad.

                                                            Kohalik vares.

                                                Master of the house, keeper of the zoo..

                                                               Korstnapühkijad.

  Must-valged koolobusahvid on endiselt mu täielikud lemmikud. Nende arvukus on küll oluliselt vähenenud ja neid näeb pigem harva. Kohalike seletus oli, et nad on hakanud puudest mööda hüppama ja saavad surma. MMM..et nagu järsku lihtsalt ei oska puude otsas liikuda. Kõlab usutavalt küll.

Vorstipuu. Päris muljet avaldavad vorstid olid. Ja pugisid sellise hooga, et puu all oli pidev junnide vihm.

14.11.2021

 "Ta on siin!" Kõlab ööpimedusest hääl läbi selja taga oleva akna. Sille: " Arusaamatu vandumine!" Sille enda mõtetes: Ma tean, et TA on siin, aga mille kuradi pärast sul on tarvis mu selja taha hiilida ja mind surnuks püüda ehmatada. Erinevalt sinust tuleb TEMA metsast välja puid murdes. Sille tänab viisakalt edastatud info eest ning püüab südame jälle rütmi tagasi saada. Esimesel ööl magas öövalvur elevandi siin olemisega kogemata maha. Ilmselt sai ta selle eest kerge peapesu ning üritas järgneval ööl mind eriti hoolsalt valvata. Ja laborist ära minnes kordus kõik taas, ainult et selle vahega, et öövalvur valvas enda putka eest mu minemist ning lisaks minule joosid hoovi peal segaduses ka elevandi eest põgenevad bushbuckid ja gennet. Nemad elevandist eemale ja mina elevandi suunas. Elevant käis siin neli ööd järjest me maja taga puid murdmas ja koorimas. Ühel ööl hiilis ta ka mu labori taga. Kuulsin, et käis imeväike krõps ning läksin välja vaatama. Seal ta oligi, enda täies hiilguses, ööpimeduses hiilimas. ´On hämmastav kui vaikselt suudavalt elevandid liikuda kui nad soovivad vaikselt liikuda. Minu tuleku peale hiilis londu metsa tagasi ning kadus sama hääletult kui oli tulnud. Tuleb küll tunnistada, et kui neli ööd järjest peab elevandi eest jooksma, siiis see hakkab lõpuks enda uudsust kaotama. Eriti ka selle tõttu, et ta rada möödub u 5 meetri kauguselt me käimlast. Öösel enda voodist välja vedamine, riide toppimine, kummikud ja pealamp ja võsakiin ja siis kusagile poolunisenda enda vedamine ei ole niigi mu lemmiktegevused ning kui sellele veel ka elevant juurde lisada, siis on öised vetsus käimised eriti ebamugavad. Proovisin siin  enda vee tarbimist piirata õhtusel ajal ning saavutasin lihaskrambid juba teiseks ööks. Vetsu ei pidanud minema, aga magada sellegi poolest ei saanud.

"Mõistmatu purjus lalin akna tagant." Sille ja Anu: "Ah?" Mõistmatu lalin jätkub. Sille ja Anu: "Mida?" Mõistamtu lalin..Mina öövalvur...mõistmatu lalin..Mina hoian teid siin elus..mõistmatu lalin. Anu enamusel määral mõistetav siunamine Soome keeles. Lisan omalt poolt, et nõustun, et on jah täiesti purjus. Omaette mõtlen, et see öövalvur küll elus püsimisele miskit kaasa ei aita vaid pigem just alandas mu tõenäosusi. Anu oli täiesti häiritud juhtumist ja ei ütles, et ta ei luba mul enam öösiti üksi laboris tööd teha. Mmm..nagu ikka, rahustasin ta maha ja ütlesin, et ma ei karda. Noo ei karda ka. Mul on igal aja hetkel labori eri osades haardeulatuses 3 matseetet. Ma ei ole esimest korda siin ja ei tööta öösiti. Kuigi ma ei teagi, kas ma eelistan öösel ringi hulkuvad elevanti või purjus öövalvurit.

Muidu on aga läinud olukord töiselt, väga töiselt ja väga-väga töiselt. Unetunnid vähenesid vahepeal juba kolmele tunnile ning millekski muuks aega ei olnudki. Reedel ja täna olid teiselt metsavabad päevad ja sain tänu sellele ka enda tööga joonele ning täna veidi välja end magada. Homme algab hullus taas.

Uudist on veel nii palju, et oleme siin oldud aja jooksul ära juba tarvinud 4 liitrit õli ja 8 kg jahu kolme inimese peale. Päris hea. Chapatid ja fritüüritud asjad on Anu menüüs siin peamised artiklid, kuna neid peab ta piisavalt ohututeks. Tooreid asju ei söö ta praktiliselt üldse. Keelasin Mollyl endale chapatide küpsetamise ära. Aga kuna ma ei öelnud midagi muude fritüüritud asjade kohta, siis olid eile meil söögiks mandaasid ning täna semosad... ja friikad ja fritüüritud maguskartulid. Mitte ükski endast lugu pidav kokk ei ole nõus siin lihtsalt mingit riisi ja juurvilju valgele inimesele tegema. Nad ei saa aru sellest, et miks me ei söö kõike palju ja veel rohkem kui rahakott seda võimaldab. Mu palve endale lõunaks puuviljasalat lihtsalt valmistada tekitab täielikku segadust. Hästi, puuviljasalat küll, aga mida sa sööd siis... Nii see vorm siin kasvab. Teised käivad vähemalt iga päev metsas, aga mina istun arvuti taha ja veedan siin terve päeva (ja pool ööd).

Traditsioonilse soki triikimise foto asemel on sel korral hoopis otse sügavkülmast pärit sokid ja aluspesu. Värske ja mangofly vaba tagumik terveks päevaks!

Ja lutikad imevad täiega! Vähemalt ei ole ma sel korral nii allergiline, et tahaks enda elusalt nülgida. Terve nädala imesid mind igal ööl, aga reedel oli lõpuks aega linnas käia ja üks korralik putukamürk nimega DOOM osta. Ilmselt ühest mürgitamisest ei piisanud küll.

Kummikuvaras. Üks noor isane on sel korral eriti julge ja tüütu.

                                                Ikkagi elektriku tütar. Head isadepäeva!

Täna leidsin seljakoti põhjast selle. Kastan on mulle üllatuse kaasa pakkinud. Väga armas temast.

                                                                            Mandaasid.

09.11.21

 Kui ma siis öösel laborist lõpuks magama hakkasin minema, oli mul ees teetõke. Elevant. Selgituseks siis niipalju, et uurimisjaama kompleks on päris suur ja selle saab tinglikult jagada nelja ossa. Upper camp, kus on ühikaruumid, suurköök ja söökla tudengite välipraktikumide korraldamiseks. Upper-middle camp, kus on väikesed külalismajad õppejõududele lühiajalise külastuse korral. Middle camp, kus kus on paarismajad mitte pidevalt jooksvate projektide teadlaste jaoks ning Lower camp, kus pikalt järjest jooksnud projektide baaslaager. Mina elan siis Middle campis ja labor on Upper campis ning see vahemaa on paarsada meetrit. Noo igal juhul. Tuigerdasin siis mina unise peaga maja poole, kui poolel teel sain aru, et elevant on Upper middle ja Middle campi vahel oleva puudetuka sees. Puudetukast saab majani jõudmiseks minna siis kas läbi või siis ümber. Seisin siis seal hetkeks nagu hirv autotulede valguses ning mõtlesin, et mis nüüd siis. Olen ju ma varemgi elevandiga siin labori taga tõtt vahtinud ja pole nii hirmus miskit olnud, aga nüüd kui oli temast vaja mööda saada oli olukord veidi teine. Tema seisis selle raja peal, mis läheb tukast läbi. Ilmselgelt ma päris elevandi kõhu alt läbi minna ei soovinud ning seega jäi mulle ümber tuka minev rada. Sellegi poolest tuli temast mööduda u 15 m kauguselt. Ja siis sai selgeks, et teatud tingimustel meeldib mulle väga joosta :) Martin oleks olnud väga uhke mu taktikalise jooksu üle: avatult alalt lähima maja nurga taha, olukorra hinnang, kas elevant jookseb ka või seisab paigal. Maja nurga tagant väliwc taha, olukorra hinnang. Wcst köögi nurga taha, olukorra hinnang elevandi ja maja ukse vahelise kauguse osas ning võti kätte valmis ja siis viimane sööst maja ukseni. Kui maja ukse lukust lahti sain ning põgenemistee oli tagatud, siis oli päris tore elevanti toimetamas vaadata. Ja siis juhtus see kõige hullem: wcsse oli vaja minna. Ja kogu olukord kordus kuni wcni uuesti, ainult et sel korral üles mäge joostes. Selle öö adrenaliinilaksu jagus veel tükiks ajaks. Anu suutis kuidagi selle olukorra rahulikult maha magada, et elevant temast u 20 m kaugusel puid üles juuris.

                                    
                                                                    Elevant oli siin :)

09.11.2021

 Viskan kiirelt paar rida. Ilmselt lähinädalatel ma väga midagi kirjutada siia ei jõua. Juhtunud on see, milleks me siia tulime. Tööd tuleb teha. Ja tööd on palju. Unetunnid on kahanenud 3,5- 5 vahele ja ülejäänud aja sisustab töö. Ka praegu seda kirjutama hakates heliseb mu kell juba 4,5 h pärast ning istun alles laboris. Postkast on vastamist ootavatest kirjadest umbes ja tekkinud on puhta pesu kriis. Eile hommikul õnnestus miskit ära pesta, aga triikimiseni jälle ka täna ei jõua. Kuigi, kui ma nüüd seda siin kirjutan, siis silman laboris olevad külmkappi, millel on ka väike sügavkülma osa. Pesu sügavkülma toppimine võiks ju teoreetiliselt anda sama tulemuse kui triikimine. Aluspükste külmutamine alaku!  Huvitav mis hetkest riided isepuhastuma võiksid hakata? 

Siinkohal tänan ka ülikooli sekretäri, kes saatis enne lähetust meeldetuletuse, et ka lähetuse ajal on lubatud päevane töötundide arv 7h ja 23 min ning nädalavahetused on vabad. Ole sa tänatud, et võtsid vaevaks selle kirja mulle kirjutada! Just nii kõik teadlased töötavatki. 

Aga muidu on kõik hästi. Hakkab juba chapati- vorm tekkima.

03/11/21

 Vihmaperiood on siin sel aastal korralik. Selliseid päevi, kus hommikul hakkab sadama ja sajab poole ööni, on pigem vähem kui rohkem. Tavaliselt on ikka hommik ilus, pealelõunal korralik sadu ning õhtu jälle pigem kena. Aga eile oli selline terve-päeva-sajab päev. Eile oli ka me esimene välitööde päev. Külastasime 1997. aastal istutatud metsaalasid. Sinna jõudmine oli tänu vihmale paras katsumus. Nimelt...

                            Juhtus see, sest auto all on täiesti siledad rehvid ja vihmaga tekib mudaliug.

                                                                    Ja siis juhtus see. Oih.

 Ja see juhtus ka. Aga rohkem ei juhutnud midagi. Kui siis veel ka see, et mul õnnestus mingisugune kõigi takjapallide ema endale juustesse hinni joosta. Isaiah kakkus neid mult juuste ragisedes peast ning sosistas pidevalt: sorry-sorry-sorry. Jälle natuke vähem juukseid.

Paganama häid autosid tegi Toyota kunagi. See vaene Land Cruiser on terve oma elu (viimased 40 a?) iga päev sellist vatti saanud. Ja ta liigub! Metsas on hea, sest auto leiab lõhna järgi suht eksimatult ülesse :)

Kuna öö läbi sadas, siis otsustasime täna mitte metsasügavustesse minna. Meid on nüüd ka kohustuslik püssimees pidevalt saatmas, et ikka turvaline oleks. Kippus mind täna nii palju kohe valvama, et põõsas hädal käimise hetke leidmine ostus keerulisek. Aga ka täna sadas nii kõvasti, et poole päeva pealt muutus mäenõlv muda-liumäeks ning püsti seismine suht võimatuks ja pidime loobuma ja uurimisjaama tagasi tulema. Õnneks/kahjuks saime me aga juba nii palju proove, et homme pean mina jälle laboris istuma hakkama kui teised metsas hullamas käivad. Nagu Anu mind lohtutas, siis peab projekti aju tööd tegema hakkama. Aga õnneks on mets kohe labori taga ning saan igal hetkel paavianidega koos ringi jooksma minna. Anu on mul küll keelanud üksi metsas käimise ära..pööööö ütlen ma selle peale. 

                                                        Doktor Holmi vaksikudisko.

                                                                50 sendi eest banaane.

Paari sõnaga veel ka olukorrast riigis. Riik on endiselt eriolukorras koroona tõttu. See tähendab, et koolid on suletud ning kehtib komandanditund alates kella 21st. Hull lugu on see, et koolid on suletud juba kevadest saati. Vaesed lapsed. Koolid loodetakse avada uuel aastal. Hoolimata sellest, tuleb tunnistada, et ma tunnen ennast palju ohutumalt siin kui ma enne kartsin. Nimelt on kõik me assistendid vähemalt ühe vaktsiiniga vaktsineeritud, osad ka kahega. Kõik kannavad väga korrlikult maski. Ja tegelikult ei ole me kunagi siseruumides. Sest siinsetel ruumidel ei ole ju klaasidega aknaid. Avad on kaetud lihtsalt võrguga. Samuti on ka autoga sõites alati aknad lahti. Nii et julgen isegi väita, et Eestis on praegu palju suurem tõenäosus Covidisse jääda kui siin. Ja inimesed tahavad saada vaktsineeritud. Lihtsalt vaktsiine ei ole saada piisavalt suurtes kogustes. Võite kõik need vaktsiinid, mida eestlased ei taha, siia saata.

01.11.2021

 Reedel 29.10 kohtusime taksojuht Francisega ning käisime Kampalas etanooli ja muid tarvikuid hankimas. Kaunis Kampala kogu oma jõleduses. Nende tarvikute ostmisega on meil muidugi pidevalt keerulised lood. Keerulised selle pärast, et meil on Anuga pidev vaidlus selle üle, mis on projekti kulud ning mis on isiklikud kulud. Tartu Ülikooli all oli sellega lihtne. Mul olid päevarahad ning igasugu väiksemad kulud (väiksemad kui ööbimine, piletid, load jne) katsin selle arvelt ja oligi korras. Säästis kõigi aega ja närve. Praegu on aga päevarahad kärbitud nii maha (lihtsalt, et anda aimu, siis on see 50% väiksem kui TÜ alt 2011 oli), et see väga ei kata üldse midagi. Eelmisel korral olin suhtumisega, ah, las olla, maksan ise lihtsalt jooksvad kulud kinni. Aga kuna Soomes töötamine on niigi nii kulukaks osutunud, siis lihtsalt ei ole võimalik nii palju raha ära kinkida. See aga tähendab seda, et iga päev tuleb iga pisema ostu kohta pidada päevikut, siis miljonit väikest käsitisi kritseldatud kviitungit hoolsalt säilitada ning kohe tagasi jõudes tuleb kõik need kviitungid käsitsi sisestada, printida välja aruanne, käsitisi allkirjastada, skännida ja esitada kahe päeva jooksul peale lähetuse lõppu. Aa ja iga kuupäeva kohta tuleb vaadata vahetuskurss ja eraldi arvutada summad eurodeks. Seda aga ülikool muidugi ei huvita, et iga välja võetud miljoni eest maksan ma min 30000 pangale teenustasu. Selle raha saab korstnasse kirjutada. Ühesõnaga- see süsteem ajab mind närvi ja kulutab mõttetult mu aega. Noo ja lisaks siis see, et mis on projekti kulu ja mis ei ole. Näiteks, vaidlesime Anuga selle üle, kas maskid on projekti kulu või isiklik. Mina seisukoht oli, et projekti kulu. Seda see tõttu, et ka ülikoolis olles on meil kohustus mask ees istuda ning siis annab ülikool mulle need maskid. Siin riigis on ka kohustus avalikus ruumis mask ees olla. Lisaks tahame ju, et ka kohalikud auto sõidu ajal maski kannaksid kui me u 7kesi end autosse oleme toppinud. Lõpuks sai see projekti kuluks, aga on oht, et sekretär seda heaks ei kiida. Siis oli küsimus, et kas oleks vaja mõned kiirtestid kaasa võtta. Et kui hakkab imelik, siis kähku testida end või testida abilisi vajadusel. Noo see jäi isiklikuks kuluks. Kolmandaks patareid. Kui kasutada enda isiklikku pealampi siin, kas see on projekti kulu või isiklik kulu. Ma arvasin, et ikka projekti kulu. Anu arvas, et isiklik. Minul on õnneks sellised lambid, kuhu patareisid ei saagi sisse panna, aga sel korral oli arutelu just Anu lambi üle. Et kas tal on ikka sobilik enda pealambi patareid panna projekti kulu alla. Tundub naljakas vaielda patareide üle, aga kahe kuu jooksul kulub neid siin päris palju ja taaslaadimisele ei saa alati loota. Ja nii me siin siis vaidleme...

Laupäeval 30.10 sõidutas Francis meid Kibalesse nii mugavalt ja valutult kui see antud juhul võimalik on. Laupäeva õhtul heiskasin Eesti hümni saatel (jah, ma laulsin) Eesti lipu Ida-Soome Ülikooli labori kohale uljalt lehvima. Pühapäev kulus labori ja elamise sisse sättimisele ja linnast veel unustatud asjade ning interneti hankimisele. Anu unustas sotsiaalmeedia maksu maksmata :(. Aa Isaiah hankis mulle ka kohaliku mobiilse interneti (mis küll täna ei tööta) ning mingeid sõnumeid saab vahetada. 

Heikki otsustas siiski mitte meiega kaasa tulla. Kuigi, ma pole veel nii kindel selles, et ta umbes nädala pärast ei murdu ja siiski siia ei lenda. Muretseb ta meie pärast siin pidevalt ja saadab kirju, et tahaks ka siin olla. Noo vaatame seda asja, kas ta suudab kodus püsida.

Kuidas siis on tagasi olla? Tunne on selline nagu ma poleks päevagi ära olnud. Pakkisin enda kaks kasti asju lahti (keegi tubli tüdruk oli nii palju häid asju kastidesse ootele pakkinud ja kõik oli nii ilusti säilinud) ja sikutasin enda teki ja padja voodisse (ja ka tekikoti ja soojad põlvikud, mille keegi oli mulle ettenägelikult kasti pakkinud) ja oligi korras. Minu kodu, minu labor, minu mets. Kuulasin esimesel õhtul öö hääli ja mõtlesin, et kuidas küll saaks kõik need salvestada ja endaga kaasa võtta. Noo, need on alati minuga kaasas, aga võiks taasesitataval kujul ka olla. Kakuke hõiskab, konnake krooksub, bläku (must-valge koolobus) karjub ja kogu mets siriseb. ..Ja see kõik on minu. Ka sõna otseses mõttes, sest oleme ainsad siin uurimisjaamas ja Anu läheb juba kella 19st magama. Väga seltsielule sel korral loota vist ei tasu. Kogu jaam on täpselt samas seisus nagu viimased 10 aastat. Pühapäeval jooksin sae, haamri, naelade kruvikeeraja ning kruvidega ringi ning parandasin kõike alates pikendusjuhtmetest kuni köögi kappideni. Muutusi on nii palju, et metsa piir on ka uurumisjaama siseselt veelgi kaugemale liikunud. Igal õhtul lähevad kohalikud siit minema haokubu peas ning puud põlevad päeval ahjudes, et uurimisjaama töötajatele sööki saaks vaaritada. Selle eest on aga bushbucke lausa umbes 7 siia hoovile elama asunud. Kodus käin ringi ja karjun pöki-pöki, siin kajun bucki-bucki. Bushbabysid on ka rohkem kui varem. Ööpimeduses silmad vilavad iga puu otsast vastu. Eile kohtasin ka pottot. Vaeseke pidi puu otsast alla kukkuma, kui talle täisvalguse peale suunasin. Oli teine minust umbes 4 m kaugusel. Ta ei nautinud rambivalgust. Viimati kohtusin pottoga 2011, siis võeti sellelt isendilt vaginaalseid proove. Ka too potto ei olnud õnnelik inimesega kohtumise üle. Paavianid on ka alles. Uut on veel nii palju, et liikvel pidi olema agressiivne punaste koolobuste rühm, kes ründavad inimesi. Keegi oli päris pureda saanud ning Isiahi olid nad lihtsalt täis kusenud. Rahulikest lehemugijatest on saanud ründeahvid, kuna kari elab peamiselt pargi piiril ning 5 selle karja liiget on hiljuti ära tapetud kui nad pargist välja külasse on sattunud ringi liikudes. Ei saa neile kuidagi pahaks panna seda tige olemist. Aga kõik muu on ikka nii nagu alati. Sihik on augu kohal käimiseks juba paigas, kraanist tulev vesi on ikka rõvedalt külm ning söök liiga hea. Molley juba alustas tublisti me nuumamist. Hea on tagasi olla.

                                            Nii tore, et Meeri selle lipu siia ammu aega tagasi tõi.

                                                                        Ühistransport.

                                                        

                                                        Tüüpiline hommikusöök.

                                                        

                                                        Prügikäitlemine turul. Hiljem põletatakse.

                                                            Õhtusöök.

                                                    Kõhulahtisuseks valmis (noo ei ole siiani tabanud, 

                                                    ei taba ka sel korral, aga valmis peab olema).

                                                

                                           Kodu. Kummutit polegi kunagi varem olnud. Luks värk.