29.12.19

Olen omadega Entebbes. Sõit läks kiirelt ja valutult (ainult 6 tundi), sest tulin taksoga. Ma poleks füüsiliselt olnud võimeline reisima kõigi nende asjadega bussidega, mikrobussidega ja jala Kampalas-Entebbes. Nüüd pole muud kui oodata homset lendu. 

Mis mulle tõsiselt närvidele käib on see, et suured ja valjud kõlarid on üle kogu Uganda levinud ja mõistust nende kasutamiseks pole kaasa antud. Jõuludiskost ma juba kirjutasin. Kell on pool kümme õhtul ja üle kogu aed-linna käib kõrvu lukustav Jeebus-Jeebus-Halleluuja disko, sest on pühapäev. Vaimulik peab kõnet sama entusiasmiga nagu Hitler. Lihtsalt ei ole võimalik kusagile selle lärmi eest varjuda. 

Kui nüüd proovidega edukalt veel Eestisse ka jõuaks (ja siis Soome), siis võib selle välitööde perioodi edukalt lõppenuks lugeda. Arvan endiselt, et mul on maailma kõige lahedam töö ja tohutult vedanud. See kaos, teadmatus ja pidevad väljakutsed sobivad mulle. Tunnen end hästi, rahulikult, elavana. Siin üksi olek ei ole mulle üldjoontes raske. See vaesus, viletsus ja kannatavad inimesed ei mõju mulle rusuvalt. Ma tean juba ammu, et maailm on üks rõve ja kole koht paljude inimeste jaoks. Kurb on see, et me ei oska üldse hinnata seda, kui vedanud meil sellega on, et oleme sündinud Eestis. Eesti on suurepärane koht, aga need, kes pole naaberkülast kaugemal käinud, ei näe seda. Mis võimalus mul oleks enda eluga olnud midagi peale hakata kui oleksin sündinud Eesküla asemel külas X siin? Null võimalused. Oleksin 12 aastaselt või nooremalt olnud küla rikkamatele meestele või preestritele kupeldatud, 14 esimese lapse sünnitanud ja järgmised 24 aastat keskmiselt üle aasta sünnitanud, pooled oma lapsed matnud, sünnitamiste vahel kaevanud maad ja pesnud pesu. Punkt. Mul on lihtsalt nii tohutult vedanud. Paljud, kes aga suure hurraaga siia tulevad ei saa selle kõigega hakkama. Olles näinud teisi teadlasi uurimisjaamas, siis mulle tundub, et kõige raskem on ilmselt õhtul oma mõtetega üksi jäämine. Tavaelus on meil nii palju igasugu "meelelahutust," et kui me ei taha, siis ei pea me kunagi tähelepanu pöörama mõtetele, mis me peas on. Siin aga oled suuresti pimeduse saabudes üksi, perest eemal, meelelahutusest eemal. Kibales oli ka praegu üks Kolumbia tüdruk, kes tuli ühel õhtul lihtsalt jooksuga mu juurde. Ja juba kui ta tuli, sain aru, et tal on SEE pilk.  Küsis, mida ma teen kui üksi olen. Et ta pole varem metsas üski olnud ja tal on tunne, et ta hakkab hulluks minema. Et miks ta on sellises kohas. Sellised inimesed hakkavad tavaliselt meelelahutust siis otsima, et ei peaks enda ja enda mõtetega üksi olema. Lähevad iga päev linna, otsivad kohalikke sõpru..ühesõnaga otsivad probleeme endale. Nii ka tema. Ma olen piisavalt palju üksi olnud ja saan enda ja enda mõtetega hästi läbi. Enamasti teen ma nii kui nii pidevalt tööd siin ja kui tööd parasjagu ei tee, siis on väsimus nii suur, et magan. Ja vahelduse mõttes on mul enamasti ikka mingi sari või raamat ka kaasas. Õigemini on mul kastis Freerki raamat: The Tenant of Wildfell Hall, aga selle aja inglise keel võtab mul kiiresti lugemise isu ära. Mõte, millega ma sel korral siin tegelesin oli leppimine sellega, et Vollit ei ole. Volli oli aastaid mu kõige truum kaaslane, kas suutis ka nõmedad päevad heaks nurruda, kes ootas mind igal õhtul akna peal koju ja oli soe karvamüts külmas korteris. Ja kui palju kuid pidi ta mind üksi Tartus ootama kõigil neil kordadel kui ma Ugandas olin. Ja olgugi, et Vollit pole juba üle aasta, ei ole ma sellega ikka suutnud leppida. Kummaline, kui oluline võib üks loom olla. Aga see mõte teeb lihtsalt kurvaks ega tekita hulle mõtteid. Loo moraal oli aga selles, et selline elu ei sobi kohe kindlasti kõigile. Olen piisavalt palju juba neid näiteid kõrvalt näinud. Eelmise aasta mais ütles Heikki mulle lennujaamas, et kõigist nendest inimestest, kes temaga on aastakümnete jooksul Aafrikasse tulnud, olen ma ainus, kelle pärast ta muret ei tunne. Et ta teab, et ma saan siin hakkama. Olles seda öelnud, oli ta muidugi kõps sel korral ka igaks juhuks kohal, et ikka kontrollida, et kas me saame siin omapäi hakkama. Ära minnes ütles, et ta süda on nüüd rahul. Ta teab nüüd, et saame hakkama ja jätkame tema sisse tallatud rada. Kui väga mul on vedanud. Enda kaitsmise lõpukõnes ütlesin: Kasvades üles väikeses talus ja vaadates ETVst loodusfilme troopilistest vihmametsadest, ei oleks ma kunagi osanud arvata, et mul tekib võimalus nendesse kohtadesse ise minna. Et mul tekib võimalus töötada sellistes paikades. Et mul tekib võimalus luua uusi teadmisi nende metsade kohta. Ma ei saa öelda, et mu lapsepõlve-unistused on täitunud, sest ma ei osanud kunagi unistada nii suurelt. Elu on olnud minuga lahke. Inimesed mu ümber on olnud minuga lahked. Ja ma olen tänulik selle kõige eest.

Ja ma olen tänulik, et te mind alati koju ootate. Juba olen teel.

27.12.19

Aaah...Elevant just aevastas labori akna taga. See oli päris mahlane turts. Kui see lont juba tatti täis läheb ja turtusuma ajab. Nüüd on, mille üle muiata jälle tükiks ajaks. Tore oli, et aevastas, sest muidu oleks nii mööda hiilinud, et poleks kuulnudki. Nüüd sain veidi veel sõpsimas käia temaga. Imelised loomad.

Jõulud möödusid siin suure diskensi tähe all. 24ndal tõmbas keegi külas kõlarid ja tümmi üürgama ja ja nii kestis see kuni 26nda õhtuni. Olin tümmi allikast umbes 3 km kaugusel, aga ikka oli selline tunne, et voodi rapub kohe laiali. (Silent night, holy night.. phhh). Tohutult häiriv. Tümm pandi kinni ainult 7-13, sest siis oli kirikute aeg. See osa külast, kes kirikus ei olnud, oli purjus. 25ndal olin Edithi juures ja veetsin aega tema ja ta lastega. 26ndal olin Francise juures jamssi söömas. Pakiti veel pool põldu mulle kaasa ka. Vaatasime lastega filmi vihmametsadest, milles üks lõik on filmitud ka siin Kibales. Hoolimata sellest, et nad elavad mõned kilomeetrid metsast, ei ole nad kunagi metsas käinud ega näinud ei elevante ega Šimpanseid. Mets on nende jaoks üks hirmus koht.

Aga üldiselt on nii, et prussakad peavad mu seljakotist välja nüüd kolima ja uut kodu endale otsima hakkama, sest pakin juba ametlikult asju.

23.12.19

Täna on esimene õhtu kogu siin oldud aja jooksul, kus tulin juba kell 20 laborist ära ja kõik asjad on joone peal ja mitte miski ei tiksu kuklas, et pagan, seda oleks veel pidanud tegema ja toda oleks pidanud jõudma. Loo moraal on, et tegelikult on 1,5 kuud liiga lühike aeg välitööde tegemiseks siin, isegi kui see kahe peale kaheks kuuks venitada. Mul on ikka veel hunnik röövikuid ja nukke laboris, mis kohe kindlasti pühapäevaks valmikuteks veel ei saa.  Kõik lisaplaanid, mis mul siin oleku ajaks olid välja mõeldud, need jäid niigi tegemata.

Laupäeval käisin Molley juures. Traditsioon näeb ette, et kui pruut enda kodukülast tagasi jõuab, siis tuleb korraldada väike sööming kõigile neile pereliikmetele, kes mingil põhjusel kaasas ei saanud käia. Mina küll käisin kaasas, aga kutsuti ka lisasöömingule. Võtsin kutse rõõmuga vastu, sest polnud veel jõudnud kordagi külla kõndida ning tahtsin ka Molley kodu näha. Ürituse algus oli küll 19.30, ehk peale päikeseloojangut. Mu üldine reegel on, et pimedas kusagil ringi ei kooserda. Aga kuna läksin koos Akiikiga, siis tegin erandi. Nagu keskmised kodud siin ikka, on ka Molley kodu u 20 m2 suurune savist plekkkatusega väike majake. See, mitu inimest seal elab, jäi mulle selgusetuks. Küll aga oli elutoas telekas. Kuna minu saabumise hetkeks ei olnud söök veel valmis, siis suunati mind telekat vaatama. Istusin väikeses mudast majakeses koos 4 teise külatädiga ja vaatasin a la kohalikku Õnne 13: tegevust oli sama vähe aga kisa oli rohkem. Kõik tädid vaatasid põlevate silmadega, noogutasid kaasa, raputasid pead ja eriti pingelistel hetkedel vehkisid suisa kätega. Ma ei saanud muidugi miskit aru. Aga istusin ja muigasin kogu selle aja omaette, sest olukord, milles viibisin tundus taaskord täiesti ebareaalne. Nii vahva on olla aktsepteeritud ja igapäevasesse ellu kaasatud. Ja eks Molleyl ole ka tore teistele oma valget inimest näidata. Õhtusöök oli tore. Sõin suitsuliha-seene kastet ja nautisin enda ümber toimuvat. Siinsed inimesed on vaatamata sellele vähesele, mis neil on, lustlikud ja lõbusad. Pidevalt käib üksteise kallal aasimine, tehakse nalja ja lauldakse. Üldiselt on kõik minuga sõbralikud. See, et mind pidevalt katsuda tahetakse on tüütu, aga samas üsna väike hind selle eest, et saada osa nende inimeste eludest ja kodudest. Kui mõelda, siis on negatiivseid kogemusi mul nende aastate (Vau, ma saan öelda aastad Ugandas) jooksul üsna vähe. Kord on minu pihta turul sülitatud, kord on kaup müümata jäetud ning inimene, kes mind järjepidevalt põlgab on Isaiahi naine. Samuti ei vastanud laupäeval mu teretusele ka ühe teise assistendi naine. Siiski, kui võtta nüüd üks mustanahaline ja viia ta armsasse Eestisse, siis on need solvangud ja suhtumine ilmselt oluliselt räigem kui see, mille osaks mina siin olen saanud. Siinsed inimesed on kohe kindlasti palju avatumad ja sõbralikumad valgete osas kui meie mustanahaliste osas. Olles ise see „valet nahatooni“ ja kogedes enamasti head, kuid natuke ka halba, paneb asju hoopis teise nurga alt nägema. Olen vist juba ka varasemalt seda kirjutanud, kuid kordan üle, et ükskõik, mis tooni nahk, sisuliselt oleme me samad: tahame, et meil oleks kodu ja et meie lähedastega oleks kõik hästi. See, et me üksteise keskkondadesse hästi ei sobi ja seal edukalt hakkama ei saa, on hoopis teine teema. Igatahes, oli taaskord tore õhtu.

Enda kohalikku kodukesse tagasi jõudes avastasin enda maja ümbert army-antid (kurjad sipelgad). Õnneks olid kõik ümber maja ning ei olnud vihjeid sellele, et nad plaaniksid ka majja tulla. Lootsin parimat ning läksin magama. Panin endale igaks juhuks südaööks ka äratuse, et olukorda kontrollida. Kontrolläratusele reageerides ning unise silmaga magamistoa põrandat vaadates tundus olukord olema rahulik. Olin juba unne tagasi suigatamas, kuid ajasin end ikka jalule ja mõtlesin teha kontroll-tiiru ka ümber maja. Kui magamistoa ukse lahti tegin sain aga mõnusa üllatuse osaliseks. Kogu esik oli maast laeni sipelgatega kaetud. Sõna otseses mõttes maast laeni, sest laes potsatas neid hordide kaupa alla. Esimene reaktsioon oli, et ruttu riidesse, kummikud jalga, voodipesu kaenlasse ja minema. Siis aga tekkis küsimus, et kuhu minema. Olin kogu laagri peale ainus inimene, mujale majadesse mul juurdepääsu ei ole ning ainsaks valikuks jäi labor. Laboris on küll sääsevõrgust telgid, kuid öö oleks tulnud veeta betoonpõranda peal. Trampisin siin natuke aega jalalt-jalale (seisa ei saa, sest muidu sipelgad ründavad) ning kaalusin enda valikuid. Öö põrandal oli sama vähe ahvatlev kui need sipelgad siin. Otsustasin jääda ja võidelda. Esimese asjana tuli rajada kaitseliin köögi ja magamistoa vahele, sest kui esimesed 100 tuppa otsustavad tulla, siis järgnevad ka ülejäänud tuhanded. Loomulikult polnud mul mingeid vahendeid. Otsisin enda kastist (kas ma juba kirjutasin enda kastist? Et Isaiah oli kõik need aastad mu kasti alles hoidnud lootuses, et ma tulen veel tagasi. Krt, silma võttis märjaks kui Isaiah mu kastikese koos mu pakitud asjadega mulle laborisse ühel esimestest õhtutest tõi. Nagu kulda täis aarete laegas. Täiesti imeline.) välja Freerki habemeajamisvahu aastast u 2006, cutasepti põhja aastast 2013 ning koitõrjetabletid aastast x. Vahu pudelis polnud enam mingit survet ning sain sellest välja ainult haledad törtsud, kui juba see oli abiks, sest vahu sisse neile ukerdama ei meeldi minna. Valasin törtsude vahele maha cutasepti ning panin sinna sisse tabletid, mille jalaga puruks astusin lootuses, et sealt veel mingigi naftaleeni aur kätte saada. See kompott oli piisav, et nad otsest pealetungi minu toale ei soovinud alustada. Peksin jalga välisukse sipelgatest vabaks ning läksin õue olukorda uurima. Väline olukord andis lootust: peale oli vähe tulijaid ning enamus oli juba metsa poole suuna võtnud. Otsustasin niikaua oodata, kuni laest kõik tüübid alla on potsatanud ning siis rünnakule asuda. Mõte nende kraevahele ja juustesse kukkumisest ei olnud taaskord väga ahvatlev. Käskisin gekol seina peal püsida ja mitte sipelgate kätte jääda. Isegi seinale põgenenud prussakad said armu (hämmastav kui palju prussakaid mu toas elab!) Umbes poole tunni pärast oli sipelgavihm lõppenud ja asusin tegudele. Suurem mass oli kogunenud rösteri ümber ja sisse saiapuruga maiustama. Ega ma kade ei olnud, lasin saia kuumaks ka neile. Kärssavate sipelgate hais oli esimeseks sõnumiks, et on aeg lahkuda. Võitlesin endale tee ka kuumaveekeetjani ning panin kannu tulele. Valasin keeva veega üle laua, kõik nende rajad põrandal ning samuti tugitooli, millesse nad end mikski sättimas olid. Keev vesi andis neile üsna selge vihje, et nad pole siin oodatud ning nagu üks mees, võtsid nad suuna ukse poole. Kes liiga aeglaselt liikus, sai veel törtsu sooja lisaks. Peale ühte tundi ja kolme kannutäit lugesin selle lahingu lõppenuks ning kuulutasin ennast võitjaks. Põrandal oli veel täis liipavaid lahkuvaid sipelgaid, kuid sissetungijad olid edukalt välja pekstud. Pugesin võidukalt voodisse tagasi. Panin veel kontrolläratuse kella 3ks, et veenduda, et vasturünnakut mulle ei planeerita. Kell 3 oli selge, et ka sõda on lõppenud ning võitjad võivad rahulikult öö enda voodis veeta. Tuleb küll tunnistada, et uni oli rahutu, sest pidevalt oli tunne, et miski kõnnib mu peal. Huvitav, millest küll selline tunne.

Aga jah, täna oli tegus päev ja sain lõpuks enda asjadega joonele. Üldiselt on siin väga vaikne, sest kõik on juba jõulude lainel. Laagris on kokku 3 välismaalast ning üks kohalik üliõpilane. Pole jõudnud veel kellegagi sõprust luua. 2012 oli tore aasta laagrirahva poolest. Väga mõnus kamp oli koos: Nicola, David, Andrew, Vincent, James. Õhtuti jõime koos teed ja mulisesime niisama. Sel korral pole aega mulisemiseks olnud ja laager on üsna nukralt pooltühi.

Siin on jõulud 25ndal. Edith kutsus mind enda juurde. Harriet ja Francis kutsusid ka mind kirikutesse, aga põiklen nende kutsete eest nii viisakalt kui oskan. Edithi kutsega õnneks kirikut ei kaasne. Isaiah väitis, et nad plaanisid mind ka külla kutsuda, aga kahtlen sügavalt, et see ta naise idee oli. Siis saaksin vist küll rotimürki õhtusöögiks. 26ndal lähen Francise juurde lõunat sööma. Francis lubas jamssi valmistada. Ütles mulle kavalalt, et ta mäletab küll, et mulle jamss maitseb ja nad valmistavad selleks puhuks siis spetsiaalselt jamssi. See on jällegi nii tore, et keegi midagi sellist mäletab. Ja kui aus olla, siis ka jamssi pole ma veel jõudnud sel korral süüa, nii et lähen rõõmuga. Ja ehk ei kasutata jamssi ära vaid minu kirikusse meelitamiseks. Ütlesin Francisele, et ta ju ikka mäletab, et ma ei ole kristlane, ütles, et mäletab ikka, aga kirikusse võiksin ikkagi minna. Aastal 2013 käisin, sellest piisab veel mõneks ajaks.

 Taaskohtumine enda kastikesega.

 Jõul.

Kõige kaunim jõulupuu. Ehtekeste paika sättimine võttis aega ja vaeva, aga sai kaunis :)

20.12.19

Naabrid tülitsevad jälle. Sel korral pole naabritega üldse vedanud, sest pidevalt on õhtuti mingid tulid ja kisa üle õue. Ühel õhtul kannatasin ja kannatasin seda kisa. Kui kisa oli umbes 20 minutit järjest kõrvu lukustanud, ajasin end toast välja ja läksin asja uurima. Ei ole võimalik sellise kisaga lihtsalt magama jääda. Läksin naabrite juurde, ja küsisin: Mis toimps? Miks on vaja keset ööd nii kõvasti tülitseda? Selle peale pöördusid neli põlevat silma minu poole ja sain ka näotäie roppu sõimu. Siis läks kumbki naabritest oma oksale ja hüples ööpimedusse minema. Ma ei tea, kuidas saavad väikesed orvatest veidi matsakamad bushbaby’d nii palju lärmi teha. Ise sellised nunnupallid ja selline ropp sõim.

Eile oli tore päev. Käisin kokk Molley introduction ceremony’l, mis on siis sisuliselt pruudiluna maksmine vanematele ja kohalike mõistes traditsiooniline pulm, mis eelneb kiriklikule pulmale. Üritus toimus u 180 km kaugusel Molley kodukülas. Isaiah hankis meile auto ning meiega koos sõitis autos veel peigmees, peigmehe isa, peigmehe õde ja kohalik vaimulik ning kogu pruudiluna kaup. Niigi madal Toyota sai endale eriti sportliku välimuse. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik lamavaid politseinike nii ületada, et põhi nende vastu ei käiks. Iga jumala kord. Ja neid lamavaid politseinikke on siin ikka omajagu 5 tunni sõidu jooksul. Peale meie oli veel ka teine autotäis rahvast. Teises autos oli 9 inimest ja 1970-ndatel sünni poolest olnud Toyota landcruiser ägises koorma all ja viskas iga tõusu peal mõnusat musta suitsu tagant otsast välja. Tundsin juba enne üritust muret selle üle, et mul ei ole sobilikke riideid. Edith (mu endine assistent ja julgeks isegi öelda, et sõbranna) arvas, et peaksin minema endale linnast kleidi ostma. Kuna aga mul selleks aega ei olnud, siis otsisin enda kotist välja kõige pidulikumad riided, mis mul siin kaasas on. Pidulikkusest oli muidugi asi kaugel, sest kirjud sitsipüksid, must t-särk ja sandaalid ei küündi kuidagi pulmaväärilisteks riieteks. Kohtusin Isaiahi ja teistega hommikul 7 seitse ja tundsin kergendust, et oli veel ka teisi t-särkide ja „tavariietega“. Nagu juba mainitud, siis kogu tee (5 tundi) kulges autopõhja kraapides. Kui olime peaaegu kohal, siis pargiti autod ühe mango puu alla ning korraga kargasid kõik inimesed autodest välja, koorisid enda peaaegu paljaks ning mustadest kilekottidest ilmusid kõigile korraga selga ülikonnad, jalga mustad kingad ja selga triiksärgid. See hetk oli nii mitut pidi koomiline ja sürreaalne. Esiteks avastasin ma end korraga keset karja poolpaljaid musti mehi. Teiseks, ei oleks ma kunagi osanud arvata, et nendest mustadest kilepampudest tulevad välja nii valged triiksärgid, uhked vestid, pintsakud, kikilipsud, traditsioonilised särgid jne. Ja kolmandaks nägin ma ikka eriti hale enda sitsipükste ja särgiga välja. Isaiah üritas mind viisakalt lohutada, et ma näen ka smart välja, aga tühjagi…metsast välja karganud valge narts olin.

Üritus näeb välja nii, et pruut on juba vanematekoju ette ära sõitnud ning siis tuleb peigmees pruudi vanemate juurde enda saatjaskonnaga pruudi hinna üle kauplema. Kohale saabudes praeti meid kõige pealt u 30 min päikese käes- selline oodata laskmine käib asja juurde. Kõik sulasid enda ülikondandes ja mina võtsin punaseid varjundeid. Kõik tegevus on selline mänguline, aga tõsine osa on see, et varasemalt on juba kokku lepitud, mis on need summad ja asjad, mis peigmehel pruudi eest tasuda vanematele tuleb. Mooses pidi Molley eest maksma u 750 eurot, 2 kasti limonaadi, 25 kilo suhkrut, kasti seepi, kasti soola, 25 kilo riisi ja lisaks veel muid kingitusi. Arvestades, et hea kuupalk jääb siin u 120 euro kanti, siis on tegemist tohutult suurte summadega. Kogu külal tuleb veel ka kõht täis sööta head ja paremat. Ilma vanemate ning mõlema piirkonna vaimulike loata ei saa siin abielluda. Või noh, mis abielluda, enne seda tseremooniat ei ole isegi suhe ametlik. Suhe on ametlik siis kui see üritus on läbi viidud ja vanemad on enda asjad tütre eest saanud. Kuni selle ürituseni kuulub tütar vanematele ja samuti ka kõik tütre lapsed. Kui tütrega peaks miskit enne seda üritust juhtuma, siis kohalike tavade järgi ei kuulu lapsed mitte laste isale vaid naise vanematele. Kui isa tahab lapsed endale saada, siis peab ta ikka surnud naise vanematelt lunastama ning lisaks ka laste eest maksma. Üritus oli tore, mulle tõlgiti pidevalt ja kohalik vaimulik oli ka väga sõbralik minuga ja Molley ja Mooses paistsid väga õnnelikud. Pärast 13 ühist aastat ja 3 ühist last on suhe nüüd ametlik, sest kaks vaimulikku on selle heaks kiitnud ja Jessukest tänanud ja vanemad on tütre eest papi saanud. Vaba maailma vaba naisena on minu jaoks kuidagi hapu maik sellel üritusel man. Naised ei kuulu siin kunagi iseendale, kõigepealt oled sa vanemate oma ja siis oled mehe oma. Meestele on see nagu selline uhkustamise asi, et näe, jaksasin endale kalli naise osta. Preestrile tuli suure üllatusena, et meie maal sellist lunaüritust ei ole. Ütles mulle isegi piibli peatüki, kus see tseremoonia on kirjeldatud ja palus mind ikka, et ka enda maal aitaksin sellised auväärt kombeid juurutada ja elus hoida. Ei hakanud talle mainima, et psst…muuseas…ma ei usu jumalat ja piibel on minu jaoks lihtsalt üks juturaamat. Mul on väga hea meel, et mind kutsuti üritusele, sest Molley on väga tore ja tegu oli väikese üritusega, kus oli u 30 inimest ainult (kohalik usuringkond tahab saada mingit maksu, kui üritused suuremad on ja Molley ja Moosesel seda raha ei olnud). Mõnus oli ennast tuulutada ja veidi ringi sõita. Ja kuigi peale tseremooniat tuli mul ära kannatada kohustuslik teeme-valge-inimesega-kõik-pilti programm, siis ülejäänud aja ma ennast eriti valgena ei tundnud. Molley kallistas mind kõvasti kui mind nägi. Kõik olid minuga toredad. Istusin koos teistega väikeses savionnis ja sõin kohalikku toitu. Ja olgugi, et suurem osa jutust läks minust mööda, siis tundsin, et olen osa kogukonnast. Hea tunne (ja peaaegu mitte väike valge narts tunne). Täna käis veel peigmehe isa mind uuesti patsutamas (inglise keelt ta ei räägi, aga hoidsime veidi aega käest kinni ja vahetasime sügavmõttelisi pilke ja noogutasime). Minu Uganda erineb ikka tohutult kõigi nende teiste valgete turistide Ugandast.

Täna teritasin enda paavianide peksmise kaigast. Vist ei ole kirjutanud, et kui siia jõudsin, siis valmistas mulle suurt rõõmu see, kui leidsin laborist enda paavianide peksmise kaika eest. Ilusti alles ja minu ootel. Teritada tuli aga seda täna selle pärast, et paavianid olid täna täiesti võimatud ja olin valmis selle järgmisele kaagile taguotsa torkama. Nimelt murdsid nad täna ühisköögi sahvrisse sisse. Olin mina laboris, kui kuulen Akiiki (teine kohalik kokk) kisa köögist. Alguses ei teinud välja, aga kui kisa ikka jätkus, siis haarasin kaika ja läksid asja uurima. Köök koos Akiikiga oli sisse piiratud, tähtsad bossid istusid ukse ees, väikesed ninad oli akna kaudu end sahvrisse murdnud ja tassisid teistele maguskartuleid välja. Isapaavian on niigi suht jultunud olevus, aga kui tal sülg veel ka maguskartulite järgi jookseb, siis on täiesti võimatu. Suure raisad näitasid mulle lihtsalt hambaid. Jõudsin ikka kaikaga vehkides köögini ja kui sahvri ukse avasin, siis oli üks pätt veel sahvris ja toppis enda põskedesse mis vähegi mahtus. Akiiki ainult kisas ukse vahelt, et Shiella, sulge uks, ära mine sinna. Pätt sai aru küll, mis teda ees ootab kui kaigast nägi ja pani akna kaudu minema. Kogu selle kisa peale jõudsid lõpuks ka esimesed meesterahvad kohale ja asjad karja laiali. Ütlesin meestele, et aken tuleb kohe kinni lüüa millegagi, sest paavianid on varsti tagasi. Mehed muigasid ainult, et ei nad ole, sai ju kari minema aetud. Noo, mis te arvate, kellel oli õigus? Kõik läksid lõunale (mina ka) ja kui 25 min hiljem kööki mustasid nõusid viima läksin olid kaagid juba seal ees. Olin rumala peale lõunale minnes enda kaika laborisse jätnud ja nüüd polnud muuga vehkida kui puuhaluga, mille kolde kõrvalt haarasin. Kisa peale tulid aga ka mehed ja ajasid kaagid uuesti minema. Tunnistasid, et peab vist jah akna kinni millegagi lööma. Annetasin neile selle targa otsuse eest 6 naela ja läksin teritasin enda kaika mõnusalt teravaks, et saaks selle järgmise aknast välja rippuva kaagi taguotsa torgata. U tund peale kaika teritamist olidki kaagid kohal jälle (aken oli selleks ajaks küll kinni juba löödud) ja tormasin juba tigedalt kaikaga labori uksest välja, kui ukse ees vaatasid mulle u 1 m kauguselt vastu kaks väikest silma ja üks poolpaljas u nädala-kahe vanune väike kaak koos emaga. Panin siis kaika käest ja istusin uksepakule ning tsillisin koos väikese kaagi ja ta emaga. Kaak oli täiesti valmis juba tulema mind näppima, kuid ema haaras kaagi kaenlasse ja läks minema. Osav pettemanööver mu tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

Verandal õhtuteed juues viimaste päikesekiirte valguses sain enda ümber jälgida korraga 4 erinevat liiki primaati toimetamas (pluss see viies, kes parasjagu teed jõi). Vaatasin, kuidas red-tail’id, puna-koolobused ja must-valged koolobused puude latvadest hüppasid, lehti matsutasid või lihtsalt viimase päikese käes oksal lesisid ja siis trügis küll pähe mõte, et kelle kuradi idee see oli puu otsast alla ronida ja kahel jalal käima hakata. Mida me oleme saavutanud enda suure ajuga? Mis tark inimene? Loll inimene! Täiesti loll, sest ikka pole me veel saanud aru sellest, et see planeet ei kuulu meile ja ei ole ainult meie suva järgi kasutamiseks.

 Molley*Sille*Mooses

Kaitsevalmis

 Nii juhtub kui liiga palju investeerida sugurakkudesse ja liiga vähe ajurakkudesse. Hoiatuseks kõigile.

17.12.19

Päeva tragöödia: Kui alustasid hommikul kell 9 enda sokikeste pesuga. Ikka üks vesi. Teine vesi. Kolmas vesi. Sätid neid ilusti nöörile ritta. Käid iga tunnikese tagant neid sättimas ja ümber pööramas. Tormad läbi vihma neid nööri pealt kokku korjama. Lappad siis õhtul enda sokikesi uuesti ritta. Avastad: ÜKS ON PUUDU! Kuidas on alati üks puudu?  Lähed siis hirmu tundes enda sokikest otsima..ja leiad ta porilombist mudasena. Eiiiiiiii!!!

Ja õhtul kell 9 saab sokke triikida meelelahutuseks.

15.12.19

Ja nii jäi neid üks. Teised lahkusid täna hommikul Kibalest ja on nüüdseks juba edukalt Entebesse jõudnud. Endalegi üllatuseks oli kuidagi nukker maha jääda. Olen ju küll siin üksi olnud, aga ikka kiskus meel mõruks. Mu plaan oli, et nii kui teised hommikul kell 7 ära sõidavad, ronin tagasi voodisse ja põõnutan lõunani. Kui aga teised läinud oli, oli ka uni läinud. Tolmutasin 1,5 h mööda maja, sättisin kõik asjad ümber enda käe-jala järgi, avasin aknaluugid ja sättisin enda asjad meelepäraseks. Heikki ja Anu eelistavad mõlemad, et akende luugid on kogu majas kinni- seda nii sooja kui ka turvalisuse huvides. (Jah, sooja. Siin on väga külmad ööd olnud. Mingi erakordselt külm ja vihmane detsember on. Ööd on nii külmad olnud, et pole isegi olnud mõtet valguspüügilambikest põlema sättida. Tundub, et isegi bushbaby'd teevad sellistel öödel külmauinakut). Mina aga ei kannata kaetud aknaid ja pimedat. Peale suurt tolmutamist ronisin teki alla tagasi ja üritasin enda esimest vaba pühapäeva hommikut nautida. Natuke tukkusin, aga nii kuradi külm oli lahtiste akendega, et lõdisesin 2 tundi ja andsin alla. Tegin endale tassi sooja teed ja istusin uhkes üksinduses terassil. Kogu uurimisjaam oli täna tühi. Meel oli ikka sama mõru kui see plastiku maitse, mis kruusist teele külge jäi. Siis aga potsatas värske gekokaka laest otse mu teetassi kõrvale. Just nagu väike sõnum taevast meenutamaks, et vihmametsas ei ole keegi kunagi üksi ja ei tasu mossitada. Naersin veidi ja kobisin laborisse.

Kuigi enam hullunult tormama ei pea, siis tegevust on ikka veel piisavalt. See oli tegelikult väga hea, et Anuga enda siin olemise aja ära jaotasime. Labor on veel elukaid täis ja järgmiseks perioodiks on vaja ka ettevalmistusi juba praegu teha. Samuti ei tea me veel, kas saame enda load õigeks ajaks kätte või ei. Pigem tundub, et ei. Esiteks ei olnud kohalikult ametnikul aega meid vastu võtta ja proovide ette näitamine lükkus rohkem kui nädala võrra edasi. Positiivne on see, et proovide ette näitamine läks ladusalt ja sõbralikult ning ametnik puude kahjurite vastu erilist huvi ei tundnud. Ma olin igaks juhuks sel ajal sokke triikimas, et ametnik välja ei mõtleks, millal ta varem mind näinud on. Homme läheb Geoffrey pealinnas loa asju ajama, aga siin on juba ametlikult jõulud ning enamus inimesi enam tööd ei tee. Täiesti masendav kui aeglaselt siin riigis asjad kulgevad.

Tundub, et nii külm on, et isegi mangofly'd ei lenda ringi, sest Anul ja Heikkil õnnestus vaglavabalt siinne periood mööda saata. Heikki küll üks õhtu mõtiskles valjult selle üle, et kui kohutav oleks hommikul ärgata ja avastada, et munandid kubisevad vakladest, aga kaugemale me selle mõttelennuga ei läinud. Mina panustan endiselt triikimisele. 

Kui mu meilile ei tuleks iga päev mingeid a la..10 päeva jõuludeni pakkumisi, siis ei usuks, et käes on detsember ja teie seal jõuludeks valmistute. Üks päev kuulsin ühisköögist mingit jessuke-jessuke jõululaulu ja Fort Portalis olid plastikust kuused müügil, aga sama hästi võiks minu jaoks praegu ka juuli olla. Ei ole suurt jõulutunnet peal. Ehk ei tule ka. Paar verivorsti sööks küll ubadele-hernestele-läätsedele-kapsale vahelduseks. 2 korda päevas eelpool loetletust toitudes on üsna halb mõte suletud akendega magada. Kliima soojeneb..päriselt ka..ma panustan sellesse agaralt. Kohutav.

Fotodega on sel korral kehvad lood. Pole olnud aega eriti pildisatada midagi peale kohustuslike röövikute ning tegelikult ei ole mul enda fotokat ka kaasas, kuna see lihtsalt ei mahtunud enam pagasisse ära. Pagas sai lõpuks 100 g täpsusega pakitud. Üldiselt peab Tarmo hakkama mulle uut fotokat välja valima, sest vana jätab juba mustasid laikusid fotodele :)

See vaherahu postitus paavianitega, kus oli ka väike paavian. Seda väikest paaviani enam ei ole. Eile hommikul istus emapaavian nukralt enda surnud pärdikuga ning üritas teda küll ühte pidi sättida ja teist pidi sättida ning kasis nii hellalt kui üks ema ikka enda last kasiks. Lõpuks võttis pärdiku hammaste vahele ning läks temaga minema, pärdik mööda maad lohisemas. Kindasti ta tundis midagi. Kindlasti sai ta aru. Ja kuidagi ei suutnud ta loobuda. Istusin temast u 2 m kaugusel ja ei tahtnud isegi pildistada seda hetke. Ei teagi, mis juhtus. Oli teine tubli väike pärdik ja oleks kindlasti tubliks nuhtluseks kõigile kasvanud.

Loodan, et Meeri ja Anti kaitsmised lähevad järgisel nädalal ladusalt. See teeb ka meele mõrudaks, et sellest kahest olulisest sündmusest ilma jään. Oleksin väga tahtnud kohal olla. Aga hoian teile siin kõiki pöidlaid ja varbaid ning soovin muhedat kaitsmist!

Ükspäev käis aga hoopis teistsuguste pärdikute kari mul labori akna taga külas.

09.12.19

Uhuhhh. Tänasega sai ametlikult hullumeelne proovide kogumise/sortimise/pildistamise periood läbi.  Päris intensiivsed nädalad on selja taga. Nii nagu ma 20. novembri õhtul siia saabusin ja tormamama hakkasin on ühe tinnaga kuni tänaseni läinud. Hea meel, et hing veel sees. Magada tahaks. Tahaks magada lõunani, mitte 7ni nagu meil praegune vabama perioodi graafik välja näeb. Noh, parem ikka kui kell 6 ärkamine. Teised on hommikuinimesed ja lähevad u 21st magama, noh, mina ei ole hommikuinimene.

Eile käisime drooniga uurimisalasid pildistamas. Esimesel katsel sai droonist tubli võsalõikur. Õnneks jäi droon terveks ja teised katsed läksid juba oluliselt edukamalt. Iga kord on ainult hirm, et kas droon tuleb tagasi ja kas ta edukalt ka puude vahel tagasi maapinnale saame. Kolmas hirm on mul drooni enda ees, sest nähes kui tubli võsalõikur ta oli, siis tunnen iga kord kerget ebamugavust üritades teda u 2 m kauguselt maandumislinale püüda. Kahtlustan, et ta on ka päris tubli giljotiin. 

Pärast päeva lõppu käisime väikesel sõidul ning vaatasime seda osa pargist, kus mets läheb üle savanniks. Äkvel püsimine oli ainult suureks pingutuseks nii mulle kui Anule. Õnneks meie autol, mis oli u 1970ndatel sünni poolest Toyota, ei ole peatugesid ning autos magada võimalik ei ole. Uganda teed muidugi ka tukkumist ei soosi. Olime nagu 2 kaltsunukku tagaistmel lötsis ja tuikusime vastavalt teeaukude poolt antud suunale.

Oleme suutnud ka Heikki juba mitmendat päeva järjest laborisse hommikust õhtuni tööle panna. Pole meiega üldsegi lihtne. Väga mõnus on, et ka Heikki siin on. Välitööde pere on koos.

Teised lähevad juba pühapäeval ära. Pagan kui kiiresti aeg on läinud! See tähendab, et siis jääb ka mul veel ainult 2 nädalat paavianidega võitlemiseks ja elevantidega metsas jooksmiseks. Kummaline on see, et hirm on metsa ja pimeduse ees kadunud. Algusaastatel oli öösel kemmergusse minek täielik eneseületamine, nüüd silkan laagri ümber ööpimeduses ringi ja pole hirmu. 

Juurdepääsu mul sotisaalmeedia kanalitele endiselt ei ole. Näen, et 9 inimest on mulle kirjutanud, aga sõnumeid lugeda ei saa ja vastata ka mitte. Ehk nädalavahetusel tekib võimalus linnas käia ja sotsiaalmeedia loa eest ka ära maksta ning siis saan jälle maailmaga ühendust.

Öös on londisteid

iföön paremat videot kahjuks ei võimalda.

05.12.29

Endiselt hullumeelselt töö lainel, aga selle nädalaga lõpetame projekti esimese osa ja siis veidi rahulikum. Heikki vōttis lastelt sotsiaalmeedia ära..üäää. Internet sai otsa ja Heikki käis linnas seda täna juurde ostmas, aga.. ta ei ostnud sotsiaalmeedia juurdepääsu luba. Ja nüüd on lapsed kurvad☹️. Tegelikult ta ei teadnud lihtsalt, et sellist asja peab eraldi küsima ja selle eest maksma.
Täna mitmekordistus eestlaste arv Kibales. Mari-Liis ja Mark (töörühmakaaslased TÜs) on Ugandas puhkamas ja tulid ka Kibalet avastama. Mu külalislahkusega on kahjuks ainult väga kehvad lood praegu, sest olen laboris hommikust poole hommikuni. Ehk nad annavad andeks.

04.12.19

Eile saabus Heikki ja peksis kõik lapsed kell 22 magama. Ei ole siis mingit öösel töö tegemist. Magama! Punkt!

01.12.18

Pühapäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev.



Ja mōni röövik on kärmem kui mina.. siis läheb nii..

Samal ajal kui teised...