29.12.19

Olen omadega Entebbes. Sõit läks kiirelt ja valutult (ainult 6 tundi), sest tulin taksoga. Ma poleks füüsiliselt olnud võimeline reisima kõigi nende asjadega bussidega, mikrobussidega ja jala Kampalas-Entebbes. Nüüd pole muud kui oodata homset lendu. 

Mis mulle tõsiselt närvidele käib on see, et suured ja valjud kõlarid on üle kogu Uganda levinud ja mõistust nende kasutamiseks pole kaasa antud. Jõuludiskost ma juba kirjutasin. Kell on pool kümme õhtul ja üle kogu aed-linna käib kõrvu lukustav Jeebus-Jeebus-Halleluuja disko, sest on pühapäev. Vaimulik peab kõnet sama entusiasmiga nagu Hitler. Lihtsalt ei ole võimalik kusagile selle lärmi eest varjuda. 

Kui nüüd proovidega edukalt veel Eestisse ka jõuaks (ja siis Soome), siis võib selle välitööde perioodi edukalt lõppenuks lugeda. Arvan endiselt, et mul on maailma kõige lahedam töö ja tohutult vedanud. See kaos, teadmatus ja pidevad väljakutsed sobivad mulle. Tunnen end hästi, rahulikult, elavana. Siin üksi olek ei ole mulle üldjoontes raske. See vaesus, viletsus ja kannatavad inimesed ei mõju mulle rusuvalt. Ma tean juba ammu, et maailm on üks rõve ja kole koht paljude inimeste jaoks. Kurb on see, et me ei oska üldse hinnata seda, kui vedanud meil sellega on, et oleme sündinud Eestis. Eesti on suurepärane koht, aga need, kes pole naaberkülast kaugemal käinud, ei näe seda. Mis võimalus mul oleks enda eluga olnud midagi peale hakata kui oleksin sündinud Eesküla asemel külas X siin? Null võimalused. Oleksin 12 aastaselt või nooremalt olnud küla rikkamatele meestele või preestritele kupeldatud, 14 esimese lapse sünnitanud ja järgmised 24 aastat keskmiselt üle aasta sünnitanud, pooled oma lapsed matnud, sünnitamiste vahel kaevanud maad ja pesnud pesu. Punkt. Mul on lihtsalt nii tohutult vedanud. Paljud, kes aga suure hurraaga siia tulevad ei saa selle kõigega hakkama. Olles näinud teisi teadlasi uurimisjaamas, siis mulle tundub, et kõige raskem on ilmselt õhtul oma mõtetega üksi jäämine. Tavaelus on meil nii palju igasugu "meelelahutust," et kui me ei taha, siis ei pea me kunagi tähelepanu pöörama mõtetele, mis me peas on. Siin aga oled suuresti pimeduse saabudes üksi, perest eemal, meelelahutusest eemal. Kibales oli ka praegu üks Kolumbia tüdruk, kes tuli ühel õhtul lihtsalt jooksuga mu juurde. Ja juba kui ta tuli, sain aru, et tal on SEE pilk.  Küsis, mida ma teen kui üksi olen. Et ta pole varem metsas üski olnud ja tal on tunne, et ta hakkab hulluks minema. Et miks ta on sellises kohas. Sellised inimesed hakkavad tavaliselt meelelahutust siis otsima, et ei peaks enda ja enda mõtetega üksi olema. Lähevad iga päev linna, otsivad kohalikke sõpru..ühesõnaga otsivad probleeme endale. Nii ka tema. Ma olen piisavalt palju üksi olnud ja saan enda ja enda mõtetega hästi läbi. Enamasti teen ma nii kui nii pidevalt tööd siin ja kui tööd parasjagu ei tee, siis on väsimus nii suur, et magan. Ja vahelduse mõttes on mul enamasti ikka mingi sari või raamat ka kaasas. Õigemini on mul kastis Freerki raamat: The Tenant of Wildfell Hall, aga selle aja inglise keel võtab mul kiiresti lugemise isu ära. Mõte, millega ma sel korral siin tegelesin oli leppimine sellega, et Vollit ei ole. Volli oli aastaid mu kõige truum kaaslane, kas suutis ka nõmedad päevad heaks nurruda, kes ootas mind igal õhtul akna peal koju ja oli soe karvamüts külmas korteris. Ja kui palju kuid pidi ta mind üksi Tartus ootama kõigil neil kordadel kui ma Ugandas olin. Ja olgugi, et Vollit pole juba üle aasta, ei ole ma sellega ikka suutnud leppida. Kummaline, kui oluline võib üks loom olla. Aga see mõte teeb lihtsalt kurvaks ega tekita hulle mõtteid. Loo moraal oli aga selles, et selline elu ei sobi kohe kindlasti kõigile. Olen piisavalt palju juba neid näiteid kõrvalt näinud. Eelmise aasta mais ütles Heikki mulle lennujaamas, et kõigist nendest inimestest, kes temaga on aastakümnete jooksul Aafrikasse tulnud, olen ma ainus, kelle pärast ta muret ei tunne. Et ta teab, et ma saan siin hakkama. Olles seda öelnud, oli ta muidugi kõps sel korral ka igaks juhuks kohal, et ikka kontrollida, et kas me saame siin omapäi hakkama. Ära minnes ütles, et ta süda on nüüd rahul. Ta teab nüüd, et saame hakkama ja jätkame tema sisse tallatud rada. Kui väga mul on vedanud. Enda kaitsmise lõpukõnes ütlesin: Kasvades üles väikeses talus ja vaadates ETVst loodusfilme troopilistest vihmametsadest, ei oleks ma kunagi osanud arvata, et mul tekib võimalus nendesse kohtadesse ise minna. Et mul tekib võimalus töötada sellistes paikades. Et mul tekib võimalus luua uusi teadmisi nende metsade kohta. Ma ei saa öelda, et mu lapsepõlve-unistused on täitunud, sest ma ei osanud kunagi unistada nii suurelt. Elu on olnud minuga lahke. Inimesed mu ümber on olnud minuga lahked. Ja ma olen tänulik selle kõige eest.

Ja ma olen tänulik, et te mind alati koju ootate. Juba olen teel.

27.12.19

Aaah...Elevant just aevastas labori akna taga. See oli päris mahlane turts. Kui see lont juba tatti täis läheb ja turtusuma ajab. Nüüd on, mille üle muiata jälle tükiks ajaks. Tore oli, et aevastas, sest muidu oleks nii mööda hiilinud, et poleks kuulnudki. Nüüd sain veidi veel sõpsimas käia temaga. Imelised loomad.

Jõulud möödusid siin suure diskensi tähe all. 24ndal tõmbas keegi külas kõlarid ja tümmi üürgama ja ja nii kestis see kuni 26nda õhtuni. Olin tümmi allikast umbes 3 km kaugusel, aga ikka oli selline tunne, et voodi rapub kohe laiali. (Silent night, holy night.. phhh). Tohutult häiriv. Tümm pandi kinni ainult 7-13, sest siis oli kirikute aeg. See osa külast, kes kirikus ei olnud, oli purjus. 25ndal olin Edithi juures ja veetsin aega tema ja ta lastega. 26ndal olin Francise juures jamssi söömas. Pakiti veel pool põldu mulle kaasa ka. Vaatasime lastega filmi vihmametsadest, milles üks lõik on filmitud ka siin Kibales. Hoolimata sellest, et nad elavad mõned kilomeetrid metsast, ei ole nad kunagi metsas käinud ega näinud ei elevante ega Šimpanseid. Mets on nende jaoks üks hirmus koht.

Aga üldiselt on nii, et prussakad peavad mu seljakotist välja nüüd kolima ja uut kodu endale otsima hakkama, sest pakin juba ametlikult asju.

23.12.19

Täna on esimene õhtu kogu siin oldud aja jooksul, kus tulin juba kell 20 laborist ära ja kõik asjad on joone peal ja mitte miski ei tiksu kuklas, et pagan, seda oleks veel pidanud tegema ja toda oleks pidanud jõudma. Loo moraal on, et tegelikult on 1,5 kuud liiga lühike aeg välitööde tegemiseks siin, isegi kui see kahe peale kaheks kuuks venitada. Mul on ikka veel hunnik röövikuid ja nukke laboris, mis kohe kindlasti pühapäevaks valmikuteks veel ei saa.  Kõik lisaplaanid, mis mul siin oleku ajaks olid välja mõeldud, need jäid niigi tegemata.

Laupäeval käisin Molley juures. Traditsioon näeb ette, et kui pruut enda kodukülast tagasi jõuab, siis tuleb korraldada väike sööming kõigile neile pereliikmetele, kes mingil põhjusel kaasas ei saanud käia. Mina küll käisin kaasas, aga kutsuti ka lisasöömingule. Võtsin kutse rõõmuga vastu, sest polnud veel jõudnud kordagi külla kõndida ning tahtsin ka Molley kodu näha. Ürituse algus oli küll 19.30, ehk peale päikeseloojangut. Mu üldine reegel on, et pimedas kusagil ringi ei kooserda. Aga kuna läksin koos Akiikiga, siis tegin erandi. Nagu keskmised kodud siin ikka, on ka Molley kodu u 20 m2 suurune savist plekkkatusega väike majake. See, mitu inimest seal elab, jäi mulle selgusetuks. Küll aga oli elutoas telekas. Kuna minu saabumise hetkeks ei olnud söök veel valmis, siis suunati mind telekat vaatama. Istusin väikeses mudast majakeses koos 4 teise külatädiga ja vaatasin a la kohalikku Õnne 13: tegevust oli sama vähe aga kisa oli rohkem. Kõik tädid vaatasid põlevate silmadega, noogutasid kaasa, raputasid pead ja eriti pingelistel hetkedel vehkisid suisa kätega. Ma ei saanud muidugi miskit aru. Aga istusin ja muigasin kogu selle aja omaette, sest olukord, milles viibisin tundus taaskord täiesti ebareaalne. Nii vahva on olla aktsepteeritud ja igapäevasesse ellu kaasatud. Ja eks Molleyl ole ka tore teistele oma valget inimest näidata. Õhtusöök oli tore. Sõin suitsuliha-seene kastet ja nautisin enda ümber toimuvat. Siinsed inimesed on vaatamata sellele vähesele, mis neil on, lustlikud ja lõbusad. Pidevalt käib üksteise kallal aasimine, tehakse nalja ja lauldakse. Üldiselt on kõik minuga sõbralikud. See, et mind pidevalt katsuda tahetakse on tüütu, aga samas üsna väike hind selle eest, et saada osa nende inimeste eludest ja kodudest. Kui mõelda, siis on negatiivseid kogemusi mul nende aastate (Vau, ma saan öelda aastad Ugandas) jooksul üsna vähe. Kord on minu pihta turul sülitatud, kord on kaup müümata jäetud ning inimene, kes mind järjepidevalt põlgab on Isaiahi naine. Samuti ei vastanud laupäeval mu teretusele ka ühe teise assistendi naine. Siiski, kui võtta nüüd üks mustanahaline ja viia ta armsasse Eestisse, siis on need solvangud ja suhtumine ilmselt oluliselt räigem kui see, mille osaks mina siin olen saanud. Siinsed inimesed on kohe kindlasti palju avatumad ja sõbralikumad valgete osas kui meie mustanahaliste osas. Olles ise see „valet nahatooni“ ja kogedes enamasti head, kuid natuke ka halba, paneb asju hoopis teise nurga alt nägema. Olen vist juba ka varasemalt seda kirjutanud, kuid kordan üle, et ükskõik, mis tooni nahk, sisuliselt oleme me samad: tahame, et meil oleks kodu ja et meie lähedastega oleks kõik hästi. See, et me üksteise keskkondadesse hästi ei sobi ja seal edukalt hakkama ei saa, on hoopis teine teema. Igatahes, oli taaskord tore õhtu.

Enda kohalikku kodukesse tagasi jõudes avastasin enda maja ümbert army-antid (kurjad sipelgad). Õnneks olid kõik ümber maja ning ei olnud vihjeid sellele, et nad plaaniksid ka majja tulla. Lootsin parimat ning läksin magama. Panin endale igaks juhuks südaööks ka äratuse, et olukorda kontrollida. Kontrolläratusele reageerides ning unise silmaga magamistoa põrandat vaadates tundus olukord olema rahulik. Olin juba unne tagasi suigatamas, kuid ajasin end ikka jalule ja mõtlesin teha kontroll-tiiru ka ümber maja. Kui magamistoa ukse lahti tegin sain aga mõnusa üllatuse osaliseks. Kogu esik oli maast laeni sipelgatega kaetud. Sõna otseses mõttes maast laeni, sest laes potsatas neid hordide kaupa alla. Esimene reaktsioon oli, et ruttu riidesse, kummikud jalga, voodipesu kaenlasse ja minema. Siis aga tekkis küsimus, et kuhu minema. Olin kogu laagri peale ainus inimene, mujale majadesse mul juurdepääsu ei ole ning ainsaks valikuks jäi labor. Laboris on küll sääsevõrgust telgid, kuid öö oleks tulnud veeta betoonpõranda peal. Trampisin siin natuke aega jalalt-jalale (seisa ei saa, sest muidu sipelgad ründavad) ning kaalusin enda valikuid. Öö põrandal oli sama vähe ahvatlev kui need sipelgad siin. Otsustasin jääda ja võidelda. Esimese asjana tuli rajada kaitseliin köögi ja magamistoa vahele, sest kui esimesed 100 tuppa otsustavad tulla, siis järgnevad ka ülejäänud tuhanded. Loomulikult polnud mul mingeid vahendeid. Otsisin enda kastist (kas ma juba kirjutasin enda kastist? Et Isaiah oli kõik need aastad mu kasti alles hoidnud lootuses, et ma tulen veel tagasi. Krt, silma võttis märjaks kui Isaiah mu kastikese koos mu pakitud asjadega mulle laborisse ühel esimestest õhtutest tõi. Nagu kulda täis aarete laegas. Täiesti imeline.) välja Freerki habemeajamisvahu aastast u 2006, cutasepti põhja aastast 2013 ning koitõrjetabletid aastast x. Vahu pudelis polnud enam mingit survet ning sain sellest välja ainult haledad törtsud, kui juba see oli abiks, sest vahu sisse neile ukerdama ei meeldi minna. Valasin törtsude vahele maha cutasepti ning panin sinna sisse tabletid, mille jalaga puruks astusin lootuses, et sealt veel mingigi naftaleeni aur kätte saada. See kompott oli piisav, et nad otsest pealetungi minu toale ei soovinud alustada. Peksin jalga välisukse sipelgatest vabaks ning läksin õue olukorda uurima. Väline olukord andis lootust: peale oli vähe tulijaid ning enamus oli juba metsa poole suuna võtnud. Otsustasin niikaua oodata, kuni laest kõik tüübid alla on potsatanud ning siis rünnakule asuda. Mõte nende kraevahele ja juustesse kukkumisest ei olnud taaskord väga ahvatlev. Käskisin gekol seina peal püsida ja mitte sipelgate kätte jääda. Isegi seinale põgenenud prussakad said armu (hämmastav kui palju prussakaid mu toas elab!) Umbes poole tunni pärast oli sipelgavihm lõppenud ja asusin tegudele. Suurem mass oli kogunenud rösteri ümber ja sisse saiapuruga maiustama. Ega ma kade ei olnud, lasin saia kuumaks ka neile. Kärssavate sipelgate hais oli esimeseks sõnumiks, et on aeg lahkuda. Võitlesin endale tee ka kuumaveekeetjani ning panin kannu tulele. Valasin keeva veega üle laua, kõik nende rajad põrandal ning samuti tugitooli, millesse nad end mikski sättimas olid. Keev vesi andis neile üsna selge vihje, et nad pole siin oodatud ning nagu üks mees, võtsid nad suuna ukse poole. Kes liiga aeglaselt liikus, sai veel törtsu sooja lisaks. Peale ühte tundi ja kolme kannutäit lugesin selle lahingu lõppenuks ning kuulutasin ennast võitjaks. Põrandal oli veel täis liipavaid lahkuvaid sipelgaid, kuid sissetungijad olid edukalt välja pekstud. Pugesin võidukalt voodisse tagasi. Panin veel kontrolläratuse kella 3ks, et veenduda, et vasturünnakut mulle ei planeerita. Kell 3 oli selge, et ka sõda on lõppenud ning võitjad võivad rahulikult öö enda voodis veeta. Tuleb küll tunnistada, et uni oli rahutu, sest pidevalt oli tunne, et miski kõnnib mu peal. Huvitav, millest küll selline tunne.

Aga jah, täna oli tegus päev ja sain lõpuks enda asjadega joonele. Üldiselt on siin väga vaikne, sest kõik on juba jõulude lainel. Laagris on kokku 3 välismaalast ning üks kohalik üliõpilane. Pole jõudnud veel kellegagi sõprust luua. 2012 oli tore aasta laagrirahva poolest. Väga mõnus kamp oli koos: Nicola, David, Andrew, Vincent, James. Õhtuti jõime koos teed ja mulisesime niisama. Sel korral pole aega mulisemiseks olnud ja laager on üsna nukralt pooltühi.

Siin on jõulud 25ndal. Edith kutsus mind enda juurde. Harriet ja Francis kutsusid ka mind kirikutesse, aga põiklen nende kutsete eest nii viisakalt kui oskan. Edithi kutsega õnneks kirikut ei kaasne. Isaiah väitis, et nad plaanisid mind ka külla kutsuda, aga kahtlen sügavalt, et see ta naise idee oli. Siis saaksin vist küll rotimürki õhtusöögiks. 26ndal lähen Francise juurde lõunat sööma. Francis lubas jamssi valmistada. Ütles mulle kavalalt, et ta mäletab küll, et mulle jamss maitseb ja nad valmistavad selleks puhuks siis spetsiaalselt jamssi. See on jällegi nii tore, et keegi midagi sellist mäletab. Ja kui aus olla, siis ka jamssi pole ma veel jõudnud sel korral süüa, nii et lähen rõõmuga. Ja ehk ei kasutata jamssi ära vaid minu kirikusse meelitamiseks. Ütlesin Francisele, et ta ju ikka mäletab, et ma ei ole kristlane, ütles, et mäletab ikka, aga kirikusse võiksin ikkagi minna. Aastal 2013 käisin, sellest piisab veel mõneks ajaks.

 Taaskohtumine enda kastikesega.

 Jõul.

Kõige kaunim jõulupuu. Ehtekeste paika sättimine võttis aega ja vaeva, aga sai kaunis :)

20.12.19

Naabrid tülitsevad jälle. Sel korral pole naabritega üldse vedanud, sest pidevalt on õhtuti mingid tulid ja kisa üle õue. Ühel õhtul kannatasin ja kannatasin seda kisa. Kui kisa oli umbes 20 minutit järjest kõrvu lukustanud, ajasin end toast välja ja läksin asja uurima. Ei ole võimalik sellise kisaga lihtsalt magama jääda. Läksin naabrite juurde, ja küsisin: Mis toimps? Miks on vaja keset ööd nii kõvasti tülitseda? Selle peale pöördusid neli põlevat silma minu poole ja sain ka näotäie roppu sõimu. Siis läks kumbki naabritest oma oksale ja hüples ööpimedusse minema. Ma ei tea, kuidas saavad väikesed orvatest veidi matsakamad bushbaby’d nii palju lärmi teha. Ise sellised nunnupallid ja selline ropp sõim.

Eile oli tore päev. Käisin kokk Molley introduction ceremony’l, mis on siis sisuliselt pruudiluna maksmine vanematele ja kohalike mõistes traditsiooniline pulm, mis eelneb kiriklikule pulmale. Üritus toimus u 180 km kaugusel Molley kodukülas. Isaiah hankis meile auto ning meiega koos sõitis autos veel peigmees, peigmehe isa, peigmehe õde ja kohalik vaimulik ning kogu pruudiluna kaup. Niigi madal Toyota sai endale eriti sportliku välimuse. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik lamavaid politseinike nii ületada, et põhi nende vastu ei käiks. Iga jumala kord. Ja neid lamavaid politseinikke on siin ikka omajagu 5 tunni sõidu jooksul. Peale meie oli veel ka teine autotäis rahvast. Teises autos oli 9 inimest ja 1970-ndatel sünni poolest olnud Toyota landcruiser ägises koorma all ja viskas iga tõusu peal mõnusat musta suitsu tagant otsast välja. Tundsin juba enne üritust muret selle üle, et mul ei ole sobilikke riideid. Edith (mu endine assistent ja julgeks isegi öelda, et sõbranna) arvas, et peaksin minema endale linnast kleidi ostma. Kuna aga mul selleks aega ei olnud, siis otsisin enda kotist välja kõige pidulikumad riided, mis mul siin kaasas on. Pidulikkusest oli muidugi asi kaugel, sest kirjud sitsipüksid, must t-särk ja sandaalid ei küündi kuidagi pulmaväärilisteks riieteks. Kohtusin Isaiahi ja teistega hommikul 7 seitse ja tundsin kergendust, et oli veel ka teisi t-särkide ja „tavariietega“. Nagu juba mainitud, siis kogu tee (5 tundi) kulges autopõhja kraapides. Kui olime peaaegu kohal, siis pargiti autod ühe mango puu alla ning korraga kargasid kõik inimesed autodest välja, koorisid enda peaaegu paljaks ning mustadest kilekottidest ilmusid kõigile korraga selga ülikonnad, jalga mustad kingad ja selga triiksärgid. See hetk oli nii mitut pidi koomiline ja sürreaalne. Esiteks avastasin ma end korraga keset karja poolpaljaid musti mehi. Teiseks, ei oleks ma kunagi osanud arvata, et nendest mustadest kilepampudest tulevad välja nii valged triiksärgid, uhked vestid, pintsakud, kikilipsud, traditsioonilised särgid jne. Ja kolmandaks nägin ma ikka eriti hale enda sitsipükste ja särgiga välja. Isaiah üritas mind viisakalt lohutada, et ma näen ka smart välja, aga tühjagi…metsast välja karganud valge narts olin.

Üritus näeb välja nii, et pruut on juba vanematekoju ette ära sõitnud ning siis tuleb peigmees pruudi vanemate juurde enda saatjaskonnaga pruudi hinna üle kauplema. Kohale saabudes praeti meid kõige pealt u 30 min päikese käes- selline oodata laskmine käib asja juurde. Kõik sulasid enda ülikondandes ja mina võtsin punaseid varjundeid. Kõik tegevus on selline mänguline, aga tõsine osa on see, et varasemalt on juba kokku lepitud, mis on need summad ja asjad, mis peigmehel pruudi eest tasuda vanematele tuleb. Mooses pidi Molley eest maksma u 750 eurot, 2 kasti limonaadi, 25 kilo suhkrut, kasti seepi, kasti soola, 25 kilo riisi ja lisaks veel muid kingitusi. Arvestades, et hea kuupalk jääb siin u 120 euro kanti, siis on tegemist tohutult suurte summadega. Kogu külal tuleb veel ka kõht täis sööta head ja paremat. Ilma vanemate ning mõlema piirkonna vaimulike loata ei saa siin abielluda. Või noh, mis abielluda, enne seda tseremooniat ei ole isegi suhe ametlik. Suhe on ametlik siis kui see üritus on läbi viidud ja vanemad on enda asjad tütre eest saanud. Kuni selle ürituseni kuulub tütar vanematele ja samuti ka kõik tütre lapsed. Kui tütrega peaks miskit enne seda üritust juhtuma, siis kohalike tavade järgi ei kuulu lapsed mitte laste isale vaid naise vanematele. Kui isa tahab lapsed endale saada, siis peab ta ikka surnud naise vanematelt lunastama ning lisaks ka laste eest maksma. Üritus oli tore, mulle tõlgiti pidevalt ja kohalik vaimulik oli ka väga sõbralik minuga ja Molley ja Mooses paistsid väga õnnelikud. Pärast 13 ühist aastat ja 3 ühist last on suhe nüüd ametlik, sest kaks vaimulikku on selle heaks kiitnud ja Jessukest tänanud ja vanemad on tütre eest papi saanud. Vaba maailma vaba naisena on minu jaoks kuidagi hapu maik sellel üritusel man. Naised ei kuulu siin kunagi iseendale, kõigepealt oled sa vanemate oma ja siis oled mehe oma. Meestele on see nagu selline uhkustamise asi, et näe, jaksasin endale kalli naise osta. Preestrile tuli suure üllatusena, et meie maal sellist lunaüritust ei ole. Ütles mulle isegi piibli peatüki, kus see tseremoonia on kirjeldatud ja palus mind ikka, et ka enda maal aitaksin sellised auväärt kombeid juurutada ja elus hoida. Ei hakanud talle mainima, et psst…muuseas…ma ei usu jumalat ja piibel on minu jaoks lihtsalt üks juturaamat. Mul on väga hea meel, et mind kutsuti üritusele, sest Molley on väga tore ja tegu oli väikese üritusega, kus oli u 30 inimest ainult (kohalik usuringkond tahab saada mingit maksu, kui üritused suuremad on ja Molley ja Moosesel seda raha ei olnud). Mõnus oli ennast tuulutada ja veidi ringi sõita. Ja kuigi peale tseremooniat tuli mul ära kannatada kohustuslik teeme-valge-inimesega-kõik-pilti programm, siis ülejäänud aja ma ennast eriti valgena ei tundnud. Molley kallistas mind kõvasti kui mind nägi. Kõik olid minuga toredad. Istusin koos teistega väikeses savionnis ja sõin kohalikku toitu. Ja olgugi, et suurem osa jutust läks minust mööda, siis tundsin, et olen osa kogukonnast. Hea tunne (ja peaaegu mitte väike valge narts tunne). Täna käis veel peigmehe isa mind uuesti patsutamas (inglise keelt ta ei räägi, aga hoidsime veidi aega käest kinni ja vahetasime sügavmõttelisi pilke ja noogutasime). Minu Uganda erineb ikka tohutult kõigi nende teiste valgete turistide Ugandast.

Täna teritasin enda paavianide peksmise kaigast. Vist ei ole kirjutanud, et kui siia jõudsin, siis valmistas mulle suurt rõõmu see, kui leidsin laborist enda paavianide peksmise kaika eest. Ilusti alles ja minu ootel. Teritada tuli aga seda täna selle pärast, et paavianid olid täna täiesti võimatud ja olin valmis selle järgmisele kaagile taguotsa torkama. Nimelt murdsid nad täna ühisköögi sahvrisse sisse. Olin mina laboris, kui kuulen Akiiki (teine kohalik kokk) kisa köögist. Alguses ei teinud välja, aga kui kisa ikka jätkus, siis haarasin kaika ja läksid asja uurima. Köök koos Akiikiga oli sisse piiratud, tähtsad bossid istusid ukse ees, väikesed ninad oli akna kaudu end sahvrisse murdnud ja tassisid teistele maguskartuleid välja. Isapaavian on niigi suht jultunud olevus, aga kui tal sülg veel ka maguskartulite järgi jookseb, siis on täiesti võimatu. Suure raisad näitasid mulle lihtsalt hambaid. Jõudsin ikka kaikaga vehkides köögini ja kui sahvri ukse avasin, siis oli üks pätt veel sahvris ja toppis enda põskedesse mis vähegi mahtus. Akiiki ainult kisas ukse vahelt, et Shiella, sulge uks, ära mine sinna. Pätt sai aru küll, mis teda ees ootab kui kaigast nägi ja pani akna kaudu minema. Kogu selle kisa peale jõudsid lõpuks ka esimesed meesterahvad kohale ja asjad karja laiali. Ütlesin meestele, et aken tuleb kohe kinni lüüa millegagi, sest paavianid on varsti tagasi. Mehed muigasid ainult, et ei nad ole, sai ju kari minema aetud. Noo, mis te arvate, kellel oli õigus? Kõik läksid lõunale (mina ka) ja kui 25 min hiljem kööki mustasid nõusid viima läksin olid kaagid juba seal ees. Olin rumala peale lõunale minnes enda kaika laborisse jätnud ja nüüd polnud muuga vehkida kui puuhaluga, mille kolde kõrvalt haarasin. Kisa peale tulid aga ka mehed ja ajasid kaagid uuesti minema. Tunnistasid, et peab vist jah akna kinni millegagi lööma. Annetasin neile selle targa otsuse eest 6 naela ja läksin teritasin enda kaika mõnusalt teravaks, et saaks selle järgmise aknast välja rippuva kaagi taguotsa torgata. U tund peale kaika teritamist olidki kaagid kohal jälle (aken oli selleks ajaks küll kinni juba löödud) ja tormasin juba tigedalt kaikaga labori uksest välja, kui ukse ees vaatasid mulle u 1 m kauguselt vastu kaks väikest silma ja üks poolpaljas u nädala-kahe vanune väike kaak koos emaga. Panin siis kaika käest ja istusin uksepakule ning tsillisin koos väikese kaagi ja ta emaga. Kaak oli täiesti valmis juba tulema mind näppima, kuid ema haaras kaagi kaenlasse ja läks minema. Osav pettemanööver mu tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

Verandal õhtuteed juues viimaste päikesekiirte valguses sain enda ümber jälgida korraga 4 erinevat liiki primaati toimetamas (pluss see viies, kes parasjagu teed jõi). Vaatasin, kuidas red-tail’id, puna-koolobused ja must-valged koolobused puude latvadest hüppasid, lehti matsutasid või lihtsalt viimase päikese käes oksal lesisid ja siis trügis küll pähe mõte, et kelle kuradi idee see oli puu otsast alla ronida ja kahel jalal käima hakata. Mida me oleme saavutanud enda suure ajuga? Mis tark inimene? Loll inimene! Täiesti loll, sest ikka pole me veel saanud aru sellest, et see planeet ei kuulu meile ja ei ole ainult meie suva järgi kasutamiseks.

 Molley*Sille*Mooses

Kaitsevalmis

 Nii juhtub kui liiga palju investeerida sugurakkudesse ja liiga vähe ajurakkudesse. Hoiatuseks kõigile.

17.12.19

Päeva tragöödia: Kui alustasid hommikul kell 9 enda sokikeste pesuga. Ikka üks vesi. Teine vesi. Kolmas vesi. Sätid neid ilusti nöörile ritta. Käid iga tunnikese tagant neid sättimas ja ümber pööramas. Tormad läbi vihma neid nööri pealt kokku korjama. Lappad siis õhtul enda sokikesi uuesti ritta. Avastad: ÜKS ON PUUDU! Kuidas on alati üks puudu?  Lähed siis hirmu tundes enda sokikest otsima..ja leiad ta porilombist mudasena. Eiiiiiiii!!!

Ja õhtul kell 9 saab sokke triikida meelelahutuseks.

15.12.19

Ja nii jäi neid üks. Teised lahkusid täna hommikul Kibalest ja on nüüdseks juba edukalt Entebesse jõudnud. Endalegi üllatuseks oli kuidagi nukker maha jääda. Olen ju küll siin üksi olnud, aga ikka kiskus meel mõruks. Mu plaan oli, et nii kui teised hommikul kell 7 ära sõidavad, ronin tagasi voodisse ja põõnutan lõunani. Kui aga teised läinud oli, oli ka uni läinud. Tolmutasin 1,5 h mööda maja, sättisin kõik asjad ümber enda käe-jala järgi, avasin aknaluugid ja sättisin enda asjad meelepäraseks. Heikki ja Anu eelistavad mõlemad, et akende luugid on kogu majas kinni- seda nii sooja kui ka turvalisuse huvides. (Jah, sooja. Siin on väga külmad ööd olnud. Mingi erakordselt külm ja vihmane detsember on. Ööd on nii külmad olnud, et pole isegi olnud mõtet valguspüügilambikest põlema sättida. Tundub, et isegi bushbaby'd teevad sellistel öödel külmauinakut). Mina aga ei kannata kaetud aknaid ja pimedat. Peale suurt tolmutamist ronisin teki alla tagasi ja üritasin enda esimest vaba pühapäeva hommikut nautida. Natuke tukkusin, aga nii kuradi külm oli lahtiste akendega, et lõdisesin 2 tundi ja andsin alla. Tegin endale tassi sooja teed ja istusin uhkes üksinduses terassil. Kogu uurimisjaam oli täna tühi. Meel oli ikka sama mõru kui see plastiku maitse, mis kruusist teele külge jäi. Siis aga potsatas värske gekokaka laest otse mu teetassi kõrvale. Just nagu väike sõnum taevast meenutamaks, et vihmametsas ei ole keegi kunagi üksi ja ei tasu mossitada. Naersin veidi ja kobisin laborisse.

Kuigi enam hullunult tormama ei pea, siis tegevust on ikka veel piisavalt. See oli tegelikult väga hea, et Anuga enda siin olemise aja ära jaotasime. Labor on veel elukaid täis ja järgmiseks perioodiks on vaja ka ettevalmistusi juba praegu teha. Samuti ei tea me veel, kas saame enda load õigeks ajaks kätte või ei. Pigem tundub, et ei. Esiteks ei olnud kohalikult ametnikul aega meid vastu võtta ja proovide ette näitamine lükkus rohkem kui nädala võrra edasi. Positiivne on see, et proovide ette näitamine läks ladusalt ja sõbralikult ning ametnik puude kahjurite vastu erilist huvi ei tundnud. Ma olin igaks juhuks sel ajal sokke triikimas, et ametnik välja ei mõtleks, millal ta varem mind näinud on. Homme läheb Geoffrey pealinnas loa asju ajama, aga siin on juba ametlikult jõulud ning enamus inimesi enam tööd ei tee. Täiesti masendav kui aeglaselt siin riigis asjad kulgevad.

Tundub, et nii külm on, et isegi mangofly'd ei lenda ringi, sest Anul ja Heikkil õnnestus vaglavabalt siinne periood mööda saata. Heikki küll üks õhtu mõtiskles valjult selle üle, et kui kohutav oleks hommikul ärgata ja avastada, et munandid kubisevad vakladest, aga kaugemale me selle mõttelennuga ei läinud. Mina panustan endiselt triikimisele. 

Kui mu meilile ei tuleks iga päev mingeid a la..10 päeva jõuludeni pakkumisi, siis ei usuks, et käes on detsember ja teie seal jõuludeks valmistute. Üks päev kuulsin ühisköögist mingit jessuke-jessuke jõululaulu ja Fort Portalis olid plastikust kuused müügil, aga sama hästi võiks minu jaoks praegu ka juuli olla. Ei ole suurt jõulutunnet peal. Ehk ei tule ka. Paar verivorsti sööks küll ubadele-hernestele-läätsedele-kapsale vahelduseks. 2 korda päevas eelpool loetletust toitudes on üsna halb mõte suletud akendega magada. Kliima soojeneb..päriselt ka..ma panustan sellesse agaralt. Kohutav.

Fotodega on sel korral kehvad lood. Pole olnud aega eriti pildisatada midagi peale kohustuslike röövikute ning tegelikult ei ole mul enda fotokat ka kaasas, kuna see lihtsalt ei mahtunud enam pagasisse ära. Pagas sai lõpuks 100 g täpsusega pakitud. Üldiselt peab Tarmo hakkama mulle uut fotokat välja valima, sest vana jätab juba mustasid laikusid fotodele :)

See vaherahu postitus paavianitega, kus oli ka väike paavian. Seda väikest paaviani enam ei ole. Eile hommikul istus emapaavian nukralt enda surnud pärdikuga ning üritas teda küll ühte pidi sättida ja teist pidi sättida ning kasis nii hellalt kui üks ema ikka enda last kasiks. Lõpuks võttis pärdiku hammaste vahele ning läks temaga minema, pärdik mööda maad lohisemas. Kindasti ta tundis midagi. Kindlasti sai ta aru. Ja kuidagi ei suutnud ta loobuda. Istusin temast u 2 m kaugusel ja ei tahtnud isegi pildistada seda hetke. Ei teagi, mis juhtus. Oli teine tubli väike pärdik ja oleks kindlasti tubliks nuhtluseks kõigile kasvanud.

Loodan, et Meeri ja Anti kaitsmised lähevad järgisel nädalal ladusalt. See teeb ka meele mõrudaks, et sellest kahest olulisest sündmusest ilma jään. Oleksin väga tahtnud kohal olla. Aga hoian teile siin kõiki pöidlaid ja varbaid ning soovin muhedat kaitsmist!

Ükspäev käis aga hoopis teistsuguste pärdikute kari mul labori akna taga külas.

09.12.19

Uhuhhh. Tänasega sai ametlikult hullumeelne proovide kogumise/sortimise/pildistamise periood läbi.  Päris intensiivsed nädalad on selja taga. Nii nagu ma 20. novembri õhtul siia saabusin ja tormamama hakkasin on ühe tinnaga kuni tänaseni läinud. Hea meel, et hing veel sees. Magada tahaks. Tahaks magada lõunani, mitte 7ni nagu meil praegune vabama perioodi graafik välja näeb. Noh, parem ikka kui kell 6 ärkamine. Teised on hommikuinimesed ja lähevad u 21st magama, noh, mina ei ole hommikuinimene.

Eile käisime drooniga uurimisalasid pildistamas. Esimesel katsel sai droonist tubli võsalõikur. Õnneks jäi droon terveks ja teised katsed läksid juba oluliselt edukamalt. Iga kord on ainult hirm, et kas droon tuleb tagasi ja kas ta edukalt ka puude vahel tagasi maapinnale saame. Kolmas hirm on mul drooni enda ees, sest nähes kui tubli võsalõikur ta oli, siis tunnen iga kord kerget ebamugavust üritades teda u 2 m kauguselt maandumislinale püüda. Kahtlustan, et ta on ka päris tubli giljotiin. 

Pärast päeva lõppu käisime väikesel sõidul ning vaatasime seda osa pargist, kus mets läheb üle savanniks. Äkvel püsimine oli ainult suureks pingutuseks nii mulle kui Anule. Õnneks meie autol, mis oli u 1970ndatel sünni poolest Toyota, ei ole peatugesid ning autos magada võimalik ei ole. Uganda teed muidugi ka tukkumist ei soosi. Olime nagu 2 kaltsunukku tagaistmel lötsis ja tuikusime vastavalt teeaukude poolt antud suunale.

Oleme suutnud ka Heikki juba mitmendat päeva järjest laborisse hommikust õhtuni tööle panna. Pole meiega üldsegi lihtne. Väga mõnus on, et ka Heikki siin on. Välitööde pere on koos.

Teised lähevad juba pühapäeval ära. Pagan kui kiiresti aeg on läinud! See tähendab, et siis jääb ka mul veel ainult 2 nädalat paavianidega võitlemiseks ja elevantidega metsas jooksmiseks. Kummaline on see, et hirm on metsa ja pimeduse ees kadunud. Algusaastatel oli öösel kemmergusse minek täielik eneseületamine, nüüd silkan laagri ümber ööpimeduses ringi ja pole hirmu. 

Juurdepääsu mul sotisaalmeedia kanalitele endiselt ei ole. Näen, et 9 inimest on mulle kirjutanud, aga sõnumeid lugeda ei saa ja vastata ka mitte. Ehk nädalavahetusel tekib võimalus linnas käia ja sotsiaalmeedia loa eest ka ära maksta ning siis saan jälle maailmaga ühendust.

Öös on londisteid

iföön paremat videot kahjuks ei võimalda.

05.12.29

Endiselt hullumeelselt töö lainel, aga selle nädalaga lõpetame projekti esimese osa ja siis veidi rahulikum. Heikki vōttis lastelt sotsiaalmeedia ära..üäää. Internet sai otsa ja Heikki käis linnas seda täna juurde ostmas, aga.. ta ei ostnud sotsiaalmeedia juurdepääsu luba. Ja nüüd on lapsed kurvad☹️. Tegelikult ta ei teadnud lihtsalt, et sellist asja peab eraldi küsima ja selle eest maksma.
Täna mitmekordistus eestlaste arv Kibales. Mari-Liis ja Mark (töörühmakaaslased TÜs) on Ugandas puhkamas ja tulid ka Kibalet avastama. Mu külalislahkusega on kahjuks ainult väga kehvad lood praegu, sest olen laboris hommikust poole hommikuni. Ehk nad annavad andeks.

04.12.19

Eile saabus Heikki ja peksis kõik lapsed kell 22 magama. Ei ole siis mingit öösel töö tegemist. Magama! Punkt!

01.12.18

Pühapäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev.



Ja mōni röövik on kärmem kui mina.. siis läheb nii..

Samal ajal kui teised...

30.11.19

Teil on uni. Mul on uni. Ok, ärme siis täna kakle. Laupäev ikkagi.

28.11.19

Röövikute kättemaks. Mis ta siis tuleb meie õuele meid etanooli sisse toppima.

27.11.19

Igal õhtul kell 19 saabub mu lauale selline kogus röövikuid, kes tuleb nummerdada, rühmitada ja üles pildistada. Ja et tööd ikka jätkuks.. siis on paljud topsid paksult röövikuid täis. Nii see päev ja öö möödub.

26.11.2019

Sillest Ugandas on vahepeal saanud doktor Holm Ugandas. Natuke uhke tunne on ka ennast kui doktor Holmi tutvustada siin. Kui 2011 seda blogi pidama hakkasin, ei oleks ma osanud ettegi kujutada, kuhu jõuan ja et 2019 aastal algab siin täiesti uus seiklus...elu on imeline.

21.11.19

Viimases postituses lubasin, et kirjutan koju jõudes pikemalt. Aga noh, läks nagu alati. Samal päeval kui koju jõudsin selgus, et mu üürikorteri omanik on vahetunud ja pean sealt nii kiiresti kui võimalik välja kolima, sest uus üürnik ootab ukse taga ja on nõus kaks korda kõrgemat üüri maksma. Minu palk aga pangalaenu ja üürikorterit välja vedama võimeline ei ole. Kuhugi aga kolida nagu veel ka polnud, sest meie korter oli alles hunnik õnnetust. Kauplesin endale jaanipäevani aja välja. Ehk siis koju jõudes läks hullumeelseks pakkimiseks ja uues korteris remontimiseks. Uues korteris oli vaja kõigepealt nii wc kui pesunurk välja lõhkuda, palkseinad krohvist välja lõhkuda..lisaks selgus, et ahi vaja ära lammutada. Noo ja kõik tuli nagu uus ka tekitada. Ilma vetsu ja veeta väga ei koli kusagile. Lisaks jäi juunisse veel ka konverents Itaalias. Suve alguses sain kirja Anult, et ta sai rahastust, et teha uut projekti Ugandas järgmised neli aastat ja vihjas, et tal on ka üks järeldoktorantuuri koht sinna projekti sisse kirjutatud ja see koht avaneb 01.11. See, et ma sügisel enda doktoritööd kaitsma pean oli juba niigi selge, aga nüüd sai kogu elu väga selged raamid. Kui augusti esimese nädala lõpuks ei ole esimene mustand valmis, siis ei jõua juhendajad üle vaadata. Kui augusti viimaseks nädalaks ei ole töö koos, ei jõua komisjoni. Kui 21.11 ei ole töö trükitud, ei saa 21.10 kaitsta, mis oli ainus sobiv kuupäev oponendile oktoobris. Ehk siis terve ülejäänud suvi möödus doktoritöö kirjutamise tähe all sõna otseses mõttes ööd ja päevad läbi. Pluss kaotasin suve hakul ka enda laboritehniku, mis tähendas, et ka see koormus on lisaks olnud. Doktoritöö sai 21.10 kaitstud, aga seda viimast postitust ma teha ei jõudnudki. Ja kui päris aus olla, siis elan endiselt ka lihtsalt telgis keset ehitustolmust korterit ja unistan helesinisest ajast kui mul on aega, et remonti teha.

Nüüd olen jälle tagasi Ugandas. Oleksin juba pidanud novembri esimesel nädalal Ugandasse koos Anuga lendama, aga Martin kinkis mulle sünnipäevaks Rasputini balleti piletid Zürichisse 16. novembriks ja ma ei tahtnud nendest kuidagi loobuda. Lisaks oli enne siia tulekut vaja mul Soomes enda töölepingu ja muu elukorraldusega kõik korda saada, mida ei saanud enne lepingu algust teha. Tegime Anuga kokkuleppe, et lendan hiljem järgi ja jään selle arvelt siia kaheks nädalaks kauemaks ehk kuni 30.12ni igasugu lõppe likvideerima. Olime Martiniga reede, laupäev ja pühapäev Zürichis, esmaspäeval tagasi kodus ja teisipäeva hommikul lendasin Ugandasse. Kolm päeva puhkust oli hea. Martin küll polnud päris kindel, et kas seda ikka saab koosveedetud ajaks pidada, kui ma 14 tundi päevast lihtsalt meelemärkuseta magan, aga mu meelest läks arvesse küll. Ballett oli tore, aga kõvasti alla Polunini võimete, mis oli pettumiseks. Kui mingi tükk kirjutatakse spetsiaalselt üht inimest silmas pidades, siis eeldaks, et tema võimeid seal ka rakendatakse, aga noh..nii see küll polnud.

Kibalesse kohale jõudmine on alati valulik protsess, mis sel korral võttis aega 8 tundi. Kaheksa tundi 300 km läbimiseks. Lahkusin ööbimiskohast hommikul kell 7, et taksoga kiiresti bussile jõuda. Kampalas olid ummikud nagu alati, taksojuht ei teadnud kuhu sõitma peab ja buss, mis kohe-kohe väljuma pidi seisis veel jaamas terve tunni. Siis liikus 10 m ja ootas veel 20 min. Bussi tagumises otsas ei ole mõistlik istuda, kuna tagumine ots hüppab lamavatest politseinikest üle sõites nii hullult, et sellest saab valutava selja ja sisikonna. Kuna aga olin ostnud pileti ka enda u 35 kilole kottidele, mille tahtsin ilmtingimata bussi sisse vedada, leidsin ennast ikka lõpuks tagumisest reast, sest ainult seal oli veel kaks kõrvuti vaba kohta kui bussi sisenesin. Positiivne oli see, et olin enda kõrval istuva noormehe ja tema kõrval istuva rahva poolt nii bussi nurka kinni surutud, mul polnud ruumi kuhugile istmest hüpata kui buss lamavaid politseinike ületas. Lisaks oli ka ilm armuline ja terve tee möödus ilma päikeseta. Luksust elule lisas see, et omasin kontrolli akna üle ja sain seda avada kui õhk bussis juba tahkeks hakkas muutuma. Kõrval olev noormees oli sõjaväelane, kes teenib Entebbes tankiüksuses. Näitas mulle uhkelt enda mundris pilte ja suurt tanki. Mundris mehi meeldib mulle ikka vaadata. Loomulikult ei saanud ta muud moodi kui pidi minuga hunniku selfisid tegema. Mmm..njah.

Fort Portalisse tulid Isaiah ja Geoffrey mulle vastu ja peale kiiret poodlemist olingi juba Kibales. Ja siis oli hetkega kõik paigas. Oleksin nagu koju jõudnud. Täielik rahu. Kaks tundi hiljem sai mu täielik rahu täielikult rikutud, sest meiega tuli vestlema see ametnik, kes viimasel korral mind rasedatele vaksikutele abortide põhjustamises süüdistas ja igasugu jama korraldas. Tutvustas ennast ja mainis, et me oleksime nagu varem kohtunud. Vastasin, et põgusalt ja ammu. Uuris, millega tegeleme. Seletasime, et uurime taim-liblikas-parasitoid võrgustikke erineva vanusega metsas. Tüüp vaatab mulle otsa ja seletab, et mõned aastad tagasi olid neil siin ka putukauurijad olnud, kes püüdsid sadu ja sadu putukaid metsast, selleks, et neid määrata. Täiesti hullumeelne, liigi saab ju määrata ühe isendi alusel ära, miks on vaja sadu putukaid püüda. Täiesti lubamatu tegevus. Istun ta vastas ja tunnen, kuidas tekib tahtmine laual oleva termosega teda peksma hakata. Naeratan malbelt. Mida muud sa teed olukorras, kui välitööde luba sõltub lollist, kes ei saa aru, et sadu ja sadu putukaid on vaja püüda selle pärast, et siin metsas on sadu ja sadu (tuhandeid küll) putukaliike, keda keegi varem pole uurinud ja määrata ei oska. Anu pöörab jutu kohe sellele, et need putukad, keda me uurime toituvad puudest ja takistavad söömisega puude kasvu, mistõttu puud metsas ei kasva nii kiiresti kui võiks. See jutt talle juba meeldib. Ütleb isegi, et kui me kahjureid hävitame, siis pole vaja isendeid lugeda ja maksame enda kogutud putukate eest kaalu järgi. Aga ta tahab kõik isiklikult üle vaadata ja kaaluda. Mingit eelnevat kokkulepet koguste osas pole võimalik teha. Ja saagu me ikka aru, kui vastutulelik ta meile on, sest muid liike ei lubaks ta üle viie isendi kunagi metsast välja viia, aga puude kahjurite puhul teeb meile erandi (soov termosega teda peksta oli selleks hetkeks veelgi suurenenud). Krdi....Täiesti masendav. Selle tüübi ametnimetus on umbes midagi sellist nagu teadusuuringute edendaja. Kuidas saab sellisel ametikohal olla inimene, kellel pole mitte vähematki arusaama teadusest ega bioloogiast. Nagu me tahaks elevante etanooli sisse toppida ja kaasa võtta. Lisaks tahtis ta meiega järgmisel päeval kohtuda ja vestelda selle üle, et miks me töötame raiutud aladel, kui on olemas mets. Täiesti mittemõistlik tegevus tema arvates. Lisaks tõi ta välja, et raitud aladel töötamine on meile ohtlik, kuna seal on….. elevandid. Mmmmm….Aga need elevandid mu maja taga siin..??? Kas ma neid olen kõik need aastad endale lihtsalt ette kujutanud ja siin neid tegelikult ei ole…Ära tulle rääkisime paavianidest ja tüüp ütleb selle peale, et paavianid võiksid olla väga väärtuslikud. Küll oleks hea, kui paaviane ainult 100 maailmas alles ja kõik elaksid siin, küll siis tuleks turiste neid siia vaatama. Otsisin jälle silmadega lähimat termost,  ja surusin maha soovi teda sellega peksma hakata.

26.11.19

Nädal on möödas ja ma pole leidnud aega enda postitusega jätkata. Põhjus on selles, et see sama ametnik ütles, et kui tahame enda proovid aasta lõpus siit kaasa võtta, siis soovib ta neid enda kätte detsembri esimesel nädalal. Olime plaaninud töödeks terve kuu ja nüüd on meil aega 2 nädalat. Mis see mulle tähendab on see, et ärkan 6 päeva nädalas hommik u 5.50. Sööme kiirelt ja seejärel jaotume laiali: kes läheb välja, kes laborisse (mina olen põhiliselt laboris) ning sellist päeva, kus ma enne ühte järgmise päeva hommikul oleksin enda tuppa tagasi jõudnud pole veel olnud. Anu ärkab tavaliselt veel varem, aga läheb veidi varem ka magama. Otsustasime Anuga ühiselt, et töötame enda võimete viimasel piiril. Ja kuna me mõlemad oleme kergelt tööhoolikud, siis need võimete piirid jäävadki sinna 18-19 tunni piiridesse. Praegu ongi halvasti, et raiskan väärtuslikku aega selle postituse peale. Täna tunnen, et olen väsinud ja võtsin õhtust paar tundi, et pesta ennast, pesta pesu, vastata meilidele ja teile kirjutada.

Pühapäeval pidime korra linnas pangas käima ja süüa hankima. Kuna oli kirikupäev, siis olid kõik naised eriti kenasti riides. Anu tundis muret meie väljanägemise üle. Ütlesin, et ma panin täna hommikul selga isegi puhta särgi ja puhtad sokid, et peaaegu kirikuriietus ju. Anu vastas selle peale, et tema ainus puhas riideese oli sel hommikul üksik sokk ja tal oli olnud dilemma, kumb jalg puhast sokki rohkem väärib. Anu on siin 2 nädalat kauem ka juba olnud. Mul on veel koduseid tagavarasid. Anu ütles, et tal pole olnud aega riideid pesta. Ja pühapäevaga sai viimnegi puhas sokk otsa. Pühapäeva õhtul Anu pesi kiirelt riideid, aga ütles, et triikida ta küll ei kavatse, sest see on praegustes tingimustes aja raiskamine. Ajasin silmad suureks ja küsisin, et kas ta ei kavatse isegi mitte aluspesu triikida, ta vastas selle peale, et rõve on küll, aga ta riskib mangoflyde saamisega. Meeldetuletuseks siis mangoflyde kohta niipalju, et need on sellised putukad, kes niisketele riietele munevad ning kui triikimata riided selga panna, siis ronivad vaglad naha alla ja hakkavad sinust toituma. OK, see on see koht kuhu mina tõmban enda jaoks piiri. Enda privaatseid kehaosasid ma kärbeste söögilavaks ohverdada ei kavatse teaduse nimel. Aga kuna triikimiseks tõesti aega ei ole, siis üritan pesu vähehaaval pesta ja toas kuivatada ning loodan, et ükski mangofly mu aluspükse toast üles ei leia. Ootan hirmuga.

Üks põhjus veel, miks meil siin täielik hullumaja on tuleneb sellest, et praegune aasta on midagi täiesti erakordset. Kuna suvine kuivaperiood jäi vahele, siis on putukate arvukus nii suureks kasvanud, et midagi uskumatut. Enam ei tegele ma ainult vaksikutega vaid ka teiste liblikatega. Aga kui varasemalt pidin minema metsa ja röövikuid otsima ja siis terve päeva peale sain u 15-20 isendit heal juhul, siis praegu suudaksin sama koguse korjata selle 100 m peale, mis jääb mul labori ja maja vahele. Aga praegu ei tegele ma ainult vaksikutega…vaid kõigi röövikutega, kes metsas ette jäävad. Uurime röövikute kooslusi erinevas vanuses taastatud metsades (Ei taastu see mets siin ikka mitte). Päevas suudame külastada kolme ala, kus kogume proove 1 tunni jooksul. Meil on seitsmes eri vanuses metsa alad, millest enamus on suvaline okkaline läbimatu tihnik. Aga ka sealt leiab uskumatuid tegelasi. Oleks ainult rohkem aega….Kavatsen endale oma assistendi palgata, kes saaks mu vaksikutega tegeleda, sest põhiprojekt võtab kogu aja ja veel lisaks. Minu töö seisneb suuresti selles, et rühmitan ja fotografeerin metsast leitud röövikuid, osad lähevad tervelt otse etanooli peale rühmitamist ja väiksem osa läheb kasvama, et saaksime ka valmikuid. Uskumatult põnev välitööde periood. Röövikutega tegelemine on mu lemmiktöö ning mul on ikka tohutult vedanud, et saan siin olla ja seda kõike teha ja näha. On hullumaja praegu, on nii tohutult hea on tagasi olla. See töö siin..see on täpselt see, mida teha tahan. Kogu see teadmatus, kaos ja hullumaja..see sobib mulle. Mu teiseks suureks tööülesandeks ongi Anule toeks olla kõiges selles. Talle on see raskem, sest talle on see esimene kord siin olla projekti eest vastutava isikuna. Kõik jamad assisentidega, lubadega, rahadega..see on talle uus ja ta pole sellega enne kokku puutunud. Mina olen juba need vitsad saanud.  Anu rääkis mulle vahepeal, et ta sai 2 päeva peale meie eelmist Uganda reisi teada, et sai rahastuse praegusele projektile ning ta tunnistas, et teda tabas täielik paanika peale seda. Heikki läheb jaanuarist pensionile ning meie tegevustes enam kaasa ei löö aktiivselt, mis tähendabki seda, et tema on nüüd vastutav teadlane. Ta ütles, et ta polnud mitu ööd magada saanud, sest ta kartis, mis saab siis, kui mina projektis osaleda ei taha ja ta peab selle kõigega üksi siin tegelema hakkama. Esimeseks novembriks oli tal inimest siia tarvis, aga mais ei olnud mul ju veel ühtegi rida enda dok.tööst paberil. Selleks hetkeks ei olnud ta minuga ka mingeid läbirääkimisi pidanud ametlikult ja mina ei teadnud ka, et ta sellist rahastust taotlenud oli. Reisil mainis, et üritab uut projekti alustada, aga lootused rahastust saada on väikesed. Keegi kaotab und ja mõtleb, et mis saab siis, kui mina ei ole nõus projektis osalema. MINA. See on nii suur tunnustus. Tunnen, et mul on ikka elus nii tohutult vedanud.

Aga nüüd magama, sest kohe-kohe on vaja jälle edasi tormata.

04.07.19

Nii kiire on. Ma ei tea, kuidas saab nii kiire pidevalt olla.
Aga..lappasin enda dok.töö jaoks fotosid Ugandast...ja juba tahaks tagasi.

20.05.19

Olen Entebbes ja valmistun koju tulema. Kirjutan hiljem pikemalt, mis vahepeal tegime. Läbi see seiklus selleks korraks. Kodu ootab.

16.05.19

Uganda on ikka imeline ja ei lakka mind üllatamast. Täiesti uskumatu, aga käisin just saunas. Saunas, kus oli lava (mahagonist), puuküttega keris, kerisekivid ja sai visata leili. Uskumatu. Kui hakkasime sauna minema (teadmata, palju seal kuuma on), siis personal hoiatas, et tuleb väga ettevaatlik olla, kuna kuumus on kõrge ja võib liiga teha. Sooja oli 40 kraadi. Muigasime mõnuga, sest väljas on päikese käes umbes sama palju sooja. Anu oli nii pettunud, et lahkus pärast paari minutit. Kerisel olid mangopuude lehed, mis lisasid mõnusat aroomi (huvitav, miks mitte eukalüpt?). Saunas me ise leili visata ei tohtinud, kuna meile öeldi mitte iga üks ei oska sauna kasutada. Saunameister käis iga 5 min tagant leili viskamas. Pärast 15 minutit tuli meister ja selgitas meile, et me oleme juba ohtlikult kaua saunas olnud. Muigasime veel. Aga me Heikkiga istusime umbes 20 minutit ja jõudsime järeldusele, et päris kena kogemus. Me autojuht oli hämmingus, et sihuke asi olemas on ja vahtis sauna nagu oleks ükssarvikut näinud. Sauna kasutada ta ei soovinud.

Vahepeal on päris palju juhtunud ja oleme päris palju ringi liikunud. Liikusime siis Hoimast Fort Portalisse. See oli siis pühapäeval. Kasutasin juhust ja käisin ka vanu sõpru vaatamas. Nägin Edithit ja Francist. Saatsin küll Edithile sõnumi, et olen tulemas ja ta vastas, et ootab mind, aga enda nime ma alla muidugi sõnumile ei pannud, kuna eeldasin, et tal on veel mu Eesti number. Ta kilkas rõõmust pikka aega ja pidi mind pooleks kallistama, sest ta ei osanud oodata, et mina tulen. Rõõm oli vastastikune. Ka Francis kallistas mind pisarad silmis ja kordas, et nii tore on mind näha. Oli tõesti neid tore näha. Istusime Edithiga 3 tundi ja vahetasime uudiseid. Edith on vahepeal ehitanud endale maja, mis on umbes sama suur kui meie oma. Ja lapsed on suureks kasvanud. Üllatav on ka see, et ta pole lapsi juurde saanud ja ütles väga mõistlikult, et laste kasvatamine on kallis kui tahad, et neil tulevik ka oleks. Lisaks on ta ise tagasi läinud keskkooli ja unistab isegi kõrgharidusest. Aga üldiselt pidid Kibales asjad halvasti olema, kuna teadlasi käib vähe ja tööd saada on väga raske. Noh, mis ma oskan öelda, tõstke veel uurimistööde hinda ja tehke lubade saamine veel keerulisemaks ja varsti pole enam ühtegi teadlast tulemas. Kõikidest minu ja Heikki assistentidest on praegu töö ainult Isaiahil, Bonneyl ja Johnil. Teised ei tööta. Edith ütles, et osade assistentide lapsed ei saa enam raha puuduse tõttu koolis käia ja olukord on nukker. Edithil endal on väike pood, mis on ta sissetulekuallikaks nüüd ja lisaks pidi ta ikka iga mõne kuu tagant veidi tööd leidma. Ta on enda raha targalt kasutanud.

Kibalesse sõitsin taksojuht Frediga, kelle pulmas ma 2013 aastal ka käisin. Fred valetas nii armasalt ja ütles, et kohe kui mu häält telefonis kuulis, siis teadis, et see olen mina. Vaevalt küll, aga olgu. Üllatav oli ka see, et ta et ta pakkus päris hästi, et ma ei ole vist umbes  5 aastat Ugandas käinud. Ilmselt arvestab enda pulmade järgi. Igastahes oli väga nostalgiline Frediga teepõldude vahel sõita, Fred raadiole kõvasti kaasa laulmas: One love is all you need. Nööris nostalgiliselt ka poole suurema summa kui oleks pidanud küsima, aga mõtlesin, et olgu pealegi, olgu tal ka hea päev. Ütlesin, et ta ostaks enda naisele midagi head selle raha eest. Fred lubas naisele õuna viia :D.

Pühapäeval lahknesime, et erinevatest kohtadest proove saada. Isaih lasi meid korralikult üle ja pole ei temast ega proovidest miskit kuulnud. Geoffrey on ka kusagil. Esmaspäeval hülgas meid Erlend. Lahkus koos naljadega tagasi Eestisse. Nüüd peame ise nalja tegema. Ei õnnestu eriti.  Fort Portalist liikusime edasi Ibandasse. Peale Ibandat liikusime Mbararasse ja lahknesime veelgi, sest aeg hakkas otsa saama. Mina, Anu ja Jaana liikusime koos autoga Kasesesse ja Heikki jäi Mbararasse proove koguma. Kõik need linnad, mida ma mainin on u 150 km üksteisest, aga ühest teise jõudmine võtab vähemalt 3-6 tundi. Mu kael peaks praeguseks juba küll olema oma 10 cm pikem, sest selgroo alumine osa saab nii palju vatti ja põrutada, et peanupp peaks aina kõrgemale tõusma. Istuda on väga valus. Pole naljakas.

Tee Kasesesse läheb läbi mägede ja Kuninganna Elizabethi Rahvuspargi. Rahvuspargis olen küll oma 3 korda käinud, aga ei olnud Mbarara kaudu sinna sõitnud. Mägine ala oli nii ilus. Tekkis tunne nagu oleks Alpides. Noo välja arvatud need banaaniistandused ja aeg-ajalt põõsast kostev: Muzunguuuuuuuu. Mäed ja järved ja vapustavad vaated savanni tasandikule. Kaseses leidsime kena vaikse hotelli, mis pimeduse saabudes muundus ühtlasi ka diskoteegiks ja öö saabudes bordelliks. Huvitav kogemus seegi. Kasesest liikusime tagasi Mbararasse ja korjasime peale Heikki. Samal päeval sõitsime veel edasi Kalisizosse, mis on u 30 km Tansaania piirist (mu vaene taguots). Oleme päris põhjast päris lõunasse jõudnud. Täna asus koduteele Jaana. Nii on meid alles jäänud 3+ autojuht. Leidsime Kalisizost hotelli, kus on puhtad toad, vaikne ümbrus, soe vesi (ajeeee!) ja saun (!). Oleme sellises hämmingus, et jääme siia veel vähemalt 1-2ks ööks, sõltuvalt sellest, kas  Geoffrey saab meile vajalikud proovid või peame ise neid tooma minema (mis on kõike arvestades väga tõenäoline). Hotell on peaaegu super. Peaaegu selle pärast, et minu vannitoas on äravool põranda kõige kõrgemas nurgas, mitte kõige madalamas osas ning veetase peab u 3 cm kõrguseni tõusma, et see ise ära voolaks. Pean pärast pesu plätuga vett kühveldama. Aga kõike head ka korraga ei saa. Küla ise on täiesti suvaline teeäärne küla, räämas majade ja lastega. Ja siis keset seda kõike on selline hotell. Sauna ja sooja vee ja internetiga. Uganda ei lakka üllatamast.

Viimased 3 päeva on olnud minu eesmärgiks süüa nii palju kui ma suudan igasugu puuvilju ja kohalikku kraami. Lõunasöögiks sõin näiteks terve ananassi. Rikun igasugu reegleid, mis kolleegidel toidu osas on. Erinevalt minust on nad väga ettevaatlikud toidu suhtes. Ma mugin kõike. Nad ei tarbi midagi, mis sisaldab piima. Philipi farmis jõin igal hommikul keedetud piima tee ja vürtsidega suure kruusi täie. Kõik ennustasid, et saan kõhulahtisuse, aga ei miskit. Peale seda olen veel mitmes kohas piima joonud, ikka ei miskit. Söön kohalikke salateid, ikka ei miskit. Eile sõin terve päeva segamini avokaadosid, mangosid ja passionfruite, ikka ei midagi. Tasub ikka lapsena juua vett samas nõust lehmadega, süüa liiva ja mängida koerakuudis. Enne tulekut tahtsin, et mu perearst kirjutaks mulle välja siseparasiitide vastase kuuri selleks ajaks kui koju tagasi jõuan. Ta ei olnud nõus. Ütles, et kirjutab ainult sellisel juhul kui ma pärast reisi arvan, et vb jäi reisil toiduhügieenist veidi puudu. Veidi puudu… Eh, naerukoht. Hangin miskit kohapealt.

                                       Kalizusu lapsed saadavad tervitusi!

15.05.19

Uh, lõpuks ometi mutukad kohal ja kiire-kiire. Pole olnud aega miskit kirjagi panna. Aga kõik on endiselt hästi. Oleme lõunapoolkeral ja jahime mutukaid.

11.05.19

Murchingsonist liikusime põhja poole. Veetsime ühe öö Anaka linnas. Ei midagi ütlev väike teeäärne asula. Ainult hotellis jõudsin esimese 5 minutiga kaose tekitada, sest vesi oli toas kinni keeratud ja kui kraani lahti keerasin jäi see mulle pihu ja korraga oli vannitoas purskkaev. Vannitoa lahendus oli üldse väga „mugav“, sest keset põrandat oli wc ava (ilma meie mõistes potita) ja pesemiseks tuli väga ettevaatlik olla, sest libisemise korral oleks end otse potist leidnud. Mulle küll meeldivad kavalad väikese ruumi lahendused, aga see oli ka minu jaoks liig.

Sealt edasi liikusime veel rohkem põhja. Kohaliku professor Philipi farmi, mis asus u 100 km Kongo piirist ja 100 km Lõuna-Sudaani piirist. Ma pole veel varem olnud nii kauges kohas. Lähima külani oli 1 h sõitu, lähima asfaldini 3 h. Ja tee saigi sõna otseses mõttes otsa seal lähima küla juures. Uganda teed said otsa ja miskit edasi ei läinud. See piirkond oli väga erinev kõigest sellest, mida varem Ugandas näinud olen. Piirkond on inimtühi ja ümberringi on vaid savann. Inimesed hülgasid selle piirkonna mässuliste ja sõdade tõttu ja ei ole veel tagasi kolinud. Kui Kibale piirkonnas on keskmine talu u 30x30m lapil, siis Philipi talu asub tagasihoidlikul 600 hal. Kuigi ma pole väga kindel, et ma viitsiksin väga tihti sõita enda tallu, kuhu jõudmiseks töökohast kulub u 5 h. Philip ise seal koha peal ka ei ela ja talu peavad sulased. Talus on u 150 veist, mangoistandus, männiistandus, tiigipuu istandus ja u 150 kitse. Elektrit pole, levi pole. Sain enda rõõmuks 3 päeva kitsesid karjatada ja tallesid nätsutada. Taaskord, ilusad kitsed (miks me Pöks nii kole on??). Kitsed lastakse heina sööma kell 2 päeval, sest kastesel rohul pidi rohkem siseparasiite olema. Kitsede lahti laskmine oli minu töö J. Vastsündinud talled jäävad lauta nii kauaks kuni emad söömas käivad. Ühel päeval oli mul korraldus, et 2 ema tuleb sööma lasta, kes öösel poegisid, aga 3 talle peavad lauta jääma. Lasen mina kitsed lahti ja muidugi paneb üks ema koos kahe tallega savanni poole minema. Pojad olid õnneks nii pisikesed, et ei jõudnud emaga sammu pidada ja sain poolel teel talled kätte. Haarasin ühe talle ühe kaenla alla ja teise teise kaenla alla ja panin padinal lauda poole tagasi, tige ema järgi karjumas. Olin üsna kindel, et saan tallevarguse eest endale kaks sarveauku tagumikku, aga läks õnneks ja sain talled lauta tagasi toimetatud. Mida talus aga taaskord polnud, olid me ritsikad. Täiesti lootusetu. Päevad olid savannis nii kuumad, et kella 12-15 ei olnud võimalik midagi muud teha kui istuda mango puu all varjus ja süüa mangosid. Ei olnud ka kõige halvem tegevus. Philipi mangod on omaette vaatamisväärsus. Osad mangod kaaluvad kuni 1 kg. Ja jummel kui magusad need on. Saan veel õnneks neid paar päeva nautida kuna Philip pani meile neid pool kartulikotitäit kaasa. Viimasel õhtul aitasime tänutäheks Philipil tiigipuude istanduse puid laasida. Ühe puu väärtus on 15 a vanuses u 1000 eurot. Pole paha. Ta istandus oli ikka päris paljudel hektaritel. Aga eks tööd ole ka palju nende puudega. Tüdrukutele ei antud laasimiseks pangasid (=matšeete). Peened oksad murduvad tüve küljest ka niisama kenasti ära, aga jämedamad tuleb raiuda ära. Protestisin tugevalt ebavõrdse kohtlemise vastu ja sain ka endale ikka lõpuks panga. (Mehed vist arvasid, et ma kodus aevastan võsa pikali, et ei või pangat mulle kätte anda). Aga tuleb tunnistada, et me kodused Fiskarsi lusikad on ka teravamad kui need kohalikud Hiina käkerdised. Ma ei tea kuidas nad nendega üldse tööd teevad.

Kuna mutukaid polnud ka põhjas, siis võtsime suuna lõunasse ja tänane plaan oli Fort Portalisse jõuda. Alustasime sõitu kell 8 hommikul, aga Fort Portalisse me ikka ei jõudnud. Oleme praegu Hoimas. Päris ränk oli 8-17 järjest bussis istuda ja kohalike teede massaaži nautida. Bussist välja saamiseks pidin end ikka kätega toetama, sest jalad ei tahtnud enam kanda. Bussijuht oli ikka rõõmus, sest tema on harjunud. Ta on alates 80ndanatest sõitnud igapäevaselt Fort Portal-Kampala-Fort Portal. Need, kes minuga siin seigelnud on teavad, kui vaevaline on ühe suuna ära kannatamine. Aga samal päeval edasi-tagasi…õõõ. Bussijuht on meil tore papi. Kiitles mulle ühel päeval, et ta on kõva naistemees oma nooruses olnud. Juba umbes 30 naist, kellega ta olnud on, on nüüdseks AIDSi surnud. Aga tal polevat häda midagi. Ja lapsi pidi tal igas külas olema. Ja lapselapsi sadades. Tubli, mis ma ikka muud öelda oskan.

Homme läheme Fort Portalisse ja uurime seal olukorda. Loodan pärastlõunal minna vanu sõpru külastama Kibalesse. Alates pühapäevast mul ilmselt puudub juurdepääs internetile, sest Erlend lahkub koos netiga ja me teised olime liiga kitsid interneti ostmiseks.

                                                   Savannis on palav. Aga mul on panga.

 
                                                       Linnadevaheline kiirtee.

                       
                                                    MMM...Mangod.

                                         Kitsed ja lambad hommikupäikeses.

         Ühe kitse sõime ära. See pats on punutud peensool. Selle sõin ka ära. Maitses hästi.

                                       Talumajad savannis peale kosutavat vihmasabinat.

07.05.19

05.05.19

Täna on pühapäev. Oleme alates neljapäevast teel olnud. Valetasin eelmises postituses, et läheme Masakasse. Liikusime hoopis põhja poole Masindisse. Päevas on optimaalne liikuda u 250 km ja selleks kulub terve päev koos väikeste pausidega. Olime 2 ööd Masindi lähedal Nyabyeya metsandusliku kooli hostelis. Külastasime kooli lähedal olevat Budongo metsa. Vau, milline mets. Millised puud. Ja kui toredad vaksikud. Väga tore oleks seal välitöid teha. Heikki ütles, et veel 70 a tagasi oli Kibale, Budongo ja Murchingson moodustanud ühtse metsamassiivi. Seda on äärmiselt raske ette kujutada, kuna praegu on metsalapikeste vahel sajad kilomeetrid ja miljonid inimesed.

Ajame siis taga enda ritsikaid. Kampala peaturul olid mõned ritsikad juba müüa, aga me ei tea, kust need tulevad. Nyabyeyas neid igastahes ei olnud. Me välitööd näevad välja nii, et päevavalges otsime rohumaid ja peale päikeseloojangut läheme pealampidega ala läbi kammima. Eesmärk on koguda riigi eri paikadest valmikuid, et teada saada, kas on üks liik või mitu ja kaardistada levik. Probleem on selles, et valmikuid veel pole. Vähemalt ei ole neid siin, kus meie oleme.

Reedel külastasime Alberti järves olevat väikest poolsaart, millel asub Butiaba asula. Valge liiv. Palmid. Kaluripaadid loksumas järvel. Lapsed vees hullamas. Lehmad vees joomas. Naised pesu pesemas. Täiesti teine maailm. Oli tunne nagu oleks eksinud mõnele väikesele ookeanisaarele. Kurb oli aga see, et kogu rand oli paksult plastikut täis.

Nyabeyayast liikusime laupäeval edasi Murchinson Fallsi rahvusparki. Telgime Red Chilli laagris. Oleme siin kokku kolm ööd, ehk siis liigume ära teisipäeva hommikul. Siia tulek oli täielik trauma. Oleme Meeri ja Martiniga siin varem käinud, aga palju on muutunud. Kogu tee ulatuses on teetööd. Hiinlased ehitavad massiivset maanteed Kampala-Murchingsoni vahele. Buldooserid on läbi pargi korraliku tee lükanud. Lihtsalt ongi läbi metsa ja savanni buldooseriga sõidetud. Puud on kahte lehte laiali. Sajad masinad midagi vedamas, kaevamas, rullimas. Avalikult ei ole muidugi midagi teada, et miks sellised arendustööd käivad ja mida hiinlased selle eest vastu saavad. Aga võib arvata, et põhjuseks on Alberti järve ja Murchingsoni rahvuspargi all olevad naftavarud. Üle Niiluse ehitatakse silda, kraanad, suur manatee, tohutud kaevandused, et teede ehituseks materjali saada. Kahtlen sügavalt, et seda silda kaelkirjakutele ehitatakse. Siia jõudes istusime kõik ümber laua (gekot sel korral laual ei olnud) ja vahtisime enda ette. Ei suutnud uskuda, mida just näinud olime. Ma arvan, et selle pargi ja Alberti järve võib sisuliselt maha kanda. Väga masendav. Väga masendav.

Siin on nii palav. Öösel on ka nii palav, et magan magamiskoti peal. Jõehobud röhitsevad serenaadi. Täna pidi olema vaba hommik ja kõigil oli luba magada nii kaua kui jaksavad. Ärkasin 6.15. Istusin ja vaatasin päikesetõusu. Kaunis oli see päikesetõus üle savanni. Peale hommikusööki oli plaan magama tagasi minna, aga kella 9ks oli telgis juba miljon kraadi kuuma ja kohe mitte ei olnud võimalik seal olla. Istusin pool päeva varikatuse all ja lugesin. Ma ei mäleta, millal end nii rahulikult tundsin. Interneti ühendust pole ja seega ei jõua igasugu kohustused ka minuni. Pääsen päevas paariks minutiks internetti ainult. Lugesin varjus ja küpsesin savanni kuumuses. Meeldiv oli. Päeva teises pooles käisime Niiluse peal paadiga sõitmas. Sõitsime Murchingson jugadeni ja tagasi. Nägime igasugu karvaseid, karvutuid ja sulelisi. Päikeseloojang Niilusel oli vägagi nauditav.

06.05.19

Eile öösel liitus meie telkimisseltskonnaga üks mõnus priske jõehobu. Jõehobu käis trimmis kenasti telkide ümbruses olevat rohtu. Mõnus oli istuda u 2 m kaugusel sellisest imelisest loomast ja vaadelda, kuidas ta omi asju ajas.

Täna käisime pargi põhjaosas safaril. Nägime lõvisid, erinevaid antiloope, kaelkirjakuid, erinevaid primaate ja elevandid jalutasid ka auto ümber u 10 m kaugusel või isegi veidi lähemal. Kuna meil on uus juht, siis ta ei oska veel loodust karta. Kui oleks me tavaline juht Francis, siis ta oleks elevante nähes elu eest tagurdanud. Väga tore oli loodusfilmi keskel olla. Aga palav oli. Pool aega ma ei teadnud, mis mind rohkem vaevab, kas kõrvu lukustav pissihäda või kohutav janu. Peale kuut tundi olin üsna läbi omadega ja kahtlustasin isegi korraks, et olen kuumarabanduse saanud, aga siiski vist mitte, sest nüüd tunnen end juba jälle hästi. Naljakas oli ka see, et mitte ainult minul ei olnud jube palav vaid ka kõigil loomadel. Põõsad ja jämedamad rohukõrred olid populaarsed. Kõik loomad otsisid varju. Kui kaelkirjak puu alla ei mahtunud, siis istus lihtsalt pea põõsas. Pühvlid olid mudas. Tüügassead teekraavis. Savanni kanad üritasid end kõrte vahele peita. Kõigil suud ja nokad lõõtsutamiseks lahti. Ma pole vist mitte kunagi varem nii pikalt nii suure kuumuse käes olnud. Üsna väsitav. Homme liigume edasi põhja poole. Kahtlustan, et ega seal ka jahedamaks see olukord lähe. Vihmasid on nii vähe. Ööd on nii kuumad. Selgeks on aga saanud see, et Ruspoliat siin pole. Veedame veel mõne öö põhjas ja kui ikka midagi ei leia, siis võtame suuna lõunasse ja hakkame sealt otsima. Välitööde plaanid on korralikult sassis. Tunnen ikka ja jälle kergendust, et mul vastutavat rolli sel korral ei ole.

07.05.19

Palju õnne, paps!

01.05.19

Eile oli siis see konverentsipäev. Pikk-pikk-pikk PIKK päev. Palju tseremoniaalsust ja jumala poole pöördumist. Poolteist tundi ühe sessiooniga üle minna pole probleem. Ma isegi ei oska tegelikult eilset päeva sõnadesse panna. Mu aju ei suuda ikka veel selgusele jõuda kõiges selles, mida eile kogesin. See kõik oli nii ebareaalne ja kogesin 12 tunni jooksul nii palju erinevaid emotsioone: viha, kurbus, ahastus, lootusetus. Toon ühe näite lihtsalt olukorra kirjeldamiseks. Heikki ja co on sekveneerinud u 90 Ruspolia sp. isendit, mis on kogutud erinevatel aastaaegadel. COI alusel (geen) kuuluvad nii massidesse kogunevad isendid kui ka üksikult leitavad isendid samasse liiki. See tekitas kohalikes väga suure pahameele, sest siinsete uskumuste järgi on massidesse kogunevad isendid jumala saadetud õnnistus ja need isendid tulevad taevast. Rändparvede puhul võib tõesti jääda mulje, et need tulevad taevast, aga nooo.... Selle vaidluse lõpptulemuseks öeldi meile, et enne kui hakkame kasutama enda peeneid meetodeid, peaksime küsima kohalikelt, sest kohalikult teavad, kuidas asjad tegelikult on ja see, mis me räägime on vale. Ja me ei rääkinud lihtinimesega tänavalt. Need inimesed on doktorikraadiga õppejõud ülikoolides. Nemad on Uganda helgemad pead. Eile oli see päev, kui suri minu viimanegi lootus Maa tuleviku osas. Olles nüüd näinud maailma üsna erinevate nurkade alt mõistan, millise lotovõidu ollen saanud puhtalt tänu sellele, et olen sündinud Eestis. ....ja teadmatus on ikka suur õnnistus. Seda kõike ei ole võimalik sõnadesse panna.

Eile oli mul õnnetus, mis lõppes kõigile osapooltele küll õnneks ainult ehmatusega. Meil on siin uurimisjaamas väga korralikud vannitoad. Vesi niriseb kraanist ja wc on täiesti kena ja igas toas eraldi. Isegi sooja vett saaks kiirsoojenduskraaniga teha, vaadates neid lahtiseid juhtmeotsi, siis jätan selle osa vahale. Igastahes, istusin siis mina rõõmsalt potil (sest potil istumine on siinsetes tingimustes tõeline luksus ja seda tuleb nautida kui võimalus on) ja toimetasin omi asju. Tõusin püsti, tõmbasin tagantkätt vee peale ja siis...Mis kurat see potis on??? Minu seest see küll välja ei saanud tulla. Mingi hall tomp ujub elu eest vastuvoolu. Vesi keerleb ja keerleb alla. Tombuke ujub ja ujub elu eest vastuvoolu. Kui veemöll läbi sai, sain aru, et geko oli wc poti serva alla sisse poole ennast ära peitnud ja olin talle kogemata vee peale tõmmanud. Vastuvoolu ujumine oli teisele nii väsitav tegevus olnud, et vedeles vees ja välja ei jaksanud ronida. Õnneks on mul hunnik kummikindaid siin kaasas. Toppisin kummikindad kätte ja õngitsesin teise potist välja. Õnneks ei hakkanud rapsima ega hammustama. Vaatasime üksteisele hetke otsa, panin ta aknalauale ja minema ta läks. Muidu ta käib mul õhtuti ikka akna taga naermas, aga sel ööl oli vaikus.

Täna käisime Kampalas. Käisime taksopargi juures kangaturul. Kes minuga Ugandas on käinud, siis teavad, milline hullumaja see matatupark kesklinnas on. Asju kolimise jaoks pakkides lubasin endale, et ma ei osta enam kangaid. Aga noh, sellega läks nii nagu arvata oli. Ja see ei olnud mina, kes kangaturule minna tahtis (noo vb natuke), aga ega ma vastu vaidlema ka ei hakanud kui teistel see idee tuli (mille idanemisele ma vb natuke kaasa aitasin). Igastahes on nüüd nii, et koju jõudes pean veel ühe kasti juurde ostma enda kangastele. Noo ei ole võimalik ostmata jätta, kui 6 m ilusat värvilist kangast maksab 8 eurot. Jah, tuli osta mõned meetrid. Või noh..mõned kümned meetrid :D. Katrin kindlasti mõistab mind kui ka teised ei mõista.

Olin viimati Ugandas 2013. aasta detsembris. Vahepeal on päris palju muutunud. Näiteks Kampala-Entebbe vahel on lisaks ka kiirtee. Kampala ümbrus on veel rohkem täis ehitatud. Elektrit on palju rohkem. Metsa on veel vähem. Suurtel ristmikutel kogutakse plastpudeleid. Prügi põleb õhtuti vähem (aga ikka ropult). Liiklus on veel hullem. Tekkinud on Uber boda-bodad, mida kutsutakse teisti ka safe-bodadeks, sest juhid kannavad nii neoonveste kui ka kiivreid ja kaasreisijatele on ka kiiver. Lenksu küljes. Koti sees.  Muru ei niideta enam käsitsi. Igal nurgal on trimmeritega poisid.

Meie jaoks hea uudis on see, et nägime esimesi praetud Ruspoliaid täna turul. See tähendab, et parved on valmis rändama. Meie oleme ka valmis rändama. Homme hommikul asume teele. Ilmselt Masaka poole. Aga plaan on nii, et liigume vastavalt sellele, kuidas rändparved liiguvad. Seega ma ei tea, millal ja kui palju mul edaspidi internetile juurdepääsu on. Paar korda nädalas vast ikka.

                                                       Kangaturu kirju maailm.

                                           

                                           Kanistrite virn boda-bodal.

Kogu Kampala on täis Bobby Wine (vb kirjapilt ei ole päris nii) toetavaid kirjutusi. Rahutused päris sagedased.

Eelmise postituse hind. Hea mitu piiska verd. Põhjus miks ma ka tohutult pilte ei postita- mind tõmmataks lihtsalt piltide üles laadimise ajal verest tühjaks.

                                           Päiksetõus 6.20 hommikul.

Heikki jaoks on see viimane projekt siin. Seetõttu pakkisime laiali jagamiseks lahti/ümber varustust. Ilmselgelt vägagi oluline varustus, ilma milleta siin hakkama ei saa.

                                                Ecco on turule jõudnud.

Näide kohalikust elektritööst. Palju parem kui varem. Umbes juba sama kui meie Kase tänava korteris :D