Tere taas ka minu poolt. Meeri siin olemisest on väga palju kasu. Töö saab tehtud mõistliku ajaga ja keegi kirjutab minu eest teile pikki kirju. Täna õnnestus isegi päevase ja öise töö vahel väike uinak teha ja hunnikule vastust ootavatele kirjadele vastata. Ütlen veelkord, et kui kellelgi on postkaardi soovi, siis paluks edastada aadress. Peale koduste ja Tarmo oma, ei tea ma ühtegi.Pidin isegi enda Tartu aadressi Meeri käest üle kontrollima, et saaks Vollile kaarti saata. Aga siis usina Meeri kirjad.. 27.04.12 Labor, kus ma Eestis igapäevaselt toimetan sarnaneb siinse laboriga vaid selle poolest, et kasutusel on sama solventi: mina oma laboris kasutan seda lihtsalt polaarse solvendina, siin on sama asi kasutusel liblika mürgina – eks viimasel ajal kodus oli tunda ka, et olen viimast liiga palju sisse hinganud ja asjadest aru saamine võttis aega =). Käisin täna Nicolaga kaasas red taile jälgimas – valitakse välja üks ahv ning 20 minuti jooksul märgitakse üles kõik, millega ta tegeleb: liigub, puhkab, liigub, puhkab, sööb, liigub, puhkab, pissib, sööb jne. Kaelale see latvade jälgimine hästi ei mõju =). Käisime Sillega lähedal olevas külas. Ostsime banaane matooke (banaanipuder) jaoks – kui valmis saab, annan teada, kuidas maitses. Sain Sille ühe vanema assistendi käest endale oma empaako (kohalik nimi) – akiiki (tähendab `tüdruk`). Sama assistent kinkis meile ka enda kasvatatud suhkruroo varre – väga tore inimene. Käisime külas ka Sille isiklikul assistendil, kes hetkel on lapsepuhkusel. Kõik kohatud inimesed olid väga soojad ja südamlikud. Lisaks sain kõndimisest 4 villi – musungu (valge inimene) ei ole harjunud käima =) (ega mul tõesti ei ole Eestis olnud aega jala käia ja harjutada). 28.04.12 Emale veelkord palju õnne! Mul jäi mainimata, et kui me eile lähedal olevasse külla jalutasime ja higistasime (nagu valge inimene Aafikas ikka), siis kohalike mõistes oli sobilik ilm kampsuni ja villase mütsi jaoks. Ühest paljudest küngastest üles ronides üks selline eksemplar meist ühekäigulise jalgrattaga möödus. Mulle juba päris hakkab kohale jõudma, et ugandalased on väga muhedad kujud. Eile proovisin ka suhkruroo ära – saan aru, et mitte millegi muu magusa olemasolul võiks suhkruveemaitselist taimevart lutsutada, aga...lihtsam on ikkagi avada mõni Kalevi uues pakendis komm. Eilsesse õhtusse mahtus veel 2 tundi elevandi „jahti“ – iseenesest oli see sama aktiivne nagu koprajaht (1,5 tundi koprakuhila ja veelainetuse jälgimist), sest seisime kolmekesi (mina, Sille ja Nicola) aia ääres ja suunasime kõik leitavad valgusallikad (taskulambid, pealambid) aiast väljaspool jooksva tee poole. Vantside kari oli väga lähedal, kuulda oli nende hingamist/puristamist ja okstes/puudes ragistamist, nähtavale nad aga ei ilmunud (püsisid teeäärses võsas). Aed, mida ma mainisin on tegelikult võrk, millest vantsid vist tegelikult üle võiksid astuda ilma, et see nende kõhtu kõditaks – peaks uurima, kui kiiresti nad jooksma on võimelised (kuigi „varbavahedega“ nende eest nagunii ei oleks põgenenud). Adrenaliinitase oli päris kõrgel, seepärast paparatšo minus ei tärganud ja kirjeldatud elevandijahist pildiline dokumentatsioon puudub. Palusin, et Sille organiseeriks järgmine kord mööduva elevandikarja mõned meetrid lähemale, et saaks kasvõi mõnda natuke kõrvatagant sügada. Täna võtsime ette reisi Fort Portalisse. Minnes peatusime õmbleja juures ja andsin mõõdud kleidi jaoks, nii et hea õnne korral saan järgmisel nädalal kleidi kätte. „Lamavaid politseisid“ on neil siin ikka rohkelt – kui te arvate, et neid leidub ainult asfaltkattega teel, siis eksite, ka katteta teel sõidu saab kühmudega ebamugavaks teha =). Kihutama igatahes ei kutsu. Käisime natuke poode pidi ja siis läksime Sillega turule juurikate ja puuviljade nädalavaru ostma. Sillel on turul oma tädid/onu, kelle juures ta oste teeb (onu on Sille tulekuks valmistunud ja kogunud varuks hulga grenadille (passionfruit)). Ostsime avokaadosid, banaane, grenadille, tomateid, ube, papaia (rohkem ei osta, sest see haises eemaletõukavalt ja maitse ei olnud ka suurem asi), ananasse, maapähkleid, sibulaid. Hiljem poest võtsime juurde soola (Sille koka lemmikud on toiduõli, sool ja nõudepesuvahend – kõiki kulub ohtralt; lisaks kulub tal ka hoolega pesupulbrit – kuigi ta ei pese Sille riideid...?), maapähklijahu (näeb kotis välja süütu, aga kastmeks tehes on roosa ollus ning ausaltöeldes meenutab okset – samas maitsel pole üldse viga =)), spagette ja riisi. Õhtust sõime kohalikus pizza-kohas. Igapäevaselt kohta majandavaid kohalikke oli üle vaatama tulnud keegi manageri laadne tegelane – pikem arutelu käis selle üle, millist elektripirni nad oma leti kohal kasutama peaksid...kõrvaltvaatajana tundus see mulle tragikoomiline. Fort Portalist veel nii palju, et kõik ei peagi olema asfalteeritud ja hiiglama puhas, et olla hämmastav. Vabastav oli näha kohta, kus ei ole suurt midagi euroopalikku. Kogu selle väikese kaose keskel imetlen naisi, kes staatuse sümbolina kõrgeid kontsi kandes selle rägastiku peavad läbima. 29.04.12 Kirjutan päevamärkmeid pealambi- ja küünlavalgel, sest ma olen Aafrikas ja siin käivad asjad natuke teistmoodi – elektriliini uuendamisega kaasnevad igapäevased pikemad/lühemad elektrikatkestused. Ah, elekter ongi ülehinnatud. Täna oli minu siinoleku ajal esimene maavärin - üsna pisike teine, kuulda midagi oli, aga tunda ei miskit...topsiku või kaks võiks ju riiulilt alla kukutada, muidu nagu polegi õige värin. Päev algas ilusa ja selge ilmaga ning suurepäraselt oli näha mäestik, mis eraldab Ugandat ja Kongot. Üleüldse on siin päris mägine – nõlvadel turnimine võtab jätkuvalt kohati hingetuks. Eriline südametreening oli meie tänane matk vulkaanikraatri serval. Meist umbes 45 minutilise autosõidu kaugusel asub lähim puhta/selge veega ujumiskoht, nimelt imeilus kraatrijärv. Matkasime Sille ja Andrewga (šimpansi hammaste uurija USA-st) mööda kraatri ülemist serva. Ringi ümber järve otsustasime lõpetada mööda alumist, metsikumat rada minnes. Sellist rada pole ma varem läbinud – üles-alla, kivid, muda, kaljunukid (koos trobikonna päris kopsakate nahkhiirtega). Rada lõppes ujumiskohas – kosutav auhind hingetuks tegevale matkamisele. Asju kaasa pakkides hoiatati, et on võimalus saada päikesepõletus (sellest ka minu seljakotis olev 50+ SPF päevituskreem), kuid jäime hoopis kergemat sorti paduvihma kätte. Ujumiselamuse muutis selline ilm veelgi meeldejäävamaks – kergelt sinakasroheline läbipaistev vesi, vihmapiisad järvepinnal. Padukat trotsides ronisime mööda treppe kraatri servale, kus asub kena puhkekeskus. Peamajas nautisime vaadet järvele ja kraatrinõlvadele ning jõime aafrika teed (väga-väga maitsev piimane ning rohkete vürtsidega tee). Kokkuvõtvalt võis päevaga rahule jääda, võis väga rahule jääda. Ja siis kui sa arvad, et päev on läbi ja valmistud õhtuseks hambapesuks...tulevad army ant-id ja üritavad su maja üle võtta. Saime nende plaanile jaole siis, kui nad olid just meie verandale jõudnud ja valmistusid tuppatungiks. Meie strateegia: esiteks – mehaaniline eemaldamine (põrandaharja ja brutaalse tallumise teel); teiseks – Nicolalt petrooliumi laenamine ja sissetungi radade pritsimine; kolmandaks – kannutäie vee keetmine ja suuremate kogumite kõrvetamine/uputamine; neljandaks – üks silm lahti magamine, et vajadusel uus rünnak peatada. Sipelgad ei ole mulle kunagi liiga palju meeldinud. 30.04.12 Hommikuks oli selge, et maja suutsime enda käes hoida, aga sipelgate poolt oli üle võetud köök (asub eraldiseisvas majas). Eriti usinalt oldi gaasipliidil oleva poti kallal, milles asus meie hommikusöök (potis oli paks kiht sipelgaid ning poti serv samuti kobrutas neist). Jätkasime petrooliumitõrjega, kuid tulemust ei olnud. Seega võtsime kasutusele drastilisemad võtted ja panime potile tule alla – nüüd olid tulemused silmaga nähtavad. Tundub, et meie üsna sirgjoonelistest vihjetest saadi aru ning praeguseks on köök sipelgavaba. Järgmise meeleheitliku sammuna oleksin ma üritanud Cutaseptist leegiheitja valmistada – meeldiv, et me täna sinnani ei jõudnud, sest põletushaavadega lähimasse haiglasse mootorrattal sõita on elamus, millest ma olen nõus loobuma. Jõudsin juba eile elektrimehi sajatada, kuid tuli välja, et seekordse katkestuse põhjustas elektriliinidesse turnima läinud black and white colobus. Hommikust saadik ootab väike otsasaanud elukas, et keegi temaga midagi ette võtaks (kunagi varem otsa saanud red tail olla pandud formaldehüüdi = ämbritäis ahvi). Kuigi põhjus on teada ja liinidest eemaldatud, oli sellegi poolest vaja Davidi (Golden cat’i uurija) nõudvat kõnet pealinna, et vool tagasi saada.