28.11.13

Ja nii jäigi neid üks.

Panin Meeru ja Liisi hommikul bussi peale. Miisu läks ka ära puhkama ja liblikaks saama. Avastasin just, et mina ja härra paavian oleme praegu ainsad siin laagris. USA muzungud on linnas Tänupühasid tähistamas, töötajad on kodus ja nohh..ega siin rohkem polegi keskit. Kutsuti mindki linna, aga otsustasin töö kasuks, kuna hommikul käisin juba nii kui nii bussijaamas lehvitamas.

Selle kahe korra peale, kui mul keegi „minu inimestest“ kaasas on siin olnud, on saanud igati selgeks, et ühest Meerist, Liisist või Martinist on umbes 10 korda rohkem kasu, kui nendest 9st assistendist, kes mul siin igapäevaselt kantseldada on.

Kohalik puusepp üritas kogu mu laboritäit (u 400 röövikut ja nukku) hoolealuseid ära tappa. Ta arvas, et mu labor on kõige õigem koht lakitud aknaraamide kuivatamiseks. Hea oli, et avastasin ja ta õigel ajal minema sain kõigi oma raamidega peksutud. Ime, et ta siin veel neid lakkima ei hakanud. On alles idud. Olin ise umbes 10 min nende lakiaurude sees ja sain juba peavalu, mis siis mu vaestest loomakestest veel rääkida. Aga loodame, et suuremaid kadusid ei kaasne.

Täna on üle pika aja tõeliselt soe päev. Õhtul kell 17 näitas laboritermomeeter 27’t kraadi. Teil seal vist nii kena ilm ei ole...

 ja selliste asjade pärast ma neid armastangi...

XVI ja XVII päev. Minu ja Meeri „road-trip“ Queen Elizabethi rahvusparki. Rentisime taaskord laagriülemalt auto, et pühapäeva hommikul varakult teele asuda. Pakkisime kompsud kokku (kaasa riided, tekid-linad, banaanid ja vesi) ja startisime kell 8. Park asub Fort Portalist umbes 110 km kaugusel. Käisime linnas tankimas ja parandasime küljepeeglit (WC paberi ja hambapastatuubiga) ning hakkasime sõitma. Tee on iseenesest asfalt ja kui mõned suured augud ja ülikõrged lamavad politeinikud välja arvata, päris hea. Poolel teel pidas meid kinni liikluspolitsei, kes tahtis teha meile trahvi selle eest, et auto on liiga must ja tolmune. Lisaks ütles, et rehvid pole ka väga head. Meeri selgitas, et tegu ei ole meie autoga ja me helistame vajadusel Gatole.... Selle peale politsei oma trahvimõttest loobus ja lubas meil  edasi sõita. Päris naljakas- auto teeb õudset häält, peegli vahel on Colgate’ tuub... ja tema teeb trahvi selle eest, et the car is too dirty ?! Sõitsime läbi väiksemate ja suuremate asulate- muzungu muzungu meid saatmas. Queeni jõudsime ennelõunal. Maksime ära parki sisenemise tasu ning lisa ka auto eest ning võtsime suuna tagumise värava poole. Juba enne esimest väravat nägime tee ääres elevantide karju. Väravast paarkümmend meetrit edasi ületas teed terve suur elevandikari. Päris palju oli pisikesi vante. Natuke hirmus oli, kui 1 suur elevant meid pikalt vaatas ja meie poole astuma hakkas. Igaks juhuks tagurdasime natuke kaugemale (distants oli ~10-15 m). Lasime neil rahulikult oma toimetamised ära toimetada ja jätkasime teed. Infopunktis broneerisime aja laevaretkele (rahvuspargis on 2 järve- Lake George ja Lake Edward ning neid ühendav Kazinga kanal) ja tahtsime maksta ka laagripaiga eest. Sõbralik infotädi soovitas meil enne minna laagripaika vaatama ja siis vajadusel uuesti maksma minna.

Tegime siis vastavalt soovitustele- sõitsime mõne km kaugusele. Esimene peatus oli söökla- sõime kõhud täis ja tellisime ette ära ka õhtusöögi ning seejärel käisime laagris. Uuesti üles infotädi juurde maksma (olete te ikka kindlad, et tahate seal ööbida?) ja oligi aeg laevasõidule minna. Retk ise kestis 2 tundi. Selle aja jooksul nägime vesipühvleid, krokodilli, väga palju jõehobusid, elevante ja väga palju erinevaid linde. Kui esimene pool päevast oli hall ja udune, siis teine pool oli ilus, soe ja päikeseline. Vesi sillerdas päikeses ja kõik oli väga ilus. Seejärel läksime uuesti sööma- meie valikuks oli grillitud tilaapia krõbekartulitega. Kala oli väga väga maitsev. Söömise ajal tuterdas laudade vahel tüügassiga ja terve kari mangoose. Pärast sööki läksime uuesti teise värava juurde, kus asus suur uhke lodge. Kirjutasime väravas oma nimed üles, külastuse põhjuseks „coffee and souvenirs“. Käisime ülikallis suveniiripoes ja jõime imeilusa vaatega lauas aafrika teed ja lattet. Vaade oli tõesti imeilus! Päris pimedas läksime pealampide valgel autosse ja sõitsime laagrisse. Meie ööbimispaigaks oli auto. Kasisime seda seest ja väljast baby wipesidega ja muutsime selle võimalikult hubaseks. Öö oli aeglane ja uni väga katkendlik. Sääsed tüütasid (õnn, et võtame Lariami) ja ööhääled tegid kohati murelikuks (olime üksi keset suurt laagriplatsi). Hommikul varajane äratus, et minna game drivele e. savanni sõitma. Kolistasime paar tundi ringi, nägime erinevaid kitsekesi... aga lõvisid kahjuks ei näinudki. Kuna kell oli juba palju ja auto tegi VEEL õudsemat häält kui varem, otsustasime koduteed alustada. Sõit läks ilusti ja Fort Portalisse jõudes oli juba hea ja kodune tunne. Laagris küürisime autot pisut veel ja andsime üle (hambapasta võtsime ka peegli vahelt ära). Käisime laboris röövikuid vaatamas ja oligi meie seiklus läbi.

XVIII ja XIX päev: veedame need „kodus“. Natuke on juba reisiärevust ja koduigatsust. Oleme oma suveniirid korduvalt läbi lapanud- loodame, et kõigile on midagi. Revideerisin üle ka riided- osa asju jätan siia. Lisaks käime ikka röövikuid söötmas ja hakkame kohvrit pakkima. Hakkasime paari päeva eest „Tudorite“ sarja vaatama... päris põnev :D

Miisu

XII päev- täna õhtul on plaan Fort Portalisse minna. Cally (uurib paaviane) peab oma sünnipäeva ja kutsus meid ka. Plaan on minna kohalikku söögikohta, kus pidavat pakutama liha! Ootame põnevusega, sest seni oleme olnud taimetoitlased.

Oma asjad saime laboris kiiresti tehtud ja hakkasime õhtut ootama. Eelnev kokkulepe nägi ette, et mikrobuss tuleb laagrisse kella seitsmeks. Sättisime end valmis (selleks kulus täpselt 5 minutit) ja kell 7 istusime verandale transporti ootama. Ja nii me jällegi ootasime ja ootasime. Jõudsime erinevaid vandenõudteooriaid välja mõelda (kuidas 3 eestlast maha jäeti) ja saime selle käigus kõvasti naerda. Umbes 50 minutilise hilinemisega saabus oodatud auto ja võttis kamba peale. Fort Portalis läksime kohalikku pubisse (Pub Africana) ning tellisime toidu. Cally oli eelnevalt oma assistentide ja enda portsu ära tellinud-  seega nende lihavardad jõudsid lauda kiiresti. Ka teiste alles koha peal tellinute portsud jõudsid sööjateni. Ja nii me kolmekesi jälle ootasime ja ootasime :D Roaks oli vardas küpsetatud sealiha, kõrvale tomati-sibula salat ja matooke (roheline röstitud banaan). Söök (kui see viimaks meieni jõudis) oli maitsev ja ports suur. Sõime sõrmedega (hea, et on olemas baby wipes’id). Pärast sööki läksid vapramad kohaliku öö(klubi)eluga tutvuma. Meie tulime tagasi „koju“.

XIII päev. Hommikusöök söödud- läksime kohe röövikute juurde. Korjasime välja nukud ja Sille pildistas uusi tulijaid. Paari tunniga olime valmis ja mõtlesime, mida ülejäänud päevaga ette võtta. Ilm oli väga ilus ja päikeseline. Otsustasime linna minna ja kuna teeolud lubasid- teha seda boda bodadega. Sille helistas tuttavale boda (mootorratas-takso) juhile ning tellis meile 2 ratast koos juhtidega. Juice (bodajuhi nimi) küsis korduvalt üle- miks on kolmele vaja kahte bodat. See selleks. Poole tunni pärast oli transport platsis. Kerge ärevus oli sees. Minul puudub igasugune mootorrattasõidu kogemus (Sillel on endal load; Meeri on korduvalt nii iseseisvalt kui kaassõitjana ratta seljas istunud). Mina ja Meeri läksime Juice’ga ning Sille tema sõbraga. See oli nii MÕNUS! Kulgeda läbi külade looklevatel punastel teedel. Ees Meeri pats ja kõrval rattal naerusuine Sille. Kõrvu kostis pidevalt juba tuttav „Muzungu-muzungu“. Pooletunnise sõidu jooksul püsis naeratus koguaeg näol ning tundsin end tõeliselt õnnelikuna. Boda seljas tajud ümbrust, inimesi ja kohalikke olusid pisut teisiti ja kuidagi vahetumalt. Kuna lastiks olid muzungud, sõitsid bodajuhid tavapärasest ettevaatlikumalt. Päris naljakas oli, kui 1 boda meist mööda kihutas (tegelikult sõitsid meist mööda paljud)- boda seljas oli 5 inimest. Väikseim neist, umbes 4 aastane, istus lenksul ja kisas möödudes „Muzungu-muzungu“. (Siit ka Juice küsimus, et miks meil on vaja kahte bodat, kui me kolmekesi suurepäraselt tema rattale mahuksime J). Linnas kolasime paar tundi niisama ringi. Täiendasime varusid ja jõime limpsi. Tagasi koju hakkasime sõitma hämaruse saabudes. Väga huvitavad olid rohutirtsude valguspüügi platsid. Neid jäi tee äärde mitmeid ning püük oli just algamas. Muide- rohutirtsud ei maitse sugugi hästi. Praetult on nad suhteliselt maitsetud krõbedad ampsud. Meile pakkus neid maitseks naaber Cally. Otsustasime endale tirtse mitte osta.

Koju jõudsime jälle ilusti bodadega. Päev oli väga tore! Hea, et on olemas Meeri ja Sille.

XIV päev. Tänane programm nägi ette reisi Semuliki loodusparki. Rentisime laagriülemalt auto ja asusime teele. Sille oli roolis ning meiega tuli kaasa ka Sille assistent Isaiah. Tee Fort Portalisse on ülimalt (ma ei liialda) halb ja auklik. 20 km läbimiseks kulub 45-50 minutit kuna vihm on tee täiesti ära rikkunud. Õnneks on siinsed autod automaatkäigukastiga ning see lihtsustab asja pisut. Liiklus on siin vasakpoolne ning Sille palus meil meelde tuletada, et ta ikka õigel (meie mõistes valel) pool teed sõidaks. Park asus ~70 km kaugusel ning sinna jõudmiseks pidime ületama Rwenzori mäestiku. Mägitee oli hea (korralike piiretega sile asfalt) ja väga looklev. Esimese peatuse tegime poolel teel- seal asus vaateplatvorm. Jätsime  endast jälje kohalikule muusikamaastikule kuna parajasti filmiti samas kohas muusikavideot. :D Mõtlesime, et ehk saame edaspidi taustalauljatena karjääri teha... Sõitsime edasi -auto küll kolises ja mürises, aga kohale me jõudsime. Semuliki vihmamets on hoopis teistsugune kui siin. Rohelisem ja lopsakam. Giid oli väga asjalik ja rääkis huvitavalt. Pargis asuvad  kuumaveeallikad, millega on seotud erinevad legendid. Käisime kahe allika (meeste ja naiste allikas) juures. Kuna Sille oli seal varem käinud, teadis ta hommikul munad kaasa pakkida. Naiste allikas saime munad ära keeta ja need maitsesid hästi. Pärast pargis käimist sõitsime paarikümne km kaugusele piirilinna sööma. Semiliki rahvuspark asub kohe Kongo piiri lähedal ning teel nägime põgenikelaagreid. Ennelõunal asusime tagasiteele ning seekord sõitis Meeri. Fort Portalis käisime turul ning täiendasime toiduvarusid.

Näiteks ostsime 1 € (3000 šillingit) eest suure küpse ananassi. Külast saime 27 banaani 90 sendi eest. Kasutatud riiete turult saime Sillele pulma minekuks pluusi. Koju jõudsime pimedas. Olime tegelikult päris väsinud- ent röövikud ootasid. Seadsime mitte nii erksad sammud labori poole. Enne südaööd saime etteheitvate pilkudega (ilma naljata) röövikutel kõhud täis söödetud ja tulime tagasi koju. Nüüd tuli mõelda järgmise päeva ja suure sündmuse peale. Käisime pesus (pimedas väsinuna külma veega...prrr...) ja triikisime riideid. Kolme kohvri, turu ja riidepoe abiga saime kõik endale enam vähem viisaka välimuse. Pakkisime ära kingituse ja Meeri meisterdas valmis õnnitluskaardi. Väga väsinult asutasime kella 1 paiku magama.

XV päev. Fred lubas meile auto järgi saata kella üheksaks. Tegime plaanid (need nägid ette võimalikult kaua magamais) eelneval õhtul valmis. Hommikul vara hakati juba uksele koputama. Taheti seda ja teist ja magamisest ei tulnud midagi välja. Igatahes kella üheksaks olime valmis ja mõni minut hiljem oli auto platsis. Meid viidi kirikusse- olime esimesed saabujad. Umbes 10 aastane väga asjalik  ülikonnas poiss tegi meile tuuri – here is the church; here is the place where our vicars are buried; here is the trash can... ja selgitas kiriku reegleid- mobiil tuleb välja lülitada, niisama jutluse ajal ringi kõndida ei ole viisakas ja tseremoonia käigus altaril pruutpaarist pilti ei ole sobilik teha. Tseremoonia algus oli ette nähtud 10.30. Selleks ajaks oli kohal vist 20 inimest (oodati mitusadat), pruutpaar sealhulgas. Umbes tunniajase hilinemisega sai pidu alguse. Enamik tseremooniast oli kohalikus keeles- kuid kuna taas oli meiega ustav Isaiah, ei olnud me päris teadmatuses. Inimesed olid väga ilusad, oma parimates riietes. Pruutpaar nägi suurepärane välja. Mõni laul oli päris tempokas ja võttis kaasa plaksutama. Väga huvitav kogemus.

Kirikust edasi sõitsime linnast välja-kohta, kus toimus pidulik vastuvõtt. Ma ei olnud selleks valmis. Kõik oli nii ilus. Valged telgid, mida kaunistasid kollasedroosad (maitsekad) lindid. Lõikelilledest (roosid, karikakrad) lillevanikud. Peotuled. See kõik nägi väga suurejooneline ja ilus välja. Ootasime päris kaua kuni seltskond kogunes. Peeti kõnesid, anti edasi õnnitlused. Sõime kõhud täis- erinevad kohalikud toidud ning jälgisime melu. Esitati erinevaid laulu- ja tantsunumbreid. Õhtujuht viskas valgete üle nalja (nii palju siis meie plaanist madalat profiili hoida). Andsime üle kingitused ning enne hämarat asutasime kodu poole. Päev oli päris kirju ja väsitav. Natuke peab endale aega võtma, et kõike nähtud läbi mõelda. Igatahes oli suur au sellisest sündmusest osa saada.

Kodus ootasid meid näljased röövikud. Kõhud täis ja magama! Head und!

VII päev. Retk Kiko turule. Tänane plaan oli hommikupoole töö ära teha ning pärastlõunal minna ~7 km kaugusel asuvale turule. Turg hakkab reede pärastlõunal, kui inimestel töönädal lõppema hakkab. Lisaks selgus, et aset leiab ka suur üldine koosolek, millest Sille osa võtma pidi. Meie Meeriga toimetasime laboris ära ning ootasime Sillet, et teele asuda. Ja nii me ootasime ja ootasime. Jõudsime meie suurele röövikule nime panna (Miisu), labori põranda korduvalt üle pühkida, terve rulli WC paberit ära lõikuda, uniseks muutuda, erinevaid teadusraamatuid sirvida (Meeri:“Aga siin ei ole ju pilte!“) jne... 3 tundi (loe: KOLM TUNDI) hiljem saabus Sille. Koosolekul räägiti olulistest ja vähemolulistest asjadest ning lisaks ka palvetati. Seega- pisut õndsamana kui varem asusime teele. Õnneks saime nii minnes kui tulles küüti- seega pikast rännakust üle poole saime autoga sõita. Turg oli keset suurt muruplatsi. Osa murust oli asendunud porilompidega ning kogu platsi läbis kraavide võrgustik, millest mitte nii graatsiliselt üle(sisse) hüpata tuli. Kuna meid on kutsutud pulma- otsisime endale ka riideid. Vihmametsa tulles ei paki kohvrit mõttega, et võtaks õige peoriided kaasa. Noh..oleks võinud. Sest kui sa ei soovi pulma minna viigipükste või vanunud Nike’ T-särgiga, siis turust suurt abi ei olnud. See oli esimene kord, kus tajusin, et me ei meeldi inimestele. Sille ütles, et osa kaupmehi näiteks ei müü meile kaupa kuna oleme valged. Võib-olla pisut kiiremini kui muidu, asusime taas kodupoole teele. Iseenesest teekond Kikosse ja tagasi oli väga ilus. Loodus on imeline! Punane looklev tee, teeistandused, külad ja inimesed.

Lisaks saime täna sooja veega pesta!

VIII päev: muzungu tähendab kohalikus keeles valge inimene. Niisiis läksid 3 muzungut nädalavahetusel suurde linna sisseoste tegema. Fort Portal asub ~25 km kaugusel ning on juba eelnevalt kirjeldatud suurem linn. Tellisime lõunaks linnast special hire e. takso, mis meid linna ja pärast tagasi sõidutaks. Sille juba tuttav taksojuht ise tulla ei saanud kuna on pulmade korraldamisega ametis (pulm kuhu meid kutsustud on) ning seetõttu saatis ta oma sõbra (selgus, et ta on pulmas isamees). Linna jõudes käisime esimese asjana haiglas Mollyt vaatamas. Selgus, et tal on malaaria ning ta vajas haiglaravi. Haigla- oli huvitav kogemus :D Kõndisim mööda ustest, kus oli kirjas „operating theatre“- kahjuks sinna sisse ei näinud. Palatisse jõudes haarasid väikesed patsiendid kiiresti oma mobiiltelefonid ning hakkasid muzungusid filmima ja pildistama. Üldse on kummaline kui mobiilsed siinsed inimesed on. Telefonid on siin korralikud Samsungid, Nokiad ja Blackberryd. Igatahes- Molly tundis end väidetavalt paremini (selline ta küll välja ei näinud) ja asutas koju minema. Kuna haiglaarve tasumisest raha üle ei jäänud, oli ta pere valmis boda-bodaga koju minema. Meile siiski see mõte hea ei tundunud ning Sille andis neile taksoraha. Seejärel käisime postkontoris, et Sille isale kollektsionääride marke muretseda ning mina panin oma pihutäie postkaarte teele. Meie eesmärk linnas oli leida sobilik pulmakink ning Sillele jalanõud. Lisaks oli turult värskeid puu-ja juurvilju vaja. Fort Portalis kohtasime teisigi valgenahalisi ning tundisn, et vaatan neid samamoodi nagu kohalikud küla vahel meid. Lihtsalt sa ei ole harjunud neid nägema :D Kingiks ostsime ilusa lauanõude komplekti. Üldse on potid-pannid- nõud siin väga hinnalised ning tavalistel peredel neid eriti palju ei ole. Lisaks ostsime kokku veel hulga käsitööd. Sõime turul kiirtoitu-  see on kõikide reisiraamatute järgi väga riskantne tegevus. Aga kõht oli tühi. Meie valikuks oli Rolex. Ehk ciabatti, mille sees on praemuna, kapsas ja sibul ja tomat.

Asjad valmistati meie nähes ning lootsime, et kõik on piisavalt läbi kuumutatud. Toit oli maitsev ning 24 h hiljem oleme elus.

Praegu on alanud rohutirtsuhooaeg. Turul müüdi elusaid tirtse suurtes korvides ning kõrval lettidel nende juba praetud/grillitud kaaslaseid. Nii riskialtid me siiski ei olnud ja rohutirtsud jäid seekord ostmata. Plaanime neid muretseda siis, kui Molly tagasi on ja ise meile neid valmistab. Igatahes eesmärk on rohutirtsu proovida.

Veel üks õhtu sooja duši all.

IX päev- magasime kaua. Mina olen näinud igal ööl kummalisi unenägusid. Täna öösel käis Meeri kontrollimas, et ega kuskil ei põle- olevat suitsulõhna tundnud. Mõtleme, et Lariami (malaariarohi) kõraltoimed (hallutsinatsioonid, paranoia) hakkavad vist mõjuma :D. Laboris toimetasime kärmelt ning Miisu on endiselt paks, mõnus ja karvane (röövik).

Meeriga käisime 4 km kaugusel külas taaskord banaane ostmas. 20 tk 65 € senti. Nüüd vaatame filmi „Last King of Scotland“- räägib Uganda ajaloost. Ööd!

X päev- ei midag eriskummalist. Tegime oma hommikuse tiiru metsas ja korjasime röövikutele toitu. Tänane ilm on olnud väga vihmane- seega pikemaid retki ette ei võtnud. Mina ja Meeri sisustasime pärastlõuna „Mees, kes teadis ussisõnu“ mängimisega.  Õhtuks paar filmi ja ongi aeg magama minna. PS- kahekümnest banaanist on järgi 4.

XI päev- täna käisime metsas pisut teise projekti assistentidega- lihtsalt, et metsa rohkem näha. Kokku olime ära umbes 3 tundi ja teekond oli päris pikk. Samas oli väga põnev. Tänu neile nägime šimpanse! Nad on väga valjud! Tegutsesid kõrgetes puulatvades ja kisasid. Ülejäänud päev möödus rahulikult. Toimetasime laboris ja käisime lähedal külas. Sille viis õmblejale kanga ja täiendasime oma banaanivarusid (18 tk). Lisaks ostsime ciabattisid ja mandaazisid (seekord eriliselt rasvast nõretavad- seega nende söömisega jäime pisut jänni). Mollyt ei ole endiselt. Loodame, et ta naaseb peagi.

Sille 19.11.13

Kuna Liis on nii usin kirjutaja olnud, siis pole ennast kirjatööga väga piinanud. Tegelikult kirjutab Meeru ka igapäevaselt, aga ta jonnib ja ei taha enda pajatusi teile avalikustada. Väidab teine, et poleks põnev sama juttu kui Liisil üles panna, aga just lugesin nende sissekanded läbi ja pole nad nii ühte moodi midagi. Ühesõnaga võite Meerut tutistada, et ta kõik endale hoiab...

Minu elu on oluliselt lihtsam praegu tänu Liisile ja Meerile. Töö saab kiiremini tehtud, õhtud ei ole nii üksikud ja oleme iseenese totruses niisama toredad. Lisaks õnnestub teha väikseid unikuid, millest üksi olles võin ainult unistada. Praegune üldine märksõna on väsimus. Annab tunda, et olen juba 3 kuud kohvri otsas elanud, eemal oma tekist, padjast ja Martinist.

Leidsin end täna ebatavaliselt mõttelt: Ootan jaanuari ja lund. Jaanuari esimesel nädalal on Martinil puhkus ja mina kavatsen lihtsalt tööle mitte minna. Ootan kaua magamist, tudukates majast puukuurini lume rookimist, praksuvaid halge pliidi all, Martiniga pliidi ääres toimetamist ning mina Martini kaenlas- kassid minu kaenlas tukkumist. Natuke läheb veel aega...