14.07.2018

Viimane postitus Malaisiast. Oleme juba koduteel. Lendasime Borneolt tagasi Kuala Lumpurisse, ööbime siin ning hommikul alustame lennumaratoniga. Ainult 3 lendu ja 22 tundi..
Aga viimati olime veel Sibus omadega. Paadisõit Sibust tagasi Kuchingusse oli eriti piinarikas. Oli palav päev, päike paistis terve tee peale, nahk istmed, õhku vähe...sulasin. Sulasin 5 tundi järjest. Aga paadis olid taaskord võitluskuked; onu kes ajas kuivalt endal habet ning seejärel surkis metallvardaga tugevalt loksuvas paadis kõrvu ning muidugi pikast ja lühikesest koosnev rändtsirkus. Kuchingusse tagasi jõudes olime täiesti küpsikud.
Reedel külastasime Bako rahvusparki. Bako rahvusparki peaks minema ametlik bussiliin. Hotellist kinnitati ka, et bussiga on väga lihtne minna. Kohe hotelli kõrval on bussipeatus ning sealt saab ilusti. Kõnnime meie ühele poole hotelli, pole mingit peatust. Kõnnime teisele poole, pole mingit peatust. Läheme uuesti hotelli, et kus kohas see peatus ikkagi siis on. Onu joonistab kaardi, et astud ukest välja ja siis lähed restoranist mööda ja seal ongi peatus. Vaatame nõutult talle otsa, et pole seal mingit peatust ju. Onu ütleb, et on küll, kuidas ei ole, seisad seal tänaval ja siis kui buss tuleb, siis  lehvitad bussile,buss peatub ja võtab peale. Ahsoo. Tundub, et lihtsalt peab teadama, kus seisma ja lehvitama peab. Läksime siis keset tänavat seisma (ja mingit bussipeatuse märki polnud) ja ootama. Korraga tuleb väike mikrobuss, mitte suur punane liinikas nagu onu oli kirjeldanud, ja teatab, et ta läheb Bakosse. Bussis oli juba 2 teist turistigi, kes kinnitasid, et nad on ka teel Bakosse ja neid oli sama moodi lihtsalt tänavalt peale korjatud. Bussijuhiks oli haiglamaski ja suuri päikseprille ning käsivarrekaitseid kandev tüüp. Nägi üldse mitte kirvemõrvari moodi välja. Ronisime bussi. Buss peatus veel mõnel tänavanurgal siin ja seal, kus valged turistid seisid. Teised turistid peale ei tulnud. Ma olen kindel, et tüübi välimusel polnud sellega miskit seost. Terve tee jälgisin närviliselt tüüpi iga liigutust, valmis, et kohe veetakse võssi. Aga ei. Onu rääkis juttu, et siin on kool ja seal on see ja kolmas. Viis ilusti kohale, küsis ainult pea 40 km sõidu eest 2 euri ja ütles, et kui varem ära ei liigu, siis õhtul 16.30 viib meid tagasi ka.
Bako rahvuspargi keskusesse saab ainult pisikeste paatidega. Esimesed paadid lähevad parki kell 8 hommikul ning viimased tulevad 15 päeval.  Minnes oli mõõn, mille tõttu ametliku sadamani paadike ei sõitnudki ning viskas lihtsalt mingi hetk suvalises kohas maha ja kapten käskis kaldale jala kõndida. Noo ei olnud õnneks pikk tee. Rahvuspari külastamise eesmärgiks oli näha ninaahve. Pargis on spets ninaahvirada, kus alati ahve näha saab ja mille läbimine peaks u 2 tundi võtma. Kui hakkasime rajale minema, siis rajalt tulnud inimesed ütlesid, et jah, ahvid on olemas. Kui meie raja lõppu jõudsime, polnud mingeid ahve. Ka tagasi teel polnud mingeid ahve. Krdi ninaahvid tegid meile ninanipsu. Eelmine päev olin Martinile kurtnud, et keha on juba pidevast kuumusest ja matkamisest väsinud ja väga tõsist matkamist enam ette võtta ei tahaks. Kuidagi juhtus aga nii, et saime ahviraja 1 tunniga läbitud ja tundus naljakas lihtsalt ära minna, kui olime juba nii kaugele tulnud. Kuna mulle ei meeldi edasi-tagasi rajad eriti ja kõik rajad, peale ühe, olid edasi-tagasi rajad, siis otsustasime minna sellele ainsamale ringrajale. Meil oli viimase paadini aega 4 tundi, raja läbimine oleks pidanud võtma aega 3,5 tundi ja raja pikkus oli 5,8 km. Ja taaskord avastasin end läbi metsa pressimas higimull otsa ees. Nii palju siis mitte tõsisest matkamisest. Rada viis nõmmemetsa. Meie nõmmemetsaga pole sellel muud pistmist kui see, et mõlemad on toitainete vaestel liivadel. Tegelikult oli rada ilus ning viis läbi mangroovi, metsa, nõmmemetsa ja liivakivikaljude paljandike. Ja ninaahve nägime ka. Lihtsalt keha karjus igal sammul, et ei taha enam kuumuses matkata. Aga elasime üle ning olime lõpuks rahul, et veel ka selle matka ette võtsime. Kuna ühtegi mikrobussi polnud parasjagu linna tagasi suundumas, siis võtsime ebaseadusliku takso. Taksojuhiks oli jutukas vanem härra. Leppisime ilusti hinnas kokku ning asusime sõitma. Teel aga onu ütles meile, et läheme teist teed pidi kui hommikul tulite. Ma näitan teile peaministri maja ja moslemite linnaosa. Peas juba mõtlen, et kurat, nüüd läheb jälle kaupemiseks ja jama kui palju. Sõidame mööda tänavat ja onu näitab, et näete peaministri maja ja see tänav on kõige siledama asfaltiga kogu linnas, kuna siis on pm hea sõita. Siin on linna uhkeimad majad ning siin see ja too. Mina jälle kirun mõttes, et krt, oli seda jama ja kauplemist vaja. Ja siis jõuame hotelli juurde, ei mingit kauplemist, onu võtab kokku lepitud summa, soovib kõike head ja vurab minema. Martin ütles ka hiljem, et ta oli ka kogu tee mõelnud, et tuleb mingi hull jama ja kauplemine. Aga ei miskit säärast.

Tegelikult juba neljapäeval avastasime, et meil on liiga palju sularaha järgi. Otsustasime selle ära kulutada söögi peale. Õhtul ärkavad linnas ellu igasugu söögikohad. On suisa eraldi söögiturg, mille avastasime juba esimesel nädalal. Suundusimegi sinna enda rahast lahti saama. Tellisime kahepeale 6 erinevat rooga, sh vähisabasid, hiidkrevette, kanaliha, karpe. Sõime nii palju kui suutelised olime. Olime enda pingutuse üle väga uhked. Kui aga arve küsisime, selgus, et olime enda u 150 euro väärtuses alles olevas sularahast ära suutnud kulutada 18. Kõik see vaev ja ainult 18 eurost saime lahti. Reedel Bako pargis käimine kulutas me varusid õnneks oluliselt õhemaks. Reede õhtul kordasime enda söögiretke. Taaskord 5 eri rooga, vähid, kalmaarid..kõht oli nii täis, et pidin rinnahoidjat lõdvemaks laskma. Ja arve oli u 16 eurot.
Täna oli kohe eriti kuum ilm. Tänaseks jäi plaan külastada kassimuuseumit ja orhideede aeda. Kuna hotelli meil enam polnud, siis tuli kogu kraami kaasas tassida. Kui me kaamelikesed mööda linna jalutasime ja mõtlesime kuidas 6 km kaugusele muuseumisse minna, püüdis meid tänavalt kinni härra, kes ütles, et nii palavaga ja nii paljude asjadega ärgu me nüüd küll ringi kõndigu. Kutsus meile Grabi äpiga (kohalik Uberi variant) auto, pakkis meid auto peale ja ütles, et me, hullukesed, muuseumist nüüd tagasi ka kõndima ei hakkaks. Liiga palav. Kassimuuseumis oli, üllatus-üllatus, palju kasside kujukesi, pildikesi, marke, märke ja lugusid kuulsatest inimestest ja nende kassidest. Lisaks oli näitus sellest, kuidas sõna kass erinevates keeltes on. Eesti keel oli ka esindatud. Uhke. Üllatavalt mitmes keeles on kass meo või mau või miskit kõlalt sarnast. Muuseumist tagasi ei üritanud me siis kõndida, vaid kutsusime järgi sama tüübi, kes meid muuseumisse ka viis. Orhideeaed oli imeline. Kuni u 3 meetri kõrgused orhideed, igat värvi ja igas suuruses õitega. Väga ilus oli. Ainult et niii palav oli, et ei jõudnud lihtsalt ringi vaadata. Täna oli tõsine tegu, et mitte üle kuumeneda. Ma ei tea, mis temperatuur päeval võis olla, aga õhtul kell 20.00 oli veel 29 kraadi sooja. Enne lennujaama tulekut käisime veel kähku söömas.
Tänaval püüdis meid taaskord kinni üks vanem härra, et uurida, kust me pärit oleme. Teadis kolmest Baltiriigist ja sellest, et endine NSVL. Otsis veel taskust fotoka, ja näitas pilti, kus ta koos väidetava lätlannaga peal oli. Varbaid polnud näha, aga paistis küll lõunanaabri moodi olema. Muidugi oli tal vaja pilti ka koos eestlannaga. Pobises meile miskit arusaamatut vene keele laadses keeles ja nii me lahku läksimegi. Kõik inimesed, keda oleme siin kohanud on olnud sõbralikud ja heatahtlikud. Pole harjunud, et inimesed tulevadki lihtsalt sinuga rääkima puhtast huvist või et aitavad auto tellida või et näitavad sulle kohalikke vaatamisväärsusi sõidu ajal nagu giidid. Ilusa looduse ja sõbralike inimestega maa see Malaisia.
Ja nüüd oleme KL lennujaama hotellis ning mu tagumik hakkab juba ainult mõttest valutama, et homme ootab ees 22 tundi lendamist.

11.07.2018

Sibu linnas oli täna rändtsirkus: koosnes pikast valgest mehest ja umbes 30 cm lühemast valgest naisest. Rahvas patsutas, katsus ja tahtis koledasti juttu rääkida. Oh seda rõõmu ja kilkamist. Isegi pilti tehti. Taaskord jääb küsimuseks, kes-keda uudistas.

Sibusse saab kui sõita 5 tundi mööda jõgesid kiirpaadiga, mis on vanem kui mina. Peale inimeste veab paat veel ka kõike muud, mida metsakülade inimestel tarvis võiks minna. Näiteks kenasti kastidesse pakitud võitluskuked, kes terve tee vastamisi kisavad. Kastitäis (u 100 isendit) parditibusid ja veel hunnikutes pakikesi, mille sisu nii selgelt määratav ei olnud. Pidevalt oli tunne, et pooled pakid ja lapsed pudenevad kohe-kohe paadilt vette, aga minu üllatuseks ei pudenenudki. Sõit oli samaaegselt väga põnev ja täiesti masendav. Põnev selle poolest, et näed inimesi nende tavapärast elu elamas. Kaldakülakesi, kaluripaate, suuri jõelaevu. Ja täiesti masendav selle pärast, et umbes iga 500 m tagant on  jõekaldal saekaater, mille kai koosneb hunnikutest vette loobitud palkidest, mille peal seisavad palgihunnikud. Iga veidi aja tagant sõidab vastu mõni suur palgikoormaga laev. Metsa ei kusagil. Metsa asemel ainult palgihunnikud. Ja nii kõik 5 tundi järjest.
Sibu ise on samuti sadamalinn, mis koosneb laevaparandustöökodadest, saekaatritest, hiiglasuurest turust ning paljudest väikestest poekestest. Ja täna oli linnas ka rändtsirkus. Linna elanikeks on suures osas hiinlased. Kõik sildid on vastavas keeles ning kohalikega tuleb suhelda käte ja jalgade abil. Linn on ehe ja tegus. Kõik ilustamata. Kärnas koerad juravad prügikastist miskit söögipoolist, surnud kassipojad vedelevad käpad püsti tänavanurgal.
Hiiglaslikul turul müüakse mida iganes. Pooltele asjadele ei osanud mingit määrangut anda, et kas seda süüakse sisse või määritakse peale. Tundub, et see on see koht, kuhu mööda jõgesid laiali elavad inimesed tulevad endale asju ostma. Väga toredalt müüdi elus parte ja kanu. Linnud olid keeratud ajalehe sisse nii, et minema joosta/lennata ei saaks ja nöörist oli ka ilus kandesang seotud ümber keha. Nii nad pakitult lettidel istusid ja kausist maisi pugisid. Väga viisakas. Ugandas olid nad kõik jalgupidi suurtesse pundardesse seotud ning rippusid pead alaspidi pool oimetult. Sellist sangaga parti kutsus ostma küll. 3 euro eest oleks kena mamma saanud. 3 euro eest saab ka kilo värskeid hiidkrevette. Ananassid on siin superhead, hind alla 1 euro. Kohalikus sööklas saab portsu lisanditega riisi ja paneeritud kanatiiva/koiva 1 euroga. Häda on ainult selles, et nad ei oska seletada, mis neil on pakkuda ja ma ei oska miskit küsida. Vaatad hieroglüüfe ja vaatad müüjaga sügavalt üksteisele silma ja siis veetakse käsipidi erinevate toorainete juurde ja küsitakse, et kas Yes või No. Nälga ei jäänud vähemalt. Siin linnas peaks väidetavalt ka mardikavastseid söödama. Turul miskit silma küll ei jäänud. Küsisin müüjatelt ka. Saadeti mind ühe tüdruku juurde, kes väitis, et ühes pikkpoissi meenutavas tootes on insects-yes, aga sonkisin, mis ma sonkisin selle pikkpoisi sees, ei suutnud ühtegi putukat meenutavat osist sealt leida.
Homme 5 tundi jõepaadiga tagasi Kutchingusse loksumist ning siis tulebki juba hakata varsti kodu poole kulgema. Loodan, et mu kassid ei vedele põrandal käpad püsti või kui siis ainult Tonts, kes ootab kõhu sügamist, sest Tontsi kõht on juba 2 nädalat sügamata ning see on lihtsalt julm Tontsu suhtes.

10.07.2018

10.07.2018

Oleme vahepeal nii tegusad olnud, et pole olnud mahti kirjutada. Läksime reedel Santubongi / Pernai rahvuspargi aladele. Ööbisime imekaunil Damai Puri rannaalal. Imeline mägine poolsaar, kus kõrvuti imekaunis liivarand ning looduslik vihmamets. Kahjuks on kõik, mis jääb väljapoole rahvusparke muudetud suureks golfiväljakuks. Ma ei tea, mis haigus see golf on. Miks on vaja sõita teisele poole maakera selleks, et mängida golfi väljakul, mille asemel peaks olema vihmamets. Juba Ugandas ärritasid mind golfiväljakud: inimestel pole joogivett, aga kastetakse tohutuid alasid, et keegid saaksid rohelisel murul golfi mängida. Ei saa ma aru.

Nii, aga Damai rannad. Vesi on soojem kui vannis, rannas igasugu toredad krabid ja seal, kus rand lõppeb, algab vihmamets. Ma pole kunagi nii kaunis kohas olnud varem. Laupäeval tegime väikese 2 km vihmametsatiiru. Rahvuspargid on siin väga kenasti majandatud. Rajad on märgistatud ning ära eksimise ohtu ei ole. Mets on ehe. Loomi metsades leidub, aga ega neid eriti ei näe. Kuuled lihtsalt, et keegi kusagil häälitseb või et võrastikus miski liigub. Liblikad on NII-NII suured. Pildile on neid võimatu saada, sest liiguvad enamasti kärmelt.

Pühapäeval otsustasime Santubongi mäe otsa ronida. Mägi ise on 810 m kõrge, raja pikkus 4 km (+1 km meie ööbimiskohast raja alguseni) ja alustasime täiesti mere tasemelt. Raja kirjelduses on kirjas, et tegu on kuni 9nda raskustasemega rajaga (10 oleks kalju). Mäkke tõusmiseks kulub vähemalt 4 tundi. Arvasin, et tegu on liialdusega, aga tõesti…niii see ka oli. Ma pole kunagi varem nii tehnilisel matkarajal olnud. Matka viimane km, mille läbimine võtab 2, 5 h, on tõesti mööda püstloodis kaljut, kus ennast mööda nööri ja juuri nelja jäset kasutades üles vinnad. Mõne koha peale on kaljule paigaldatud redelid. Selleks hetkeks, kui jõuad viimase km juurde, oled juba 3 km metsas ülesmäge matkanud, jõgesid ületanud ning puujuurdel jalad täiesti makaronideks väsitanud ning alles siis algab pingutus. Täiesti püstloodis. Samm-sammu haaval. Koguaeg nelja jäset kasutuses. Otile oleks see rada väga meeldinud. Tore oli see, et raja kõrval olevate puude külge olid liigimäärangud pandud, et samal ajal kui küünte ja hammastega seal kalju küljes ripud, saad ka puudenimesid õppida. Mu pärast oleks võinud pajad J.Deppid seal raja ääres seista ja ma poleks ikka suutnud muule kui ronimisele tähelepanud pöörata. Martinil lõi kõrgusekartus välja ning tal oli ikka vaimselt päris raske. Mingi hetk vaatasin, kuidas ta lihtsalt ühe puu ja kalju vahel istus ja kramplikult puust kinni hoidis. Igas ta sammus oli näha, kui raske tal on. Naljakas on see, et ma kardan ka kohutavalt kõrgust, aga sellises olukorras ei kartnud ma üldse. Samas ei julge ma isegi vee piirilt vette hüpata, ega laua pealt maha hüpata ja lakka redeliga ronimine on juba ka hirmus. Üks mu lapsepõlve hirmuunenägusid on, et ronin redeliga heinalakka ja redel libiseb ja kukun alla. Teel kohtasime ka kohalikke tuletõrjujaid, kes ütlesid, et ikka aeg-ajalt tuleb kellelegi poolde mäkke järgi ronida ja alla tuua. Aga üles me jõudsime. Mulle oli alla ronimine oluliselt lihtsam, sest julgesin rippuda ja libistada end, aga Martinile oli alla tulek sama raske või vaata, et raskem, sest alla tulles on koguaeg näha, mis all on. Kokku võttis matk aega 8 h ja 20 min intensiivset füüsilist pingutust. Martin ronis sellise hooga, et alla jõudes olid püksid nii rebenenud, et parem kann oli õues. Läbi küla minnes teesklesime, et nii peabki olema. Söök ja jäätee maitsesid eriti hää päeva lõpus. Päikeseloojangu võtsime vastu Lõuna-Hiina meres loksudes.

 Selle künka tippu ronisime.

Esmaspäeva hommikul käisime kajakiga sõitmas. Tahtsime mööda rannikud sõita poolsaare tipu poole. Ümber tipu sõitmiseks ei olnud enam kahjuks piisavalt aega. Laenutuses küsime, et kas võime veidi kaugemale minna või peame silmapiiril püsima. Vastuseks oli, et tehke nagu tahate, minge nii kaugele kui tahate ning kui kauaks tahate. Päästevesti kohta ka küsiti, et kas soovime või ei. Me ikka soovisime. Mägist rannikud oli kajakist vägev uudistada. Füüsiliselt väga lihtne ei olnud, sest eilsest ronimisest oli kogu keha kange ning need vähesed lihased, mis ronides valusaks ei jäänud, jäid nüüd aerudega vehkimisest ning sundasendis istumisest kohe kindlasti valusaks. 

Pärastlõunal suundusime Kubah rahvusparki, mis on tundud enda metsa ja konnade poolest. Pärast päikeseloojangut käisime konnajahil. Seda krooksumist ikka jagus. Konnasid oli ka igas mõõdus ja värvitoonis.  Ööbisime pargi hostelis. Hostel oli väike, palav, niiskusest hallitav ning ühes toas oli 6 voodikohta. Aga kuna me olime ainsad külastajad, siis oli ruumi piisavalt. Palav ja niiske oli ikka olla kogu öö. Kubahi pargist matkasime 4 km kogu enda kraamiga läbi vihmametsa Matangi looduskeskusesse. Tegu on orvuks jäänud/konfiskeeritud loomade keskusega, kus siis neid tagasi loodusesse harjutatakse või kui tagasi loodusesse lasta ei saa, siis hoitakse neid seal nii hästi kui kohalikud tingimused võimaldavad. Matka eesmärgiks oli kohata orangutane, kes seal metsades elavad ja keda hea õnne korral ka näha saab. Meil head õnne ei olnud. Martinil oli küll õnn endale kaan külge saada ja pärast tund aega hüübimata verd joosta. 

Orangutane siiski nägime. Küll ainult neid, kes keskuses elavad ning keda erinevatel põhjustel metsa lasta ei saa. Uhked loomad. Nii nõtked. Nii terava pilguga. Üks Briti turist üritas orangutani tantsima saada ise ees tantsides. Orangutan istus enda platvormil ja plaksutas selle peale. Noo ei teagi, kes-keda seal rohkem vaatles ja kes-kelle meelt lahutas.

Nüüd oleme tagasi Kutchingus. Saime pesumajas jälle endale puhtad riided. JEI! 

Homme varahommikul üritame paadi peale saada ning mööda vihmametsajõgesid Sibu linna reisida.

05.07.2018

Eilse päeva tippsündmus oli see, et käisime pesumajas enda kõdunevaid riideid pesemas ja kuivatamas. 2euro eest sai puhta, kuiva ja hästi lõhnava pesu. Jei! Pesumasinatesse mahtus korraga kuni 28 kilo (!) pesu. Väga mõnus.

Tänasega sai konverents läbi. Veidi on veel segaseda tunded. Selles suhtes, et ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks natukenegi tegelenud sarnaste probleemidega nagu mina. Ei olnud ühtegi ettekannet, mida saaksin enda töös kasutada. Aga olles selle välja öelnud, siis õppisin palju Aasia piirkonna ja siinse troopika kohta, siinsete keskkonna- ja sotsiaalprobleemide kohta ning ebaseadusliku troopiliste liikide äri kohta. Oleks lihtsalt veel enam tahtnud. Aga üldiste teadmiste koha pealt väga kasulik.

Joosepiga Tartu Ülikooli troopikabiolooge esindamas.

Konverentsi lõpetas bänd nimega At Adau. Vaadage netist järgi. Homme lõunast liigume Santubongi. Ei tea, kuidas seal netiga lood on.

Väike näide ka sellest, millised siinsed restoranid välja näevad. Lihtsalt lett igast toorainega, näitad mida sealt soovid, ütled, kuidas soovid, et küpsetatakse ja voilaa- 10 min hiljem on laual hõrk roog. 

Postkaardid on ka teel teie poole!

Kohalik  tömbi sabaga kutching lõunapausil.

Sille ja Martin Malaisias 1

28.06.2018

..ja taaskord ei suuda ma ära imestada, kui vedanud mul on. Vedanud sellega, et olen sündinud riigis, kus mul on vabadus. Vabadus õppida, näha maailma ning tutvustada maailmale Eestit ja Tartu Ülikooli. Seekord on mu tee viinud mind Malaisiasse. Mul on au osaleda  ja pidada suuline ettekanne 1-5. juulil toimuval 55th Annual Meeting of the Association for Tropical Biology and Conservation. Konverents toimub Borneo saarel, linnas nimega Kuching. Aga et juba nii kaugele sai tuldud, siis ühendan tööreisi ja suvepuhkuse ning veedame Martiniga mõned päevad enne konverentsi ja nädala peale konverentsi Malaisiat avastades. Eile öösel saabusime Kuala Lumpurisse.

Lennureis Kuala Lumpurisse kestab vähemalt 22 tundi. Siia juurde tuleb muidugi lisada ka Tallinnasse liikumine, lennujaamaga seotud ajakulu ning siinpoolne hiiglapikk passikontrolli järjekorras seismine. KL lennujaamast kesklinna kulub veel lisaks tunnike auto/bussi sõitu. Kokku parajalt pikk loksumine. Kuna mul on imeline võime lennukis magada kohe kui lennuk õhus on, siis möödus minu jaoks lennureis oluliselt kiiremini kui Martinile. AGA siin me nüüd siis oleme: KUALA LUMPUR. Minu esimene käik Aasia poolele.

KL aeg on kodumaisest 5 tundi ees. Ajavahe annab tunda sellega, et kui muidu on meile mõlemale hommikune ärkamine problemaatiline, siis siin on see ilmvõimatu. Praegu, kui kell on kohaliku aja järgi 3 öösel, istun ma nagu kakk üleval ja ootan und. Täna hommikul äratasid meid hotellitöötajad, kes tulid tubadesse putukamürki pritsima. Põgenesime nagu prussakad selle nalja peale.

Tormasime pea 11 tundi mööda linna ringi. Linn on ilus, puhas ning üsna kompaktne. Moderne sulandub vanaga ning inimesed on sõbralikud. Ahjaaaa…siin on troopiline kliima muidugi. Hotellist välja astudes oli tunne nagu keegi oleks kuuma vett näkku pritsinud. Aga kui aus olla, siis olin valmis hullemaks. Arvasin, et siinne kliima on kõige ekstreemsem mu troopika kogemustest, aga tegelikult pole hullu miskit. Poole päevaga harjusin juba üsnagi ära. Esimese poole päevast veetsime KL Forest Eco Park pargis. See on linna keskel olev tükike vihmametsa, kus on õpperajad ning puude võrade vahel kulgev ripp-rada (ma ei tea, mis oleks canopy walk’le ilus vaste). Tsikaadid kisasid, liblikad lendasid, sipelgad sagisid ning Sille tundis end hästi ja koduselt. Seejärel külastasime Menera Kuala Lumpur torni, mis on 421 m kõrge ning millel on 300 m kõrgusel avatud vaateplatvorm. Vaade oli päris vahva. Siis käsime mini-akvaariumis ning mini-loomaaias. Loomaaias käimine toob alati kaasa vastakad tunded: nii tore, loomad- nii kurb, loomad puurides- nii tore, loomad- nii kurb loomad puurides. See loomaaed oli selles suhtes tore, et seal sai loomade keskel ringi liikuda ning osasid loomi ka sööta. Ühte wallabyt kudistades pisardasin ja rõõmustasin samaaegselt- nii huvitav loom; nii kurb on teda betooni peal vaadata. Tal tundus tõesti ebamugav olema ja õnnetu paistis ta ka ja vaevalt, et ta mu näppimist nautis. Aga noo ei saa näppimata ka jätta, kui lubatakse. Aga igal sammul olid plakatid selle kohta, et loomi tuleb kaitsta ja neil on õigus elupaigale ning et kui õpime loomi tundma, siis õpime neid ehk ka armastama ja tahame nende säilimise tagada. Wallabyga võrdväärset vaimustust tekitasid minus muidugi ka kitsed ja alpakad J. Linnumajas oli aga hoopis Martin staar. Miski Martini juures oli lindudele vastupandamatu (peale käes oleva söögi). Linnumajja jõudmise hetkeks olime me juba parajad higikollid ning üks hetk mattus Martin lindude alla, kes kõik teda lakkuda  üritasid (või vähemalt tundus, et nad püüdsid nokaga higipiiskasid). Minu, minu higi ja käes oleva söögi vastu ei tundud keegi huvi. Oleksin sama hästi võinud seda ise nokkida. Aga viisakad linnud olid, keegi ei s…..d Martinile pähe.

Õhtupooliku veetsime Petronase kaksiktorne kaugemalt ja lähemalt imetledes ning kesklinna pargis inimesi ning purskkaevude mängu vaadeldes. Tänavakaupmehed müüvad siin kõige muu hulgas ka grillitud maisitõlvikuid- oh, kui suur on Sille rõõm. (Eestis müüdavaid maisitõlvikuid ei kannata „päris asjaga“ võrreldagi.) Närisin enda tõlviku õnnelikult tornide ees ära ning siis läksime tornide esimestel korrustel olevat linna uhkeimat kaubamaja uudistama, minul nägu tahmane ja hambavahed maisi täis keset Diori, Pradat, Guccit ja muid Muccisid. Ei tea mina, kes neid asju osta jõuab ja tahab. Ma eelistan maisi.

Õhtust sõime väikeses tagahoovi restoranis, kesklinnast juba veidi eemal. Roogadega on siin nagu on- näitad näpuga millegi suunas ja loodad, et see söögitoru päris ära ei põleta. Sõime nuudleid kana ja aedviljadega. Viimase asjana enda taldrikult pistis Martin suhu rohelise oakauna. Siis ta nuttis natuke (kelner tõi kaastundlikult hunniku salvrätte) ning kui kõnevõime tagasi sai, siis hoiatas mind, et ma „oakauna“ kohe mitte ei sööks, kuna tegu kangemat sorti pipraga. Sonkisin enda „oad“ taldriku servale usinalt ja ei hakanud riskima. Magustoiduks sõin mingit pannkoogi taolist õlis praetud magusat tainast ning turult hankisime duuriani ja mangosteene. Kuna hotell neid haisvaid asju tuppa tuua ei luba, siis tarbisime enda viljad tänavakivil istudes hotelli ukse ees ära. Duurian haises jah nagu prügikast palaval päeval, aga maitse poolest oli nagu imal läga. Polnud nagu halb, aga imeline ka mitte. Mangosteen oli lihtsalt värske.

Elu on ikka imeline. Ma ei tea, kuidas mul nii vedanud on.

29.06.18

Kuala Lumpuris on üheks transpordivahendiks ka monorelss, mis vurab kõrgel liikluse ja tänavate kohal. Tundus olema hea viis linna avastamiseks. Täna alustasimegi päeva monorelsiga sõites. Tegelikkus osutus aga palju vähem romantiliseks, kui plaanitud. Vagunid olid pilgeni täis, inimesed lähemal kui eales sooviksid ning aknast suurt välja ei näinud. Martin ei saanud seal ka sirgelt seista, kuna kuutide kõrgus jäi kohe kindlasti alla 2 m. Sõitsime peajaama, et selgust saada kohalikust rongisüsteemist. Kavatseme homme rongiga linnast välja sõita ning pühapäeval ka lennujaama roniga sõita. Lennujaamast tulime taksoga, kuna lend maandus hilja ning pärast päeva loksumist ei olnud enam soovi ühistransporti avastada. Iseenesest ei ole pea tunni takso sõidu eest 30 euri maksta palju, aga me oleme kitsid. Peajaamast jalutasime keskturule, sealt edasi Hiinalinna. Väga kirevad piirkonnad, kus müüdi kõiki ja kõike. Hiinalinnas sõime ka lõunat. Söögikoha perenaised õpetasid Martinit nuudleid pulkade abil sööma. Nalja sai palju. Kuna nuudlid olid jube pikad enda algsel kujul ja kastme sees libedad, siis üritasid prouad olukorda parandada nuudleid kääridega lühemaks lõigates. Küll nad sättisid neid pulki ühte ja teist pidi Martini käes. Lõpuks nägi olukord välja nii, et iga natukese aja tagant tuli tädi laua juurde, tõstis hulga nuudleid Martinile lusika peale, sättis aga jälle pulkasid ja läks kihistades minema. Pool maailma oli nuudlikastet lõpuks täis ja Martinil ikka kõht tühi. Sealt siirdusime postkontorisse marke ostma. Eksisime postkontoris ära. Siin on hooned tihti nii ehitatud, et läbi hoonete saab üle tänava või kanali vm. Tihti tuleb siirduda välja pääsemiseks läbi korruste ja kui sa hoonet ei tunne, siis võibki üsna lihtsalt ära eksida. Pärast seiklusi postkontoris külastasime liblikaaeda. Terve liblikaaias olemise aja sadas, mis tähendab, et liblikad lihtsalt konutasid suuresti seintel ja laes. Lisaks olid aias oravad, kes osavalt seintel istuvaid liblikaid mugisid. Saime olla vihmasajus ja vaadata alla keerlevaid liblikatiibu.

Õhtust sõime kireval välirestoranide tänaval, mis ärkab ellu õhtu saabudes. Tohutult rahvast, värvid, lõhnad (haisud), värvilised tuled ja sagimine. Ja mis toit! Vau! Mis portsud! Sõime krevette ja magushaput liha ubade ja riisiga. NIIII HEA! Isegi ringi siblivad prussakad nõustusid!

Pärast sööki käisime massaažis. Kus alles käänati ja väänati. Väike naisterahvas jooksis mu otsas nagu põrandavaibal. Kord olin ühte pidi kokku väänatud, siis teist pidi. Luu- ja liigeseprobleemidega inimestele seda küll ei soovita. Aga väga põnev oli. Ainult natuke hirmus. Püsti tõustes olid jalad nagu makaronid. Väga lahe. Homme uuesti!

30.06.2018

Täna käisime Batu templis ja koobastes. Koopad asuvad 13 km linnast ning tegu on vanade lubjakivi koobastega, mille ühes osas on Hindu tempel, teises osas naturaalne koobas, mida saab külastada ning kolmas osa on täielikult suletud külastamiseks. Koobasteni jõudmiseks tuleb ronida hulga-hulga trepiastmeid. Kokku 300 kanti+ veel paarsada koobaste siseselt. Ja tuletan meelde, et väljas on 30 kraadi sooja, üliniiske ning päike paistab lagipähe. Selles suhtes, et ma mõistan küll, kuidas see tempel toimib: ülesse ronides palvetad, et süda seisma ei jääks ja alla ronides palvetad, et ei libastuks ja kukuks. Kuna templis toimuvad ehitustööd, siis palutakse templisse minejatel ka ämbrike liivaga üles tassida. Tarisime ka kumbi ämbrikese ülesse. Liisile poleks see mingi probleem olnud, arvestades, et ta on harjunud päevad läbi treppe ronima, lapsed kaenlas, poekotid käes. Ma ikka kergelt hingeldasin ülesse jõudes ja palvetasin, et süda rütmi tagasi läheks. Koobaste juures on palju pikasabalisi ulakaid makaake, kes on turistide poolt parajateks röövliteks harjutatud. Käsime ka koopa-ekskursioonil, mis oli päris tore. Polnud enne nii suures koopas käinud ning nii palju nahkhiire sitta näinud. Õhtul sõime kõhud punni ning käisime massaažis,

01.07.2018 lendasime Kuala Lumpurist Borneole.

03.07.2018

Tohutu väsimus on mu kätte saanud. Mul on hämmastavalt raske olnud ajavahega harjuda. Või noh, õigemini ei ole ma sellega üldse harjunud. Kohalik aeg on 5 tundi kodusest ees, mis tähendab seda, et kui on aeg magama minna, on mu bioloogilisel kellal aktiivsuse kõrghetk ja kui on aeg ärgata, ei ole ma selleks võimeline. Oleme alates pühapäevast Borneol ja konverents on suure hooga käimas. Kõik päevad algavad 8.30, mis tähendab, et koduse aja järgi 3.30 öösel istun suurde (väga külma!!) auditoorimisse ja hakkan kuulama loenguid. Tuleb tunnistada, et ei olnud täna hommikul kuigi edukas ärkamises. Loengud lõppevad õhtul 21.00 ning ka lõunapauside ajal on workshopid ja loengud. Paralleelselt toimub koguaeg 9 sessiooni erinevatel teemadel, mis suures osas ei kattu mitte vähimalgi määral minu teemadega. Olen üsna hämmingus ka siinsetest teemadest. Esimene grupp teemasid:  Ma ei tee nalja kui ütlen, et kõige kuumem teema, mida käsitleb iga päev vähemalt paar loengut, on naiste ahistamine teaduses ja looduskaitses. Üks põhiloengutest oli pühendatud ahistamisele ja tuleb veel üks kahetunnine sessioon neljapäeval: ahistatakse naisi, erinevaid rahvusi, kristlasi, noori jne jne. Istusin suu ammuli ei suutnud uskuda, mis toimub. Inimesed tõusid järjest püsti ja rääkisid enda lugusid. Olen ma ikka õigel konverentsil? Mis toimub? Kuigi ka meie töörühmas on mehed enamuses, ei ole mind kordagi koheldud kuidagi vähem tähtsana selle tõttu, et olen naine. Ei ole mind ka keegi kunagi ahistanud ega väärkohelnud. Ei ole keegi pannud mind tundma rumalamana ega vähem võimekana. Loomulikult ei tea ma sama palju kui mu kogenud kolleegid, aga see tuleneb sellest, et neil on aastaid edumaad minu ees. Istusin hämmingus ja ei osanud kuidagi samastuda nende ahistamislugudega.

Teine grupp teemasid, mille üle palavalt arutletakse oli, et lastega naistel on keerulisem karjääri teha kui meestel. Et tuleks luua võrdsed võimalused. Minu jaoks ei ole see probleem. Minu jaoks on see valikute küsimus. Ressursid on piiratud ning kõike ei saa. Kulutad ressursi sellele, mida tahad enam. Ja kui oled eriti kohane isend, siis saad ehk nii karjääri kui pere mööndustega. Lihtsalt öeldes, kui mul on 100 eurot, siis on mul valik, kas ma ostan endale need Ecco kingad, mida tahan ja lepin sellega, et muuks raha ei jää või ostan 50 eurot maksvad kingad, mida nii väga ei taha aga ajavad asja ära  ja saan 50 euro eest osta ehitusmaterjali maja ehitamiseks. Aga ma ei saa kulutada 100 eurot kingadele ja osta veel 50 euro eest ehitusmaterjale. Loogiline. Karjäärile/perele kuluva ajaga on sama lugu. Mul on 24h ööpäevas ja 7 päeva nädalas, see on valikute küsimus, kuidas selle kulutan. Paljud ilmselt vihastavad selle mõttelõnga peale, aga minule isiklikult ei ole see kunagi probleem olnud. Ma ei arva, et keegi peaks mulle 50 euro eest ehitusmaterjale kinkima, kui olen juba enda 100 eurot kingadele kulutanud.

Kolmanda teemade grupi võib kokku võtta: a la vetikate mitmekesisus Loobu jões.

Täna pidasin ka enda ettekande. Ettekanne läks hästi, aga jah, kuulajatele oli ka minu teema sama nagu vetikate mitmekesisus Loobu jões. 70% osalejatest on Malaisiast ning teemad suhteliselt kohalike „Loobu jõgede“ põhised. Natuke kahju, aga silmaringi mõttes on huvitav sellegi poolest. Lihtsalt ei usu, et siit olulisi kontakte saan.

Oleme Borneol Kuchingu linnas. Kuching tähendab kohalikus keeles kassikest. Kassikeste kujusid, purskkaeve ja turistinänni leidub siin hulga. Minu tüüpi linn J. Kuigi praegu peaks olema turismi kõrghooaeg on linn kuidagi tühi ja surnud. Kõik need uhked Hiltoni jne hotellid seisavad. Poed on kinni ja isegi kohalikke on kuidagi vähe. Kuidagi kummaline on see linn. Kas turismiga on midagi juhtunud? Ei tea.

Jumal tänatud, et olen Meerilt õppinud ja võtsin villased sokid troopikasse tulles kaasa. Täiesti kohutav kui külmaks kõik hooned siin jahutatakse. Pärast esimest loengutes istumise sessiooni läksin ja ostsin endale salli, sest kael ja kõrvad ja pea külmetasid nii kohutavalt ja köha tuli mühinal. Mütsi oleks vaja. Eile õhtul istusin hotellis villased sokid jalas. Väljas on palav ja niiske. Koguaeg umbes 30 kraadi sooja ning kui ei saja kergelt, siis on õhk küllastumise piiril. Riided, juuksed ja kõik asjad on sama niisked kui vannitoas hallitav nuustik (tunne on kakoguaeg nagu hallitaval nuustikul). Siseruumidesse jõudes on iga nurga alt näkku puhuvad külma õhu konditsioneerid. Kuidas nad siin kõik haiged ei ole? Külmetan iga päev. Kõik asjad on juba kopitanud. Ugandas oli ka niiske, aga seal oli võimalus enda asjad päikse kätte nöörile vedada ning asjad kuivasid vähemalt hetkeks ära, siin sellist võimalust ei ole. Kõik on nätske.

Kuala Lumpur teletornist vaadatuna.

 Jei..kits! Kodus ju ei näe.

Martin ja sulised sõbrad.

 Taevatrepp templisse ja kuju.

Liiv templisse.

Ulakas pärdik.

Koopainimesed.