Holmid Ugandas..

Meeru on nüüd tagasi Eestimaa mustal mullal kappamas ja meie valmistume ka lahkuma. Laupäeval peaksime vihmametsa muda jalgelt pühkima ja savanni minema. Eks näis. Ühesõnaga pakime asju ja Martin on juba väga osav taimede triikimises ja pakkimises, kuna on seda 2 täispikka päeva järjest teinud. Aga viimased kirjad Meerult.. 11.05.12 Täiendasin külas banaanivarusid +sõime kohalikku kiirtoitu ehk semosasid (täidetud taigna kolmnurgad – meie omad olid riisitäidisega ning väga maitsvad). Tagasiteel pakkus üks teeääres oma banaaniistandust rohiv naine meile kotitäie jamsi – lihtsalt niisama, heast südamest. Tellisin kohalikult õmblejalt endale pluusi . Neil on siin kombeks riiet kokku hoida ja kangaid ääristavad igasugused „made in...“ kirjad alles jätta. Ma just eriliselt palusin, et ta seekord need välja jätaks ja tulemus – pluusil on kahes kohas kiri peal =). Aga ongi pesueht Uganda-stiilis riideese. Pakkisime asjad nädalapikkuseks laagrist eemal olekuks (Martinile vastuminemine+safari). 12.05.12 Sõitsin bodal seekord taga ja seljas oli Sille seljakott koos valguspüügi varustusega (kaasaarvatud motika aku). Jõudsin ebamugavuse uuele tasemele, aga 3 euro eest kaks inimest ja nende seljakotid+õlakotid 20 kilomeetri kaugusele saada on liiga hea diil, et vahele jätta. Ibrahim jäi hommikul bodaga natuke hiljaks ja esimene buss Kampalasse sai meie nina ees täis. Uue bussi täitumist oodates saime jälgida reisijate saabumist – tulid kohvrite ja inimestega bodad. Mul on juba ette häbi enda äramineku pärast, sest kavatsen ilmuda taksoga =). Buss täitus juba tunniga ja sõit võis alata. Buss oli korralik – prügi ei visatud maha, vaid teenindaja käis ringi ja kogus kõik jama kokku. Muidugi pärast tuli välja, et ta tühjendas selle lihtsalt teeäärsesse võsasse. Poole sõidu peal oli tavapärane söögipaus – võtsime chapattisid, küpsetatud banaane ja grillkana. Kõik olid väga maitsvad. 4 tundi pärast sõidu algust hakkasime jõudma Kampalasse. Sellest sai aru, sest raadiost hakkas kõlama Kampala FM ja Sille tagumik hakkas alla andma. Bussijaama jõudmine võttis veel 45 minutit. Ja siis mingil arusaamatul põhjusel hakati inimesi bussist jaokaupa välja laskma. 10 inimest välja ja buss liikus paarkümmend meetrit – nii meid sinna liikluse keskele maha pandi. Mingi ime läbi ei ole ma siiani näinud ühtegi liiklusõnnetust, kuigi liiklus on siin absoluutselt crazy – tänavatel on segamini autod, bussid, mootorrattad, jalgrattad, kaubitsejad, emad imikutega. Mootorsõidukid mööduvad kondimootoriga edasi liikujatest väga lähedalt. Nüüdseks on tekkinud juba usaldus, et äkki mind tõesti ei aetagi alla – loodan, et see mulle kätte ei maksa. Transpordiga meil jälle vedas, sest leidsime mataatu, mis hetkega täitus ja alustasime liikumist Entebbe poole. Mataatus oli üks viisaka väljanägemisega naisterahvas, kes hoolega oma nina nokkis (siinmail tegelikult päris levinud) ja uuris huviga kättevõidetud kolle. Mina jällegi põiklesin lendavate kolli kutsikate eest. Mulle meeldib enda kodune õpetus rohkem. Jõudsime Entebbesse, viisime asjad ööbimiskohta ja jalutasime veidi linnapeal. Siis juba oligi pime ja varsti sõitsime Martinile lennujaama vastu. Saimegi Martini kätte – jeii. 13.05.12 Helikindluse poolest ruum, kus ma ööbisin kurta ei saa – seda lihtsalt ei olnud. Ma muidugi unustasin oma kõrvatropid maha st õues/koridoris liikuvad inimesed olid hääle järgi mul sisuliselt voodis. Kuulsin iga tuuleiili, vihmapiiska, linnu karjet... Sõime hommikust – Sille ema oli Martiniga kaasa saatnud uue portsu omaküpsetatud leiba ning lisaks oli Sille tellinud Merevaiku. Kõrvale jõime kookose- ja litšimahla ja sõime banaane. Ma nüüd tegelen iseloomu kasvatamisega ja enda banaanidest võõrutamisega – eks vaatab, kuidas läheb =). Võtsime sihi loomaaia poole (juhuks kui eesolev safari peaks looma-vaene tulema). Teel sinna möödusid meist tänaval kerges traavis kaks kaamelit – tundub, et ei midagi ebatavalist neil tänavail (hiljem kohtasime samu kaameleid loomaaias, kus nad sama vabalt ringi jalutasid, pöherdasid või magasid; üks neist pandi ka tööle ja ta hakkas inimesi sõidutama). Loomaaeda sisenedes tuli läbida turvakontroll, mis seisnes selles, et turvamees küsis, kas meil on kaasas midagi keelatut. Eitava vastuse peale uuris ta imestunult – Not even a pistol for protection? (muhedalt muidugi). Kõik loomaaia loomad on salaküttide käest või kuidagi muud moodi päästetud. Aedikud tundusid hubased ja loomadel paistis olevat mõnus. Loomaaed asub Lake Victoria kaldal, seega pistsime sõrme korraks vette (soe oli) ja sõime grillitud tilaapiat järvevaatega restoranis. Pärast loomaaeda leidsime mataatu (või õigemini viimane leidis meid) ja liikusime tagasi Kampala poole. Liiiiiga palav oli sellise sõidu jaoks. Pealinna jõudes olime üllatunud, et ükski takso meid peale rebida ei tahtnud - pidime erinevalt eelmistest kordades paar tänavavahet kõndima enne kui sõiduki leidsime. Ööbimiskohta jõudes (Red Chilli Hideaway – soodne koht valgetele turistidele; koht on tore, ainult täiesti mitte-aafrikalik...mõned vist niimoodi Aafrikat külastada tahavadki – pizza, hamburger ja Ameerika muusika) oli meeliülendav leida eest väike bassein. Jalgadel oli väga õnnis tunne. Muidugi mõne hetke pärast ligunesime seal üleni sees. Lisaks tervitasid meid Vervet ahvid, iibised (väga valjud) ja durakod. Õhtust sõime seal (oli BBQ õhtu), aga lisaks ostsime tänavalt ananassi ja arbuusi. Üritasin magama minna, aga see õnnestus alles siis, kui salvrätikust endale kõrvatropid meisterdasin. 14.05.12 Sõime jackfruite. Sille oli natuke külmetunud (ikkagi kohati ainult 20 kraadi ringis sooja). Käisime Kampala peal jalutamas. Panin postkaardid teie poole teele – eks nad mõne kuu pärast saabu. 15.05.12 Hommikul pakkisime ennast minibussi ja alustasime sõitu Murchison Falls-i rahvusparki. Meie grupp koosnes kolmest eestlasest, kahest sakslasest, ühest inglasest, hispaanlasest ja hollandlasest – Red Chilli´s Happy International Group. Esimene peatus oli Ziwa ninasarvikute varjupaigas. Nägime ühte white rhino-t pisikesega. Meiega kaasa sõitev Red Chilli töötaja viskas sarviku poole oksa eesmärgiga viimane püsti ajada, et paremat pilti saada – inimesed võivad ikka hoomamatult ärritavad olla! Rohkem päevakavas tegevusi polnud – jõudsime ööbimiskohta (ööbisime telkides – täitsa mõistlikud). Sõidu peal nägime veel veidi paaviane – meile igapäevane nähtus, aga ülejäänud olid õnnelikud, et kasvõi paaviani tagumikust pilte said =). Leidsime surnud geko (arvatavasti elektrilöögi saanud) ja mõtlesime välja pudelikeerutamise Uganda variandi – geko keerutamine. Idee nõuab veel natuke arendamist. 16.05.12 Kuulsin öösel jõehobusid ja hommikul leidsimegi ühe hobu hunniku kohe meie telgi kõrvalt. Sille tegi öösel valguspüüki, seega meie äratus oli 5:15. Õigemini oleks pidanud olema, kui Martini telefon poleks vales ajavööndis olnud. Olime Martiniga telgist väljas ja valmis tegudeks kui Sille teatas, et kell on alles 4 läbi =). Järgnes 4 tundi (7-11) game drive-i – suurepärased savanni vaated. Nägime mitut sorti antiloope, tüügassigu, vesipühvleid, elevante (nüüd siis pilt ka häälel juures =)), kaelkirjakuid (lihtsalt kõige hämmastavamalt kaunid loomad), lõvisid (neid on tegelikult lihtne leida, sest raadisaatjast kaelarihm aitab), jõehobusid. Ainult leopardid jäid tabamatuks. Pärastlõunal oli kolmetunnine paadisõit Niilusel. Jõehobusi on tõesti iga nurga peal ja igas asendis. Krokodille tiirutab ka parajal arvul ringi. Üks elevandikari oli jõe ääres joomas. Ohutusnõudeid paadil väga ei järgitud, sest joa lähedale jõudes sõitis paat ühe kiirevoolulises vees asuva kivi juurde ja öeldi, et seal peal võime pilte teha (muidugi ei peetud päästeveste oluliseks). Lisaks oli juba järgmine paatkond järjekorras ja pidime kiirustama, see tähendas, et kivil oli korraga peaaegu terve meie paadi täis rahvast – kivi ei olnud väga suur. Aga Murchisoni peajoa nägemine (ka alles eemalt) oli vägev. Lõunalauas istudes avastasime, et paari meetri kaugusel tegi lõunauinakut tüügassiga. Tundus päris väsinud teine - haigutas, ringutas ja nohises magada (küllap pidi savannis professionaalse meelelahutajana turistide rõõmuks hommikul ringi jooksma). Ananassi lõhna peale aga tegelane sirgus ja tuli päris-päris laua lähedale. Üks töötaja ajas ta minema, aga pärast nägime teda veidi eemal puu all uuesti põõnamas. Veel hiljem sõi ta asjalikult telkide vahel rohtu. 17.05.12 Tellisime juba õhtul hommikusöögi ette ära – et oleks mugav ja ei peaks ootama. Lõppes asi nagu tavaliselt ja söögi saime kätte 25 minutit tellitust hiljem =). Liikusime Murchisoni jugade poole (peajuga + 1962 aastal kõrvale tekkinud lisajuga). Läbi metsa sõites ründasid bussi tse-tse kärbsed – ülejäänud polnud vist varem väga kärbest näinud ja rabelesid/tegid ninja-võtteid...meie kui kärbeste alal kogenud istusime ja nautisime sõitu (ja seda kuidas teised võimlesid). Järgnes jalutuskäik jugade juures. Esiteks nägime kohta, kus me eile olime kivi peal pilti teinud, siis nägime eemalt kahte juga korraga ja lõpuks jalutasime peajoa tippu. Võimas, päris võimas mühin ja veemäng. Vikerkaar oli ka. Sõitsime läbi paduka tagasi Kampala poole. Linna sissesõit oli täiesti masendavalt aeglane ja pikk – mälestus jugadest kippus juba hääbuma. Oli tagasilöök võõrutusest ja sõin banaani. 18.05.12 Hommikul kümnest õhtul peaaegu seitsmeni istusime bussis. Sattusime tundmatu bussifirma masina peale. Esimesed kolm tundi ootasime bussi täitumist. Kohati tundus, et bussis oli rohkem kaubitsejaid kui reisijaid – osta oli võimalik kõike päikesepaneeliga mobiililaadijast kasutatud aluspüksteni. Lõpuks selgus, et pileteid oli liiga palju müüdud ja nüüd lõi välja muzungude kummardamine, sest kaks viimast pealetahtjat olid sakslased. Nende istuma saamiseks müüdi ühele mehele pilet tagasi ja üks vanem naisterahvas kupatati vahekäiku istuma. Sakslased olid viisakas ja üks neist vahetas naisega kohad ära. Saime juba mingi aja sõita, kui buss katki läks ja pool tundi parandust nõudis. Kohale jõudes ei jõudnud me muud teha kui Fort Portalis turult ja poest läbi hüpata. Õhtul veel istusime Nicola sünnipäeva puhul Martha verandal. 19.05.12 Ei teinud suurt midagi – käisime korra metsas ja söötsime röövikuid. Mõtlesin tasapisi pakkimise peale. 20.05.12 Vaatasime Martiniga, kuidas Red colobusid puult puule hüppamist harjutasid. Üks ehmatas Martini aevastuse peale, hoovõtt veidi ebaõnnestus ja lend jäi natu-natukene lühikeseks. Kokkuvõtvalt käis väike potsatus ja üks veidi solvunud ahv ronis puu otsa tagasi. Andrew oli nõus meid viima kohtadesse metsas, kust on ilus vaade rahvuspargile. Vaated olid sellised nagu ma ette kujutasin – ilus. Jalutasime vihmametsas kokku 2,5 tundi st tänast külma dušši all käiku hindasin siinoleku omadest kõige rohkem. Eile näitas Molley meile Martiniga kuidas chapattisid teha ja täna panime kohe oma oskused proovile. Ei tahaks kiita, aga täitsa õigesti lõhnasid ja päris söödavad tulid =). Asjad on pakitud – mu kohver on nagu nuumatud notsu + panin ta musta prügikotti ja teipisin kinni. Eks vaatab, kas nad mind sellise jubedusega lennukisse lasevad või pean oma varanduse neile kontrolliks lahti laotama (kohvrisse peidetud šimpansid, kameeleonid ja muud tellitud suveniirid vist seda ei hindaks). Homme tuleb veel üle elada reis Kampalasse ja sealt Entebbesse ning siis juba olengi teel koju. Päris ära harjus siinse eluga – aga natukene ootan ka juba õiget jäätist, kohukesi ja Statoili lattet.

Meeru, Martin ja Sille Ugandas

Meeri aka Meeru on olnud laisk blogija, mistõttu olen sunnitud ise paar rida kirjutama. Olime nädalakese Kibalest eemal ning käisime Põhja-Ugandas Murchinson Fallsi rahvuspargis kaelkirjakuid ja Niiluse koskesid vaatamas. Igati tore oli, ainult tüütu bussisõit tuhmistab pidevalt igasugu kauneid kogemusi. Kui 300 km läbimisele kulub 9 tundi, on see ikka liig mis liig. Voot. Martin, sunnik, oli vahepeal meile sõrmused ka ostnud ning kose tipus, keset vett ja muda sai need ka pidulikult siis üksteisele sõrme topitud. Nüüd on siis asi ametlik...

Ja taaskord leian ma end Entebbest..5 tundi piinarikast bussisõitu seljataga. Paar viimast õhtut on Kibales üsna jahedad olnud (15-18 kraadi)..ja tulemus kohe käes. Hommikul ärkasin valusa kurgu, kinnise nina ja palavikuga. Ma sain troopikas olles külma!!!! Ainult minul õnnestuvad sellised asjad. Igastahes olen täna terve päeva sall kaelas ringi käinud. Kui villane müts või siis punane päkapikumüts ka veel peas oleks, oleksin juba nagu tõeline ugandalane... Tunnikese pärast läheme Martinile vastu..

et Liis ei peaks 15 korda päevas pettuma..

08.05.12

Stenile palju õnne!
Kui eile hommikul alustati laagri traktori käima panemist, siis Sille kommenteeris, et õhtuks võib juhtuda, et saavad tööle, aga asi võib ka mitu päeva võtta. Mina ei uskunud – kui raske saab olla traka mäest alla lastes tööle saada...mägesid neil ju ometi on. Siis kuulsin mingit metalset kolkimist ja Sillel ütles, et nad taguvat trakat puuhaluga – hakkasin uskuma. Igatahes täna pärastlõunal masin töötas – ju oli vaja lihtsalt rohkem kolkida.

09.05.12

Magasin täna villastes sokkides ja oli mõnus – jah, mul on Aafrikas villased sokid kaasas...
Laager on üsna inimtühi ja vaikne – lähedal olevas külas suri üks vanem meesterahvas ära ja terve kogukond elab matustele kaasa. Lisaks on see hea võimalus töölt varem ära küsida.
Jalutasime külla (Iburasse) ja sain oma banaanivarusid täiendada. Varsti pean hakkama tagasilennul lisaistmele mõtlema – maapähklitest ja banaanidest ma valmis loobuma ei ole.
Tagasiteel astusime läbi Science Center-ist. Nende idee on inimesi keskkonnaalaselt harida ja läbi selle metsa ja kõiki sealseid elukaid säästa – mulle tegelikult selline algatus meeldib. Välja on töötatud ahi (rocket stove), mis nende jutu järgi säästab kuni pool hetkel kasutatavast kütte hulgast. Natukene uskumatu on, aga ei ole mõtet vaielda. Lisaks on olemas ka kaasaskantav rocket stove =). Praegu arendavad nad köögijäätmetest tehtavat briketti – valmistatakse erineva koostisega kütet ja vabatahtlikud, kellele on antud kasutada uued ahjud, testivad neid. Kõike kõige paremat neile sellega.
Ma vist ei ole kirjutanud, et meile tulid uued ahvide uurijad – Johanna ja Martha. Kui olete näinud mõnda USA filmi, mis räägib Aafrikas primaate uurivast valgest naisest, siis Johanna on täpselt nagu filmist välja astunud. Ta on juba 21 aastat Kibale rahvuspargis ahve uurimas käinud – ta on kena, super sõbralik ja elav.
Täna selgus, et olen jätkuvalt piisavalt valgenahkne, et mind ööpüügis lambi asemel kasutada ja ülemisse laagrisse ronimine paneb ikka hapniku otsima.

10.05.12

Mõni päev tagasi vaatasime, kuidas meie geko mööda seina jooksis, seisma jäi ja siis aeglaselt allapoole libises – ei saanud looma üle hästi naerda ka, solvub muidu. Veel märgin ära siinsed erksinised sisalikud, kes ennast beežil seinal peita üritavad.
Täna oli jälle äikesetorm – tänu mägedele kõmiseb siin eriti võimsalt. Minu tänase päeva ainukene mure on, kas jalutada külla uute banaanide järgi või kannatab homseni =).

01.05.12 Hommikul tundus, et tuleb esimene „õige“ Uganda ilm st väljakannatamatult kuum. Lõunani oligi varjus 33 kraadi, aga siis saime pika ja hoolika paduka osaliseks. Mõtlesin juba, et mul pole täna millestki muust kirjutada kui ilmast, aga õnneks (kirjutise huvitavuse koha pealt vähemalt) tabas meid uus sipelgate rünnak. Seekord kukkus see välja nende poolt ootamatult etteplaneeritult: 1. vaatasime õhtul Sille ja Nicolaga verandal arvutist filmi 2. vool läks ära 3. vaatasime filmi edasi, aga siis tundsime, et miski/keski hammustab jalgu 4. asja uurima hakates selgus, et terve veranda oli ühtlaselt kattunud sipelgatega ...nagu õuduka stsenaarium. Alguses üritasime neid lihtsalt minema pühkida, aga siis andsime alla: tassisime toiduasjad majast eemale, haarasime arvuti (ja Sille oma vaksikute proovid, sest nende peale on sipelgad päris maiad) ning kolisime Nicola juurde filmi edasi vaatama. Meil on välisukse siseküljele kinnitatud Eesti lipp – paari tunni pärast majja naastes vedeles lipp maas. Kes tahab, usub juhusesse, mina aga usun sipelgate piiramatusse jultumatusesse meie lipp lihtsalt maha võtta. Sipelgad olid veel kohal, kuid õnneks läbis nende rada ainult meie esikut st nad ei pidanud vajalikuks magamistubadesse siseneda. Saime magada ikkagi oma majas – või noh mina magasin, aga Sille pidas enam-vähem terve öö vahti =). 02.05.12 Hommikuks oli olukord üsna lahenenud ning uhkusega heiskasime oma lipu uuesti. Täna jõudsime tööga varakult valmis, seepärast võtsime boda-bodaga (mootorratta takso) ette reisi 30 km kaugusel asuvasse külla, kus on kolmapäeviti turg. Boda-bodad on kohalike seas ühed levinuimad liikumisvahendid. Turiste nende eest enamasti hoiatatakse, sest juhid on kiired ja julged, teed kohati kehvad ning õnnetused kiired juhtuma. Meie juht oli Sille assistendi abikaasa, seepärast oli sõit väga turvaline (ausaltöeldes, tagasisõidul tikkus mulle uni peale – ju siis tõesti oli kindel tunne). Siiski ei olnud 30 + 30 km mootorrattal ainult lust ja lillepidu: esiteks kaotasid tundmuse sääred, seejärel alaselg, tagumik ja puusad. Kõik oleks olnud hästi, aga kerge valu tuli, kui tundmus tagasi hakkas jõudma =). Lisaks oli veidi puurilooma tunne – aga las vaatavad, ennast seepärast pruuniks ka võõpama ei hakka. Turg ise oli väga ehe: rohkelt matooke-banaane (pudrubanaanid), puuvilju, kangaid + kanu/parte/lehmi ja muidugi kärbestest ümbritsetud värsket liha. Ja Hiina jamast ei saa ka siin üle ega ümber. Korra imestasin, et miks on maas jalust seotud elus kukk. Aga üks naine oli lihtsalt oma ostu korraks kõrvale pannud. Tagasi jõudes näitas Sille oma kaela ja küsis, et kas on väga palju päikest saanud. Ma lohutasin, et vist on enamjaolt tolmurant. „Tolmurant“ pesus maha ei tulnud ja hetkel on Sille kael päikesepõletusest kerge lillaka varjundi võtnud. Õnneks on meil igasuguseid möginaid, niiet kael jääb alles. Sille lubas mu vähese-suhkru dieedile panna, sest ma olla liiga aktiivne. Ega mul muud üle jää, kui pean hommikul enne Sille ärkamist mõne tiiru ümber maja jooksma, äkki siis ei panda banaani-vabale dieedile =). Sille oli täna Black and White colobuside päästemissioonil – seisis nende ja elektriliinide vahel ja selgitas, et elektriliinid – paha-paha, eemalolevad puud – hea-hea. 03.05.12 Ei teinud midagi tähelepanuväärset – enamiku päevast lugesin raamatut. Sain teada, et matooke maitseb nagu kartulipuder magusa järelmaiguga ja jams on kastani-struktuuriga (hea, mulle maitses). 04.05.12 Täna leidis aset meie kauaplaneeritud jalutuskäik Kiko turule. Kõndisime mööda trobikonnast teeistanduse töölistest – taaskord oli hea, et me aru ei saanud, keda/mida/kuidas nad kommenteerivad. Kiko asub umbes 10 kilomeetri kaugusel ja nime „Kiko turg“ järgi võiks arvata, et turg asub Kikos. Jõudsime pärast 2,5 tundi Kikosse – turgu polnud. Jalutasime veel sihitult ringi ja lõbustasime oma nahavärvi ja kõnnakuga suurt hulka vastutulijaid (hmm...võib-olla oleks juba siis pidanud aimama, et meie suund on vale). Sille helistas oma FA-le ja sai teada, et olime õigest teeotsast, mis viis teeistanduste vahelt õigesse kohta, juba jupi maad mööda jalutanud. FA-de inglise keel on nagu ta on ja päris-päris täpselt me ikkagi asukohta teada ei saanud. Ei jäänud muud üle kui hakata jälitama meest, kelle jalgratta külge kinnitatud müügilavats sisaldas vist kõike võimalikku. Hüüdlause „just follow the bras!“ abil jõudsime lõpuks kohale. Turg oli asjalik – enamiku oma nädala juurikatest saime ostetud (parema hinna eest kui linnas). Laagrisse tagasi minekuks võtsime eraldi bodad (Sille sattus juhuslikult ühe oma FA boda peale – tuleb välja, et ta reedeti tööle „ei jõua“, sest teeb haltuurat ja sõidab bodat). Nüüd sain mina ka tutvuda peaaegu selle päris boda sõiduga, sest kiirus oli suurem, tee libedam ja uni peale ei tulnud – üldse kohe mitte. Õhtul oli Vincenti ja Nicola poolt organiseeritud nende FA-dele väike grilli-õhtu. Menüüs oli looma-ja kitseliha šašlõkk ja kartulikrõpsud. Me tavaliselt Sillega liha ei söö, niiet oli maitsev vaheldus. Kui istumise alguses olid FA-d vaiksed ja hoidsid omaette, siis pärast paari pudelit õlut muutusid avatumaks ja valjemaks – jätsime Vincenti ja Nicola nendega tegelema ja ise läksime koju puuviljasalatit sööma. Ja veel – hommikul võitlesime sipelgatega. Köögis sõid nad elusalt ära kaks rotipoega, ülejäänud neli ellujäänut oli David nõus ära uputama. Igatahes haiseb meie maja parafiini järele (küünlaid meie majas natuke aega ei süüdata) ja esikulaud, millel hoiame oma toiduasju on jalgupidi veega täidetud plastpudelite põhjades. Üks lahing jällekord võidetud. 05.05.12 Käisime Amabere koobaste, kose ja vulkaanikraatriliste järvede juures. Nimetatud vaatamisväärsused asuvad 8 km kaugusel Fort Portalist. Koid nagu me oleme, ei tellinud me suuremat taksot, vaid mahutasime ennast kuuekesi väiksemasse varianti. Linnas sõitsime skeemi 1+5 järgi, linnaväliselt skeemi 2+4 järgi. Kohapeal saime endale giidi, kes jutustas koobaste ajalugu. Kõike täpselt ei mäleta, aga oli maapealne ja maa-alune kuningriik, maapealne kuningas jäi maa-alla lõksu, uue kuninga tütar pidi ennustuse järgi sünnitama poja, kes ta ära tapab. Selle ärahoidmiseks pagendati kuningatütar koopasse. Poja ta ikkagi sünnitas, aga edasi ma ei suutnud jälgida, sest oli palav ja jutt venis pikaks. Rännak koobaste ja kose juurde oli mõnus – rada oli kohati nagu kitsas tunnel metsas. Kosk oli vägev (kose tagant sai läbi jalutada), selle üle võivad nad uhked olla küll. Koopad seevastu mitte-nii-muljetavaldavad. Olid küll stalaktiidid ja stalakmiidid, aga koopad ise olid väiksed – meil on Eestis võimsamaid =). Pärast koopaid viis rada järvede juurde. Ühe järve pinnal nägime vikerkaart (mina igatahes varem sellist näinud pole). Rada lõppes väga-väga järsu ja kõrge ronimisega. Üles jõudes algas padukas, aga vaade kolmele järvele oli ikkagi ronimist väärt. Fort Portalis sõime õhtust restoranis Mountains of the Moon. Ma ei tea küll miks, sest toit erilist maitseelamust ei pakkunud. 06.05.12 Täna oli Vincenti lahkumise päev...kurb sündmus, aga saime temaga Fort Portalisse küüti, niiet natuke kasulik ka =). Täiendasime taaskord iganädalasi varusid. Andrew sai omal nahal tunda, kuidas mõjub naistega koos ostlemine – meil oli vaja vaadata korve ja muud ninni-nänni (pikalt ja põhjalikult). Aga tuleb au anda, ta jäi kõige selle juures väga rahulikuks ja endalegi ootamatult leidis lõpuks enda ostukotist vaiba ja vist veel üht-teist. Tagasisõiduks saime huvitava taksojuhi. Ta oli osavõtlik ja tore, aga siis pani peale Jeesuse-lugude plaadi. Poole sõidu peal ma veel mõtlesin, et pole hullu – kui sõnumit ei kuula, siis taustaks sobib. Teise poole sõidu ajal ma aga mõttes sajatasin teda, sest no tõesti, see oli nagu drum&bass – kõik lood olid samasugused...kuidas saab ühe sõnumi kohta kirjutada terve plaadi lugusid! 07.05.12 ...pimeduses möödajooksev bushbuck just ehmatas mind... Käisime metsas röövikutele süüa korjamas – eile kerge raginaga möödunud elevandid olid metsaradadele siia-sinna pudenenud ja jäljed tõendavad, et liikunud metsaradadel nagu lehmad libedal jääl...oehh, tahaks juba näha libisevat elevanti. Kui ma ainult saaksin metsalõhnad kuidagi teieni toimetada – selline kohati ninalõõre avav ahvipisiito hõng. Ootan jätkuvalt, millal oma esimese latvadest tuleva sorina alla jään. Sille tegi uinakut– 15 minutit ühele silmale, 15 minutit teisele ja 2 tundi ülejäänud kehale =). Kui ma paavianide käitumist võrdleksin koerte omaga, siis täna jälgisin natuke aega L´Hoest`e ja nemad on nagu kassid/pantrid – väga graatsilised, pehmete liigutustega...ilusad. Mõtlesin täna, kas paavianid nööril kuivavaid riideid ka näppavad - Sille arvas, et kui järgmine minu seelikus mööda jookseb, siis on vastus teada. Sillel on paavianide kohapealt veel ideid – panna kinni aias olev paavianide-läbikäigu-auk ja vaadata, millised näevad välja paanikas baboonid. Mina paanikas oravat juba nägin – hiilis teine tasa-tasa väikesest aiaaugust sisse, jõudis teha paar sammu, märkas mind. Järgnes aiaaugu ärev otsimine – minu huumoriks kaks esimest katset ei läinud täppi, vaid ta hüppas lihtsalt peadpidi võrkaeda = paanikas orav (ilus tume, vöödilise sabaga). Neetud röstitud maapähklid – tekitavad sõltuvust ja ei lase kirja kirjutamisele keskenduda.

Põrgu peab vist juba jääs olema, sest siin on ka ainult 15 kraadi sooja. Külmu või surnuks.. Aga siis Meeri kirju teile...

Paar pilti siis ka vahelduseks illustreerimaks Meeri kirju. šimpans, Grey-cheeked mangabe, minu tolmune kael ja sipelgapasta..aga mitte ilmtingimata selles järjekorras..