27.02.2026

 

25.02.2026

 Palun pange seisma see aeg. 

Tänane kohviruumi vestlus siinse professoriga: "Sille, sa oled nüüd mõnda aega juba Brasiilias olnud. Mis sa arvad, kas Brasiilia võiks olla riik, kuhu sa jääda tahaksid?" Sille peas ragisevad hammasrattad ja otsivad vastust, kuidas EI viisakamalt sõnastada. Sille: "Ei, ma ei saaks siin linnas elamisega hakkama." Professor: "Aga kui me sulle hea mehe leiaksime ja sa abielluksid, kas siis jääksid?" Sille: "Ei, ma ei usu, et enam rohkem abiellun." Professor: "Ah, vat just sinusuguse naisega tulebki abielluda." Sille: "Kui te mul metsas uurimisjaamas elada lubaksite, siis võin kaaluda siin pikemalt olemist." Leppisime siiski kokku, et meest pole vaja mulle otsida ning proovime peale praeguse projekti lõppu lihtsalt uue rahastuse leida. Ma arvan, et peale praeguse projekti lõppu saab väga raske olema otsustada, kuhu enda seljakoti järgmiseks maha toetan. Lõppeesmärk on ikkagi samblasse kaduda. Aga millal...eks näis.

Reedel saab lõpuks 4ks päevaks metsa.

22.02.2026

 Hilisõhtutel pole sääski ja rõdul selili tähtede ja pilvede vahtimine on saanud igaõhtuseks meelelahutuseks enne und.

21.01.2026

 Boss saabus eile (ja doktor-mister-bossi abikaasa) Vaatas mu pealaest jalatallani üle ja arvas, et näen tugev ja terve välja. Polnud põhjust vastu vaielda. Bossi isa on preester ning tema käest sain veel ka õnnistuse lisaks. See on huvitav kontrast, et isa on preester ja tütar evolutsiooniökoloog. Õhtul linnas jalutades jõudsime järeldusele, et oleme ikka üsna veidrad. Pole põhjust vastu vaielda. 

Täna saabusid ka mudilased (ehk siis doktorandid) ja molekulaarbioloog. Nüüd saame kõik koos rõõmsalt veidrad olla. Võrkkiik tuli mudilastele ohverdada. Nii juhtub, kui saad endale lapsed. Kohe tuleb hakata asjadest loobuma. Isegi kui nad on 24+. Aga paremat meeskonda ei oskaks endale tahta. 

19.02.2026

Noo, see on ikkagi sürr vaade, kui kiigud maja teise korruse rõdul enda võrkkiiges ja silmade kõrgusel olevaid elektriliine mööda vudib opossumi-laadne asjapulk sinust mööda. Pime on, ei saa aru, kas on opossum või -laadne asjapulk. Aga ta on väga asjalik alati enda tegemistes.

Viimased päevad on möödunud erinevaid kemikaale sisse hingates. Ja üldse mitte selle pärast, et 5 päeva järjest oli karneval. Hoopiski selle töttu, et olen enda laborit ja köiki laboris olevaid asju alatest tooli jalgadest kuni riiuli pealseteni küürinud. Kodus võin ma rokaööbik olla, aga laborit küürin ma nagu segane. Metallist aknaraamidelt sain igastahes sinise värvi mööda valgeid seinu alla voolama. Pâris nii ei olnud tegelikult plaanis. Aga jah, taaskord pole mul aimugi, mida seal laboris on varem tehtud ja kõik pinnad olid väga pikalt puhastamata. Lisaks vohab hallitus siin soojas ja niiskes väga rõõmsalt. Kuna kasvatame röövikuid, et uurida nende toidutaimede kaitsekemikaale lagundavaid geenimooduleid, siis ei saa ma mitte lubada, et kõige rohkem avalduvad geenimoodulid oleks lõpuks hoopiski hallitusseente toksiinidega seotud. Not on my watch! Not in my lab! Seega tuleb pesta, küürida, valgendada ja etanooliga üle käia kõik asjad. Kaotan küll ilmselt selle tulemusena taaskord hunniku ajurakke ja mitu nädalat enda elueast, aga kui suudaks ka sel korral röövikuid kasvatada ilma haiguspuhanguteta ning hallitusseente toksiine lagundavaid geenimooduleid sekveneerimata, siis on asi seda väärt.

Karnevalist hoidsin sellel korral eemale. Rohkem ja vähem purjus seksuaalselt laetud rahvamassid ei ole ikka minusuguse külma põhjamaalase jaoks. Hommikuti tänaval vedelevad kondoomid viitasid, et karnevali ööd olid kuumad.

16.02.2026

 Lappasin suvise konverentsi ettekande jaoks vanu pilte läbi ja taipasin, et mul täitus veeburaris 15 aastat välitöid. Elu on olnud seiklus. Mul on vedanud. Milline teekond.

Uganda 2011 

Uganda 2012

                                                                 

Uganda 2013

 

Prantsuse Guajaana 2013

Maroko 2015

Uganda 2021

Uganda 2019

Lõuna-Aafrika 2023

Brasiilia 2025

Brasiilia 2026 alles algas 

 

Brasiilia 2027 ootab ees. 

15.02.2026

 Õhus on tunda muutust. Viimased päevad on olnud kuumad. Liiga kuumad. Päeval on tänaval hetkega tuhastumise tunne. Pidevalt on selline turses ja uimane olla. Aga liblikad (ja mustmiljon sääske) on liikvele asunud. 

12.02.2026

 Täiuslik palav troopiline öö täeva vahtimiseks.

11.02.2026

 Täna on naised teaduses päev. Ka siin tähistati seda suurelt. Ja väga tore ja uhke on, et Labbor ka minust postitas. Ja ma mõistan, miks seda on vaja tähistada, sest sest mitte alati ei ole naised saanud õppida, töötada ja olla tippteadlased. Või üldse olla midagi enamat kui sünnitajad ja lastekasvatajad. Ja sedagi meeste valitsuse all ja olles osa mehe kapitalist.  Ja maailm on endiselt haige. Lapspruudid. Keeld haridusele. Keeld laulda. Keeld omada häält ja arvamust. Ja kõigi nende naiste nimel, kellel ei ole samu vabadusi ja võimalusi kui minul- teie nimel olen ma feminist. Aga enda nimel ei tunne ma vajadust olla feminist. Mul on olnud võimalused. Olen neist võtnud viimase läbi töö, higi ja pisarate. Ja see ei peagi olema lihtne.  Olen saavutanud kõik, mida olen tahtnud. Ja ma ausalt öeldes ei soovi naisteadlase tiitlit. Ma olen teadlane. Punkt. Mul pole vaja kellelegi tõestada end enam. Mitte kellegi ees ei löö ma enam silmi maha. Mitte kellelegi ei anna ma võimu end pisendada. Keegi ei saa võtta mult mu saavutusi.  Ja vähestel on näidata ette sama paljut. 

10.02.2026

 Rahulikus tempos hetkel. The boss ja doctor-mister-boss's husband on ka juba Brasiilias, aga neil on kõigepealt kaks nädalat puhkust. Ka nende pagas seikleb kusagil teadmata kohas. 

Naudin enda viimast kümmet päeva üksi olemist, enne kui kui kogu pande maabub. Meil on väga hea naiskond+doctor-mister-boss's husband. Täiesti segane kamp nohikuid. Ja uued doktorandid on täiesti erilisest puust. Noored, metsikud, ambitsioonikad ja eneseteadlikud. Mul on väga hea meel, et mul on võimalus saada osa nende noorte inimeste kujunemisest. Kuigi, see on veel selgitamisel, et kes keda rohkem kujundab. Aga jah, tunnen, et olen õigete inimeste keskel. Mis üldsegi ei tähenda seda, et umbes kolmandal päeval ma neile õhtul ei ütleks, et ärge tâna minuga rohkem râäkige, mul on teie taluvuse norm täis. Rääkisime juba sellest ette ära ja leppisime kokku, et see on ok.

Ja ka siinne rahvas on mõnusad. Olen täiesti oma ka siinses kambas. Mulle meeldib siinne vabadus ja meeskonna kokku kuuluvus. Kõik on vahetud ja avatud. Ja mulle meeldib kui loomulik kõik on. Näiteks ühel töökaaslasel oli Tom of Finland märkmik. Teine küsis, et mis see on? Ja vastus oli täiesti tavaline, et see on gei-värk. Ning siis arutasime pikalt Tom of Finlandi üle. Kõik on, kes on.

Üldiselt tunnen, et on hästi. Ei anna võrrelda selle inimvarega, kes ma aasta tagasi olin. Ma tean, et üksi olemine on mu tee ja hind. Kaadri taga silmist enam pisarad ei voola. Ainult siis, kui meenuvad Kastan, Mustikas, Kraaksu ja teised karvased ja sulelised. Aga ma tean, et neil on hästi ja nad on hoitud ja neil on parem kui minuga kunagi oleks olnud.

06.03.2026

 Elu on siin ohtlik. Mangod ründavad igast suunast. Üritavad pidevalt pähe potsatada või siis jalust niita. Ühel peaaegu õnnestus mind murda. Kättemaksus sõin mōned ta õved ära. 

Lihaskrambid algasid ka täna. Olen küll iga päev mingeid lisandeid manustanud, aga tundub, et jääb väheks.

Täna hullasin rõõmsalt kasvuhoones enda taimedega (ja kärssasin roosaks krevetiks hoolimata täispilvisest ilmast ja kasvuhoone varjust). 

06.02.2026

 Öösel kell 2.30 vestlused Liisi ja Meeriga. Kui vedanud saab ühel inimesel olla, et pluss-miinus 30 aastat on kõrval sellised imelised naised olnud. Armastan!

05.02.2026

Õhtune poes käik: 2.69. Mingine põrsas oli mu munad ära rottinud.

Eile oli suht halb olla ja tavaelu korral oleksin ainult voodis suurt varvast liigutanud, aga siin toppisin ravimid sisse ja tegin ikka enda päeva ära. Täna on juba inimese tunne ja tatikraanid hakkavad vaikselt sulguma. Aju on siinse pideva müraga ka juba ära harjunud ning magan nagu muiste. Olen loengutes olnud iga päev ja põhiline töö  on asjade korraldamine. Ja nagu kirjutasin, siis on see aeglane protsess. Lähenev karneval ei tee ka asja lihtsamaks ega asjaolu, et on viimased suvepuhkuste nädalad. Aga noh, vaikselt-vaikselt. 

Võrkkiige osas on mul konkurent. Pikajuukseline prantslasest teadur muusika ja helide erialal. See on ilmselt küll täpselt sama täpne kirjeldus kui öelda, et ma olen loodusteaduste teadur, aga kuna helide/muusikateooria on mulle tâiesti tundmatu teema, siis täpsemat kirjeldust ma praegu anda ei oska. Igastahes tegeleb ta ka valdkondade vahelise teadusega ning tutvustasin talle häâlt tegevaid liblikaid, röövikuid ja laulvat jääd ning suutsime teemasid leida küll ja lobiseda. Ta on 15 aastat Brasiilias elanud ning töötab samuti UniCampis. Ta elab São Paolos, aga nendel päevadel kui ülikoolis kohal on vaja olla, siis peatub siin, 1-2 päeva nâdalas. Seega, konkurents on mõõdukas ja saame vast hakkama.

Ah jaa, ta kirjeldas kõige erilisemat helimaastikku. Olukorda, kui oled looduses, eemal linnast ja inimtekkelisest mürast. Ja korraga su mõtted kaovad ja sa kuuled KÕIKE. Lehti, linde, tuult, putukaid, enda südant. Ta soovitas, et peaksin seda helimaastikku püüda kogeda, sest see on midagi nii erilist. Naeratasin viisakalt ja vastasin, et tean, millest ta räägib, sest mul on luksus olnud elada sellises keskkonnas. Ja just nii elada on üks vähestest soovidest, mis mul veel on.

03.02.2026

 Ajeee, mu pagas saabus. Ja vähemalt üks ajupoolkera on juba tati kujul välja nuusatud. Täna hoidsin kõigist eemale ja tatistasin vaikselt omaette. Koristasin kabinetti ja desinfitseerisin töölaudasid, sest kunagi ei tea, kes enne sind on nendel laudadel sitaproove sortinud. Biolooge ei saa usaldada. Mina ei teeks kunagi nii. Kui välja arvata see ükskord, kui ma loomaaiast toodud elevandi sitast loodusmuuseumi jaoks pallikesi veeretasin ja kuivatasin enda töölaual. Või siis see teine kord Marokos...Noo mu tatt on igal juhul köömes selle kõrval. 

02.02.2026

 Täna oli, fck, mitte midagi pole veel tehtud tunne ja ma ei jõua kuhugi enda asjadega. Selle emotsiooni tingis asjaolu, et metsa ei saa see nädal minna, sest luba on veel läbirääkimata, kasvuhooneid ei saa ehitada, sest "our guy" Renato oli ära ja on sellel nädalal öppetôöga suht hõivatud.. Taimi ei saa istutada, sest mulda on vaja ülikooli autoga tuua ja see vajab jälle läbi rääkimist. Molekulaarsesse laborisse ei saa kemikaale üle lugema minna, sest labori juht ei vasta. Rohelist laborit ei saa koristada, sest kellegi katsed veel käivad seal ja mul pole võtit.  Ühe katseteks ostetud taime, mille poisid mulle kusagilt hankisid, määrasin mingiks kummeliks, vaja oli Achyroclinest. Ühe nimi on kohalikus keeles marcela, teise nimi marcela galega. Noh, nii see vale taim tuli. Kõige selle keskel tegin hommikul kell 6 koosoleku veel Rootsis olevate töökaaslastega ning istusin 9-17.30 portugalikeelsetes liblikaloengutes. Praegu võrkkiiges küll muigan enda üle, sest tegelikult oli täna ju alles esimene täistôöpäev siin ja hunnik taaskohtumisi veel ka sellele kõigele lisaks. Anna nüüd endale asu, inimene.

Kohalik labor LABBOR on väga ikka pingutanud meie tuleku nimel ning väga soe ja tore on olla tagasi. Reedel tegime labori juhi Baku, Gabrieli ja Renatoga kogu meile korraldatud infra ülevaatuse ning sain võtmed, juurdepääsud jne. Baku ütles, et nüüd olen mina boss ja juhin siit asju edasi. Vastasin, et päris boss tuleb kolme nädala pärast. Boss või mitte, aga mu käed on siin suht seotud ja reaalselt sõltun igal sammul kellestki. See väga mu iseloomuga ei sobi, aga tuleb panna sobima, sest see maailm siin toimib nii. Ei saa lihtsalr kotti selga visata ja metsa kaduda. (Krt, kus mu varustus on!).

Ja pidasin täna majaperemehega enda esimese portugalikeelse vestluse. Ja see oli päris vestlus! Ma sain aru! Ja suutsin ka vastata 1-3 sõnaga. Maru uhke oli olla. Kuigi, tuleb olla aus, et ta suudab ka sõnadeta end selgeks teha.

Kohalik jõgi ujuma ei kutsu, kuigi olen näinud lapsi seal platerdamas ja isasid kala püüdmas. Ookean on kaugel. Lisaks on ookean  hirmus mu jaoks. Prantsuse Guajaanas lõi laine pikali ja tõmbas mööda põhja ookeani poole ära. Kaldale saades olid puusanukid ilma nahata ja senine elu kiirkorras üle vaadatud. (Tegelikult ei olnud kiirkorras, sest aeg muutus eriti aeglaseks).  Ookean ei ole mu sõber ja päriselt ujuda seal nii kui nii ei saa. Ujumine on ikka see, et istud Õdri kaldal ja siis ütleb Meeri, et käime teisel pool ka ära.

02.02.2026

 Mmmmmmm..need 20-le kraadile jahutatud siseruumid on lihtsalt kohutavad. 10 korda päevas hüppad märja nahaga 29-kraadisest välisõhust külmkappi, kus puhub külm tuul. Juba on kurk valus, nina tatine ja palavik. Kui pagas ei saabu, siis tuleb minna sokke ostma, et saaks saapaid kanda. Varbad külmetavad pidevalt sandaalides siseruumides.

01.02.2026

Tahan venitada alles jäänud aja nii aeglaseks kui suudan. Panna kestma iga hetke.