29.03.12
Üritasin just otse pakist piima juua. See lõppes sellega, et nii mina kui ka põrand on nüüd üleni kleepuva maasikapiimaga koos. Ja seekord ei ole probleem üldsegi mitte selles, et ma juua ei oskaks vaid olin sunnitud kõik otse välja sülitama, kuna piima sees oli sipelgas...ja sipelgatest pole mul siin viimase 24 tunni jooksul puudust olnud.
Army ant’idel on praegu mingi rändeaeg. Kõik algas eile hommikul, kui Freerki köök oli üleni sipelgatega kaetud ja isegi köögis elav rott maha murtud. Freerk pesi köögi etanooliga puhtaks ja rookis sipelgad välja. Päeval vudisidki sipelgad metsa poole tagasi ja kõik tundus hästi, kuid kui eile õhtul kui jõudsin pärast tunnist kohvikus käimist tagasi..oli juba eemal teada, et asi ei ole õige. Umbes 15 m enne maja satusime Jamesiga lihtsalt rünnaku alla. Kui tavaliselt jooksevad nad jõemoodi moodustisena ringi, siis maja ümber oli suisa meri. Mõlemad kilkasime nagu väiksed tüdrukud, kui sipelgad püksi lõpuks jõudsid...ja neid ei olnud ainult üks. Tegime majale tiiru peale ja otsustasime, et pole hullu..majas neid ju veel pole. Oi kuidas me eksisime. Umbes 15 min hiljem hakkas laine minu toa poole murdma. Valasin lävepakul etanoolist triipu ette (jah, nii me kasutamegi kallist 96 protsendist etanooli..sipelgate pesuks), kuid sellest polnud mingit kasu, sest nad jooksid etanoolist otse läbi ja olid minuni jõudes lisaks tige olemisele veel ka purjus. Umbes 30 minutit hiljem oli mu köögiosa üleni sipelgatega kaetud ja mina pideva rünnaku all. Jõudsin vaid toidu majast välja visata ja endale hädavajalikud asjad seljakotti toppida ning siis tunnistasin kaotust. Seisin majast paari meetri kaugusel oleva valli otsas ja vaatasin, kuidas maja vallutatakse...ja siis oli muidugi vaja elavantidel veel mu seljataha hiilida. Mh..kumb on hullem, kas elevantide rünnak või sipelgate..Igastahes ei tahtnud ma kumbagi proovida ja loobusin enda majast selleks ööks. Leidsin ulualuse Vincenti juures ja magasin öö tema laboris. Poole öö peal ehmatasin end sellega üles, et mulle meenus, et kõik mu kogutud vaksikud on endiselt majas, kuid tagasi ma ka kohe kuidagi ei tahtnud minna. Hommikuks olid sipelgad toast taandunud ja valitsesid vaid õueala...ja kõik mu proovid olid ka kenasti alles. Nii et kõik läks hästi seekord. Ainult sipelgad meeldivad mulle iga päevaga aina vähem. Filmisin ka kogu seda pulli, nii et saate oma silmaga sipelgarünnakut näha ja kuulda kuidas ma vannun, kui mõni sipelgas filmimise ajal kusagilt magusast kohast hammustas.
Tööd on juba üsna palju. Päevad hakkavad vaikselt 12 tunnisteks venima. Aga selleks ma ju siin olengi.
Voolu on endiselt vähe..praegu on seda vist mingi veerandi faasi jagu, sest säästupirn laes vahepeal kumab õrnalt ja siis lahvatab heledaks ja siis kustub ära. Väga midagi vooluvõrku ühendada ei taha.