Tere taas ka minu poolt. Meeri siin olemisest on väga palju kasu. Töö saab tehtud mõistliku ajaga ja keegi kirjutab minu eest teile pikki kirju. Täna õnnestus isegi päevase ja öise töö vahel väike uinak teha ja hunnikule vastust ootavatele kirjadele vastata. Ütlen veelkord, et kui kellelgi on postkaardi soovi, siis paluks edastada aadress. Peale koduste ja Tarmo oma, ei tea ma ühtegi.Pidin isegi enda Tartu aadressi Meeri käest üle kontrollima, et saaks Vollile kaarti saata. Aga siis usina Meeri kirjad.. 27.04.12 Labor, kus ma Eestis igapäevaselt toimetan sarnaneb siinse laboriga vaid selle poolest, et kasutusel on sama solventi: mina oma laboris kasutan seda lihtsalt polaarse solvendina, siin on sama asi kasutusel liblika mürgina – eks viimasel ajal kodus oli tunda ka, et olen viimast liiga palju sisse hinganud ja asjadest aru saamine võttis aega =). Käisin täna Nicolaga kaasas red taile jälgimas – valitakse välja üks ahv ning 20 minuti jooksul märgitakse üles kõik, millega ta tegeleb: liigub, puhkab, liigub, puhkab, sööb, liigub, puhkab, pissib, sööb jne. Kaelale see latvade jälgimine hästi ei mõju =). Käisime Sillega lähedal olevas külas. Ostsime banaane matooke (banaanipuder) jaoks – kui valmis saab, annan teada, kuidas maitses. Sain Sille ühe vanema assistendi käest endale oma empaako (kohalik nimi) – akiiki (tähendab `tüdruk`). Sama assistent kinkis meile ka enda kasvatatud suhkruroo varre – väga tore inimene. Käisime külas ka Sille isiklikul assistendil, kes hetkel on lapsepuhkusel. Kõik kohatud inimesed olid väga soojad ja südamlikud. Lisaks sain kõndimisest 4 villi – musungu (valge inimene) ei ole harjunud käima =) (ega mul tõesti ei ole Eestis olnud aega jala käia ja harjutada). 28.04.12 Emale veelkord palju õnne! Mul jäi mainimata, et kui me eile lähedal olevasse külla jalutasime ja higistasime (nagu valge inimene Aafikas ikka), siis kohalike mõistes oli sobilik ilm kampsuni ja villase mütsi jaoks. Ühest paljudest küngastest üles ronides üks selline eksemplar meist ühekäigulise jalgrattaga möödus. Mulle juba päris hakkab kohale jõudma, et ugandalased on väga muhedad kujud. Eile proovisin ka suhkruroo ära – saan aru, et mitte millegi muu magusa olemasolul võiks suhkruveemaitselist taimevart lutsutada, aga...lihtsam on ikkagi avada mõni Kalevi uues pakendis komm. Eilsesse õhtusse mahtus veel 2 tundi elevandi „jahti“ – iseenesest oli see sama aktiivne nagu koprajaht (1,5 tundi koprakuhila ja veelainetuse jälgimist), sest seisime kolmekesi (mina, Sille ja Nicola) aia ääres ja suunasime kõik leitavad valgusallikad (taskulambid, pealambid) aiast väljaspool jooksva tee poole. Vantside kari oli väga lähedal, kuulda oli nende hingamist/puristamist ja okstes/puudes ragistamist, nähtavale nad aga ei ilmunud (püsisid teeäärses võsas). Aed, mida ma mainisin on tegelikult võrk, millest vantsid vist tegelikult üle võiksid astuda ilma, et see nende kõhtu kõditaks – peaks uurima, kui kiiresti nad jooksma on võimelised (kuigi „varbavahedega“ nende eest nagunii ei oleks põgenenud). Adrenaliinitase oli päris kõrgel, seepärast paparatšo minus ei tärganud ja kirjeldatud elevandijahist pildiline dokumentatsioon puudub. Palusin, et Sille organiseeriks järgmine kord mööduva elevandikarja mõned meetrid lähemale, et saaks kasvõi mõnda natuke kõrvatagant sügada. Täna võtsime ette reisi Fort Portalisse. Minnes peatusime õmbleja juures ja andsin mõõdud kleidi jaoks, nii et hea õnne korral saan järgmisel nädalal kleidi kätte. „Lamavaid politseisid“ on neil siin ikka rohkelt – kui te arvate, et neid leidub ainult asfaltkattega teel, siis eksite, ka katteta teel sõidu saab kühmudega ebamugavaks teha =). Kihutama igatahes ei kutsu. Käisime natuke poode pidi ja siis läksime Sillega turule juurikate ja puuviljade nädalavaru ostma. Sillel on turul oma tädid/onu, kelle juures ta oste teeb (onu on Sille tulekuks valmistunud ja kogunud varuks hulga grenadille (passionfruit)). Ostsime avokaadosid, banaane, grenadille, tomateid, ube, papaia (rohkem ei osta, sest see haises eemaletõukavalt ja maitse ei olnud ka suurem asi), ananasse, maapähkleid, sibulaid. Hiljem poest võtsime juurde soola (Sille koka lemmikud on toiduõli, sool ja nõudepesuvahend – kõiki kulub ohtralt; lisaks kulub tal ka hoolega pesupulbrit – kuigi ta ei pese Sille riideid...?), maapähklijahu (näeb kotis välja süütu, aga kastmeks tehes on roosa ollus ning ausaltöeldes meenutab okset – samas maitsel pole üldse viga =)), spagette ja riisi. Õhtust sõime kohalikus pizza-kohas. Igapäevaselt kohta majandavaid kohalikke oli üle vaatama tulnud keegi manageri laadne tegelane – pikem arutelu käis selle üle, millist elektripirni nad oma leti kohal kasutama peaksid...kõrvaltvaatajana tundus see mulle tragikoomiline. Fort Portalist veel nii palju, et kõik ei peagi olema asfalteeritud ja hiiglama puhas, et olla hämmastav. Vabastav oli näha kohta, kus ei ole suurt midagi euroopalikku. Kogu selle väikese kaose keskel imetlen naisi, kes staatuse sümbolina kõrgeid kontsi kandes selle rägastiku peavad läbima. 29.04.12 Kirjutan päevamärkmeid pealambi- ja küünlavalgel, sest ma olen Aafrikas ja siin käivad asjad natuke teistmoodi – elektriliini uuendamisega kaasnevad igapäevased pikemad/lühemad elektrikatkestused. Ah, elekter ongi ülehinnatud. Täna oli minu siinoleku ajal esimene maavärin - üsna pisike teine, kuulda midagi oli, aga tunda ei miskit...topsiku või kaks võiks ju riiulilt alla kukutada, muidu nagu polegi õige värin. Päev algas ilusa ja selge ilmaga ning suurepäraselt oli näha mäestik, mis eraldab Ugandat ja Kongot. Üleüldse on siin päris mägine – nõlvadel turnimine võtab jätkuvalt kohati hingetuks. Eriline südametreening oli meie tänane matk vulkaanikraatri serval. Meist umbes 45 minutilise autosõidu kaugusel asub lähim puhta/selge veega ujumiskoht, nimelt imeilus kraatrijärv. Matkasime Sille ja Andrewga (šimpansi hammaste uurija USA-st) mööda kraatri ülemist serva. Ringi ümber järve otsustasime lõpetada mööda alumist, metsikumat rada minnes. Sellist rada pole ma varem läbinud – üles-alla, kivid, muda, kaljunukid (koos trobikonna päris kopsakate nahkhiirtega). Rada lõppes ujumiskohas – kosutav auhind hingetuks tegevale matkamisele. Asju kaasa pakkides hoiatati, et on võimalus saada päikesepõletus (sellest ka minu seljakotis olev 50+ SPF päevituskreem), kuid jäime hoopis kergemat sorti paduvihma kätte. Ujumiselamuse muutis selline ilm veelgi meeldejäävamaks – kergelt sinakasroheline läbipaistev vesi, vihmapiisad järvepinnal. Padukat trotsides ronisime mööda treppe kraatri servale, kus asub kena puhkekeskus. Peamajas nautisime vaadet järvele ja kraatrinõlvadele ning jõime aafrika teed (väga-väga maitsev piimane ning rohkete vürtsidega tee). Kokkuvõtvalt võis päevaga rahule jääda, võis väga rahule jääda. Ja siis kui sa arvad, et päev on läbi ja valmistud õhtuseks hambapesuks...tulevad army ant-id ja üritavad su maja üle võtta. Saime nende plaanile jaole siis, kui nad olid just meie verandale jõudnud ja valmistusid tuppatungiks. Meie strateegia: esiteks – mehaaniline eemaldamine (põrandaharja ja brutaalse tallumise teel); teiseks – Nicolalt petrooliumi laenamine ja sissetungi radade pritsimine; kolmandaks – kannutäie vee keetmine ja suuremate kogumite kõrvetamine/uputamine; neljandaks – üks silm lahti magamine, et vajadusel uus rünnak peatada. Sipelgad ei ole mulle kunagi liiga palju meeldinud. 30.04.12 Hommikuks oli selge, et maja suutsime enda käes hoida, aga sipelgate poolt oli üle võetud köök (asub eraldiseisvas majas). Eriti usinalt oldi gaasipliidil oleva poti kallal, milles asus meie hommikusöök (potis oli paks kiht sipelgaid ning poti serv samuti kobrutas neist). Jätkasime petrooliumitõrjega, kuid tulemust ei olnud. Seega võtsime kasutusele drastilisemad võtted ja panime potile tule alla – nüüd olid tulemused silmaga nähtavad. Tundub, et meie üsna sirgjoonelistest vihjetest saadi aru ning praeguseks on köök sipelgavaba. Järgmise meeleheitliku sammuna oleksin ma üritanud Cutaseptist leegiheitja valmistada – meeldiv, et me täna sinnani ei jõudnud, sest põletushaavadega lähimasse haiglasse mootorrattal sõita on elamus, millest ma olen nõus loobuma. Jõudsin juba eile elektrimehi sajatada, kuid tuli välja, et seekordse katkestuse põhjustas elektriliinidesse turnima läinud black and white colobus. Hommikust saadik ootab väike otsasaanud elukas, et keegi temaga midagi ette võtaks (kunagi varem otsa saanud red tail olla pandud formaldehüüdi = ämbritäis ahvi). Kuigi põhjus on teada ja liinidest eemaldatud, oli sellegi poolest vaja Davidi (Golden cat’i uurija) nõudvat kõnet pealinna, et vool tagasi saada.

Meeri Ugandas..

Kuna olen praeguseks hetkeks juba pehmelt öeldes väsinud, ei suuda ma teile midagi vaimukat kirjutada. Meeri on õnneks veel üsna ärgas (hetkel küll teeb väikest uinakut), mistõttu edastan teile tema muljeid. 25.04.12 Täna korjasime ikka röövikuid ja aitasin Sillet jällegi labori tööga. Osa mu tööst on vaksikute tapmine – kahju on, aga teadus nõuab. Siin on praegu üsna jahedad ilmad, aga ikkagi õnnestus mul õlad kergelt punaseks saada. Käisime täna pargi värava juures minu pargis viibimist vormistamas – vaja on luba ja siis selle eest maksta (maksta tuleb sisuliselt kaks korda, aga nimetus kviitungitel on erinev =)). Värava poole jalutades jäi tee äärde kohalik kliinik – kust vist peale plaastri suurt miskit abi ei saa. Lubade vormistaja oli juba oma pausil, kuigi kell oli alles umbes kümme. Oli kolmapäev, mis Sille sõnul pidi olema päev, millal kõige suurema tõenäosusega on inimesed tööl – esmaspäeval nad veel ei jõua, no ja mis mõtet reedel tulla on kui nädalavahetus on vaba. Nicolal (Punasaba guenonite uurija Šotimaalt) oli selja peal mangofly röövik. Soovitan googeldada ja mõnda youtube-i videot vaadata. Tegu on kärbseliigiga, kes muneb oma munad niisketesse kohtadesse (kuivav pesu, niiskeks saanud istmekatted) – arenev röövik otsib endale peremeeslooma (koer, inimene) ja teeb selle naha alla mõnusa pesa, kasvab seal 8-12 päeva ja siis väljub. Nicolal oli tegelikult juba paar päeva selja peal imelik punn olnud, aga ta vist elas eituses ja ignoreeris seda. Täna palus ta meil asja uurida ja selgus, et naha all on mangofly röövik. Jah, see tõesti ongi nii tülgastav nagu jutu järgi tundub. Igatahes meil ei õnnestunud seda elusalt välja saada ning tapmiseks tõmmatakse naha peal olev rööviku õhuauk küünelakiga üle. Õhtuks oli elukas surnud ning saime ta välja pigistada. Umbes 8 mm pikkune valge mittemidagiütlev jublakas, aga enda naha alla küll ei tahaks. Rööviku-naha-alla-sattumise-ärahoidmise meetodina triigitakse siin kõik pestud pesu hoolega ära, et hävitada võimalikud riietel olevad munad. Teised lasevad kohalikel naistel oma riided pesta ja triikida, aga Sille ja mina saame sellega ise hakkama. Ja siis saab ainult ennast süüdistada, kui pole olnud triikimisel hoolas. Pärast rööviku eemaldamise protseduuri oli tunne, et need tegelased on igalpool ja pärast peapesu käisin ringi buffiga (paranoiline nagu ma olen). Ahvid, ahvid, ahvid – nad on siin tõesti igalpool: metsas, laagris. Seisin täna tagumise ukse juures ja nägin kuidas aiaaugust tuli üks suurem L`Hoest – vaatas ringi, ei näinud mind ja hakkas oma karja minust umbes 5 m kauguselt üle õue juhatama. Järgmine, kes august tuli nägi mind, kahtles korraks oma juhi otsuses, aga ikkagi järgnes. Kolmas pistis pea august läbi, nägi mind – mõtles vist, et esimesed kaks on hullud – ja jooksis minema. Meie maja tagant läheb läbi ka üks red colobus-ide rada (ehk siis ladvad, mida mööda nad rändavad). Koomilised on nad küll. Ukse juurest on hea vaade ühele pikemale hüppele, milleks kõik ahvid julgust koguvad. Võtavad hoogu, võtavad veel hoogu, jooksevad juba oksa tipuni ja siis otsustavad, et targem on see vahemaa ikkagi mööda maad läbida. Ja nii nad sealt lähevad, ligikaudu 50-pealine kari, üks vähem graatsiline kui teine. Nägin täna oma maja roti ka ära – täissöönud, aga kiire teine, pani mind ka sprintima (milleks ma muidu juba aastaid pole põhjust leidnud). Ei saaks öelda, et ma naudin ta kohalolekut. 26.04.12 Äratus on tavaliselt kusagil 7 paiku. Täna ärkasime veidi varem, sest oli vaksikute tapmise päev – öösel valguspüügi kohta kogunenud isased vaksikud saatsime unenägude maale ja emased lähevad laborisse. Täna käisime minu mõistes õiges vihmametsas – kõrged eksootilised puud, liaanid, niiskus, häälitsevad ja latvades ragistavad ahvid – tõeline džungel. Mets on täis elevantide karjade poolt rajatud radu – pärast nende läbiminekut on enamasti alles äratallatud tühi maa. Vett täis jalajäljed on nagu väikesed tiigid, kus tahaks solberdada. FA-d (field assistant) on toredad – kuigi üldse mitte nii ühte nägu nagu Sille kirjeldas. Meid Sillega on igatahes korra kaksikuteks peetud ja üleüldiselt olevat me nagu õed. See näitab, et kohalikel on samuti raskusi meil vahet tegemisega . FA-d on üldiselt tublid, aga võrdluseks: kui meie Sillega läheme metsa, siis leiame ligi 30 röövikut, aga nemad tulevad mõne tunni pärast, naeratavad, kehitavad õlgu ja ütlevad, et täna jälle ühtegi ei leidnud =). Igalpool on kombeks kõiki koguaeg tervitada ja küsida how are you? Vastuseks ei oodata midagi sügavamat kui fine või good ja vastuküsimust how are you? Inimesed naeratavad pidevalt ja on muidu rõõmsad. Kui FA metsas matšeetega teed rajas, siis Sille soovitas natuke kaugemale hoida, nad ei pidavat nendega väga koordineeritult toimetama. Metsaradade korrashoiust nii palju: kui kiiret pole, siis rassivad paarkümmend meest nädala jagu, aga kui mõni tähtsam nina on tulemas, siis tõmmatakse trimmerid käima ja tehakse töö paari päevaga ära – eks inimestele tuleb tööd leida (nagu meie ühistranspordi assistendid Tallinnas). Nägin ka saekaatri ära – vaja on kahte mees ja lehtsaagi, tulemuseks vägagi sirged ja ühtlase paksusega lauad. Siit ka laudade hind – umbes 15 000 kohaliku raha (shillingute) ehk 5 euro eest saab 2-meetrise jupi. Üks assistent tõi meile täna uue gaasiballooni...mootorrattaga muidugi. Ma veel pole näinud, aga siin transporditavat mootorrattaga ka kitsi ja elutoa mööbli/diivanite komplekte – ei ole probleemi.

Sille ja Meeri Ugandas

Eesti!

23.04.12 Väga VÄGA vaevarikkad kaks päeva. Meeri õnnelikult kätte saadud ja jõudsime peaaegu elusana tagasi ka. Peaagu selle pärast, et bussisõit oli piinarikas nagu oligi karta. Ma ei tea, kes sellele Martinile viitsib 3 nädala pärast vastu minna...oeh. Tänan koduseid leiva ja kirjade eest. Eriti suured tänud Vollile. Kahtlustan, et ta väga vabatahtlikult kirja kirjutamisel ei osalenud ning Liis pidi üsna palju jõudu tarvitama, et teda värvi sisse kasta. Homme on Eesti õhtu siin- leiva, kommide ja Vana Tallinnaga. Kuidagi peab ju teisi veenma, et Eesti on olemas...

22.04.12 Ärkasin hommikul 4ja paiku mingi kahtlase heli peale. Unisena jõudsin järeldusee, et Rotu on saiakoti kallal ja üritab sisse murda. Hõikasingi siis magamistoast kööki, et: Kõtt, Rotu! Aga vastuseks sain hoiatava kõhukorina. Näeh, hoopis elevant oli akna taga ja sahistas põõsa kallal. Noo ja muidugi oli mul vaja ka vetsu minna. Tantsisin minutikese köögis ühel jalalt-teisele, kuni enam kannatada ei jõudnud ja siis olin sunnitud õue minema. Elu adrenaliinirohkeim põõsakülastus. Õnneks elevant austas mu privaatsust ja me ei kohtnud põõsa all. Tuppa tagasi jõudes ja voodisse pugedes olin veel terve tunnikese üleval, enne kui adrenaliin lahtus... Voot, nüüd olen ametlikult elevandiga riielnud ja hakkan Entebbe poole liikuma. Mul kulub Entebbesse jõudmiseks sama palju aega, kui Meeril Eestist Ugandasse tulemiseks.

Eero kirjutas mulle..jei! Aga hommikul hakkan Kampala poole reisima, et Meerile vastu minna. 5 tundi piinarikast bussisõitu..õnneks ma armastan Meerit piisavalt, et ära kannatada need tunnid.

17.04.12
Öökisin just natuke õues. Avasin paki piima ja võtsin kohe suure suutäie otse pakist ja siis tormasin õue öökima. Noo kui Eestis on piim halvaks läinud, on see ikka halb. Kujutage nüüd ette, et halvaks on läinud piim, mille säilimiseg on aasta... ja siis te mõistate mu reaktsiooni.

Aga üldiselt on elu väga EURO..Ainult õhtul peab köögis kikivarvukil käima, et hiirte peale ei asuks. Aga õnneks mulle hiired meeldivad..

Ja Haa-HAAA, Meeril on reisipalavik...

ja nõudepesuvahend on mõeldud ka vetsupoti küürimiseks..tervislik..

15.04.12
Kuidas veedate teie enda pühapäeva öid? Mina üritasin viimased tund aega saada head pilti paarituvatest vaksikutest. Igati normaalne tegevus keset ööd...

13.04.12
Olen loomu poolest suur kakkude sõber. Olen veetnud ma ei tea palju tunde kakukaamera seltsis Klausile ja Klaarale kaasa elades. Kakud on kohe kindlasti lindude seast mu lemmikud, aga need kakud, kes mul siin see aasta on...pühhod! Esiteks hiilivad nad seljatagant ligi, võtavad ööliblika otse mu kõrvad, mille tõttu ma muidugi mitu väikest südamerabandust saan ja pooled enda vaksikud maha pillan. Ühel õhtul võttis kakk suure liblika otse mu nina alt, kui seda pildistada püüdsin. Teiseks ei karda nad mind kohe mitte üldse. Neil on kindel oks, mille peal nad istuvad ja sobivat hetke mu pool-surnuks ehmatamiseks ootavad. See oks on täpselt mu vetsutee kõrval, mis tõttu pean kakkudest umbes 1,5 meetri kauguselt mööda kõndima. Võiks ju arvata, et nad vaevuvad ära lendama, kui neile nina alla kõnnin, aga ei. Nad lihtsalt jõllitavad enda suurte hiilgavate silmadega iga mu sammu: vaatavad kuidas ma maja poolt tulen, nende nina alt möödun ja siis vetsu suundun. Seda teevad nad muidugi endale iseloomuliku 180 kraadise pea pööramisega. Ja siis karjuvad nad veel kõige pingelisemal hetkel uhuuuuu ka, mille peale jälle väiksese südamerabanduse saan. Täna istusid nad kahekesi ja jõllitasid mind. Ma olen täiesti kindel, et nad hauduvad plaani minu ära tassimiseks..nagu ma ütlesin..psühhod!

Kuuldes uudiseid kodust tekib mul ainult üks tahtmine..ropendada ja veelkord ropendada. Mida ma aga siinkohal ei tee..nii et ületan end taaskord...

Mul pole enda päevikut seekord kaasas, mis tõttu pole mul ka teie aadresse. Kui kellelgi on kaardi soovi, siis palun mulle enda aadress saata ja ma kaalun kaardi saatmist :D

Oh..tere! Pühapäev siis. Voolu pole juba teisipäevast saadik, mis on üsna pikk aeg. Aga voolu asemel on paavianid tagasi. Polnud neid kogu see aeg näinud, aga kui eile läksin prügi välja viskama, siis oli prügiauk paavianeid täis ja mina pidin prügikast kaenlas tagasi lonkima. Vahelduseks tore neid isegi näha.
Võib öelda, et vihmaperiood on ka korralikult alanud. Iga päev ikka sajab tunnikese või paar. Aga siinne sadu ei ole üldse selline masendav..sajab mõnusalt ja siis läheb jälle selgeks ja säravaks.
Sõime just kambaga õhtust pidulikult koos. Igati meeldiv. Igaüks tõi miskit ja nii saigi laud kaetud.
MM..ja rohkem polegi midagi põnevat toimunud. Ootan juba Meerit vaikselt...

munad kirjuks!

04.04
Unustasin eelmises kirjas mainida, et mu assistent Edith sai pühapäeval poja. Reedel oli ta veel täis päeva tööl ja kõndis nii tööle kui ka koju, mis on võibolla umbes 10 km kokku. Uganda naised on ikka karmid! Õnneks on nende mõlemaga kõik korras.

Mu kokk Molley tõi mulle just terve suure kobaratäie banaane enda aiast. Tahtsin neid teistega jagada, aga Molley ütles, et ei..vii need enda tuppa, need on spetsiaalselt sulle. Head bannanid. Loen siit välja, et ma meelidn vist Molleyle. Ilmselt selle pärast, et ta ei pea mu kummikuhaisuseid sokke pesema . Ja vägisi tekib kahtlus, et kohalikud hindavad, kui nende tööandja suhtub neisse kui võrdsesse.

3.04.12
Elu kulgeb vaikselt. Laupäeva hommikul ärkasin mootorsae häälte peale. Esimene mõte oli, et mida paganat see Raido (mu vend) juba nii vara saeb. Hetk hiljem jõudis kohale, kus ma olen ja kui suurem unesegadus oli möödas jõudis kohale ka kurb tõsiasi, et mootorsaed on jõudnud ka siia vihmametsa. Enne toimus kogu langetamine kirvega, kuid aastaga on ka siin elu edasi arenenud ja juba on kuulda sae möirgamist. Tundub, et vihmametsa ei jätku isegi mitte 20 aastaks enam... Kuid teades siinsete inimeste oskamatust tehnikat kasutada, võib alati juhtuda, et see üks saemees langetab endale puu kaela ning pärast seda kuulutatakse saed „saatana tööriistadeks“ ning minnakse tagasi kirve kasutamise juurde. Julm lootus..
Tundub, et ma olen kenasti siinse kliimaga kohanenud. Nädalavahetusel oli üks öö üsna jahe ja toas oli ainult 20 kraadi sooja, mistõttu magasin kampsuni ja sokkidega . Kole külm tundus see temperatuur.
Mu naaber James lahkus eile hommikul, millest on natuke kahju, sest ta on 10 aastat töötanud restoranides kokana ja oskab päris head „rokka“ meisterdada. Aga pole hullu, mulle meeldib siinne lihtne toit väga..lihtsalt vaheldus oli meeldiv ja teda hoos jälgides oleksin isegi võibolla midagi lõpuks õppinud. Praegu jõudsin lihtsalt arusaamale, et ma ei tea kokkamisest ikka mitte midagi. Eile õhtul saabus juba mulle ka uus soomlasest naaber, nii et üksinduse hirmu pole. Lisaks on mul juba umbes 250 röövikut, kes mulle igapäevaselt seltsi pakuvad ja ka rott. Väga armas Rotu on: suured kõrvad ja kena kasukas. Eile öösel ronis Rotu mulle voodisse ja pidin teda noomima, aga tavaliselt käitub ta ilusti ja sõpru pole ta ka veel õnneks külla kutsunud.
Nii et kõik on hästi.