Holmid Ugandas..

Meeru on nüüd tagasi Eestimaa mustal mullal kappamas ja meie valmistume ka lahkuma. Laupäeval peaksime vihmametsa muda jalgelt pühkima ja savanni minema. Eks näis. Ühesõnaga pakime asju ja Martin on juba väga osav taimede triikimises ja pakkimises, kuna on seda 2 täispikka päeva järjest teinud. Aga viimased kirjad Meerult.. 11.05.12 Täiendasin külas banaanivarusid +sõime kohalikku kiirtoitu ehk semosasid (täidetud taigna kolmnurgad – meie omad olid riisitäidisega ning väga maitsvad). Tagasiteel pakkus üks teeääres oma banaaniistandust rohiv naine meile kotitäie jamsi – lihtsalt niisama, heast südamest. Tellisin kohalikult õmblejalt endale pluusi . Neil on siin kombeks riiet kokku hoida ja kangaid ääristavad igasugused „made in...“ kirjad alles jätta. Ma just eriliselt palusin, et ta seekord need välja jätaks ja tulemus – pluusil on kahes kohas kiri peal =). Aga ongi pesueht Uganda-stiilis riideese. Pakkisime asjad nädalapikkuseks laagrist eemal olekuks (Martinile vastuminemine+safari). 12.05.12 Sõitsin bodal seekord taga ja seljas oli Sille seljakott koos valguspüügi varustusega (kaasaarvatud motika aku). Jõudsin ebamugavuse uuele tasemele, aga 3 euro eest kaks inimest ja nende seljakotid+õlakotid 20 kilomeetri kaugusele saada on liiga hea diil, et vahele jätta. Ibrahim jäi hommikul bodaga natuke hiljaks ja esimene buss Kampalasse sai meie nina ees täis. Uue bussi täitumist oodates saime jälgida reisijate saabumist – tulid kohvrite ja inimestega bodad. Mul on juba ette häbi enda äramineku pärast, sest kavatsen ilmuda taksoga =). Buss täitus juba tunniga ja sõit võis alata. Buss oli korralik – prügi ei visatud maha, vaid teenindaja käis ringi ja kogus kõik jama kokku. Muidugi pärast tuli välja, et ta tühjendas selle lihtsalt teeäärsesse võsasse. Poole sõidu peal oli tavapärane söögipaus – võtsime chapattisid, küpsetatud banaane ja grillkana. Kõik olid väga maitsvad. 4 tundi pärast sõidu algust hakkasime jõudma Kampalasse. Sellest sai aru, sest raadiost hakkas kõlama Kampala FM ja Sille tagumik hakkas alla andma. Bussijaama jõudmine võttis veel 45 minutit. Ja siis mingil arusaamatul põhjusel hakati inimesi bussist jaokaupa välja laskma. 10 inimest välja ja buss liikus paarkümmend meetrit – nii meid sinna liikluse keskele maha pandi. Mingi ime läbi ei ole ma siiani näinud ühtegi liiklusõnnetust, kuigi liiklus on siin absoluutselt crazy – tänavatel on segamini autod, bussid, mootorrattad, jalgrattad, kaubitsejad, emad imikutega. Mootorsõidukid mööduvad kondimootoriga edasi liikujatest väga lähedalt. Nüüdseks on tekkinud juba usaldus, et äkki mind tõesti ei aetagi alla – loodan, et see mulle kätte ei maksa. Transpordiga meil jälle vedas, sest leidsime mataatu, mis hetkega täitus ja alustasime liikumist Entebbe poole. Mataatus oli üks viisaka väljanägemisega naisterahvas, kes hoolega oma nina nokkis (siinmail tegelikult päris levinud) ja uuris huviga kättevõidetud kolle. Mina jällegi põiklesin lendavate kolli kutsikate eest. Mulle meeldib enda kodune õpetus rohkem. Jõudsime Entebbesse, viisime asjad ööbimiskohta ja jalutasime veidi linnapeal. Siis juba oligi pime ja varsti sõitsime Martinile lennujaama vastu. Saimegi Martini kätte – jeii. 13.05.12 Helikindluse poolest ruum, kus ma ööbisin kurta ei saa – seda lihtsalt ei olnud. Ma muidugi unustasin oma kõrvatropid maha st õues/koridoris liikuvad inimesed olid hääle järgi mul sisuliselt voodis. Kuulsin iga tuuleiili, vihmapiiska, linnu karjet... Sõime hommikust – Sille ema oli Martiniga kaasa saatnud uue portsu omaküpsetatud leiba ning lisaks oli Sille tellinud Merevaiku. Kõrvale jõime kookose- ja litšimahla ja sõime banaane. Ma nüüd tegelen iseloomu kasvatamisega ja enda banaanidest võõrutamisega – eks vaatab, kuidas läheb =). Võtsime sihi loomaaia poole (juhuks kui eesolev safari peaks looma-vaene tulema). Teel sinna möödusid meist tänaval kerges traavis kaks kaamelit – tundub, et ei midagi ebatavalist neil tänavail (hiljem kohtasime samu kaameleid loomaaias, kus nad sama vabalt ringi jalutasid, pöherdasid või magasid; üks neist pandi ka tööle ja ta hakkas inimesi sõidutama). Loomaaeda sisenedes tuli läbida turvakontroll, mis seisnes selles, et turvamees küsis, kas meil on kaasas midagi keelatut. Eitava vastuse peale uuris ta imestunult – Not even a pistol for protection? (muhedalt muidugi). Kõik loomaaia loomad on salaküttide käest või kuidagi muud moodi päästetud. Aedikud tundusid hubased ja loomadel paistis olevat mõnus. Loomaaed asub Lake Victoria kaldal, seega pistsime sõrme korraks vette (soe oli) ja sõime grillitud tilaapiat järvevaatega restoranis. Pärast loomaaeda leidsime mataatu (või õigemini viimane leidis meid) ja liikusime tagasi Kampala poole. Liiiiiga palav oli sellise sõidu jaoks. Pealinna jõudes olime üllatunud, et ükski takso meid peale rebida ei tahtnud - pidime erinevalt eelmistest kordades paar tänavavahet kõndima enne kui sõiduki leidsime. Ööbimiskohta jõudes (Red Chilli Hideaway – soodne koht valgetele turistidele; koht on tore, ainult täiesti mitte-aafrikalik...mõned vist niimoodi Aafrikat külastada tahavadki – pizza, hamburger ja Ameerika muusika) oli meeliülendav leida eest väike bassein. Jalgadel oli väga õnnis tunne. Muidugi mõne hetke pärast ligunesime seal üleni sees. Lisaks tervitasid meid Vervet ahvid, iibised (väga valjud) ja durakod. Õhtust sõime seal (oli BBQ õhtu), aga lisaks ostsime tänavalt ananassi ja arbuusi. Üritasin magama minna, aga see õnnestus alles siis, kui salvrätikust endale kõrvatropid meisterdasin. 14.05.12 Sõime jackfruite. Sille oli natuke külmetunud (ikkagi kohati ainult 20 kraadi ringis sooja). Käisime Kampala peal jalutamas. Panin postkaardid teie poole teele – eks nad mõne kuu pärast saabu. 15.05.12 Hommikul pakkisime ennast minibussi ja alustasime sõitu Murchison Falls-i rahvusparki. Meie grupp koosnes kolmest eestlasest, kahest sakslasest, ühest inglasest, hispaanlasest ja hollandlasest – Red Chilli´s Happy International Group. Esimene peatus oli Ziwa ninasarvikute varjupaigas. Nägime ühte white rhino-t pisikesega. Meiega kaasa sõitev Red Chilli töötaja viskas sarviku poole oksa eesmärgiga viimane püsti ajada, et paremat pilti saada – inimesed võivad ikka hoomamatult ärritavad olla! Rohkem päevakavas tegevusi polnud – jõudsime ööbimiskohta (ööbisime telkides – täitsa mõistlikud). Sõidu peal nägime veel veidi paaviane – meile igapäevane nähtus, aga ülejäänud olid õnnelikud, et kasvõi paaviani tagumikust pilte said =). Leidsime surnud geko (arvatavasti elektrilöögi saanud) ja mõtlesime välja pudelikeerutamise Uganda variandi – geko keerutamine. Idee nõuab veel natuke arendamist. 16.05.12 Kuulsin öösel jõehobusid ja hommikul leidsimegi ühe hobu hunniku kohe meie telgi kõrvalt. Sille tegi öösel valguspüüki, seega meie äratus oli 5:15. Õigemini oleks pidanud olema, kui Martini telefon poleks vales ajavööndis olnud. Olime Martiniga telgist väljas ja valmis tegudeks kui Sille teatas, et kell on alles 4 läbi =). Järgnes 4 tundi (7-11) game drive-i – suurepärased savanni vaated. Nägime mitut sorti antiloope, tüügassigu, vesipühvleid, elevante (nüüd siis pilt ka häälel juures =)), kaelkirjakuid (lihtsalt kõige hämmastavamalt kaunid loomad), lõvisid (neid on tegelikult lihtne leida, sest raadisaatjast kaelarihm aitab), jõehobusid. Ainult leopardid jäid tabamatuks. Pärastlõunal oli kolmetunnine paadisõit Niilusel. Jõehobusi on tõesti iga nurga peal ja igas asendis. Krokodille tiirutab ka parajal arvul ringi. Üks elevandikari oli jõe ääres joomas. Ohutusnõudeid paadil väga ei järgitud, sest joa lähedale jõudes sõitis paat ühe kiirevoolulises vees asuva kivi juurde ja öeldi, et seal peal võime pilte teha (muidugi ei peetud päästeveste oluliseks). Lisaks oli juba järgmine paatkond järjekorras ja pidime kiirustama, see tähendas, et kivil oli korraga peaaegu terve meie paadi täis rahvast – kivi ei olnud väga suur. Aga Murchisoni peajoa nägemine (ka alles eemalt) oli vägev. Lõunalauas istudes avastasime, et paari meetri kaugusel tegi lõunauinakut tüügassiga. Tundus päris väsinud teine - haigutas, ringutas ja nohises magada (küllap pidi savannis professionaalse meelelahutajana turistide rõõmuks hommikul ringi jooksma). Ananassi lõhna peale aga tegelane sirgus ja tuli päris-päris laua lähedale. Üks töötaja ajas ta minema, aga pärast nägime teda veidi eemal puu all uuesti põõnamas. Veel hiljem sõi ta asjalikult telkide vahel rohtu. 17.05.12 Tellisime juba õhtul hommikusöögi ette ära – et oleks mugav ja ei peaks ootama. Lõppes asi nagu tavaliselt ja söögi saime kätte 25 minutit tellitust hiljem =). Liikusime Murchisoni jugade poole (peajuga + 1962 aastal kõrvale tekkinud lisajuga). Läbi metsa sõites ründasid bussi tse-tse kärbsed – ülejäänud polnud vist varem väga kärbest näinud ja rabelesid/tegid ninja-võtteid...meie kui kärbeste alal kogenud istusime ja nautisime sõitu (ja seda kuidas teised võimlesid). Järgnes jalutuskäik jugade juures. Esiteks nägime kohta, kus me eile olime kivi peal pilti teinud, siis nägime eemalt kahte juga korraga ja lõpuks jalutasime peajoa tippu. Võimas, päris võimas mühin ja veemäng. Vikerkaar oli ka. Sõitsime läbi paduka tagasi Kampala poole. Linna sissesõit oli täiesti masendavalt aeglane ja pikk – mälestus jugadest kippus juba hääbuma. Oli tagasilöök võõrutusest ja sõin banaani. 18.05.12 Hommikul kümnest õhtul peaaegu seitsmeni istusime bussis. Sattusime tundmatu bussifirma masina peale. Esimesed kolm tundi ootasime bussi täitumist. Kohati tundus, et bussis oli rohkem kaubitsejaid kui reisijaid – osta oli võimalik kõike päikesepaneeliga mobiililaadijast kasutatud aluspüksteni. Lõpuks selgus, et pileteid oli liiga palju müüdud ja nüüd lõi välja muzungude kummardamine, sest kaks viimast pealetahtjat olid sakslased. Nende istuma saamiseks müüdi ühele mehele pilet tagasi ja üks vanem naisterahvas kupatati vahekäiku istuma. Sakslased olid viisakas ja üks neist vahetas naisega kohad ära. Saime juba mingi aja sõita, kui buss katki läks ja pool tundi parandust nõudis. Kohale jõudes ei jõudnud me muud teha kui Fort Portalis turult ja poest läbi hüpata. Õhtul veel istusime Nicola sünnipäeva puhul Martha verandal. 19.05.12 Ei teinud suurt midagi – käisime korra metsas ja söötsime röövikuid. Mõtlesin tasapisi pakkimise peale. 20.05.12 Vaatasime Martiniga, kuidas Red colobusid puult puule hüppamist harjutasid. Üks ehmatas Martini aevastuse peale, hoovõtt veidi ebaõnnestus ja lend jäi natu-natukene lühikeseks. Kokkuvõtvalt käis väike potsatus ja üks veidi solvunud ahv ronis puu otsa tagasi. Andrew oli nõus meid viima kohtadesse metsas, kust on ilus vaade rahvuspargile. Vaated olid sellised nagu ma ette kujutasin – ilus. Jalutasime vihmametsas kokku 2,5 tundi st tänast külma dušši all käiku hindasin siinoleku omadest kõige rohkem. Eile näitas Molley meile Martiniga kuidas chapattisid teha ja täna panime kohe oma oskused proovile. Ei tahaks kiita, aga täitsa õigesti lõhnasid ja päris söödavad tulid =). Asjad on pakitud – mu kohver on nagu nuumatud notsu + panin ta musta prügikotti ja teipisin kinni. Eks vaatab, kas nad mind sellise jubedusega lennukisse lasevad või pean oma varanduse neile kontrolliks lahti laotama (kohvrisse peidetud šimpansid, kameeleonid ja muud tellitud suveniirid vist seda ei hindaks). Homme tuleb veel üle elada reis Kampalasse ja sealt Entebbesse ning siis juba olengi teel koju. Päris ära harjus siinse eluga – aga natukene ootan ka juba õiget jäätist, kohukesi ja Statoili lattet.