Teadlane

 Alles jäi teadlane. Ja see öine kondaja, kes istus suveöödel piimapukil ja vaatas, kuidas udulambad söövad pōldudel.

Veidi tänapäevastatud mõtted aastast 2012. Kõik on vahepeal muutunud, ent ometigi täpselt sama.

Viimased tunnid on kõige raskemad. Tunned, kuidas sõrmeotstes ja varvastes tekib ärev kuumus ja selg tõmbub higiseks. Kui siiani oled juba nädalaid veennud teisi, et kõik läheb hästi ja muretseda pole vaja, siis nüüd tuleb veenda ennast. Veenda paremini kui kui kõiki teisi. Tuleb vaigistada neid, kes sosistavad kahtlusi su sees, et kas on ikka vaja minna, kui siingi on ju nii hea, kui siin on olemas kõik. Siis heliseb kell...ja ellujäämine algab. Teel kodust lennujaama käib sisemine heitlus. Lennujaamas ei ole veel kindel, kes jäävad peale, kas sosistajad või see teadlane, kes on andnud lubadused ja sõlminud lepingud. Enne turvakontrolli endal saapaid jalast kiskudes, läpakaid, fotokaid ja lugematuid juhtmeid kotist letile pannes tahaks karjuda. Ja taaskord turvavärvast läbi astudes on selge, et teadlane on võitnud. Sosistajad on vait, sest nemad jäid teisele poole turvakontrolli. Nüüd oled sa teadlane ja ainult teadlane, kelle ülesandeks on teha enda tööd hästi, koguda materjali, millest oleks maksimaalselt kasu endale ja teistele. Ei, see ülesanne ei ole teadlasele vastumeelne, see on privileeg, millest ta suurimat nadingut tunneb...kuid mõnikord hetk enne uinumist laseb ta endal meenutada, et ta on palju enamat kui teadlane. Ta mõtleb neile, kes kord olid ja neile, kes on veel jäänud, ja teab, et ilma nendeta poleks ta teadlaseks üldse saanudki. Ning siis ilmneb ka tõsiasi, et sosistajad ei jäänudki turvakontrolli maha, vaid nad lihtsalt ootasid vaikides enda aega. Öö pimeduses on kuulda sosinaid igatsusest, armastusest, sõprusest... Kuid ärgates on jälle järel vaid üks, kellel on ülesanne täita. Ja nii sa oledki teadlane, kuni ülesanne on täidetud. Ja iga kord sa lubad, enam sa sellised tempe ei tee. Ka teadlane sinu sees ka nõustub. Ja sa rõõmustad: rõõmustad enda ja nende pärast, kes on veel jäänud. 

Ka teadlane nõustub .............kuni järgmise korrani.

Sille Rootsis

Ta oli vihastanud välja kõik enda ümber. Valmistanud pettumuse kõigile ja kõik sillad põlesid. Ja ühel suvalisel hallil sügisesel esmaspäeva õhtul, peale suvalist närvilist tööpäeva kontoris, istus ta lennukile ja lendas Rootsi. Sest seal ootas teda võimalus end nullist uuesti luua. Uus võimalus võtta varnast kõrbesaapad, kätte võsakiin ja kaduda vihmametsa.

Her burden heavy as a rock, ain't nobody gonna stop her
Go ahead and walk alone, and regret it some elsewhere.

Veidi hilinenud Jaapani lõpp

 

01.09.2024

Mhh..hotelli vetsupoti küljest jookseb kollase-rohelisega maanduskaabel.  Poes müüakse 9 promillist Strong Zero õlut. Matca siider. Matcha õlu. Matca KitKat. Oa jäätis. Vasaabi KitKat. . Vardas grillitud varblased. Üks haaval penosse pakitud ja kiletatud õunad. Kolme kaupa penoalusele pakitud ja kiletatud kurgid. 4 poodi, mis on avatud 24/7, aga ei müü mitte ühtegi värsket puuvilja. WC pott, millel on seljatugi, rohkem nuppe kui mu arvuti klaviatuuril ja eraldi nupp nimega võlukepike. Metroos seisab eraldi mees, kes hõikab tervituse igale metroosse sisenejale. 1300 aastat vanad pühamud. Anime-anime-anime. Mitte ühtegi murulappi linna haljastuses. 2 korrust linna maa all. Mitmekordne raudtee perroon.

Reede oli viimane konverentsi päev. Õhtusele sulgemisüritusele ei läinudki enam. Kindlasti oli see mu elu kõige suurem ja uhkem konverents, mis oli korraldatud ülimalt hästi ja kõrgtehnoloogiliste lahendustega. Au ja kiitus kohalikele korraldajatele. See üsnagi kõrge osalemistasu oli kindlasti seda kogemust väärt ja oli hästi aru saada, mille peale see raha kulus, sest kvaliteeti oli tohutult.

Läksime lõunat sööma Nishiki turule jällegi, kus seiklesime ka varem, sest tahtsime näha, milline on see paik keset päevast melu. Tohutult värviline, täis inimesi, lõhnu, sööke ja melu. Sõin alustuseks grillitud kalmaari. Teisest kohast võtsime grillitud kohalikku Wagyu veiseliha. Siis proovisime saket. Siis grillitud angerjat. Siis Kyoto vihmapiisa kooki. Kook on palju selle kohta öelda, sest tegu on võbeleva-võdiseva-värseva pallikesega, mis on tehtud vist viinamajarasuhkru kallerdisest ning siis lisatakse veel siirupeid. Serveeritakse külmalt ning palavas päevas mõjub vägagi värskendavalt. Jalutasime siin ja seal ning ostsime veidi suveniire. Seejärel seiklesime suures kuumuses Kuldset Paviljoni vaatama. Üks rong. Teine rong. 1 km matka praepanni kuumust meenutavatel linnatänavatel ja seal see kuldne kandiline onnike oligi keset kauni aia keskel olevat tiiki. Oli kuldne ja särav päikese käes. Meie sillerdasime higist ja kuumusest ning olime suremise äärel. Pole päris kindel, kas selle juurde jõudmine peabki nii keeruline olema või suutsime ise kuidagi eriliselt keeruliseks selle asja enda jaoks ajada. Hotelli tagasi jõudes vajasin mina uinakut ja Robert õlut. Tegin enda uinaku ning läksin üksinda hilisõhtust Gioni linnaosa avastama. Gion on üks vanematest ja traditsioonilisematest linnaosadest, kus on veel madalad majakesed, kitsad tänavad, palju meelelahutusasutusi ja geishad. Osad tänavad on turistidele suisa suletud, sest see on piirkond kus ka kohalikud käivad geisha kunsti nautimas. Käisin söömas toidukohas, mis tundus olema ülimalt populaarne ning mille menüüs oli täpselt üks roog: omletimoodi asi, mis sisaldas vetikat, veiseliha, meriande, sibulat, ingverit, kalapastat ja veel mingeid asju, mille kohta ma isegi ei oska mingit koondavat grupinime anda. See, et ma ei saa siin aru, kas söön lindu, looma, taime, mereandi on täiesti igapäevane. Kõik asjad on lihtsalt nii töödeldud kujul, et mitte midagi ei mõika. Aga see roog oli väga hea ja oleksin söönud täitsa teise sellise omleti veel. Sealt edasi külastasin õhtustes tuledes Yasaka pühamut. Punane pühamu laternate, looklevate radade, altarite ja maagiaga. Hotelli tagasi saabudes olin väsinud, õnnelik ja kuidagi ikkagi rahutu. Need kontrastid vana ja uue vahel, tohutu suur linn, mis on mitmeid korruseid maa all ja rohkem veel maa peal ja metrooga maa all liikumine kuidagi tekitavad mu ajus sellise ebakõla, et ei suuda pilti kokku panna.

Laupäeval pidi siis taifuuni serv kaasa tooma marutuult ja vihma. Laupäev oli ka see päev, kui vahetasime hotelle ning kolisime rohkem kesklinna, et siit mugavamalt ülejäänud linna külastada. Hommikupoolik algas paanikaga, sest check-out oli hoopis kell 10, mitte kell 11 nagu mikski eeldasime. Siin peab kõik punkti pealt toimuma ning punkti pealt kell 9.59 me ka enda toast väljas olime. Ma olen siin veidi juba asju ostnud ning ei ole enam väga kompaktne enda asjade ja liikumisega. Sadas küll tihedat vihma, aga tohutut tormi ei olnud ja jõudsime kenasti kohale. Check-inniks küll enne ettenähtud aega mingit lootust ei olnud ning olime sunnitud enda kotid lihtsalt hotelli vastuvõttu jätma ning läksime sööki otsima. Selliste sajuste ilmade puhul tuleb see vägagi kasuks, et linna on mitmetel korrustel ja tohutult palju. Veetsime kogu ennelõuna ja lõuna rongijaamas sisuliselt, mis läks üle üheks kaubamajas ja siis teiseks kaubamajaks ning maaaluseks tunneliks jne. Otsisime Muumipoodi. Leidsime. Hoopis teised asjad müügil kui Soomes. Ja mulle tundub, et jaapanlastele meeldivad muumi rohkem kui soomlastele ja eestlastele kokku. Marimekkot ja Muumit näeb siin linnapildis rohkem kui Eestis. Mingi hetk pistisime nina sellest labürindist välja ja avastasime, et vihma enam polegi. Leidsime tänavaviida Toji templi suunas. Kuna iga nurga peal on mingi tempel või pühamu (kokku peaks Kyotos neid olema umbes 2000), siis esimese hooga kohe ei osanud vaimustust tunda, aga kohale jõudes saime aru, et oleme jõudnud jällegi kusagile võlumaailma, kus on teine aeg, teine ruum ja vb pole üldse kumbagi neist. Toji tempel on ehitatud aastal 769 ja seal asub ka Jaapani kõige kõrgem viiekorruseline pagoda, millele ma ei oska paremat vastet anda kui et tempel-tornike. Pühamutesse pääses sisse ja seal sai koos palvetavate kohalikega istuda ning suurte ja säravate Buddhadega tõtt vaadata. Sadu aastat vanad puidust hooned, pimedad ruumid, kus on ledküünalde valgel sillerdavad erinevas suuruses Buddhad ning palju muud, millele usuvõõra inimesena nimetust anda ei oska. See oli maaliline ja aukartust tekitav. Mitte see religioon ise. Aga sellega kaasnev ajalugu. Tegime kiire check-ini hotellis ja vaatasime, et õhtu peaks tulema ilus. Otsustasime hüpata rongile ning minna Fushimi Inari templisse. See templikompleks on rajatud 711. aastal ning koosneb mäe jalamil olevast peakompleksist ning paljudest-paljudest  mäe nõlval paiknevatest pühapaikadest paljude-paljude altaritega. Kõik see on omavahel ühendatud umbes 4 km rajaga, mis on enamuses trepiastmed,mis kõik on ääristatud erinevas suuruses ja kõrguses punaste värvatega, mida on kokku kusagil 10000 ning rada viib 233 m kõrguse Inari mäe tippu, kust avanevad vaated kogu Kyoto linnale. Templi pühaks loomaks on rebane ning neid kujusid on seal lugematult hulgal. Esialgne plaan oli, et vaatame veidi templit ja jalutame natuke värvate vahel, sest selleks hetkeks oli kell juba 17 õhtul saanud ning kell 18 läheb pimedaks. Siis aga juhtus nii, et mäest üles läks mingi väike kõrval rada ja avastasime end korraga meeldivalt metsarajalt keset bambus metsa. Jalutasime, imetlesime metsa ning  põikasime raja äärde jäävatesse palvepaikadesse sisse. Mingi hetk jõudsime sildine, et Inari mäe tippu on 40 min kõndimist ning otsustasime tagasi pöörata ja pimeda metsaga mitte riskida. Pearajale tagasi jõudes otsustasime veidi veel edasi jalutada ja metsa, pühamu ja punaste väravate maagiat edasi uurida. Mingi hetk jõudsime teelahkmele, mis näitas, et mäe tippu on 25 min kõndimist ning tagasi alla viib ka teine raja haru. Juba oli hämar ning ümber olev mets ärkas elule. Otsustasin, et ikka kuidagi muud moodi ei saa, kui et peab ka sinna tippu veel minema. Robert ei olnud sellest väga vaimustuses, aga lubadusega talle õhtul 2 õlut välja teha suutsin ta ära moosida. Ja nii siis algas 25 minutit treppidest üles kõndimist. Ainult trepid. Kusagil 28 kraadi sooja ning arusauna õhuniiskus. Üks aste, teine aste, kolmas aste…Aga inimesi oli rajal selleks hetkeks vähe, pime mets laulis enda metsalaulu, ümber olid punased väravad, palvepaigad, rippuvad palved, viirukid, väravate vahel helkiv rajavalgustus, rebaste kujud ning midagi mida sõnadesse panna ei saagi. Suutsime tippu küll jõuda vast 18 minutiga ning see tegi tuju heaks. Oleks tahtnud veidi rohkem aega, et seda kõike endasse lasta, aga pikk päev oli selleks hetkeks selja taga. Tipus olid siis need maalilised linnavaated ja veel pühamuid. Ah jaa, ja treppidest pidi alla ka kõndima. Hotelli jõudes olid riided nii läbi higistatud, et sain särgist täiesti higi välja väänata. Iphone teatas rõõmsalt, oi, sa oled täna rohkem treppe kõndinud kui tavaliselt. Küll see iphone on ikka tark. Kiire pesu ning tagasi linna, sest olime kohtumise ühe konverentsikaaslasega kokku leppinud. Metroojaamas kükitasin seina ääres ja tundsin, et jään kohe magama, sest nii aju kui keha on täiesti küpsed ja millekski enam jõudu ei ole. Aga kuna olin lubanud Robertile õlut välja teha, siis tuli see võlg nüüd kustutada. Läksime väikesesse (ja kui ma ütlen väike, siis maks vast u 20 inimest mahutav) kohalikku baari, mille Robert ja konverentsikaaslane Pavel olid varasemal õhtul avastanud. Täna oli aga seal baaris veel ka elav muusika. Poisid said endale enda põnevad õlled ja mina tellisin kokteili. Ütlesin, et tehke maja parim. Ja siis läks aktsiooniks. Sügavkülmast otsiti välja jääs marjad, viski, aniis, suur kandiline jääkuubik, sidrun, leegiheitjaaga põlema süüdatud rosmariinioks ning mu ees seisiski maja kõige uhkem kokteil, rosmariinioks veel jääkuubikul hõõgumas. See oli..vau. Väga kange, väga kummaline, aga kohe kindlasti vau ja kõige uhkem kokteil, mida enda elus olen joonud. Väga tore kogemus oli sellisesse kohta melu keskele sattuda ning ainult koos kohalikega laupäeva õhtut nautida. Tagasi hotelli otsustasime jalutada (sest me just ei olnud ju paar tundi tagasi mäe otsa roninud), kuna öö oli muutunud meeldivamalt mitte lämmatavaks ning tänavatel kannatas suisa kõndida. Robert tahtis hommikuks musta teed ning mina värskeid puuvilju. Külastasime nelja erinevat 24/7 erineva poeketi poodi, aga mida me ei saanud olid värsked puuviljad. Ainult tarretises ja topsis saab puuvilju. Suhkruga üle valatult.

 

04.09.2024

Osaka lennujaamas tagasilendu ootamas. Kui ma nüüd veel viimaseid mõtteid kirja ei pane, siis need kaovadki jälle unustuste hõlma. Juba on kõik vahepealne muutunud mingiks virr-varriks. Pühapäev siis jah. Ärkasin selle peale, et teetass piimaga ilmus mu öökapile ja Robert teatas rõõmsalt, et on ilus ilm ning saame linna avastama minna. Saime Paveliga kokku rongijaamas ning sõitsime mõned peatused ida suunas, et külastada Arashiyama bambusemetsa ja seal lähedal olevat Jaapani makaakide parki. Need sellid olid kohe nr 1 asi, mida näha tahtsin kui selgus, et Jaapanisse tuleme. Kõik on ilmselt näinud neid loodusfilme, kus kaagid istuvad kuumaveeallikates keset talve. Alustasime kaakidest, sest neid sai näha ainult piiratud kellaaegadel. Tee kaakide juurde kulges läbi turistliku linnaosa, kus sai osta rohelist matcha jäätist ja ka siidrit, loomulik oli ka siider roheline. Poisid ostsid kangema versiooni, mis kallati veel lisaks üle ka matcha pulbriga. Mina läksin lahjema versiooni teed. Matcha jäätis oli üllatavalt hea. Ilmselt parim matchatoode, mida selle reisi jooksul proovisin. Jäätise lõppedes oli Robertil roheline ring ümber suu ja ka kingi pidi puhastama, sest 30+ kuumuses sulab jäätis sekunditega. Ülejäänud päeva ei julgenud Robert köhatada, sest kartis, et roheline matchapulbri pilv purskab välja. Kaagid ise asusid mäe otsas ning nendeni jõudmine oli paras katsumus. Mu parem põlv oli eelmise päeva treppidest pehmelt öeldes sodiks (vana matka vigastus, mis lööb koormusega välja) ja väga ei nautinud neid treppe, mis läbi metsa mäest ülesse viisid. Igal pool rajal olid hoiatavad sildid, et kuumarabanduse oht. Veits oli see oht tõesti. Selleks, et liiga palju külastajaid rajal maha ei sureks, olid metsa paigutatud siia-sinna suured ventilaatorid, mille ees sai seista ja end jahutada. See oli meeldiv. Kaagid ise olid toredad. Kõndisid vabalt ringi inimeste vahel. Park pakkus ka võimalust kaake sööta, aga selleks pidid inimesed minema võrest puuri sisse, mille avadest sai väljas olevaid ronivaid kaake sööta. Meie puuri ei roninud, aga vaatepilt oli üsna vahva. Karvutud kaagid puuris ning karvased kaagid ümber puuri neid vahtimas. Meenus Borneo orangutan, kes plaksutas turistidele kui need üritasid teda tantsima meelitada. Bambusemets oli oluliselt-oluliselt väiksem kui see, kuhu eelmisel päeval olime kogemata sattunud. Väga palju inimesi olid pisikesel rajal ning sellist metsa tunnet ei tulnudki peale. Aga noh, tore ikka. Mu Jaapani käsiraamat soovitas Kyotos minna ka romantilisele rongisõidule mööda Katsura jõe kallast. Ning kuigi me ei olnud üldse eeltööd teinud ega ka plaani see sõit ette võtta, siis selgus, et rong läheb otse bambusemetsa kõrvalt. Väga mugav. Kuna praegu ei ole parim turistihooaeg, kuna on kõige kuumem aeg, siis saime kenasti ka piletid eelviimasele sõidule. Sõit oli tõesti vahva. Lahtises vagunis, millel ei olnud ei korralikke põrandaid ega ka seinu. Otse jõeoru kohal, üle jõe, läbi tunnelite ja metsade vahel. Igati vahva. Kesklinna rongiga tagasi sõites olime nii väsinud, et ei vahetanud omavahel ühtegi sõna. Sööma läksime hotelli kõrval olevasse karrirestorani ning sellega me jaks lõppes. Esmaspäeval läksime esimese asjana Kiomizu-Dera templisse, mis on tuntud selle poolest, et on ehitatud mäe nõlvale ja omad tohutut vaiade-süsteemil püsivat terrassi. Terrassilt avaneb vaade rohelisele pargile ning teisel pool orgu asuvale Kerge Sünnituse Templile. Istusime veidi templi ees varjus, ümber viirukite lõnn ning kullasärased kujud ning kuulasime, kuidas palvetavad löövad nuiaga vastu laulvat uhmrit ja loevad enda palvet. Käisime ka Kerge Sünnituse Templis igaks juhuks ning teepeal leidsin ka ühe rippuva vaksikurööviku. Kahjuks rippus ta teisel pool traataeda. Aga mul oli vaja kindlasti enda käpad talle külge saada ning teda lähemalt uudistada ning seetõttu pidin võibolla veidi vandaalitsema pühamus ja mööda püha aeda ronima. Ainult võibolla. Aga ilus röövik oli. Peale seda jalutasime veel Gioni linnaosas, otsisime ilusaid vaateid ja võtsime suuna Nishiki turule, et süüa veel veidraid asju, osta veidi suveniire ning külastad Samurai muuseumit. Teel peatusime kenas kohvikus, et kirjutada mõned postkaardid. Turg oli endiselt sama kirju, segane ja värviline nagu eelmistelgi päevadel. Sõin grillitud kaheksajalga, grillitud krevette ning pelmeene kohas, kas ka David Beckam on pelmeene mügistanud. Samurai muuseum oli tore, sest …ja lennukile vaja minna. To be continued..ma loodan.

 

31.12.2024

Läks aga nii, et sellel hetkel kui lennuki rattad kallist kodumaa pinda puudutasid ja enda telefoni sisse jälle lülitasin, sain enda endise doktorandi Leonardi põhijuhendajalt sõnumi, et tal on äge kõhuviirus ja rivist väljas. Nimelt oli Leonardil järgmisel päeval kaitsmine ning mu maandumise õhtusse oli planeeritud oponendi seminar ja õhtune lõbustamine. Minu esialgne plaan oli olnud, et jõuan, siis kui jõuan, aga korraga oli vaja kohe esimesel võimalusel jõuda. Seega- full paanika mode. Esimesele bussile ei jõudnud, sest pagasi maha laadimine venis. See aga tähendas, et järgmise bussiga minnes jõuan 25 min enne seminari algust Tartusse. Kogu enda reisikraamiga, ma ei tea palju tunde lennukis olnud just, higine, kleepuv ja enda kogus kauniduses. Väga esinduslik. Selge on see, et koju ma pesema ja riideid vahetama selliselt ei jõua. Nii, aga mul on bussini veidi alla tunni aega. Lennujaama infoletti: kas lennujaamas kusagil pesemas on võimalik käia? Loomulikult on vastus ei. Mis seal siis ikka. Esimese korruse vaiksemasse naistevetsu. Kogu pagas laiali, et sealt välja kaevata viimane puhas kleit (mul oli üks viimane puhas kleit!). Pesu väel imepisikese kraani all parim pesu, mis selliselt võimalik. Kätekuivatuspuhuri all juuste kuivatamine. Ma ei tea, miks see puhastusteenindaja mind nii imelikult vaatab!?? Igastahes olin jälle peaaegu akadeemiline selleks ajaks kui bussile jõudsin. Tartus bussijaamast takso, asjad üle ukse Kasesse, ruttu-ruttu taksoga edasi Liivi tänavale ja voilaa..10 min enne seminari algust ma kohal olingi. Peale seminari lõbustasin oponenti. Siis käisin Leonardiga järgmise päeva kaitsimisejärgseks istumiseks sööki-jookim varumas. Motivatsioonikõne kaitsmise eel närvilisele Leonardile. Ja noh..siis oli juba ununenud, et kunagi üldse Jaapanis olin. Ja praegu..praegu tundub see nii kauge kui Jüriöö ülestõus.

                                                Inari mäe kandis.

                                                Kohalikku sööki.

                                                Arashiyama bambusemetsa

                                         Tempel X, mida juba ei mäelta, Kiomizu-Dera tempel ja                                                                                 Kerge sünnituse tempel (punane).

                                          

                                            Osaka. Osakat oli liiga palju minu jaoks.

                                                        Kaamel.

                                                      Täiesti akadeemiline.

28.08.2024

 

 

29.08.2024

Konverentsid on väsitavad ja energia tase on olnud kriitiliselt madal. 8-9 algavad ettekanded, mis tähendab, et kodus on siis kell 2-3 öösel, ehk parim aeg uneks. Terve päev on suht unine olla (olgu-olgu-olen käinud ka lõunapausi ajal lõunauinakuid tegemas, kellele ma ikka valetan) ja siis kui siin peaks praegu magama minema, noo just siis läheb uni ära.

Meie hotell on kohe Kyoto Imperial Garden and Palace kõrval. Seega otsustasime teisipäeval peale konverentsi kiirele jalutuskäigule minna enne pimedat. Saime palee uksest veel viimasel minutil sisse kõige viimaste külastajatena. Siis käis kõrvu lukustav ja silmi pimestav kärgatus ja hakkas ladinal sadama. Ma pole mitte kunagi välgule nii lähedal olnud. Seljakarvad olid tükk aega turris. Ja siis seisime palee räästa all ja ootasime. Ja ootasime ja ootasime. Kui vihm jäi vaiksemaks siis oli 20 minutit palee sulgemiseni. Otsustasime aia ja palee vihmas läbi joosta ikkagi. Ja suht jooksmine see oligi. Iga nurga peal olid giidid, kes kiirustasid meid väljapääsu poole liikuma ning kui üritasime kusagil seista ja mõne hoone värvast rohkem sisse vaadata, siis astuti kohe meile ligi ja suunati jälle väljapääsu poole lahkelt sõnadega, et oleme sulgemas ning midagi vaadata nii kui nii pole, sest oleme taifuuni tuleku tõttu kõik kinni katnud juba. Jah, see taifuuni asi. Siin on ilm veel täiesti tavapärane ja ei ole tunda, et riigi teises otsas on 252 km/h puhuvad marutuuled, maalihked ja üleujutused. Aga Jaanpani minimalistlik aed oli vihmas eriti maaliline ja rahu tekitav. Kui välja jätta need giidid, kes tungivalt väljapääsu poole suunasid. Õhtul läksin ühe kolleegi sünnipäevale. Ta on liblikateadlane ja töötab British Natural History Museum’is Londonis, aga on siin sellel korral kaasas +1na ja konverentsil kaasa ei löö. Polnud teda mitu aastat näinud ja siis oli eriti tore teda jälle kohata. Peale seda käisime Pasiga (Soome kolleeg, tänu kellele ma LAVis sain käia) õhtust veel söömas ning filosofeerisime maast ja ilmast ja sellest kui kummaline on elu ja maailm. Hotelli tagasi jõudes olin surmväsinud ja hakkasin järgmise hommiku ettekandeid veel üle vaatama. Magama sain ilmselgelt liiga hilja.

Robert on kõige ärksama unega inimene, keda ma tean. Piisab sellest, et ma kikivarvul ja hiirvaikselt üritan üle toa tippida ning ta on kohe üleval. Ta läheb minust tavaliselt u 2 tundi enne magama ning suudan teda öö jooksul korduvalt üles ajada enda eksisteerimisega. Tavaliselt on ta täiesti unesegane ega saa üldse aru, mis toimub. Küll aga toriseb läbi une, et WTF. Hommikul ei mäleta ta sellest suurt midagi. Minu öine meelelahutus kui und ei ole: Roberti üles ajamine.

Kolmapäev oli siis tähtis päev kui toimus meie korraldatud sessioon. Kui enamus konverentsi ruumid on vast kuni 50-le inimesele ja suuremad seal kusagil 100-le, siis kuidagi anti meile ruum, kuhu mahuks korraga vast u 250 inimest. Ja meie suureks rõõmuks oli igal hetkel korraga saalis kusagil 80-120 kuulajat ka. Mis on päris hea saavutus. Ma tean, sest istusin 2 tundi laval ja mul oli aega saalis olijaid üle lugeda. Ka mul endal oli ettekanne sellest, kuidas hinnata kaudselt ja otseselt röövikute toidutaimede spektri laiust ning millised on erinevused troopika ja parasvöötme võrdluses ning kuidas peaks seda infot arvesse võtma vihmametsa taastamisel. Tutvustasin enda andmeid, mida kogusin aastatel 2011-2021 ning mis võimaldavad hinnata vaksiklaste ja nende toidutaimede ühist evolutsiooni ning hinnata ka tulevikustsenaariumeid liikide püsimise ja välja suremise osas. Lisaks pidin tegema ettekande ka Toomase eest, sest ta ei saanud meiega Jaapanisse tulla ning ta palus, et teeksin ettekande tema eest. Noo ikka saab. Ainult, et see oli teema, millega ma üldse kursis ei ole, pole üldse minu suunaga seotud ning pidin ka endale nullist selle selgeks tegema. Eriti tore oli vastata saalist tulnud küsimustele ning vaielda ühe Rootsi professoriga, kes kohe üldse Toomase lähenemisega antud teemal nõus ei ole. Aga, usun, et läks hästi ja osakonnal pole põhjust häbi tunda ning Tartu Ülikooli lippu sai 2 tundi maailma suurimal putukateadlaste konverentsil jälle lehvimas hoitud. Kummaline tunne on, kui inimesed tunnevad su nime ära ja teavad su artikleid ja tahavad tulla nendest sinuga rääkima. Tähistasime edukat sessiooni hotelli lähedal olnud nunnus kohvikus, kus tellisin endale matcha latte, matcha koogikese ning kohviku eritoote: erinevad pilvekujulised maiused. Koogike oli mitte halb, aga kõik muu oli..jätan praegu need väljendid kasutama, mida tahaksin kasutada. Ma ei saa aru, kellele meeldivad need kohalikud maiused ja miks. Süda oli mitu tundi veel paha sellest suurepärasest kogemusest.  Peale seda olin täiesti ajusurnud ning ei suutnud hotelli liftis õigetele nuppudelegi pihta saada. Kui järjepidevalt nr 1 korruse nuppu vajutada, siis ei saa neljandale korrusele. Robert ei lubanud mul aga puhata ning läksime hoopis Nijo-jo parki ja paleesse. Palee on puidust ja paberist. Seinu ja lagesid katavad uhked maalingud erinevate stseenidega. Maalingud siis paberseinal. Piirkonnas, kus on taifuunid. Palju kleeplinti oli näha erinevates kohtades :D. Mis mulle aga väga meeldis, olid kusagil 40 cm laiustest laudades põrandad, mis on sadade aastatega ühte ja teist pidi kuivanud, väändunud ja kulunud. Iga sammuga kostus mingi kriiks või krääks. Põrandate nimi oligi ööbikupõrandad, sest kogu aeg aja tuli laulu sealt laudade seest. Ma hakkan enda Tartu teise korruse põrandat nüüd mõmmipõrandaks kutsuma, sest iga sammuga teevad põrandalauad müt-müt-müt. Isegi kui see on teisel pool seina olev naaber. Ikka teevad ka minu lauad müt-müt-müt. Peale seda külastust ei olnud enam ma mitte ainult ajusurnud vaid ka kuumusest füüsiliselt surnud. Kiire pesu ning siis tuli minna lepidopteroloogide õhtusöögile. Meid oli umbes 90 ning oli tore õhtu vanade sõprade ja uute tuttavatega. Elu on ikka imeline ja kummaline.

Täna oli selline päev, kus huvi pakkuvaid ettekandeid oli senisest kõige enam ning need olid kõikide erinevate sessioonide vahel laiali pillutatud. Koguaeg tuli ühest kohast teise tormata ning näpuga järge ajada, mis kell ja kus peab olema. Korra panin ikka mööda ka. Peale konverentsi käisime kesklinna turul jalutamas. Kahjuks oli turg juba sisuliselt suletud ning suur möll ja melu jäi tundmata. Otsustasime, et proovime päevasel ajal uuest. Aga turul müüdi väga häid grillitud krevette ja 100 JPNi ehk 60 euro sendi eest sai klaasi saket. Krevetid olid parim söök, mis ma siiani saanud siin olen ning sake maitseb ka väga hästi. Toiduga aga mööda turgu ringi kõndida ei tohi ning kui midagi ostad, siis tuleb see seal samas putka ees ka ära süüa.  Lõpuks ometi mingi positiivne toiduelamus. Mu mojo uusi asju proovida oligi juba sinises, aga see tõi huvi jälle tagasi.

Üks kummaline kultuuriline eripära on siin igasugu plastikust kujukesed ja vidinad, mida müüakse plastikust ümmarguste pallide sees ja mida saab osta automaatidest. Eestis on ka mingites poodides vist midagi sarnast kui ma hoolega mõtlen, aga see siin on maania. Kõik kohad on täis ja kõik ostavad ja on vaimustused. Kohutav rämps, millel pole mingit kasutust ega mõtet peale kogumise. Sellel sünnipäeval, kus käisin, seal ka kõik arutasid, et mida nad koguvad ja palju neil neid asju on (ka Briti kolleegil olla 200 naela väärtuses juba seda rämpsu) ning meie Pasiga istusime ning ei saanud üldse aru. Kuidagi üldse ei suutnud suhestuda ega samastuda. Milline keskkonnamõju.

 Kohalik aeg on 1.30 öösel ja ma istun jälle nagu präänik üleval.

 

                                                                    Sake!

                                                    Maja seina suurune kiisu.

                                    Parimad krevetid, mida olen enda elus söönud.

                                                    Nijo-jo

                                                MMM..mitte.

 

                                  Robertiga sessiooni juhtimas. Olgu, Robert juhtis. Mina lugesin inimesi ja                                                 närvitsesin enda ettekannete pärast.                           

                

              Jaapani aed vihmas.

Liiga palju Saket joonud tiiger.

                   Krevett.

                       Jama, mida koguda.

                                Rämpsuautomaadid.