I am good, I am gone

Kummaline, kuidas me kujuneme elu jooksul. Ma olen alati olnud motiveeritud, aga kõige motiveerimavateks on olnud negatiivsed kogemused. Hirm ja alaväärsuskompleks, millest kasvas välja- ma veel tõestan end, ma saan veel sellega hakkama. Vajadus olla iseseisev, sest sõltuvuse hind ja riskid tundusid liiga rängad. 

Eile õhtul viis Youtube mind tagasi artisti nimega Lykke Li juurde. Lugu nimega I am good, I am gone on käinud minuga kaasas selle ilmumise asjast. Mäletan ühte päikeselist päeva, kui kõnnin peale loenguid mööda Võru tänavat koju ning klappidest ja umbes 30 lugu mahutavast mp3 mängijast jõuab mu kõrvu:

I'm working, I sweat but it's all good
I'm breaking my back but it's all good
Cause I know I'll get it back

 .....

 To make butter for my piece of bun

....

 If you say there ain't no way that I could know
If you say I aim too high from down below
Well, say you're not cause when I'm gone
You'll be calling but I won't be at the phone

 

Ja praegu seda teksti kirjutades meenub oluliselt hilisem steen, kus seisan Võru tänava tankla ja Kaitseväe Akadeemia vahelisel saarel ja vahin Akadeemia hoonet ja seal põlevaid tulesid ja mõtlen, kuidas enda elu uuesti kokku panna. Kuidas seisan ja ma ei tea, kuidas endasi minna. Ning siis korraga tabab selgus, et asi, mida keegi mult ära võtta ei saa on mu mõistus. Niikaua kui mul on mu mõistus ja sellega kaasnev oskuste pagas, on mul kõik hästi. Ja kui ma kaotan enda mõistuse, siis pole mul enam nii kui nii mingit vahet. 

 

 

Sisse läinud töö on saanud väärilise tasu ja peale. I am good. I am gone. Ma saan hakkama.

Aftermath

 Jõudsin käia Jeesusel külas. Jeesus on hämmastavalt populaarne sell ning inimesed seisid tunde järjekorras, et saaks talle alt ülesse vaadata veidi aega. Järjekorda õnnestus vältida läbi võssi pool tundi mäest ülesse matkamisega. Eelistasin seda sadade inimestega kõrvuti järjekorras seismisele. Mäetippu jõudes olin kelmikalt üleni higist läbi vettunud, aga õnneks olin sellega arvestanud ning lennukisse olid vahetusriided kaasas. Jeesus oli üsna pirakas ja viimased trepiastmed palavas kuumuses temani olid kirbe kuselõhnalised. Elamus missugune. 

Peale Jeesuse vaatamist sõitsin roninga mäe otsast alla ja käisin veel rannal päikeseloojangut vaatamas. Istusin liival vahtisin merd ja jätsin Brasiiliaga hüvasti. Selleks korraks.  

                                                            Kenasti higine Jeebuse jaoks.

                                         

                                       Jeebus oli popp poiss ja pidi kõvasti rahvamassis higisena trügima.

                                                Päikeseloojang Rio rannal.

Jõudsin Rootsis kohal olla ainult nädala ning siis kulgesin Eestisse enda elu lõplikult kokku pakkima. Pelgasin jubedalt Eestisse tulemist. Kartsin, et see lööb mu jälle täiesti liimist lahti ning kuud pingutust end joonele saada lendab korstnasse. Aga ei. Bussijaamas oli Raul juba vastas, sealt edasi Marko ja Triinu juurde otse. Marko oli teinud suure portsu keedukartuleid ja hakklihakastet. Ja sama soojade kohtumisega sai täis pikitud kogu nädal. Liisi ja Meeriga Kolskis. Õhtusöök Ceithi ja Katriniga. Trenn Kadri ja Dianaga. Kari pehmeid karvaseid kutsikaid, kes nõudsid nätsutamist. Võtsin pikalt ja põhjalikult aega, et hüvasti jätta Tartuga. Jalutasin öösiti Tartu risti-rästi korduvalt läbi. Meenutasin aegu, hetki ja inimesi.  Pakkisin Kasest enda asjad kokku. Kase tänava Sillet enam pole. Kivitamme Sillet enam pole. Kõik millest ei suutnud loobuda, toppisin endale bussi ja kõik muu...Las see kõik muu siis jääb.

Eelmise aasta õppetund on see, et ma maandun käppadel. Isegi kui vahepeal kukkumisest käpad ei kanna ja tuleb vedeleda põrandal, siis ajan end lõpuks püsti ja saan hakkama. Ma saan hakkama. Enam ei karda ma midagi.

 

 

18.04.2025

               Imeline kodune freijoada ja lendavad seanaha krõpsud.

               Vanaema salakaval roheline jook.

               Küpsisetort nagu päris            

                  Liblikateadlased täies hiilguses ja lahkuses.

 Palju ilusaid mälestusi, mitu kg kohvi ja 1,3 kg Alto de Figueira metsa õite mett liigub minuga tagasi Rootsi, et järve ääres Brasiiliat meenutada ja uusi hetki luua. 

 Njah..märkamatult on saabunud aeg viimaseks postituseks siit võrkkiigest. Vǎhemalt selleks aastaks. Loodetavasti 10 kuu pärast tagasi. Tulen tagasi vâga hea meelega.  Olgugi, et siinsed linnad pole üldse mulle ja tekitavad rahutust, siis loodus, inimesed ja söök on sügavale mu südamesse pugenud. Need kaks pool kuud on olnud head nii ihule kui ka hingele. Maailmapilt on jälle natuke avaram. Vōrkkiiges kiikumine on loonud vaherahu iseendaga. On olnud võimalust võtta aega endale ja enda mõtetele. On olnud rōõmu tööst, hetkedest ja avastustest. On jälle tunne, et olen elus ja elan. Seekordsed postitused on olnud palju isiklikumat laadi kui varem. Päris esimesest Uganda reisist on mul paberil päevik isiklike mõtetega. Lugesin seda kui enda asju Tartus kokku pakkisin. Jah, tundub, et ma ei suutnudki leida tasakaalu enda ambitsioonide, kodu, pere ja armastuse vahel. Juu siis nii pidi minema. Mitmed inimesed on mult küsinud, kuidas ma ei karda olla üksi ja võõras kohas selliselt? Kas mul koduigatsust ei ole? Ei karda. Ja mu kodu on praegu seal, kus enda seljakoti lahti pakin. Kõik kaotused on kaotatud ja üles tuleb ehitada täiesti uus elu. Saan hakkama. Tean, et saan.

Aga eelmise laupäeva õhtul leidsin end Bia sõbranna sünnipäevalt, karja 19-20-aastaste keskelt. Vâidetavalt elab Bia sõbranna linna kõige kallima piirkonna kõige kallimates eramutes. Piirkond on mäe nõlval ning täielikult ümbritsetud kōrge kivimüüri, lōiketraadi ja muu sõbralikuga. Piirkonda sisse pääsemiseks pead turvamehele teatama, mis aadressile, kelle juurde ja mis asjus lähed. Siis lastakse ühest raudväravast lâbi. Kui esimene värav on seljataga sulgunud, siis alles avatakse teine vârav. Maru uhke aga tekitas kuidagi vangla tunde. Kodu oli ilmselt ka kōige peenem moderne elamine, kus olen enda elus viibinud. Esimesel korrusel oli kaks väga suurt kööki, grillimisala, neli erinevas stiilis söögituba, elutuba, lõõgastumisalad, basseiniala ja veel hunnik uksesid, mille taha ei näinud. Teisel korrusel ei käinud, aga läbi aatriumi paistis teise korruse punasest tellisest võlvkaarega lagi. Olin veidi skeptiline, et mis inimeste sekka ma nüüd sattunud olen ja milliseks see pidu kujuneb. Aga sünnipäevalaps oli habras ja malbe moega sõbralik näitsik ning kohale tulnud noored olid kōik oivikute eri, kes peamiselt olid meditsiinitudengid ja juristid. Lisaks rääkisid nad ka väga head inglise keelt ja õhtu kujunes vägagi huvitavaks, sest nad pidasid minu rõōmuks enamuse enda vestlusi inglise keeles ning sain neis osaleda. Tegu oli tõesti väga tulevikule pühendunud noortega ja vestluste teemaks olid erinevad meditsiinilised juhtumid; kaasused, mis on muutnud riigi seadusandlust; poliitiline olukord ja riigi tulevik. Vestlused, mida päris ei ootaks selliselt vanuserühmalt. Ja väga-väga palju kordi sain rääkida Eestist ja selgitada, miks ma Brasiilias olen. Noored tundsid taaskord siirast huvi ja küsisid küsimusi. Sisuliselt keegi ei joonud, ei mingit läbustamist. Ja taaskord tekitas minu vanus neis hämmastust, sest arvati, et olen vanuses 23-28. Ja nii toredad kui need noored ka ei olnud, siis mu ajule oli selline sotsiaalne virr-varr päris kurnav ning õhtu lõpuks oli mul väga korralik migreen, mis iga minutiga aina hullemaks läks. Viimased pool tundi olin hõivatud endale sisestamisega, et ma ei oksendaks seda uhket elamist täis, sest kui tabab migreenihoog ning ma ei saa pikali visata ning vaikuses lebada, siis päädib see oksendamisega. Tundsin tohutut kergendust kui tagasi Bia juurde jõudsime ning sain sisse vōtta valuvaigistid ning teki üle pea tōmmata. Väga põnev ja ootamatu kogemus. Tore oli selliste noortega kohtuda.

Pühapäeval ärkasin taaskord jumalateenistuse peale. Õnneks oli migreen üle läinud, sest halvimatel juhtudel võib selline peavalu kesta päevi. Võtsin esimese asjana sisse ennetavad valuvaigistid, sest oli ette teada, et ka pühapäev kujuneb mahlakaks sotsiaalseks kümbluseks. Peagi saabus juba laupäeval kohatud Bia vanaema ning köögis läksid kõik potid-pannid tulele ja kogu elamine, hoov ja ilmselt ka kogu tänav täitus kõhtu korisema panevate lōhnadega. Lisaks hullutavatele lõhnadele pakkus erilist vaatemǎngu ka seanahakrõpsude valmistsmine ja vanaema vōitlus nendega. Nimelt sellel hetkel, kui kõik rasv on naha küljest ära praetud ning naha kihid lahti löövad käib päris korralik plahvatus. Mingil hetkel olid need plahvatused potis nii tugevad, et kaas lendas pealt ära ja krõpsud lendasid koos rasvaga mööda elmist ringi. Olukord oli ka sõna otseses mõttes tuline, sest  süüa tehakse gaasil ning ringi lendav rasv võttis päris kenasti leeke külge. Bia vanaema asjas aga kulmu eriti kortsu, haaras üles potikaane, teise kätte pannilabida ning asus krōpsusid potti tagasi materdama. Nagu võitlust lohega oleks vaadanud, kus vanaema varjab nägu potikaanest kilbiga ning pannilabidast mõõgaga püüab potti tagasi materdada saja peaga lohe. Rasva tilkus laest, seintelt ja vanema seljalt. Ma ei tea, kuidas ta kolmanda astme põletusi ei saanud. Ma tõesti ei tea. Õhtul köögis käies sai veel searasvaga poleeritud pōrandal ringi uisutada sokkis. Aga krõpsud said väga head. Ma pole küll kindel, et nende tegemist ise katsetada tahan. Majas või korteris kindlasti mitte.

Mingi hetk saabusid ka Bia emapoolsed vanavanemad ja teised sugulased. Taaskord olid kõik väga sōbralikud ja võtsid mind kohe omaks. See vanaema vōttis enda südameasjaks mulle rohelist Bob Marley rummi-tekiila-ürti kokteili sisse joota ning sõltumata sellest, mis maja osas parasjagu olin, ilmus iga natukese aja tagant piiluma kavalalt naeratav punapäine vanaema, kes mu klaasi aga täis jälle valas ja kiitis, et on ju hea jook. Vanaisa uuris, et kas kas ma juba Brasiiliast mehe endale olen leidnud. Vastuse peale, et ei ole, lubas ta asja ära korraldada ning asus koos kohaliku politseiülemaga variante arutama, sest pidi olema väär mind Eestisse tagasi lasta. Siiani pole kosilased ōnneks uksetaha saabunud. 

Nagu eelnevalt mainisin, siis oli pühapäev palmipuudepüha. Bia ütles juba hommikul, et õhtul kell 18 on missale minek, sest katoliiklaste jaoks on tegu väga-väga tähtsa pühaga. Ta lisas ka, et mõistab kui ma ei taha kaasa tulla, aga neil oleks hea meel, kui tuleksin. Noo ja kuidas ma siis ütlen ei, kui mind on selliselt külla kutsutud ja parimal võimalikul moel koheldud. Tõesti igas mõttes parimal võimalikul moel ja täiesti siiralt. Seesmiselt tundsin suurt muret, et kuidas ma suudan antud olukorras tõsise näo hoida seal kirikus palmioksaga vehkides. Kindlasti ei olnud mul mingit soovi Biat ja ta pere ja nende veendumisi kuidagi solvata, aga kogu see olukord oli juba ette nii irooniline ja koomiline. Ja ma olen väga kehv tunnete ja arvamuse varjamises. Mu nägu reedab ikka koheselt, mida ma asjast arvan. Asja ei teinud üldse paremaks ka see, et kirikusse saabudes oli ühel seinal suur alatrimaal ja teisel seinal ekraan, mis kuulutas, et osta ainult 50 reaali eest endale loosipilet ning võida endale päriseks Honda sõiduauto või roller. Pileteid saab osta peaukse ees. Pidin ikka väga tugevalt huulde hammustama ja pilk maha suunatult enda patte kahetsema. Iga kord kippus naer peale kui pilgu tõstsin ja kogu olukorda aju analüüsima hakkas. Aga suutsin end peaaegu vaos hoida, põlvitasin vajalikel hetkedel kivipõrandal ja piilusin altkulmu ũmber toimuvat kui kõik teised vaikuses midagi tegid ning vehkisin vapralt palmioksaga ning tervitasin Jeesust. Kogu olukord oli lihtsalt nii sürr. Peale missat proovisin Bialt ja Barbaralt delikaatselt uurida, et kuidas see Jumal enda poja nüüd ikka Neitsi-Maarjale nii saatis, aga tajusin kohe nende kibmatust, sest mida rohkem nad saavad mulle öelda, kui et piiblis on nii kirjas ning nad usuvad, et see on tõde ja ime. Loobusin viisakalt teema edasisest lahkamisest ja tänasin neid selgituse eest. Kahjuks või õnneks ei saa ma endiselt religioonist sellisel kujul aru. Edaspidi joon ka kiriku ees kokteile ja väldin oksakestega vehkimist kui Liisi ja Meeriga jälle reisile satume. Ja ülikooli esimesel aastal käisin terve aasta korra nädalas Unification Church'i (ei mäleta, mis see eesti keeles oli) loengutes ja kuulasin nende lugusid ja kitarrimängu ja üritasin aru saada, et kuidas nad saavad uskuda seda kõike, mida räägivad, aga küsimusi ja hâmmingut tekkis koguaeg rohkem kui vastuseid sealt sain. Kusagil on isegi mul veel tunnistus, et olen nende tegevustes osalenud. 

Esmaspäeva hommikul Campinasesse tagasi jõudes oli mu sotsiaalne aku nii miinuses, et pidin esimese poole päevast pimedas toas vaikuses vedelema, et end veidi koguda. 

Kolmapäev oli suur hüvastijättude päev. Pealelõunal oli minu ärasaatmispidu tööl kohviruumis. Alini tegi imelise küspisetordi. Veidi oli teise maitsega kui kodus, sest kohupiim tuli asendada toorjuustuga, aga väga maitsev oli sellegi poolest. Ta oli vaadanud suisa Youtube õpetusvideosid ning sõna küpsisetort tegi kõigile marudalt nalja. Sõime, jōime ning teised rääkisid portugalikeelseid asju ja minul mängis endiselt peas liftimuusika. Aga veidi nagu mingeid sõnu suudan tabada juba. Noo korra minutis tuleb tuttav sõna. Luban, et jätkan keeleõpingutega ning äkki järgmisel aastal suudan juba 6 sõna minutis ära tabada. Peaaegu vestlus juba. Õhtul käisime veel väiksema seltskonnaga baaris. Ja eile käisime veel väiksema seltskonnaga Peruu restoranis, sest Paola tahtis ka enda kodumaa toitu mulle tutvustada. Toit oli imeline. 

Täna oli vaba päev ning käisin ainult lühidalt tööl, et viimased asjad veel kokku panna laboris, kaks viimast röövikut ära toita ning enda siia jäävad asjad sinna hoiule viia. Mu truud saapad ja välitööde alukad, mida nahakiinide ohus triikraua kõige kuumema temperatuuriga triikida saab, jäävad mind siia ootama. Saapad pidasid küll vapralt vastu, aga tallad on ikkagi igast servast liimist lahti ja naeratavad. Pikka pidu neil enam poleks ning uute saabaste ostmine järgmiseks korraks on paratamatus. Aga äkki saan veel neile kiire tiiru metsas pakkuda järgmine aasta enne pidulikult pensionile saatmist. Nüüd on mul alukad varustuse kastis juba kolmel mandril ees ootamas. 

Njah, seekord siis sedasi. Kuulan veel veidi võrkkiiges muusikat, vahin puude latvu ja pilvi ning hommikul tuleb Uberi nina lennujaama suunas sättida. Rios on mul kahe lennu vahel 10 h aega. Loodan, et saan pagasi lennujaama jätta ning minna Jeesusele külla. 

Tänan, Brasiilia. Tänan, Mariana. Tänan, Labbor ja Lema. Tänan, Bia ja Bia pere. Tänan teid, kes siia lehele lugema sattusid ja mulle kaasa elasid ja sõnumeid saatsid.

16.04.2025

 ...siis kui sult pubis küsitakse, et kas su isa teab, et sa jood 😁. Ma nüüd kahte poole alkoholiga caipirinhat just lausjoomiseks ei peaks. Aga kelner tundis siiski muret. Suht sama koomiline nagu siis, kui Kariniga käisime eelmine aasta Ville Valo kontserdil ning kodust lahkudes Karin ütles, et peaksime dokumendi kaasa võtma, sest äkki küsitakse baari sisenedes 😂. Kui olin esikus naerukrampidest üle saanud, siis pidin talle meelde tuletama, et oleme menopausile lähemal kui 18 aastased olemisele. Vahva. 

15.04.2025

                      Töörühmale ettekannet pidamas.

               Bia ema ja vanema freijoadat valmistamas.
 

Viimased õhtud võrkkiiges kiikumist ning taeva ja puulatvade vahtimist. Hea meelega jätkaks seda vørkkiige romantikat siin. Mariana isegi pakkus, et võime proovida mulle viisa sebida ja võin kauemaks veel jääda, aga sellel gringal on aeg Rootsi pinnale tagasi kulgeda ning enda elu seal korda seada. Maksud, palk, tervisekindlustus ja järvevaatega elamine ootavad paika sättimist ning mitmed kohustused Eestis lõpetamist. Seega on aeg.

Aga eelmises postituses mainitud armas pikem lugu algas veebruaris kui olin värskelt kolinud enda võrkkiike kiikuma. Ühel õhtul omanik Davi kirjutas ja vabandas, et mu kōrvaltuppa kolivad nüüd nädalaks ema ja tütar, sest mujale pole paigutada neid praegu. Davi üldiselt ei paiguta inimesi mu korrusele, sest ta soovib, et saaksin end privaatselt ja koduselt tunda, aga mõnikord siiski tekivad mulle kõrvaltuppa naabrid. Mis on iseenesest täiesti ok, niikaua kui nad võrkkiike ei okupeeri. Urr-urr..minu vōrkkiik. Nii ma siis kiikusin õhtul traditsiooniliselt enda kiiges, kui rõduukse vahelt ilmus nähtavale armas lokkidega peanupp, mis rääkis sulaselges inglise keeles ja tutvustas, et ta on esimese aasta arstitudeng Bia ning temaga on kaasas ema Erica ning nad on nüüd mõned päevas mu naabriteks ja üritavad mitte tüli teha. Bia selgitas, et ta on denguest taastumas ning liiga nõrk veel, et üksi olla ning ema on siin selleks, et teda iga päev haiglasse ravimeid saama viia. Mõte denguest mind väga ei rōōmustanud, aga sulaselge inglise keel oli piisavalt haruldane ning tuli kasutada vōimalust, et kohalikku eluolu uurida. Nii me siin ōhtuti vestlesime ning Erica adopteeris kohe ka minu enda hoole alla ning nädala lõpuks oli mind videokõnes tutvustatud ka Bia isale ning vanavanematele ja üldse poolele suguvõsale. Ülikoolis töötav eestlasest liblikauurija avaldab mikski inimestele muljet ning inimesed tunnevad siirast huvi ja tahavad suhelda ning teada mu töö, Eesti ja Eesti elu-olu kohta. Inimesed on siin tõesti siirad ja soojad. Väga harjumatult siirad ja soojad. Igastahes lâksime nädala lõpus lahku suurte kallistuste ning lubadusega, et lähen enne ära minekut neile naaberlinna Jundiaisse külla. Peale pikka graafikute sobitamist leidsime kõigile sobiva nädalavahetuse olema 11-13 aprill. Reedel oli mul töörühma seminaris ettekanne Eesti ning mu varasemate tegemiste kohta ning kutsusin ka Bia seda kuulama. Ettekannet oli tore teha, aga ma arvan, et päris palju läks tõlkes kaduma ikka ka. Vähemalt eesti keel ja saun tegid kõigile nalja ning suureks mõistatuseks jäi, et miks peaks keegi istuma väikeses kuumas ruumis, end okstega peksma ning seejärel lumme püherdama minema. Noh..kuidas sa ikka seletad, et see tegelikult on tore kui saalis olev rahvas vaatab vastu nagu ma oleksin hullumajast põgenenud. Peale seminari kulgesime bussiga Jundiaisse. Bia ja ta pere elavad pigem kesklinna kandis, kuid siiski kõrvaltänaval, kenas modernses majakeses. Majakesest paistab tänavale ainult rauduks ja raudaed, kuid rauduksest sisse minnes jõuad väiksesse rohelisse sisehoovi. Siin on üldse nii, et tänavale paistavadki enamasti elamistest raudväravad, rauduksed, müürid ja okastraat. See teeb tânvad üsna koledaks, kõledaks ning kinnipidamisasutust meenutavaks. Tänavad tõesti ei ole siin kenad. Ei mingit hoovidesse ja akendest sisse vahtimist. Tuppa minnes aga vaatasid igal nurgal mulle vastu ristid, pühakute pildid ja altarid. Esimene mõte oli, et krt küll, aga võtsin end kokku ning hoidsin avatud meelt, sest Bia ja Erica olid tõesti ülimalt toredad ja armsad ning ka Bia isa ja õde tervitasid mind kohe kallistustega. Üldse oli väga soe vastuvõtt ja oodatud tunne. Sain endale elamiseks Bia õe Barbara toa. Õhtul käisime Bia sõbrannaga linnas söömas ja vaatasime veel filmi. Maja taga on naabrite hobusekoppel ning öö läbi käis akna taga puristamine, hirnumine ning müta-müta-müta. Bia selgitas, et tegelikult peas see olema linna roheala, aga naaber on selle sujuvalt muutnud enda loomade karjamaaks. Kuna naaber pidi väga tore olema, siis keegi ei kaeba ka ta peale ja nii elavadki hobused sisuliselt kesklinnas eramajade vahel. Laupäeva hommikul ärkasin üle maja mängiva hommikuse jumalateenistuse peale. Hommikusöögi ajal saabus ka isapoolne vanaema, sest pühapäeval oli plaanis Barbara sünnipäeva tähistamine ning selle puhul on sugulased kutsutud külla ning hakkas pihta toitude ettevalmistamine. Ja kuna ka mina olin külas, siis sooviti mulle näidata, kuidas valmib siinne kõige erilisem roog- feijoada. Feijoada on mitmest lihast, vorstist ja ubadest koosnev pikalt hautatud kaste, mida süüakse riisiga. Feijoada pidada olema külmema perioodi lohutussöök, aga seekord siis võeti selle tegemine ette varem, et saaksin ka osa. Tulel oli kolm suurt potti, et hautada kogu lihakraami ning neljandas keesid oad. Vanaema ja Erica hakkisid ikka ühte liha, siis teist liha, siis suitsuliha, siis vorsti. Noo ikka hakkisid ja kogu maja lõhnas nagu konservivabrik. Siis aga peksti lapsed parki ja linna peale jalutama. Mhh ja siin on nüüd see tore püänt, et Bia on 19, mina 38 ja Bia vanemad 44. Seega vanuste olukord on veidi tasakaalust ära selles loos, aga mis seal siis ikka. Kui lapsed parki, siis lapsed parki. Jundiai pargindus on hästi korraldatud. Botaanikaaed on ilusa kergliiklusteega ühendatud laste spordialaga, see läheb sujuvalt üle ronimis-mängualaks, mis läheb üle pargiks, mis omakorda üle kaugjuhitavate autode rallialaks (seal nägin küll ainult isasid mängimas ja lapsed vaatasid nukralt pealt) ja siis veel parki. Kokku jalutasime 11 km nii, et kordagi polnud vaja liiklusmüra ja autode vahel olla. Ja spordiala ja mängumaa oli paksult lapsi täis. Ütleksin, et väga hästi korraldatud alad. Jalutades uurisin noore ja väga sügavalt uskliku inimese mõttemaailma ja arusaamu maailmast ja ühiskonnast. Bia on palju reisinud ja ka Kanadas elanud, seega ta maailmapilt kindlasti palju avatum ja isegi sellisel tasasel uurimisel kumas läbi, et tal on teatud ebakõla religiooni ja muu vahel. Uurisin näiteks, et kuidas tema katolikukirik suhtub homoseksuaalsusesse. Ta ütles, et muidugi on see vastuolus kiriku veendumustega, aga kuna kiriku levitab sōna ligimese armastusest, siis ta arvab, et ka homoseksuaalseid inimesi peab armastama ja neil on õigus elada oma elu. Et tal on ka üks sõber, kes on homoseksuaalne ja hoolimata sellest on nad sõbrad. Kohe ta küll parandas end, et kindlasti ei tohiks aga sellistest asjadest räâkida koolis ega noortele veel kujunemata inimestele. Seletasin talle vastu, et kas see poleks mitte hea, et noorel kujuneval inimesel oleks vōimalust saada kusagilt infot ja toetust sellel perioodil kui ta on jõudmas järeldusele, et ta on homoseksuaal ja et see noor ei peaks elama hirmus, kartma kōigi hukkamõistu, kogema viha enese vastu ja küsimusi, et mis mul viga on? Kas ka sellised noored ei vääri armastust ja teadmist, toetust ja teadmist, et midagi ei ole nendega valesti? Kui kiriku eesmärk on armastus, siis miks soovib kirik need inimesed armastuseta jätta ja kannatama panna?  Bia ütles, et ta pole kunagi varem sellise nurga alt sellele mõelnud. Vestlesime selle 11km jooksul maast ja ilmast ning sain ka teada, et riigiülikoolid (milleks on ka UniCamp, kus töötan) on pakuvad parimat haridust Brasiilias. Küll aga on riigiülikoolide põhiprobleemiks moraalilagedus ning ka teda hoiatati korduvalt, et ta ajupestud ei saaks nüüd UniCampis õppides. Seega on tekkinud paradoks, kus parimat haridust pakuvad ja teadust teevad riigis inimesed, kes on samaaegselt ka amoraalsed ning perversed ühiskonna silmis. Mulle avaldas kohe alguses muljet ja avaldab siiani mu siinse töörühma vaib. Kui julge, kaasav, toetav ja kõigisse võrdselt suhtub kamp inimesi. Aga jah, see pidigi see amoraalsus olema, mida Bia mulle selgitada üritas. Ma ainult loodan, et suudan selle amoraalsuse endaga kaasa võtta ja seda rohkem praktiseerida. 

Õhtul läksime Bia sõbranna sünnipäevale. Sellest aga juba järgmises postituses.

13.04.2025

 Oh seda elu elukest. Kaks aastat tagasi olime Liisi ja Meeriga palmipuude pühal Roomas. Liis ja Meeri olid kirikus ja lehvitasid palmiokstega. Mina istusin kiriku ees purskkaevu serval, pööritasin silmi ja jõin hommikul kell 10 kokteile-jep mitmuses. Sest mina kirikusse ei lähe missale. Mina ei lehvita midagi Jeebuse auks. Täna leidsin end kirikus Jeebuse ees põlvitamas ja palmioksa lehvitamas. Rahvas laulis mu ümber meu deus, meu deus ja mina mõtlesin, et jumal küll, kuidas nüüd nii läks minuga. Ja miks see roheline Bob Marley tekiila-rumi-ürdi kokteil nii kiirelt enda mõju kaotas.

Tegelikult on see kōik osa palju pikemast ja hästi armsast loost, mida praegu kirja ei jõua panna. Aga ütle veel, et universumil pole huumorisoont. 

Ah jaa..ja laupäeval tuli uus vanuse rekord. Kamp 19-aastaseid arvas, et ma olen 23. Brasiilial ikka on noorendav mõju.  Aga ka see on pikem lugu.

09.04.2025

Laupäeval suhtlesin Thomasega ning hoolimata pingutustest muksikut päästa, olid koera vigastused liiga tõsised ning ta pandi magama. Mõtlen, et mille pealt tuli paariteist sekundi jooksul mu otsus, et vigastused on liiga suured ja kas on relv, et ta maha lasta. Ja sama olukorra pealt tuleb teisel inimesel otsus, et viia loom ruttu arstile ja üritada teda päästa. Sest kuni selle hetkeni, kui Thomas autosse tagasi jõudis arvasin ma, et kiirustame arstile ainult eesmärgiga, et loom võimalikult kiiresti eutaneerida. Minus ei olnud korrakski mõtet, et koera saaks ja tuleks päästa selliste vigastuste pealt. Hoolimata nendest väikestest tumedatest silmadest, mis mind jälgisid terve tee. Saan aru, et mu hinnang olukorrale oli korrektne, aga mind kummitab, kui kiirelt ja tema elu eest võitlemata ta surma mõistsin. Ta oleks hea koer olnud. 

Ja kui palju loomi me iga päev farmides surma mõistame. Kuidas inimesed ei näe liha taga looma, kellel olid tunded ja kes oli arukas ja mõtles. Tööstus on loonud farmiloomadest lolli ja tuima massi kuvandi. Paljud teist on näinud rõõmsalt ringi jooksvat kana? Vihmas hullavaid parte ja hanesid? Takka üles löövat ja mängivat veist? Matsu mängivat kitse? Nad ei ole loll tuim mass ja väärivad austusega kohtlemist. Ma usun, et liha ja piimatooted kuuluvad inimese toidulauale. Aga ma usun ka seda, et tarbime liha liiga palju ja seda toitu saaks ja tuleks palju eetilisemalt kasvatada. Ja ma olen enda peale kuri, et olen nõrk ja ei suuda lihale ei öelda, kui see küpsetatud kujul mu ees lōhnab. Ma seisan tihti poes ja ei tea, mida osta. Kui võtan arvesse toiteväärtuse, tootmise keskkonnamõju, eetilised kaalutlused ja hinna, siis muutub see mudel üsna keeruliseks. Vähemalt veel on kohalikku toitu. Aga ka kohalikul toidul on hind, mida hinnalipikul näha ei ole.