16.12.2021

 Fck yeah…ära tegime! Kaks naist.

…taustal mängib Kings of Leon Be Somebody.

13.12.21

 Mhh..Entebbe kuumus. Liiga palav ja lärmakas, et kuidagigi olla. Lina kleepub seljale ja mõtted ka kleepuvad. Hommikul tuli metsa, Molley ja Isiahiga selleks korraks hüvasti jätta ja Entebesse lendu ootama tulla. Homme hommikul on vaja pulka ninna saama minna. Kaks täispikka päeva kudemist. Ma pole vist kunagi varem olnud nii kurb ja nutnud metsast ära tulles. Ärge saage minust valesti aru. Mulle meeldib see, mis mind kodus ootab, aga lihtsalt..mulle meeldib ka siin. Minus on mitu mina. Ja see üks mina tahab metsa jääda ja matšeete käes higise, porise, kriimu-kräämulisena metsas koos elevantidega joosta. Hommikul jõllitasime Anuga enda teetasse. Anu võttis olukorra kokku lausega: Pure sadness. Nii on. Uganda ei ole kõigile. Vihmamets ei ole kõigile. Aga mulle on. Ma ei ole kunagi päriselt siit ära. Mets on alati osa minust. Aga sel korral on lahkumine raskem kui tavaliselt.

10.12.21

 Ma ei tea, kuidas seda öelda nii, et mitte riivata neid, kes mind koju ootavad, aga ma ei ole veel valmis koju tulema. Nii palju on veel teha. Nii palju näha. 

                                                Bushbaby..omadele bussakas.

                                       Raido, Janne- järgmiseks palun sellised ümber maja kisama.

                                            Metsik reede õhtu. Teised magavad. Kell on 20.

08.12.21

 

Uganda ei ole kõigile. Pigem vastupidi. Ma arvan, et Uganda väga vähestele. Eriti veel siis kui Uganda ei piirdu konditsioneeritud maasturist ja uhkest safarilodgeist nähtuga. See, mida enamus turistid siin kogevad, ei ole minu Uganda. Ma tahan olla avatud elementidele. Ma tahan, et savannis päike kõrvetaks ja särk kleepuks seljale. Ma tahan, et vihmametsas on õhk nii niiske, et hingata ei saa ja jalad on põlvini mudased. Ma tahan, et öö tooks leevendust ja mässiks mu endasse. Ma tahan, et koolobused laulaksid mulle öös serenaadi. Ma tahan tunda neid lõhnu, seda hinge matvat lehka. Ma tahan, et killuke nendest emotsioonidest saaksid osa minust: rõõm, kurbus, meeleheide, paratamatus.  Ma tahan Ugandat kogu tema imelisuses ja rõlguses. Ma tahan olla üdini läbi raputatud. Ma tahan, et Uganda lööks mind lahtise käega näkku ja ütleks: “Ela! Ela, sa valge privileeritud plika! Sulle on antud kõik võimalused teha ükskõik mida. Olla ükskõik kes. Ela, kurat võtaks!” Ja siin olles ma tean kui privileeritud ma olen. Ma tean kui tänulik ma pean olema kõige eest. Ma tean, kuidas mul on vadanud. Ja ma elan. Iga päev. Ma ei taha raisata mitte ühtegi mulle antud päeva. Ja ma tean teadlikult, et iga päev võib olla mu viimane.  Ja ma ei kahetse midagi..kui siis väga vähe. Ja ma olen tänulik Ugandale, et ta avas mu silmad, et ma seda kõike mõistaksin. Ja kui kord teekonna lõpus, mis loodatavasti on veel pikk, vaatan ma tagasi, siis ma tean, et ma elasin. Ma päriselt elasin.

..ja enda matustel tantsin ma valssi meekollases sõlega rüüs. Ja isegi surma kurbus ei vähenda rõõmu hästi elatud elust. 

06.12.21

 Täna on Soome iseseisvuspäev. Palju õnne! Kuulasime sel puhul Sibeliuse Finlandiat (soomlased poetasid mõne pisara) ja laulsime ka hümni (noo..kes, mis sõnadega laulis). Ja siis naersime kõik kõvasti, sest meie laulmise peale hakkasid kõik linnud ja putukad tavalisest veel kõvamini kisama ja püha hetk oligi rikutud. 

05.12.21

 

Kohe uurimisjaama kõrval asub jalgpalliväljak. Jalgpall on siin nagu ka teistes Aafrika riikides religiooni staatuses. Eelmisel pühapäeval kutsus Isaiah meid tema endise meeskonna mängu vaatama.  Kuna oli vabam hetk ning ma ei ole kordagi varem siin ühtegi mängu vaatamas käinud, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Kohtusid siis omavahel kohalik meeskond ja linnast tulnud meeskond. Osad mängisid paljajalu, osadel olid vastavad jalatsid, osadel paistsid jalatsitest ainult nööride jala külge tõmmatud tallad alles olema. Väljak on lihtsalt veidi siledam ja lühema heinaga ala, kuhu on väravaid tähistavad vaiad maasse löödud. Aga..see kirg ja emotsioon mängu vastu. Poisid kukkusid, käisid ülepeakaela, aga kohe püsti ja edasi. Ma pole küll ammu kukkunud, aga minu mäletamistpidi on jooksu pealt näoli maha kukkumine valus. Neid vaadates see aga nii ei tundunud. Ja siis muidugi pealtvaatajad. Vaatasin kõrvalt Isaiahit ja seda miljonit emotsiooni, mis temast iga sekundi jooksul läbi käisid kui pall mööda platsi liikus. Ma arvan, et ma ei oska ega ole isegi mitte võimeline nii palju kirge mitte millegi suhtes omama ja veelvähem seda välja näitama. Ja ma arvan, et ma pole mitte ainus valge inimene, kes selle oskuse on kaotanud. Me oleme kuidagi koolitatud vaoshoituteks. Mitte liiga rõõmsateks, mitte avalikult kurbadeks. Me kanname sellist ühte piisavalt tühja maski. Midagi on meis kaotsi läinud, kuid siin on see miski veel alles. Elavam. Ehedam.  Ma ei tea, mis see miski on, kuid ma tean, et minus ei ole seda enam. Pani mõtlema.

Eelmise nädala reisisime ringi. Käisime külastamas Bwindi rahvusparki (Bwindi Impenetrable Forest), mis on mägine metsaala. Meil on kõik need aastad olnud luba, et ka seal metsas uuringuid läbi viia, ent ometigi ei olnud meist keegi sinna jõudnud. Sel korral otsustasime, et läheme vaatame, mis nägu see mets on ja kas on võrreldav ka Kibalega. Ei ole võrreldav. Kohe üldsegi mitte. Täiesti teine maa ja maastik, mis väärib igati nime Impenetrable (Läbipääsmatu).  Rahvuspark on umbes 2200 m kõrgusel ja nii mägine ja nii järskude nõlvadega kui veel olla saab. Orgudes on jõed ja sood. Ala on tuntud selle poolest, et seal elavad gorillad. Gorilla nägemiseks peab aga maksma 700 dollarit. Loomulikult kellelgi meist seda raha ei olnud. 30 dollari eest sai aga metsa jalutama minna. Ütleme nii, et jalutada saab selle raha eest ikka nii, et surm silme ees. Jalutasime 5 tundi nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Selle aja jooksul suutsime läbida ainult umbes 12 km. Minu olematu füüsiline vorm on täielik miinimum, mille puhul on seal maastikul võimalik liikuda ja ellu jääda. Veel kehvema vormi ja väiksema tahtejõu korral ei tasu Bwindis autost välja tulla. See oli ikka üsna ränk. Minu ainsaks lohutuseks (ja ohumärgiks kogu ühiskonnale) on see, et kümme aastat nooremad tudengid olid peale matka oluliselt kehvemas seisus kui mina. Aga maastik ja mets olid imelised. Lootsime siiski ka kogemata gorillasid näha, aga giid viis meid kaarega gorilladest eemalt mööda ja näidanud meile mitte gorilla kakatki.

Tagasiteel tegime peatuse ka savannis Kuninganna Elizabethi Rahvuspargis. See oli seitsmes kord, kui ma käisin leopardit otsimas. Seitsmes korda kui ma leopardit ei näinud. Savann ise oli kuum ja tore. Veidi kurvaks tegi aga see, et rahvuspargi külastuskeskuses ei ole 10 aasta jooksul mitte midagi remonditud ega uuendatud. Vastupidi. Kõik hooned on räämas, paljud koroona tõttu ka hüljatud. See rahvuspark on üks kaunemaid Ugandas, aga külastuskeskus on kole, lagunev ja trööstitu. Õhtul käisime paadisõidul Kazinga Kanalil ning hommikupoolikul sõitsime autoga mööda savanni ja otsisime loomi. Uudne nähtus on siseturism. Koroona tõttu ei ole eriti välisturiste, kuid selle eest on igal pool väga palju siseturistide gruppe. Ka paadisõidul oli paadis umbes 40 inimest ja meie olime ainsad valged. Meie ja umbes 36 elavat ja lärmakat kohalikku. Oli elamus.

Nii Anu kui ka doktorant on linnuhaiged. See tähendab, et kogu teel peatusime iga väikese ja suure linnukese juures ning püüdsime teda tulihingeliselt määrata (noo, mina küll mitte eriti tulihingeliselt kui aus olla). Doktorant istus eesistmel ning iga kord kui mingi uus linnuke sattus vaatevälja, siis kostis üle kogu auto ultrahelisagedutele küündiv..STOOOP!!! OOOOOIIIIIII KUI ILUS. Kuna mina olin ainus, kellel oli fotokas, siis pidin igast kanast loomulikult ka pilti tegema. Nüüd on mul miljon pilti erinevatest rohkem ja vähem kana olevatest lindudest.  Keegi ei võtnud vedu, kui püüdsin tähelepanu mõnele liblikale juhtida ning isegi primaadid jäid märkamata kui kusagil oksal oli mõni kana. Palju kanasid oli.

Anu on nüüdseks neljandat korda kõhutõves ning doktorant on teist päeva ikka korralikus kõhutõves. Mida see tähendab? Ma saan kõikide puuviljaportsud endale. Haahaa. Tasub ikka lapsena mulda süüa.

Homme algab viimane täisnädal siin. Aeg läheb liiga kiiresti.

Ja kõik, kes te olete mulle Messengeri kirjutanud, siis ma näen, et teilt tulevad sõnumid, aga ma ei näe neid täielikult ja ei saa vastata. Ugandas on Facebooki ja Messengeri piirangud.

 

                                                            Röstitud mais, mu lemmik.

                                                Mägedes on majad vaiadel.

                                                                Algaja waterbuck.

                                                    Rohkem kana.

                                                Pehmed kõrvad.

                                                  Varahommikune jalutaja. Tuli talle teed anda.

                                                    Päikesetõus Kazinga kanalil.

                                                                        Vähem kanad.

                                                        Üldse mitte kana.

                                                 Kurg hoopis.

                                            

                                                        Puhkav pühvel (ja kanad)

Nii kui rahvuspark lõppeb, lõppeb ka mets. Tohtud paljaks raiutud mäenõlvad, mida erosioon hoolega sööb.

                                                                Väike L'Hoest.

                                                    37 suurus Samelini saabas vantsi jalajäljes.

                                            Mägede vahel on sood.

                                                            Kaunis Bwindi.

                                                                        Saekaater.

                                                                Savann oli roheline.

                                                        Saun on väga ohtlik asi.

                                                 Tudengid pesid esimest korda elus käsitsi pesu.

                                                .....Need Uganda lamavad politseinikud..

27.11.2021

 

Elu on kulgenud märksa rahulikumas rütmis ja on ainult tööpäevad ja mitte enam tööööd. Oleme liikunud liblikatelt taimedele ning kordame uuringut, mida üks Heikki kohalik doktorant tegi 2011. aastal. Eesmärk on hinnata, kui palju on 10 aastaga mets kasvanud/kooslus muutunud erinevates metsa vanuseklassides. See osa õnneks minult tohutut pingutust ei nõua, kuid olen vastutav siin puude/põõsaste nimekirja eest. Olen alates esimesest reisist pidanud nii öelda arvet nende puude-põõsaste üle, millelt oleme röövikuid korjanud ning olen vaikselt neid ka õppinud ja ülesse pildistanud ning püüdnud kohalike määranguid kontrollida. Enne siia tulekut panin varasemalt kogutud info üheks pildiraamatuks kokku ja printisin välja ka. Eesmärk oli pigem see, et asju üle korrata ning kui keegi uus siia satub, siis ei pea ta täiesti nullist alustama. Kohalikud ei ole ladinakeelseid taimenimesid enamasti trükitud kujul näinud. Need teadmised antakse üle suuliselt ning aastate jooksul on neist läbi telefonimängu kujunenud päris huvitavad versioonid. See on mulle tohutult peavalu tekitanud aastate jooksul ning lootsin, et mu raamatuke suudab äkki natukenegi ühtlustada seda suurt segadust. Trükkisin kaks koopiat ning andsin ühe ka siinsele raamatukogule. Sellist pildiraamatut lihtsate selgitustega ei ole varasemalt siinsete puude/põõsaste kohta koostatud. Asi on muidugi kaugel teaduslikust teosest ja sisaldab ainult kõige tavalisemaid liike. Ma ei ole botaanik ning ei ole võimeline sajaprotsendiliselt neid määranguid ka kinnitama. Läks aga nii, et see raamat saavutas siin suure heakskiidu ja menu. Kohalik uurimisjaama boss Kato kamandas kohale kõige suuremate kogemustega assistendi, et ta mu raamatu veel üle kontrolliks. Palkasin ise lisaks Swaibu, et ta ka raamatu üle vaataks ning kohalikus keeles nimed ka juurde kirjutaks. Detsembri teiseks nädalaks on plaanitud taimetööd, et liike veel raamatusse juurde lisada. ..ja nii kogemata olen ma saavtanud siin selle, et esimest korda selle aja jooksul suhtutakse siin minusse kui tõsiselt võetavasse teadlasesse. Eile käis Kato veel isiklikult palumas, et ma ka talle koopia parandatud versioonist võimaldaksin. Anu isegi mõtles, et kas peaks kohalikust ülikoolist mõne botaaniku kampa võtma ja raamatuna selle välja andma. Noh, tore ju oleks veidi teadmisi siia tagasi tuua tulevastele põlvedele.

Selle nädala tippsündmus oli, et kolmapäeval saabusid me mudilased siia. Magistrant Jiri ja doktorant Eveliina. Siiani on nad üsna tublilt hakkama saanud. Täna pidime küll neile selgitama, kuidas pesu ilma pesumasinata pestakse. Nad on umbes sama vanad kui mina olin kui esimest korda siia tulin. Vaatan neid ja mõtlen, et huvitav, kas ma olin tõesti nii noor. Ei ärge saage valesti aru, nad on väga tublid ja asjalikud olnud…aga lihtsalt nii kuidagi..noored. Ma ei kujutaks küll ette, et jätaksin nad kolmeks kuuks üksinda siia hulga assistentidega mingit katset omapäi tegema. Me ülim eesmärk on praegu neid kolm nädalat elu ja tervise juures hoida. Tõesti, kas ma olin ka sama noor…

Eile käisime Isaiahi ja Molleyga Edithi juures. Nimelt, umbes samal ajal kui ma siia saabusin (nägin teda vilksamisi esimesel päeval ja kõik tundus ok), juhtus midagi ta vaimse tervisega. Olen kogu siin oldud aja mõelnud, et huvitav, miks Edith ei ole siia tulnud ja palusin Isaiahil uurida.  Nädala keskpaigas sain Isiahilt teada, et Edith on pikalt haiglas olnud. Detailidesse ei hakka laskuma, aga kohe kui Edith haiglast koju sai, läksime teda vaatama. Ta oli nii kõhna, kössis ja nii väsinud ja hirmul toimunust. Ta oli aruselge ning mõistis, kes ma olen ja rääkis kõigest juhtunust. See kõik oli nii raske ja kurb. Ma ei ole kindel, et see kõik ei ole algus millelegi süvenevale. Väga rusuv.

Ja otse Edithi juurest sattusin ma ühe teise assistendi venna lapse matustele. Lihtsalt ei saanud matustest mööda sõita ja pidime peatuma, et ka kaastunnet avaldada. Ma ei olnud varem matustel siin käinud. Kadunuke oli kolmeaastane laps, aga ürituse suurus oli selline nagu oleks mõnda kuulsust maetud. Kogu küla oli kohal. Ja muidugi sätiti mulle tool esiritta (ja veel eraldi teistest koroonaohutuse tarvis) ja istusin seal nagu lastud valge vares ning ei osanud kuidagi olla. Aru ma nii kui nii ei saanud, mis parasjagu toimus. Mina, esireas, porised kummikud ja määrdunud teksad jalas.. Ka siin on kombeks matuste peielaud. Ja kui kohal on terve küla, siis võivad kõigi söötmise kulud ikka väga suured olla. Kirjutamata reeglistik näeb ette,  et surma korral antakse perele matuste kulude katmiseks raha. Tundsin end äärmiselt ebamugavalt selle kõige keskel: mul on kahju, et su laps suri. Siin on sulle 10 eurot. Ole tubli. Nagu mis…tundub kuidagi nii võõras ja väär. Aga ma saan aru, miks seda tehakse. Miks kogu küla on kohal. See on nagu kindlustus, et kui sina kõigile koguaeg raha annad ja toetad, siis ollakse ka sinu jaoks sellel kurval ajal olemas. Nagu kindlustus või miskit.  Viibisime seal ainult lühidalt, sest pidime uurimisjaama tagasi tulema. Tagasi jõudes olin kuidagi väsinud ja häiritud kõigest nähtust. Ja kuidagi pean enda jaoks selgeks tegema, et see on elu. Ja ilmselt pean ma lihtsalt leppima ka olukorraga, et ma ei saagi reaalselt mitte midagi Edithi jaoks ära teha. Homme ostan talle ja lastele linnast süüa, kannan ta arvele veidi raha ravimite jaoks ja see on kõik. See on elu Aafrikas.

Nädala teine tippsündmus on siis Omicron. Noh..taaskord, mis mul siin ikka muud teha kui leppida sellega, et maailm on paanikas ja vaadata, mis homne päev endaga kaasa toob. Anu oli eile metsas ning kohe kui Omicroni uudis tuli, siis hakkas me postkastidesse potsatama kirju Heikilt. Kui Anu metsast saabus, siis ütlesin talle, et loe nüüd enda meili ja uudiseid ja ära paanitse. Anu muidugi korraks paanitses ja arvas, et peaksime kohe asju hakkama pakkima, aga mõistis üsna kähku, et paanika on asjatu. Noo esiteks, oleme me Lõuna-Aafrikast, Botswanast jt lukku pandud riikidest ikka väga kaugel. Teiseks ei ole meil veel ekspordilubasid. Kolmandaks jõudsid just tudengid alles siia. Noo muidugi on võimalik, et lend tühistatakse ja me peame siia kauemaks jääma. Või et peame mingid hirmkallid piletid ostma koju saamiseks. Ja väga suure tõenäosusega peame me nüüd kusagil mingi hetk karantiinis istuma, aga ma ju teadsime, et see võib nii minna. Enne lendu peame me end nii kui nii lennukile saamiseks testima. Koju saabudes pidime nii kui nii karantiinis olema ja plaanisin end testida. Ja kui ma peangi siia kauemaks jääma, siis ei ole see maailma kõige halvem koht, kus olla. Võtame asja rahulikult ja vaatame. Ei tasu arvata, et ma ei olnud kõige mustemaid stsenaariume enda jaoks läbi mõelnud enne siia tulekut. See on mu elu. See on mu töö. Elu on alati täis valikuid. Ja ma elan enda unistuste elu mitte ei unista sellest.

                            Nii tassitakse vihmametsa külasse toidu lõkkel valmistamiseks.

                                                        Mõtleb uusi sigadusi välja.

                            Kaagid käisid maja küljest krohvi närimas. Luud terveks ja tugevaks!

                                                         Väikese linnu suurusehullustus.

                                                            Hommikusöök verandal.

                                                        Mitte iga päev ei paista päike.

                                                                    Isane bushbuck.