Ma ei suuda rabavaid pealkirju välja mõelda...

Niisiis. Eile öösel oli teine maavärin. Juba natuke asjalikum, aga siiski mikromaavärin. Miski ikka katki ei läinud ja ümber ei kukkunud.

Kui olime Queen Elizabethi pargis, oli võimalus minna šimpanseid vaatama 50 dollari eest Matk oli muidugi kaunis kanjonis, aga ma pidasin seda hinda veits liiga kalliks ja otsustasin maikuus söömise kasuks. Ega nad neid väga lähedalt seal ei näinud ka tookord. Viimasel kolmel päeval on pärdikud olnud siin meie kandis. Kuulda on olnud, aga eemalt. Soome neiud on neid hommikuti pimedas otsimas käinud (mina olen taaskord magamise kasuks otsustanud), aga pole näinud.
Aga eile..olin metsas enda taimi korjamas, kui kuulsin neid üsna lähedal. Läksime Edithiga otsima..ja LEIDSIME!! Maiustasid ühe viigipuu otsas, umbes 40 m kõrgusel. Tund aega üritasin läbi lehtede ja okste neist fotot saada...ei saanud ega saanud. Alati miski ees või valgus halb. Kui mu kael oli juba lootusetult valus ja käed värisesid kurnatusest, otsustas üks pärdu puu otsast alla tulla. Tuli alla, istus minust umbes 10 m kaugusele ja jäi mind vaatama. Imeline-imeline-imeline!!!!! Lihtsalt istus eemal ja vaatas meid enda pruunide silmadega. Istus, kratsis end ja pikutas. IMELINE!!! Vaatamata kõigele sellele halvale, mis inimene on neile teinud, tulevad nad ikka alla ja vaatavad meid, nagu teaksid, et meis on midagi ühist.


Täna metsas üritas ühekäeline šimpans mind jalust maha joosta. Jooksis minust mööda, jäi suure puu kõrvale seisma, vaatas mulle otsa ja karjus nagu viimne päev oleks tulnud, samal ajal enda ühe käega vastu puutüve tagudes. Võta siis kinni, kas ma meeldisin talle või ei.

Heikki lahkus täna hommikul. Soome neiud lahkuvad pühapäeval. Jään suht üski enda vaksikutega. Aga pole hullu, mul siin tegemist küllaga.

Muidu on ikka kõik hästi.