katse 4

Olen 4 korda üritanud teile täna kirjutada, aga esimene kord polnud internetti, siis läks vool ära. Ja kui vool tuli tagasi, tuli torm ja läks internett ära. Torm mitte muidugi sõna otseses mõttes, aga siinne vihm tuleb hullu hooga ja suure tuulega, nii et selline väike tormike. Ehk see kord õnnestub.

Mis siis uut? Suurt ei miskit. Elu veereb vaikselt siin. Vihma on hakanud rohkem sadama, aga päris hooaeg pole vist veel hakanud. Putukaid on palju, aga mitte neid, keda mul vaja, ja mitte seal, kus nad olema peaksid.

Üksöö oli tuli mulle mingi nostalgia peale ja mõtlesin, kuidas olen jõudnud selleni, kus ma täna olen. Õigemini nendest otsustest.

Esimene klass. Ma ei mäleta, mis sündmus see oli, aga meid rivistati klasside kaupa algklasside osa "taskusse" üles. Eks see üks veerandi lõppudest oli. Õpetajad kiitsid ja laitsid ja siis jagati aukirju. Üks väike kribalik plikatirts kutsuti ka kõigi ette, kuna ta oli eriti tubli ja hoolas. Sai vist nuku tubli olemise eest. Mina polnud siis veel ei eriti tubli ega ka kõige tublimate klassis. Mäletan, et mõtlesin, et tahan ka olla selle väikse Kribaliku moodi. Nüüd on Kribalik juba palju aastaid mu elus väga tähtsal kohal olnud ja ma olen kindel, et temast saab suurepärane arst.Imetlen endiselt teda tema töökuse ja visaduse pärast.

Viies klass. Kevadise veerandi lõpp. Põhikooli osa oli aulasse kokku koondatud ja autasustati olümpiaadivõitjaid. Maakondliku olümpiaadi 3nda koha eest sai kas 75 krooni või 100 krooni. Noo mingi väikse summa, mis toona tundus niiiii suur. Istusin seal ja mõtlesin, et küll oleks tore vaheaega alustada oma raha taskus. Nii palju head saaks osta. Peaks järgmine aasta ka proovima. Tuleb tunnistada, et kooli sai järgnevatel aastatel päris mitmesaja krooni võrra ja hunnikute raamatute võrra vaesemaks tehtud. Mingeid erilisi saavutusi muidugi ette näidata pole ja Viljo (mu kursavend ülikoolis), tegi iga jumala aasta mulle bioloogias pähe, aga tore tagasi mõelda ikka.

Ülikool. Ma ei mäleta, kas meil oli Ökoloogia II esimesel või teisel kursusel. Igastahes loeng toimus Näituse tänava ringauditooriumis. Oli hiline aeg ja auditoorium oli külm ja hämar. Professor Zobel rääksis, kuidas maasikataim saab aru, et enda võsundiga ei tasu konkureerida ning kui ühendus emataime ja klooni vahel katkeb, hakkavad nad koheselt konkureerima. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe (ega mahu siiani), kuidas saab üks maasikas sellistest asjadest aru saada. Ühes järgnevas loengus rääkis ta, kuidas ta käis vihmametsas ja kuidas seal olid sipelgaid, kes kaitsesid enda kodupuud. Just seal ülikooli tõenäoliselt kõige ebamugavamas auditooriumis, otsustasin, et tahan ka teadlaseks saada. Esimene aasta oli ülikoolis veidi hirmutav ja ma polnud päris kindel, kas ma saan ikka kõigega hakkama, aga siis leidsin, et tasub ikka pingutada. Ja nüüd olen ma vihmametsas ja sipelgaid on tõesti palju ja nad kaitsevad enda kodupuud kah. Huvitav kas viigipuu saab ka aru, milline osa on tema enda oma ja milline mitte, või kipub ta mõnikord ennast ka kogemata lämmatama... Ehk saan kunagi teadlaseks kah, kui külm Jaanipäeval ära ei võta.

Kõik see nostalgia vaevas mind keset ööd ja ei lasknud mitte magada. Selle peale otsustasin, et lähen ajan mõned liblikad purki hoopis. Mida ma ka tegin. Ning siis kohtasin toredat tegelast. Nimelt pugis Genet (valetasin sulle Meeri ennist) sõnnikumardikaid. On ka valguspüügi võlud ära õppinud. Ja kuna ta pugis mardikaid oli ta eriti tore, kuna mardikad on ilged tüütused. Lendavad suure hooga, ajavad taga ja peksavad liblikaid laiali. Nii et eriti tore oli koos sellise tegelasega valguspüüki teha.


Korvi punumine ikka ka kulgeb. Mu kokk vaatasis mind ja ütles, et ma pole enam mzungu (valgeinimene, keda siin ikka peetakse ühtedeks rikasteks naljatilkadeks) vaid Batooro(Tooro hõimkonna esindajad). Ilmselt suurim kompliment mida ühele valgele siin teha saab.

Selline jutt siis seekord.