16.05.19

Uganda on ikka imeline ja ei lakka mind üllatamast. Täiesti uskumatu, aga käisin just saunas. Saunas, kus oli lava (mahagonist), puuküttega keris, kerisekivid ja sai visata leili. Uskumatu. Kui hakkasime sauna minema (teadmata, palju seal kuuma on), siis personal hoiatas, et tuleb väga ettevaatlik olla, kuna kuumus on kõrge ja võib liiga teha. Sooja oli 40 kraadi. Muigasime mõnuga, sest väljas on päikese käes umbes sama palju sooja. Anu oli nii pettunud, et lahkus pärast paari minutit. Kerisel olid mangopuude lehed, mis lisasid mõnusat aroomi (huvitav, miks mitte eukalüpt?). Saunas me ise leili visata ei tohtinud, kuna meile öeldi mitte iga üks ei oska sauna kasutada. Saunameister käis iga 5 min tagant leili viskamas. Pärast 15 minutit tuli meister ja selgitas meile, et me oleme juba ohtlikult kaua saunas olnud. Muigasime veel. Aga me Heikkiga istusime umbes 20 minutit ja jõudsime järeldusele, et päris kena kogemus. Me autojuht oli hämmingus, et sihuke asi olemas on ja vahtis sauna nagu oleks ükssarvikut näinud. Sauna kasutada ta ei soovinud.

Vahepeal on päris palju juhtunud ja oleme päris palju ringi liikunud. Liikusime siis Hoimast Fort Portalisse. See oli siis pühapäeval. Kasutasin juhust ja käisin ka vanu sõpru vaatamas. Nägin Edithit ja Francist. Saatsin küll Edithile sõnumi, et olen tulemas ja ta vastas, et ootab mind, aga enda nime ma alla muidugi sõnumile ei pannud, kuna eeldasin, et tal on veel mu Eesti number. Ta kilkas rõõmust pikka aega ja pidi mind pooleks kallistama, sest ta ei osanud oodata, et mina tulen. Rõõm oli vastastikune. Ka Francis kallistas mind pisarad silmis ja kordas, et nii tore on mind näha. Oli tõesti neid tore näha. Istusime Edithiga 3 tundi ja vahetasime uudiseid. Edith on vahepeal ehitanud endale maja, mis on umbes sama suur kui meie oma. Ja lapsed on suureks kasvanud. Üllatav on ka see, et ta pole lapsi juurde saanud ja ütles väga mõistlikult, et laste kasvatamine on kallis kui tahad, et neil tulevik ka oleks. Lisaks on ta ise tagasi läinud keskkooli ja unistab isegi kõrgharidusest. Aga üldiselt pidid Kibales asjad halvasti olema, kuna teadlasi käib vähe ja tööd saada on väga raske. Noh, mis ma oskan öelda, tõstke veel uurimistööde hinda ja tehke lubade saamine veel keerulisemaks ja varsti pole enam ühtegi teadlast tulemas. Kõikidest minu ja Heikki assistentidest on praegu töö ainult Isaiahil, Bonneyl ja Johnil. Teised ei tööta. Edith ütles, et osade assistentide lapsed ei saa enam raha puuduse tõttu koolis käia ja olukord on nukker. Edithil endal on väike pood, mis on ta sissetulekuallikaks nüüd ja lisaks pidi ta ikka iga mõne kuu tagant veidi tööd leidma. Ta on enda raha targalt kasutanud.

Kibalesse sõitsin taksojuht Frediga, kelle pulmas ma 2013 aastal ka käisin. Fred valetas nii armasalt ja ütles, et kohe kui mu häält telefonis kuulis, siis teadis, et see olen mina. Vaevalt küll, aga olgu. Üllatav oli ka see, et ta et ta pakkus päris hästi, et ma ei ole vist umbes  5 aastat Ugandas käinud. Ilmselt arvestab enda pulmade järgi. Igastahes oli väga nostalgiline Frediga teepõldude vahel sõita, Fred raadiole kõvasti kaasa laulmas: One love is all you need. Nööris nostalgiliselt ka poole suurema summa kui oleks pidanud küsima, aga mõtlesin, et olgu pealegi, olgu tal ka hea päev. Ütlesin, et ta ostaks enda naisele midagi head selle raha eest. Fred lubas naisele õuna viia :D.

Pühapäeval lahknesime, et erinevatest kohtadest proove saada. Isaih lasi meid korralikult üle ja pole ei temast ega proovidest miskit kuulnud. Geoffrey on ka kusagil. Esmaspäeval hülgas meid Erlend. Lahkus koos naljadega tagasi Eestisse. Nüüd peame ise nalja tegema. Ei õnnestu eriti.  Fort Portalist liikusime edasi Ibandasse. Peale Ibandat liikusime Mbararasse ja lahknesime veelgi, sest aeg hakkas otsa saama. Mina, Anu ja Jaana liikusime koos autoga Kasesesse ja Heikki jäi Mbararasse proove koguma. Kõik need linnad, mida ma mainin on u 150 km üksteisest, aga ühest teise jõudmine võtab vähemalt 3-6 tundi. Mu kael peaks praeguseks juba küll olema oma 10 cm pikem, sest selgroo alumine osa saab nii palju vatti ja põrutada, et peanupp peaks aina kõrgemale tõusma. Istuda on väga valus. Pole naljakas.

Tee Kasesesse läheb läbi mägede ja Kuninganna Elizabethi Rahvuspargi. Rahvuspargis olen küll oma 3 korda käinud, aga ei olnud Mbarara kaudu sinna sõitnud. Mägine ala oli nii ilus. Tekkis tunne nagu oleks Alpides. Noo välja arvatud need banaaniistandused ja aeg-ajalt põõsast kostev: Muzunguuuuuuuu. Mäed ja järved ja vapustavad vaated savanni tasandikule. Kaseses leidsime kena vaikse hotelli, mis pimeduse saabudes muundus ühtlasi ka diskoteegiks ja öö saabudes bordelliks. Huvitav kogemus seegi. Kasesest liikusime tagasi Mbararasse ja korjasime peale Heikki. Samal päeval sõitsime veel edasi Kalisizosse, mis on u 30 km Tansaania piirist (mu vaene taguots). Oleme päris põhjast päris lõunasse jõudnud. Täna asus koduteele Jaana. Nii on meid alles jäänud 3+ autojuht. Leidsime Kalisizost hotelli, kus on puhtad toad, vaikne ümbrus, soe vesi (ajeeee!) ja saun (!). Oleme sellises hämmingus, et jääme siia veel vähemalt 1-2ks ööks, sõltuvalt sellest, kas  Geoffrey saab meile vajalikud proovid või peame ise neid tooma minema (mis on kõike arvestades väga tõenäoline). Hotell on peaaegu super. Peaaegu selle pärast, et minu vannitoas on äravool põranda kõige kõrgemas nurgas, mitte kõige madalamas osas ning veetase peab u 3 cm kõrguseni tõusma, et see ise ära voolaks. Pean pärast pesu plätuga vett kühveldama. Aga kõike head ka korraga ei saa. Küla ise on täiesti suvaline teeäärne küla, räämas majade ja lastega. Ja siis keset seda kõike on selline hotell. Sauna ja sooja vee ja internetiga. Uganda ei lakka üllatamast.

Viimased 3 päeva on olnud minu eesmärgiks süüa nii palju kui ma suudan igasugu puuvilju ja kohalikku kraami. Lõunasöögiks sõin näiteks terve ananassi. Rikun igasugu reegleid, mis kolleegidel toidu osas on. Erinevalt minust on nad väga ettevaatlikud toidu suhtes. Ma mugin kõike. Nad ei tarbi midagi, mis sisaldab piima. Philipi farmis jõin igal hommikul keedetud piima tee ja vürtsidega suure kruusi täie. Kõik ennustasid, et saan kõhulahtisuse, aga ei miskit. Peale seda olen veel mitmes kohas piima joonud, ikka ei miskit. Söön kohalikke salateid, ikka ei miskit. Eile sõin terve päeva segamini avokaadosid, mangosid ja passionfruite, ikka ei midagi. Tasub ikka lapsena juua vett samas nõust lehmadega, süüa liiva ja mängida koerakuudis. Enne tulekut tahtsin, et mu perearst kirjutaks mulle välja siseparasiitide vastase kuuri selleks ajaks kui koju tagasi jõuan. Ta ei olnud nõus. Ütles, et kirjutab ainult sellisel juhul kui ma pärast reisi arvan, et vb jäi reisil toiduhügieenist veidi puudu. Veidi puudu… Eh, naerukoht. Hangin miskit kohapealt.

                                       Kalizusu lapsed saadavad tervitusi!