Ja nii jäi neid üks. Teised lahkusid täna hommikul Kibalest ja on nüüdseks juba edukalt Entebesse jõudnud. Endalegi üllatuseks oli kuidagi nukker maha jääda. Olen ju küll siin üksi olnud, aga ikka kiskus meel mõruks. Mu plaan oli, et nii kui teised hommikul kell 7 ära sõidavad, ronin tagasi voodisse ja põõnutan lõunani. Kui aga teised läinud oli, oli ka uni läinud. Tolmutasin 1,5 h mööda maja, sättisin kõik asjad ümber enda käe-jala järgi, avasin aknaluugid ja sättisin enda asjad meelepäraseks. Heikki ja Anu eelistavad mõlemad, et akende luugid on kogu majas kinni- seda nii sooja kui ka turvalisuse huvides. (Jah, sooja. Siin on väga külmad ööd olnud. Mingi erakordselt külm ja vihmane detsember on. Ööd on nii külmad olnud, et pole isegi olnud mõtet valguspüügilambikest põlema sättida. Tundub, et isegi bushbaby'd teevad sellistel öödel külmauinakut). Mina aga ei kannata kaetud aknaid ja pimedat. Peale suurt tolmutamist ronisin teki alla tagasi ja üritasin enda esimest vaba pühapäeva hommikut nautida. Natuke tukkusin, aga nii kuradi külm oli lahtiste akendega, et lõdisesin 2 tundi ja andsin alla. Tegin endale tassi sooja teed ja istusin uhkes üksinduses terassil. Kogu uurimisjaam oli täna tühi. Meel oli ikka sama mõru kui see plastiku maitse, mis kruusist teele külge jäi. Siis aga potsatas värske gekokaka laest otse mu teetassi kõrvale. Just nagu väike sõnum taevast meenutamaks, et vihmametsas ei ole keegi kunagi üksi ja ei tasu mossitada. Naersin veidi ja kobisin laborisse.
Kuigi enam hullunult tormama ei pea, siis tegevust on ikka veel piisavalt. See oli tegelikult väga hea, et Anuga enda siin olemise aja ära jaotasime. Labor on veel elukaid täis ja järgmiseks perioodiks on vaja ka ettevalmistusi juba praegu teha. Samuti ei tea me veel, kas saame enda load õigeks ajaks kätte või ei. Pigem tundub, et ei. Esiteks ei olnud kohalikult ametnikul aega meid vastu võtta ja proovide ette näitamine lükkus rohkem kui nädala võrra edasi. Positiivne on see, et proovide ette näitamine läks ladusalt ja sõbralikult ning ametnik puude kahjurite vastu erilist huvi ei tundnud. Ma olin igaks juhuks sel ajal sokke triikimas, et ametnik välja ei mõtleks, millal ta varem mind näinud on. Homme läheb Geoffrey pealinnas loa asju ajama, aga siin on juba ametlikult jõulud ning enamus inimesi enam tööd ei tee. Täiesti masendav kui aeglaselt siin riigis asjad kulgevad.
Tundub, et nii külm on, et isegi mangofly'd ei lenda ringi, sest Anul ja Heikkil õnnestus vaglavabalt siinne periood mööda saata. Heikki küll üks õhtu mõtiskles valjult selle üle, et kui kohutav oleks hommikul ärgata ja avastada, et munandid kubisevad vakladest, aga kaugemale me selle mõttelennuga ei läinud. Mina panustan endiselt triikimisele.
Kui mu meilile ei tuleks iga päev mingeid a la..10 päeva jõuludeni pakkumisi, siis ei usuks, et käes on detsember ja teie seal jõuludeks valmistute. Üks päev kuulsin ühisköögist mingit jessuke-jessuke jõululaulu ja Fort Portalis olid plastikust kuused müügil, aga sama hästi võiks minu jaoks praegu ka juuli olla. Ei ole suurt jõulutunnet peal. Ehk ei tule ka. Paar verivorsti sööks küll ubadele-hernestele-läätsedele-kapsale vahelduseks. 2 korda päevas eelpool loetletust toitudes on üsna halb mõte suletud akendega magada. Kliima soojeneb..päriselt ka..ma panustan sellesse agaralt. Kohutav.
Fotodega on sel korral kehvad lood. Pole olnud aega eriti pildisatada midagi peale kohustuslike röövikute ning tegelikult ei ole mul enda fotokat ka kaasas, kuna see lihtsalt ei mahtunud enam pagasisse ära. Pagas sai lõpuks 100 g täpsusega pakitud. Üldiselt peab Tarmo hakkama mulle uut fotokat välja valima, sest vana jätab juba mustasid laikusid fotodele :)
See vaherahu postitus paavianitega, kus oli ka väike paavian. Seda väikest paaviani enam ei ole. Eile hommikul istus emapaavian nukralt enda surnud pärdikuga ning üritas teda küll ühte pidi sättida ja teist pidi sättida ning kasis nii hellalt kui üks ema ikka enda last kasiks. Lõpuks võttis pärdiku hammaste vahele ning läks temaga minema, pärdik mööda maad lohisemas. Kindasti ta tundis midagi. Kindlasti sai ta aru. Ja kuidagi ei suutnud ta loobuda. Istusin temast u 2 m kaugusel ja ei tahtnud isegi pildistada seda hetke. Ei teagi, mis juhtus. Oli teine tubli väike pärdik ja oleks kindlasti tubliks nuhtluseks kõigile kasvanud.
Loodan, et Meeri ja Anti kaitsmised lähevad järgisel nädalal ladusalt. See teeb ka meele mõrudaks, et sellest kahest olulisest sündmusest ilma jään. Oleksin väga tahtnud kohal olla. Aga hoian teile siin kõiki pöidlaid ja varbaid ning soovin muhedat kaitsmist!
Ükspäev käis aga hoopis teistsuguste pärdikute kari mul labori akna taga külas.
No comments:
Post a Comment