Sille Ugandas: 23.12.19

Täna on esimene õhtu kogu siin oldud aja jooksul, kus tulin juba kell 20 laborist ära ja kõik asjad on joone peal ja mitte miski ei tiksu kuklas, et pagan, seda oleks veel pidanud tegema ja toda oleks pidanud jõudma. Loo moraal on, et tegelikult on 1,5 kuud liiga lühike aeg välitööde tegemiseks siin, isegi kui see kahe peale kaheks kuuks venitada. Mul on ikka veel hunnik röövikuid ja nukke laboris, mis kohe kindlasti pühapäevaks valmikuteks veel ei saa. Kõik lisaplaanid, mis mul siin oleku ajaks olid välja mõeldud, need jäid niigi tegemata.

Laupäeval käisin Molley juures. Traditsioon näeb ette, et kui pruut enda kodukülast tagasi jõuab, siis tuleb korraldada väike sööming kõigile neile pereliikmetele, kes mingil põhjusel kaasas ei saanud käia. Mina küll käisin kaasas, aga kutsuti ka lisasöömingule. Võtsin kutse rõõmuga vastu, sest polnud veel jõudnud kordagi külla kõndida ning tahtsin ka Molley kodu näha. Ürituse algus oli küll 19.30, ehk peale päikeseloojangut. Mu üldine reegel on, et pimedas kusagil ringi ei kooserda. Aga kuna läksin koos Akiikiga, siis tegin erandi. Nagu keskmised kodud siin ikka, on ka Molley kodu u 20 m2 suurune savist plekkkatusega väike majake. See, mitu inimest seal elab, jäi mulle selgusetuks. Küll aga oli elutoas telekas. Kuna minu saabumise hetkeks ei olnud söök veel valmis, siis suunati mind telekat vaatama. Istusin väikeses mudast majakeses koos 4 teise külatädiga ja vaatasin a la kohalikku Õnne 13: tegevust oli sama vähe aga kisa oli rohkem. Kõik tädid vaatasid põlevate silmadega, noogutasid kaasa, raputasid pead ja eriti pingelistel hetkedel vehkisid suisa kätega. Ma ei saanud muidugi miskit aru. Aga istusin ja muigasin kogu selle aja omaette, sest olukord, milles viibisin tundus taaskord täiesti ebareaalne. Nii vahva on olla aktsepteeritud ja igapäevasesse ellu kaasatud. Ja eks Molleyl ole ka tore teistele oma valget inimest näidata. Õhtusöök oli tore. Sõin suitsuliha-seene kastet ja nautisin enda ümber toimuvat. Siinsed inimesed on vaatamata sellele vähesele, mis neil on, lustlikud ja lõbusad. Pidevalt käib üksteise kallal aasimine, tehakse nalja ja lauldakse. Üldiselt on kõik minuga sõbralikud. See, et mind pidevalt katsuda tahetakse on tüütu, aga samas üsna väike hind selle eest, et saada osa nende inimeste eludest ja kodudest. Kui mõelda, siis on negatiivseid kogemusi mul nende aastate (Vau, ma saan öelda aastad Ugandas) jooksul üsna vähe. Kord on minu pihta turul sülitatud, kord on kaup müümata jäetud ning inimene, kes mind järjepidevalt põlgab on Isaiahi naine. Samuti ei vastanud laupäeval mu teretusele ka ühe teise assistendi naine. Siiski, kui võtta nüüd üks mustanahaline ja viia ta armsasse Eestisse, siis on need solvangud ja suhtumine ilmselt oluliselt räigem kui see, mille osaks mina siin olen saanud. Siinsed inimesed on kohe kindlasti palju avatumad ja sõbralikumad valgete osas kui meie mustanahaliste osas. Olles ise see „valet nahatooni“ ja kogedes enamasti head, kuid natuke ka halba, paneb asju hoopis teise nurga alt nägema. Olen vist juba ka varasemalt seda kirjutanud, kuid kordan üle, et ükskõik, mis tooni nahk, sisuliselt oleme me samad: tahame, et meil oleks kodu ja et meie lähedastega oleks kõik hästi. See, et me üksteise keskkondadesse hästi ei sobi ja seal edukalt hakkama ei saa, on hoopis teine teema. Igatahes, oli taaskord tore õhtu.

Enda kohalikku kodukesse tagasi jõudes avastasin enda maja ümbert army-antid (kurjad sipelgad). Õnneks olid kõik ümber maja ning ei olnud vihjeid sellele, et nad plaaniksid ka majja tulla. Lootsin parimat ning läksin magama. Panin endale igaks juhuks südaööks ka äratuse, et olukorda kontrollida. Kontrolläratusele reageerides ning unise silmaga magamistoa põrandat vaadates tundus olukord olema rahulik. Olin juba unne tagasi suigatamas, kuid ajasin end ikka jalule ja mõtlesin teha kontroll-tiiru ka ümber maja. Kui magamistoa ukse lahti tegin sain aga mõnusa üllatuse osaliseks. Kogu esik oli maast laeni sipelgatega kaetud. Sõna otseses mõttes maast laeni, sest laes potsatas neid hordide kaupa alla. Esimene reaktsioon oli, et ruttu riidesse, kummikud jalga, voodipesu kaenlasse ja minema. Siis aga tekkis küsimus, et kuhu minema. Olin kogu laagri peale ainus inimene, mujale majadesse mul juurdepääsu ei ole ning ainsaks valikuks jäi labor. Laboris on küll sääsevõrgust telgid, kuid öö oleks tulnud veeta betoonpõranda peal. Trampisin siin natuke aega jalalt-jalale (seisa ei saa, sest muidu sipelgad ründavad) ning kaalusin enda valikuid. Öö põrandal oli sama vähe ahvatlev kui need sipelgad siin. Otsustasin jääda ja võidelda. Esimese asjana tuli rajada kaitseliin köögi ja magamistoa vahele, sest kui esimesed 100 tuppa otsustavad tulla, siis järgnevad ka ülejäänud tuhanded. Loomulikult polnud mul mingeid vahendeid. Otsisin enda kastist (kas ma juba kirjutasin enda kastist? Et Isaiah oli kõik need aastad mu kasti alles hoidnud lootuses, et ma tulen veel tagasi. Krt, silma võttis märjaks kui Isaiah mu kastikese koos mu pakitud asjadega mulle laborisse ühel esimestest õhtutest tõi. Nagu kulda täis aarete laegas. Täiesti imeline.) välja Freerki habemeajamisvahu aastast u 2006, cutasepti põhja aastast 2013 ning koitõrjetabletid aastast x. Vahu pudelis polnud enam mingit survet ning sain sellest välja ainult haledad törtsud, kui juba see oli abiks, sest vahu sisse neile ukerdama ei meeldi minna. Valasin törtsude vahele maha cutasepti ning panin sinna sisse tabletid, mille jalaga puruks astusin lootuses, et sealt veel mingigi naftaleeni aur kätte saada. See kompott oli piisav, et nad otsest pealetungi minu toale ei soovinud alustada. Peksin jalga välisukse sipelgatest vabaks ning läksin õue olukorda uurima. Väline olukord andis lootust: peale oli vähe tulijaid ning enamus oli juba metsa poole suuna võtnud. Otsustasin niikaua oodata, kuni laest kõik tüübid alla on potsatanud ning siis rünnakule asuda. Mõte nende kraevahele ja juustesse kukkumisest ei olnud taaskord väga ahvatlev. Käskisin gekol seina peal püsida ja mitte sipelgate kätte jääda. Isegi seinale põgenenud prussakad said armu (hämmastav kui palju prussakaid mu toas elab!) Umbes poole tunni pärast oli sipelgavihm lõppenud ja asusin tegudele. Suurem mass oli kogunenud rösteri ümber ja sisse saiapuruga maiustama. Ega ma kade ei olnud, lasin saia kuumaks ka neile. Kärssavate sipelgate hais oli esimeseks sõnumiks, et on aeg lahkuda. Võitlesin endale tee ka kuumaveekeetjani ning panin kannu tulele. Valasin keeva veega üle laua, kõik nende rajad põrandal ning samuti tugitooli, millesse nad end mikski sättimas olid. Keev vesi andis neile üsna selge vihje, et nad pole siin oodatud ning nagu üks mees, võtsid nad suuna ukse poole. Kes liiga aeglaselt liikus, sai veel törtsu sooja lisaks. Peale ühte tundi ja kolme kannutäit lugesin selle lahingu lõppenuks ning kuulutasin ennast võitjaks. Põrandal oli veel täis liipavaid lahkuvaid sipelgaid, kuid sissetungijad olid edukalt välja pekstud. Pugesin võidukalt voodisse tagasi. Panin veel kontrolläratuse kella 3ks, et veenduda, et vasturünnakut mulle ei planeerita. Kell 3 oli selge, et ka sõda on lõppenud ning võitjad võivad rahulikult öö enda voodis veeta. Tuleb küll tunnistada, et uni oli rahutu, sest pidevalt oli tunne, et miski kõnnib mu peal. Huvitav, millest küll selline tunne.

Aga jah, täna oli tegus päev ja sain lõpuks enda asjadega joonele. Üldiselt on siin väga vaikne, sest kõik on juba jõulude lainel. Laagris on kokku 3 välismaalast ning üks kohalik üliõpilane. Pole jõudnud veel kellegagi sõprust luua. 2012 oli tore aasta laagrirahva poolest. Väga mõnus kamp oli koos: Nicola, David, Andrew, Vincent, James. Õhtuti jõime koos teed ja mulisesime niisama. Sel korral pole aega mulisemiseks olnud ja laager on üsna nukralt pooltühi.

Siin on jõulud 25ndal. Edith kutsus mind enda juurde. Harriet ja Francis kutsusid ka mind kirikutesse, aga põiklen nende kutsete eest nii viisakalt kui oskan. Edithi kutsega õnneks kirikut ei kaasne. Isaiah väitis, et nad plaanisid mind ka külla kutsuda, aga kahtlen sügavalt, et see ta naise idee oli. Siis saaksin vist küll rotimürki õhtusöögiks. 26ndal lähen Francise juurde lõunat sööma. Francis lubas jamssi valmistada. Ütles mulle kavalalt, et ta mäletab küll, et mulle jamss maitseb ja nad valmistavad selleks puhuks siis spetsiaalselt jamssi. See on jällegi nii tore, et keegi midagi sellist mäletab. Ja kui aus olla, siis ka jamssi pole ma veel jõudnud sel korral süüa, nii et lähen rõõmuga. Ja ehk ei kasutata jamssi ära vaid minu kirikusse meelitamiseks. Ütlesin Francisele, et ta ju ikka mäletab, et ma ei ole kristlane, ütles, et mäletab ikka, aga kirikusse võiksin ikkagi minna. Aastal 2013 käisin, sellest piisab veel mõneks ajaks.