26.11.2019

Sillest Ugandas on vahepeal saanud doktor Holm Ugandas. Natuke uhke tunne on ka ennast kui doktor Holmi tutvustada siin. Kui 2011 seda blogi pidama hakkasin, ei oleks ma osanud ettegi kujutada, kuhu jõuan ja et 2019 aastal algab siin täiesti uus seiklus...elu on imeline.

21.11.19

Viimases postituses lubasin, et kirjutan koju jõudes pikemalt. Aga noh, läks nagu alati. Samal päeval kui koju jõudsin selgus, et mu üürikorteri omanik on vahetunud ja pean sealt nii kiiresti kui võimalik välja kolima, sest uus üürnik ootab ukse taga ja on nõus kaks korda kõrgemat üüri maksma. Minu palk aga pangalaenu ja üürikorterit välja vedama võimeline ei ole. Kuhugi aga kolida nagu veel ka polnud, sest meie korter oli alles hunnik õnnetust. Kauplesin endale jaanipäevani aja välja. Ehk siis koju jõudes läks hullumeelseks pakkimiseks ja uues korteris remontimiseks. Uues korteris oli vaja kõigepealt nii wc kui pesunurk välja lõhkuda, palkseinad krohvist välja lõhkuda..lisaks selgus, et ahi vaja ära lammutada. Noo ja kõik tuli nagu uus ka tekitada. Ilma vetsu ja veeta väga ei koli kusagile. Lisaks jäi juunisse veel ka konverents Itaalias. Suve alguses sain kirja Anult, et ta sai rahastust, et teha uut projekti Ugandas järgmised neli aastat ja vihjas, et tal on ka üks järeldoktorantuuri koht sinna projekti sisse kirjutatud ja see koht avaneb 01.11. See, et ma sügisel enda doktoritööd kaitsma pean oli juba niigi selge, aga nüüd sai kogu elu väga selged raamid. Kui augusti esimese nädala lõpuks ei ole esimene mustand valmis, siis ei jõua juhendajad üle vaadata. Kui augusti viimaseks nädalaks ei ole töö koos, ei jõua komisjoni. Kui 21.11 ei ole töö trükitud, ei saa 21.10 kaitsta, mis oli ainus sobiv kuupäev oponendile oktoobris. Ehk siis terve ülejäänud suvi möödus doktoritöö kirjutamise tähe all sõna otseses mõttes ööd ja päevad läbi. Pluss kaotasin suve hakul ka enda laboritehniku, mis tähendas, et ka see koormus on lisaks olnud. Doktoritöö sai 21.10 kaitstud, aga seda viimast postitust ma teha ei jõudnudki. Ja kui päris aus olla, siis elan endiselt ka lihtsalt telgis keset ehitustolmust korterit ja unistan helesinisest ajast kui mul on aega, et remonti teha.

Nüüd olen jälle tagasi Ugandas. Oleksin juba pidanud novembri esimesel nädalal Ugandasse koos Anuga lendama, aga Martin kinkis mulle sünnipäevaks Rasputini balleti piletid Zürichisse 16. novembriks ja ma ei tahtnud nendest kuidagi loobuda. Lisaks oli enne siia tulekut vaja mul Soomes enda töölepingu ja muu elukorraldusega kõik korda saada, mida ei saanud enne lepingu algust teha. Tegime Anuga kokkuleppe, et lendan hiljem järgi ja jään selle arvelt siia kaheks nädalaks kauemaks ehk kuni 30.12ni igasugu lõppe likvideerima. Olime Martiniga reede, laupäev ja pühapäev Zürichis, esmaspäeval tagasi kodus ja teisipäeva hommikul lendasin Ugandasse. Kolm päeva puhkust oli hea. Martin küll polnud päris kindel, et kas seda ikka saab koosveedetud ajaks pidada, kui ma 14 tundi päevast lihtsalt meelemärkuseta magan, aga mu meelest läks arvesse küll. Ballett oli tore, aga kõvasti alla Polunini võimete, mis oli pettumiseks. Kui mingi tükk kirjutatakse spetsiaalselt üht inimest silmas pidades, siis eeldaks, et tema võimeid seal ka rakendatakse, aga noh..nii see küll polnud.

Kibalesse kohale jõudmine on alati valulik protsess, mis sel korral võttis aega 8 tundi. Kaheksa tundi 300 km läbimiseks. Lahkusin ööbimiskohast hommikul kell 7, et taksoga kiiresti bussile jõuda. Kampalas olid ummikud nagu alati, taksojuht ei teadnud kuhu sõitma peab ja buss, mis kohe-kohe väljuma pidi seisis veel jaamas terve tunni. Siis liikus 10 m ja ootas veel 20 min. Bussi tagumises otsas ei ole mõistlik istuda, kuna tagumine ots hüppab lamavatest politseinikest üle sõites nii hullult, et sellest saab valutava selja ja sisikonna. Kuna aga olin ostnud pileti ka enda u 35 kilole kottidele, mille tahtsin ilmtingimata bussi sisse vedada, leidsin ennast ikka lõpuks tagumisest reast, sest ainult seal oli veel kaks kõrvuti vaba kohta kui bussi sisenesin. Positiivne oli see, et olin enda kõrval istuva noormehe ja tema kõrval istuva rahva poolt nii bussi nurka kinni surutud, mul polnud ruumi kuhugile istmest hüpata kui buss lamavaid politseinike ületas. Lisaks oli ka ilm armuline ja terve tee möödus ilma päikeseta. Luksust elule lisas see, et omasin kontrolli akna üle ja sain seda avada kui õhk bussis juba tahkeks hakkas muutuma. Kõrval olev noormees oli sõjaväelane, kes teenib Entebbes tankiüksuses. Näitas mulle uhkelt enda mundris pilte ja suurt tanki. Mundris mehi meeldib mulle ikka vaadata. Loomulikult ei saanud ta muud moodi kui pidi minuga hunniku selfisid tegema. Mmm..njah.

Fort Portalisse tulid Isaiah ja Geoffrey mulle vastu ja peale kiiret poodlemist olingi juba Kibales. Ja siis oli hetkega kõik paigas. Oleksin nagu koju jõudnud. Täielik rahu. Kaks tundi hiljem sai mu täielik rahu täielikult rikutud, sest meiega tuli vestlema see ametnik, kes viimasel korral mind rasedatele vaksikutele abortide põhjustamises süüdistas ja igasugu jama korraldas. Tutvustas ennast ja mainis, et me oleksime nagu varem kohtunud. Vastasin, et põgusalt ja ammu. Uuris, millega tegeleme. Seletasime, et uurime taim-liblikas-parasitoid võrgustikke erineva vanusega metsas. Tüüp vaatab mulle otsa ja seletab, et mõned aastad tagasi olid neil siin ka putukauurijad olnud, kes püüdsid sadu ja sadu putukaid metsast, selleks, et neid määrata. Täiesti hullumeelne, liigi saab ju määrata ühe isendi alusel ära, miks on vaja sadu putukaid püüda. Täiesti lubamatu tegevus. Istun ta vastas ja tunnen, kuidas tekib tahtmine laual oleva termosega teda peksma hakata. Naeratan malbelt. Mida muud sa teed olukorras, kui välitööde luba sõltub lollist, kes ei saa aru, et sadu ja sadu putukaid on vaja püüda selle pärast, et siin metsas on sadu ja sadu (tuhandeid küll) putukaliike, keda keegi varem pole uurinud ja määrata ei oska. Anu pöörab jutu kohe sellele, et need putukad, keda me uurime toituvad puudest ja takistavad söömisega puude kasvu, mistõttu puud metsas ei kasva nii kiiresti kui võiks. See jutt talle juba meeldib. Ütleb isegi, et kui me kahjureid hävitame, siis pole vaja isendeid lugeda ja maksame enda kogutud putukate eest kaalu järgi. Aga ta tahab kõik isiklikult üle vaadata ja kaaluda. Mingit eelnevat kokkulepet koguste osas pole võimalik teha. Ja saagu me ikka aru, kui vastutulelik ta meile on, sest muid liike ei lubaks ta üle viie isendi kunagi metsast välja viia, aga puude kahjurite puhul teeb meile erandi (soov termosega teda peksta oli selleks hetkeks veelgi suurenenud). Krdi....Täiesti masendav. Selle tüübi ametnimetus on umbes midagi sellist nagu teadusuuringute edendaja. Kuidas saab sellisel ametikohal olla inimene, kellel pole mitte vähematki arusaama teadusest ega bioloogiast. Nagu me tahaks elevante etanooli sisse toppida ja kaasa võtta. Lisaks tahtis ta meiega järgmisel päeval kohtuda ja vestelda selle üle, et miks me töötame raiutud aladel, kui on olemas mets. Täiesti mittemõistlik tegevus tema arvates. Lisaks tõi ta välja, et raitud aladel töötamine on meile ohtlik, kuna seal on….. elevandid. Mmmmm….Aga need elevandid mu maja taga siin..??? Kas ma neid olen kõik need aastad endale lihtsalt ette kujutanud ja siin neid tegelikult ei ole…Ära tulle rääkisime paavianidest ja tüüp ütleb selle peale, et paavianid võiksid olla väga väärtuslikud. Küll oleks hea, kui paaviane ainult 100 maailmas alles ja kõik elaksid siin, küll siis tuleks turiste neid siia vaatama. Otsisin jälle silmadega lähimat termost,  ja surusin maha soovi teda sellega peksma hakata.

26.11.19

Nädal on möödas ja ma pole leidnud aega enda postitusega jätkata. Põhjus on selles, et see sama ametnik ütles, et kui tahame enda proovid aasta lõpus siit kaasa võtta, siis soovib ta neid enda kätte detsembri esimesel nädalal. Olime plaaninud töödeks terve kuu ja nüüd on meil aega 2 nädalat. Mis see mulle tähendab on see, et ärkan 6 päeva nädalas hommik u 5.50. Sööme kiirelt ja seejärel jaotume laiali: kes läheb välja, kes laborisse (mina olen põhiliselt laboris) ning sellist päeva, kus ma enne ühte järgmise päeva hommikul oleksin enda tuppa tagasi jõudnud pole veel olnud. Anu ärkab tavaliselt veel varem, aga läheb veidi varem ka magama. Otsustasime Anuga ühiselt, et töötame enda võimete viimasel piiril. Ja kuna me mõlemad oleme kergelt tööhoolikud, siis need võimete piirid jäävadki sinna 18-19 tunni piiridesse. Praegu ongi halvasti, et raiskan väärtuslikku aega selle postituse peale. Täna tunnen, et olen väsinud ja võtsin õhtust paar tundi, et pesta ennast, pesta pesu, vastata meilidele ja teile kirjutada.

Pühapäeval pidime korra linnas pangas käima ja süüa hankima. Kuna oli kirikupäev, siis olid kõik naised eriti kenasti riides. Anu tundis muret meie väljanägemise üle. Ütlesin, et ma panin täna hommikul selga isegi puhta särgi ja puhtad sokid, et peaaegu kirikuriietus ju. Anu vastas selle peale, et tema ainus puhas riideese oli sel hommikul üksik sokk ja tal oli olnud dilemma, kumb jalg puhast sokki rohkem väärib. Anu on siin 2 nädalat kauem ka juba olnud. Mul on veel koduseid tagavarasid. Anu ütles, et tal pole olnud aega riideid pesta. Ja pühapäevaga sai viimnegi puhas sokk otsa. Pühapäeva õhtul Anu pesi kiirelt riideid, aga ütles, et triikida ta küll ei kavatse, sest see on praegustes tingimustes aja raiskamine. Ajasin silmad suureks ja küsisin, et kas ta ei kavatse isegi mitte aluspesu triikida, ta vastas selle peale, et rõve on küll, aga ta riskib mangoflyde saamisega. Meeldetuletuseks siis mangoflyde kohta niipalju, et need on sellised putukad, kes niisketele riietele munevad ning kui triikimata riided selga panna, siis ronivad vaglad naha alla ja hakkavad sinust toituma. OK, see on see koht kuhu mina tõmban enda jaoks piiri. Enda privaatseid kehaosasid ma kärbeste söögilavaks ohverdada ei kavatse teaduse nimel. Aga kuna triikimiseks tõesti aega ei ole, siis üritan pesu vähehaaval pesta ja toas kuivatada ning loodan, et ükski mangofly mu aluspükse toast üles ei leia. Ootan hirmuga.

Üks põhjus veel, miks meil siin täielik hullumaja on tuleneb sellest, et praegune aasta on midagi täiesti erakordset. Kuna suvine kuivaperiood jäi vahele, siis on putukate arvukus nii suureks kasvanud, et midagi uskumatut. Enam ei tegele ma ainult vaksikutega vaid ka teiste liblikatega. Aga kui varasemalt pidin minema metsa ja röövikuid otsima ja siis terve päeva peale sain u 15-20 isendit heal juhul, siis praegu suudaksin sama koguse korjata selle 100 m peale, mis jääb mul labori ja maja vahele. Aga praegu ei tegele ma ainult vaksikutega…vaid kõigi röövikutega, kes metsas ette jäävad. Uurime röövikute kooslusi erinevas vanuses taastatud metsades (Ei taastu see mets siin ikka mitte). Päevas suudame külastada kolme ala, kus kogume proove 1 tunni jooksul. Meil on seitsmes eri vanuses metsa alad, millest enamus on suvaline okkaline läbimatu tihnik. Aga ka sealt leiab uskumatuid tegelasi. Oleks ainult rohkem aega….Kavatsen endale oma assistendi palgata, kes saaks mu vaksikutega tegeleda, sest põhiprojekt võtab kogu aja ja veel lisaks. Minu töö seisneb suuresti selles, et rühmitan ja fotografeerin metsast leitud röövikuid, osad lähevad tervelt otse etanooli peale rühmitamist ja väiksem osa läheb kasvama, et saaksime ka valmikuid. Uskumatult põnev välitööde periood. Röövikutega tegelemine on mu lemmiktöö ning mul on ikka tohutult vedanud, et saan siin olla ja seda kõike teha ja näha. On hullumaja praegu, on nii tohutult hea on tagasi olla. See töö siin..see on täpselt see, mida teha tahan. Kogu see teadmatus, kaos ja hullumaja..see sobib mulle. Mu teiseks suureks tööülesandeks ongi Anule toeks olla kõiges selles. Talle on see raskem, sest talle on see esimene kord siin olla projekti eest vastutava isikuna. Kõik jamad assisentidega, lubadega, rahadega..see on talle uus ja ta pole sellega enne kokku puutunud. Mina olen juba need vitsad saanud.  Anu rääkis mulle vahepeal, et ta sai 2 päeva peale meie eelmist Uganda reisi teada, et sai rahastuse praegusele projektile ning ta tunnistas, et teda tabas täielik paanika peale seda. Heikki läheb jaanuarist pensionile ning meie tegevustes enam kaasa ei löö aktiivselt, mis tähendabki seda, et tema on nüüd vastutav teadlane. Ta ütles, et ta polnud mitu ööd magada saanud, sest ta kartis, mis saab siis, kui mina projektis osaleda ei taha ja ta peab selle kõigega üksi siin tegelema hakkama. Esimeseks novembriks oli tal inimest siia tarvis, aga mais ei olnud mul ju veel ühtegi rida enda dok.tööst paberil. Selleks hetkeks ei olnud ta minuga ka mingeid läbirääkimisi pidanud ametlikult ja mina ei teadnud ka, et ta sellist rahastust taotlenud oli. Reisil mainis, et üritab uut projekti alustada, aga lootused rahastust saada on väikesed. Keegi kaotab und ja mõtleb, et mis saab siis, kui mina ei ole nõus projektis osalema. MINA. See on nii suur tunnustus. Tunnen, et mul on ikka elus nii tohutult vedanud.

Aga nüüd magama, sest kohe-kohe on vaja jälle edasi tormata.