Olen omadega Entebbes. Sõit läks kiirelt ja valutult (ainult 6 tundi), sest tulin taksoga. Ma poleks füüsiliselt olnud võimeline reisima kõigi nende asjadega bussidega, mikrobussidega ja jala Kampalas-Entebbes. Nüüd pole muud kui oodata homset lendu.
Mis mulle tõsiselt närvidele käib on see, et suured ja valjud kõlarid on üle kogu Uganda levinud ja mõistust nende kasutamiseks pole kaasa antud. Jõuludiskost ma juba kirjutasin. Kell on pool kümme õhtul ja üle kogu aed-linna käib kõrvu lukustav Jeebus-Jeebus-Halleluuja disko, sest on pühapäev. Vaimulik peab kõnet sama entusiasmiga nagu Hitler. Lihtsalt ei ole võimalik kusagile selle lärmi eest varjuda.
Kui nüüd proovidega edukalt veel Eestisse ka jõuaks (ja siis Soome), siis võib selle välitööde perioodi edukalt lõppenuks lugeda. Arvan endiselt, et mul on maailma kõige lahedam töö ja tohutult vedanud. See kaos, teadmatus ja pidevad väljakutsed sobivad mulle. Tunnen end hästi, rahulikult, elavana. Siin üksi olek ei ole mulle üldjoontes raske. See vaesus, viletsus ja kannatavad inimesed ei mõju mulle rusuvalt. Ma tean juba ammu, et maailm on üks rõve ja kole koht paljude inimeste jaoks. Kurb on see, et me ei oska üldse hinnata seda, kui vedanud meil sellega on, et oleme sündinud Eestis. Eesti on suurepärane koht, aga need, kes pole naaberkülast kaugemal käinud, ei näe seda. Mis võimalus mul oleks enda eluga olnud midagi peale hakata kui oleksin sündinud Eesküla asemel külas X siin? Null võimalused. Oleksin 12 aastaselt või nooremalt olnud küla rikkamatele meestele või preestritele kupeldatud, 14 esimese lapse sünnitanud ja järgmised 24 aastat keskmiselt üle aasta sünnitanud, pooled oma lapsed matnud, sünnitamiste vahel kaevanud maad ja pesnud pesu. Punkt. Mul on lihtsalt nii tohutult vedanud. Paljud, kes aga suure hurraaga siia tulevad ei saa selle kõigega hakkama. Olles näinud teisi teadlasi uurimisjaamas, siis mulle tundub, et kõige raskem on ilmselt õhtul oma mõtetega üksi jäämine. Tavaelus on meil nii palju igasugu "meelelahutust," et kui me ei taha, siis ei pea me kunagi tähelepanu pöörama mõtetele, mis me peas on. Siin aga oled suuresti pimeduse saabudes üksi, perest eemal, meelelahutusest eemal. Kibales oli ka praegu üks Kolumbia tüdruk, kes tuli ühel õhtul lihtsalt jooksuga mu juurde. Ja juba kui ta tuli, sain aru, et tal on SEE pilk. Küsis, mida ma teen kui üksi olen. Et ta pole varem metsas üski olnud ja tal on tunne, et ta hakkab hulluks minema. Et miks ta on sellises kohas. Sellised inimesed hakkavad tavaliselt meelelahutust siis otsima, et ei peaks enda ja enda mõtetega üksi olema. Lähevad iga päev linna, otsivad kohalikke sõpru..ühesõnaga otsivad probleeme endale. Nii ka tema. Ma olen piisavalt palju üksi olnud ja saan enda ja enda mõtetega hästi läbi. Enamasti teen ma nii kui nii pidevalt tööd siin ja kui tööd parasjagu ei tee, siis on väsimus nii suur, et magan. Ja vahelduse mõttes on mul enamasti ikka mingi sari või raamat ka kaasas. Õigemini on mul kastis Freerki raamat: The Tenant of Wildfell Hall, aga selle aja inglise keel võtab mul kiiresti lugemise isu ära. Mõte, millega ma sel korral siin tegelesin oli leppimine sellega, et Vollit ei ole. Volli oli aastaid mu kõige truum kaaslane, kas suutis ka nõmedad päevad heaks nurruda, kes ootas mind igal õhtul akna peal koju ja oli soe karvamüts külmas korteris. Ja kui palju kuid pidi ta mind üksi Tartus ootama kõigil neil kordadel kui ma Ugandas olin. Ja olgugi, et Vollit pole juba üle aasta, ei ole ma sellega ikka suutnud leppida. Kummaline, kui oluline võib üks loom olla. Aga see mõte teeb lihtsalt kurvaks ega tekita hulle mõtteid. Loo moraal oli aga selles, et selline elu ei sobi kohe kindlasti kõigile. Olen piisavalt palju juba neid näiteid kõrvalt näinud. Eelmise aasta mais ütles Heikki mulle lennujaamas, et kõigist nendest inimestest, kes temaga on aastakümnete jooksul Aafrikasse tulnud, olen ma ainus, kelle pärast ta muret ei tunne. Et ta teab, et ma saan siin hakkama. Olles seda öelnud, oli ta muidugi kõps sel korral ka igaks juhuks kohal, et ikka kontrollida, et kas me saame siin omapäi hakkama. Ära minnes ütles, et ta süda on nüüd rahul. Ta teab nüüd, et saame hakkama ja jätkame tema sisse tallatud rada. Kui väga mul on vedanud. Enda kaitsmise lõpukõnes ütlesin: Kasvades üles väikeses talus ja vaadates ETVst loodusfilme troopilistest vihmametsadest, ei oleks ma kunagi osanud arvata, et mul tekib võimalus nendesse kohtadesse ise minna. Et mul tekib võimalus töötada sellistes paikades. Et mul tekib võimalus luua uusi teadmisi nende metsade kohta. Ma ei saa öelda, et mu lapsepõlve-unistused on täitunud, sest ma ei osanud kunagi unistada nii suurelt. Elu on olnud minuga lahke. Inimesed mu ümber on olnud minuga lahked. Ja ma olen tänulik selle kõige eest.
Ja ma olen tänulik, et te mind alati koju ootate. Juba olen teel.
No comments:
Post a Comment