07.05.19

05.05.19

Täna on pühapäev. Oleme alates neljapäevast teel olnud. Valetasin eelmises postituses, et läheme Masakasse. Liikusime hoopis põhja poole Masindisse. Päevas on optimaalne liikuda u 250 km ja selleks kulub terve päev koos väikeste pausidega. Olime 2 ööd Masindi lähedal Nyabyeya metsandusliku kooli hostelis. Külastasime kooli lähedal olevat Budongo metsa. Vau, milline mets. Millised puud. Ja kui toredad vaksikud. Väga tore oleks seal välitöid teha. Heikki ütles, et veel 70 a tagasi oli Kibale, Budongo ja Murchingson moodustanud ühtse metsamassiivi. Seda on äärmiselt raske ette kujutada, kuna praegu on metsalapikeste vahel sajad kilomeetrid ja miljonid inimesed.

Ajame siis taga enda ritsikaid. Kampala peaturul olid mõned ritsikad juba müüa, aga me ei tea, kust need tulevad. Nyabyeyas neid igastahes ei olnud. Me välitööd näevad välja nii, et päevavalges otsime rohumaid ja peale päikeseloojangut läheme pealampidega ala läbi kammima. Eesmärk on koguda riigi eri paikadest valmikuid, et teada saada, kas on üks liik või mitu ja kaardistada levik. Probleem on selles, et valmikuid veel pole. Vähemalt ei ole neid siin, kus meie oleme.

Reedel külastasime Alberti järves olevat väikest poolsaart, millel asub Butiaba asula. Valge liiv. Palmid. Kaluripaadid loksumas järvel. Lapsed vees hullamas. Lehmad vees joomas. Naised pesu pesemas. Täiesti teine maailm. Oli tunne nagu oleks eksinud mõnele väikesele ookeanisaarele. Kurb oli aga see, et kogu rand oli paksult plastikut täis.

Nyabeyayast liikusime laupäeval edasi Murchinson Fallsi rahvusparki. Telgime Red Chilli laagris. Oleme siin kokku kolm ööd, ehk siis liigume ära teisipäeva hommikul. Siia tulek oli täielik trauma. Oleme Meeri ja Martiniga siin varem käinud, aga palju on muutunud. Kogu tee ulatuses on teetööd. Hiinlased ehitavad massiivset maanteed Kampala-Murchingsoni vahele. Buldooserid on läbi pargi korraliku tee lükanud. Lihtsalt ongi läbi metsa ja savanni buldooseriga sõidetud. Puud on kahte lehte laiali. Sajad masinad midagi vedamas, kaevamas, rullimas. Avalikult ei ole muidugi midagi teada, et miks sellised arendustööd käivad ja mida hiinlased selle eest vastu saavad. Aga võib arvata, et põhjuseks on Alberti järve ja Murchingsoni rahvuspargi all olevad naftavarud. Üle Niiluse ehitatakse silda, kraanad, suur manatee, tohutud kaevandused, et teede ehituseks materjali saada. Kahtlen sügavalt, et seda silda kaelkirjakutele ehitatakse. Siia jõudes istusime kõik ümber laua (gekot sel korral laual ei olnud) ja vahtisime enda ette. Ei suutnud uskuda, mida just näinud olime. Ma arvan, et selle pargi ja Alberti järve võib sisuliselt maha kanda. Väga masendav. Väga masendav.

Siin on nii palav. Öösel on ka nii palav, et magan magamiskoti peal. Jõehobud röhitsevad serenaadi. Täna pidi olema vaba hommik ja kõigil oli luba magada nii kaua kui jaksavad. Ärkasin 6.15. Istusin ja vaatasin päikesetõusu. Kaunis oli see päikesetõus üle savanni. Peale hommikusööki oli plaan magama tagasi minna, aga kella 9ks oli telgis juba miljon kraadi kuuma ja kohe mitte ei olnud võimalik seal olla. Istusin pool päeva varikatuse all ja lugesin. Ma ei mäleta, millal end nii rahulikult tundsin. Interneti ühendust pole ja seega ei jõua igasugu kohustused ka minuni. Pääsen päevas paariks minutiks internetti ainult. Lugesin varjus ja küpsesin savanni kuumuses. Meeldiv oli. Päeva teises pooles käisime Niiluse peal paadiga sõitmas. Sõitsime Murchingson jugadeni ja tagasi. Nägime igasugu karvaseid, karvutuid ja sulelisi. Päikeseloojang Niilusel oli vägagi nauditav.

06.05.19

Eile öösel liitus meie telkimisseltskonnaga üks mõnus priske jõehobu. Jõehobu käis trimmis kenasti telkide ümbruses olevat rohtu. Mõnus oli istuda u 2 m kaugusel sellisest imelisest loomast ja vaadelda, kuidas ta omi asju ajas.

Täna käisime pargi põhjaosas safaril. Nägime lõvisid, erinevaid antiloope, kaelkirjakuid, erinevaid primaate ja elevandid jalutasid ka auto ümber u 10 m kaugusel või isegi veidi lähemal. Kuna meil on uus juht, siis ta ei oska veel loodust karta. Kui oleks me tavaline juht Francis, siis ta oleks elevante nähes elu eest tagurdanud. Väga tore oli loodusfilmi keskel olla. Aga palav oli. Pool aega ma ei teadnud, mis mind rohkem vaevab, kas kõrvu lukustav pissihäda või kohutav janu. Peale kuut tundi olin üsna läbi omadega ja kahtlustasin isegi korraks, et olen kuumarabanduse saanud, aga siiski vist mitte, sest nüüd tunnen end juba jälle hästi. Naljakas oli ka see, et mitte ainult minul ei olnud jube palav vaid ka kõigil loomadel. Põõsad ja jämedamad rohukõrred olid populaarsed. Kõik loomad otsisid varju. Kui kaelkirjak puu alla ei mahtunud, siis istus lihtsalt pea põõsas. Pühvlid olid mudas. Tüügassead teekraavis. Savanni kanad üritasid end kõrte vahele peita. Kõigil suud ja nokad lõõtsutamiseks lahti. Ma pole vist mitte kunagi varem nii pikalt nii suure kuumuse käes olnud. Üsna väsitav. Homme liigume edasi põhja poole. Kahtlustan, et ega seal ka jahedamaks see olukord lähe. Vihmasid on nii vähe. Ööd on nii kuumad. Selgeks on aga saanud see, et Ruspoliat siin pole. Veedame veel mõne öö põhjas ja kui ikka midagi ei leia, siis võtame suuna lõunasse ja hakkame sealt otsima. Välitööde plaanid on korralikult sassis. Tunnen ikka ja jälle kergendust, et mul vastutavat rolli sel korral ei ole.

07.05.19

Palju õnne, paps!