Sille Ugandas: 11.05.19

Murchingsonist liikusime põhja poole. Veetsime ühe öö Anaka linnas. Ei midagi ütlev väike teeäärne asula. Ainult hotellis jõudsin esimese 5 minutiga kaose tekitada, sest vesi oli toas kinni keeratud ja kui kraani lahti keerasin jäi see mulle pihu ja korraga oli vannitoas purskkaev. Vannitoa lahendus oli üldse väga „mugav“, sest keset põrandat oli wc ava (ilma meie mõistes potita) ja pesemiseks tuli väga ettevaatlik olla, sest libisemise korral oleks end otse potist leidnud. Mulle küll meeldivad kavalad väikese ruumi lahendused, aga see oli ka minu jaoks liig.

Sealt edasi liikusime veel rohkem põhja. Kohaliku professor Philipi farmi, mis asus u 100 km Kongo piirist ja 100 km Lõuna-Sudaani piirist. Ma pole veel varem olnud nii kauges kohas. Lähima külani oli 1 h sõitu, lähima asfaldini 3 h. Ja tee saigi sõna otseses mõttes otsa seal lähima küla juures. Uganda teed said otsa ja miskit edasi ei läinud. See piirkond oli väga erinev kõigest sellest, mida varem Ugandas näinud olen. Piirkond on inimtühi ja ümberringi on vaid savann. Inimesed hülgasid selle piirkonna mässuliste ja sõdade tõttu ja ei ole veel tagasi kolinud. Kui Kibale piirkonnas on keskmine talu u 30x30m lapil, siis Philipi talu asub tagasihoidlikul 600 hal. Kuigi ma pole väga kindel, et ma viitsiksin väga tihti sõita enda tallu, kuhu jõudmiseks töökohast kulub u 5 h. Philip ise seal koha peal ka ei ela ja talu peavad sulased. Talus on u 150 veist, mangoistandus, männiistandus, tiigipuu istandus ja u 150 kitse. Elektrit pole, levi pole. Sain enda rõõmuks 3 päeva kitsesid karjatada ja tallesid nätsutada. Taaskord, ilusad kitsed (miks me Pöks nii kole on??). Kitsed lastakse heina sööma kell 2 päeval, sest kastesel rohul pidi rohkem siseparasiite olema. Kitsede lahti laskmine oli minu töö J. Vastsündinud talled jäävad lauta nii kauaks kuni emad söömas käivad. Ühel päeval oli mul korraldus, et 2 ema tuleb sööma lasta, kes öösel poegisid, aga 3 talle peavad lauta jääma. Lasen mina kitsed lahti ja muidugi paneb üks ema koos kahe tallega savanni poole minema. Pojad olid õnneks nii pisikesed, et ei jõudnud emaga sammu pidada ja sain poolel teel talled kätte. Haarasin ühe talle ühe kaenla alla ja teise teise kaenla alla ja panin padinal lauda poole tagasi, tige ema järgi karjumas. Olin üsna kindel, et saan tallevarguse eest endale kaks sarveauku tagumikku, aga läks õnneks ja sain talled lauta tagasi toimetatud. Mida talus aga taaskord polnud, olid me ritsikad. Täiesti lootusetu. Päevad olid savannis nii kuumad, et kella 12-15 ei olnud võimalik midagi muud teha kui istuda mango puu all varjus ja süüa mangosid. Ei olnud ka kõige halvem tegevus. Philipi mangod on omaette vaatamisväärsus. Osad mangod kaaluvad kuni 1 kg. Ja jummel kui magusad need on. Saan veel õnneks neid paar päeva nautida kuna Philip pani meile neid pool kartulikotitäit kaasa. Viimasel õhtul aitasime tänutäheks Philipil tiigipuude istanduse puid laasida. Ühe puu väärtus on 15 a vanuses u 1000 eurot. Pole paha. Ta istandus oli ikka päris paljudel hektaritel. Aga eks tööd ole ka palju nende puudega. Tüdrukutele ei antud laasimiseks pangasid (=matšeete). Peened oksad murduvad tüve küljest ka niisama kenasti ära, aga jämedamad tuleb raiuda ära. Protestisin tugevalt ebavõrdse kohtlemise vastu ja sain ka endale ikka lõpuks panga. (Mehed vist arvasid, et ma kodus aevastan võsa pikali, et ei või pangat mulle kätte anda). Aga tuleb tunnistada, et me kodused Fiskarsi lusikad on ka teravamad kui need kohalikud Hiina käkerdised. Ma ei tea kuidas nad nendega üldse tööd teevad.

Kuna mutukaid polnud ka põhjas, siis võtsime suuna lõunasse ja tänane plaan oli Fort Portalisse jõuda. Alustasime sõitu kell 8 hommikul, aga Fort Portalisse me ikka ei jõudnud. Oleme praegu Hoimas. Päris ränk oli 8-17 järjest bussis istuda ja kohalike teede massaaži nautida. Bussist välja saamiseks pidin end ikka kätega toetama, sest jalad ei tahtnud enam kanda. Bussijuht oli ikka rõõmus, sest tema on harjunud. Ta on alates 80ndanatest sõitnud igapäevaselt Fort Portal-Kampala-Fort Portal. Need, kes minuga siin seigelnud on teavad, kui vaevaline on ühe suuna ära kannatamine. Aga samal päeval edasi-tagasi…õõõ. Bussijuht on meil tore papi. Kiitles mulle ühel päeval, et ta on kõva naistemees oma nooruses olnud. Juba umbes 30 naist, kellega ta olnud on, on nüüdseks AIDSi surnud. Aga tal polevat häda midagi. Ja lapsi pidi tal igas külas olema. Ja lapselapsi sadades. Tubli, mis ma ikka muud öelda oskan.

Homme läheme Fort Portalisse ja uurime seal olukorda. Loodan pärastlõunal minna vanu sõpru külastama Kibalesse. Alates pühapäevast mul ilmselt puudub juurdepääs internetile, sest Erlend lahkub koos netiga ja me teised olime liiga kitsid interneti ostmiseks.