20.12.19

Naabrid tülitsevad jälle. Sel korral pole naabritega üldse vedanud, sest pidevalt on õhtuti mingid tulid ja kisa üle õue. Ühel õhtul kannatasin ja kannatasin seda kisa. Kui kisa oli umbes 20 minutit järjest kõrvu lukustanud, ajasin end toast välja ja läksin asja uurima. Ei ole võimalik sellise kisaga lihtsalt magama jääda. Läksin naabrite juurde, ja küsisin: Mis toimps? Miks on vaja keset ööd nii kõvasti tülitseda? Selle peale pöördusid neli põlevat silma minu poole ja sain ka näotäie roppu sõimu. Siis läks kumbki naabritest oma oksale ja hüples ööpimedusse minema. Ma ei tea, kuidas saavad väikesed orvatest veidi matsakamad bushbaby’d nii palju lärmi teha. Ise sellised nunnupallid ja selline ropp sõim.

Eile oli tore päev. Käisin kokk Molley introduction ceremony’l, mis on siis sisuliselt pruudiluna maksmine vanematele ja kohalike mõistes traditsiooniline pulm, mis eelneb kiriklikule pulmale. Üritus toimus u 180 km kaugusel Molley kodukülas. Isaiah hankis meile auto ning meiega koos sõitis autos veel peigmees, peigmehe isa, peigmehe õde ja kohalik vaimulik ning kogu pruudiluna kaup. Niigi madal Toyota sai endale eriti sportliku välimuse. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik lamavaid politseinike nii ületada, et põhi nende vastu ei käiks. Iga jumala kord. Ja neid lamavaid politseinikke on siin ikka omajagu 5 tunni sõidu jooksul. Peale meie oli veel ka teine autotäis rahvast. Teises autos oli 9 inimest ja 1970-ndatel sünni poolest olnud Toyota landcruiser ägises koorma all ja viskas iga tõusu peal mõnusat musta suitsu tagant otsast välja. Tundsin juba enne üritust muret selle üle, et mul ei ole sobilikke riideid. Edith (mu endine assistent ja julgeks isegi öelda, et sõbranna) arvas, et peaksin minema endale linnast kleidi ostma. Kuna aga mul selleks aega ei olnud, siis otsisin enda kotist välja kõige pidulikumad riided, mis mul siin kaasas on. Pidulikkusest oli muidugi asi kaugel, sest kirjud sitsipüksid, must t-särk ja sandaalid ei küündi kuidagi pulmaväärilisteks riieteks. Kohtusin Isaiahi ja teistega hommikul 7 seitse ja tundsin kergendust, et oli veel ka teisi t-särkide ja „tavariietega“. Nagu juba mainitud, siis kogu tee (5 tundi) kulges autopõhja kraapides. Kui olime peaaegu kohal, siis pargiti autod ühe mango puu alla ning korraga kargasid kõik inimesed autodest välja, koorisid enda peaaegu paljaks ning mustadest kilekottidest ilmusid kõigile korraga selga ülikonnad, jalga mustad kingad ja selga triiksärgid. See hetk oli nii mitut pidi koomiline ja sürreaalne. Esiteks avastasin ma end korraga keset karja poolpaljaid musti mehi. Teiseks, ei oleks ma kunagi osanud arvata, et nendest mustadest kilepampudest tulevad välja nii valged triiksärgid, uhked vestid, pintsakud, kikilipsud, traditsioonilised särgid jne. Ja kolmandaks nägin ma ikka eriti hale enda sitsipükste ja särgiga välja. Isaiah üritas mind viisakalt lohutada, et ma näen ka smart välja, aga tühjagi…metsast välja karganud valge narts olin.

Üritus näeb välja nii, et pruut on juba vanematekoju ette ära sõitnud ning siis tuleb peigmees pruudi vanemate juurde enda saatjaskonnaga pruudi hinna üle kauplema. Kohale saabudes praeti meid kõige pealt u 30 min päikese käes- selline oodata laskmine käib asja juurde. Kõik sulasid enda ülikondandes ja mina võtsin punaseid varjundeid. Kõik tegevus on selline mänguline, aga tõsine osa on see, et varasemalt on juba kokku lepitud, mis on need summad ja asjad, mis peigmehel pruudi eest tasuda vanematele tuleb. Mooses pidi Molley eest maksma u 750 eurot, 2 kasti limonaadi, 25 kilo suhkrut, kasti seepi, kasti soola, 25 kilo riisi ja lisaks veel muid kingitusi. Arvestades, et hea kuupalk jääb siin u 120 euro kanti, siis on tegemist tohutult suurte summadega. Kogu külal tuleb veel ka kõht täis sööta head ja paremat. Ilma vanemate ning mõlema piirkonna vaimulike loata ei saa siin abielluda. Või noh, mis abielluda, enne seda tseremooniat ei ole isegi suhe ametlik. Suhe on ametlik siis kui see üritus on läbi viidud ja vanemad on enda asjad tütre eest saanud. Kuni selle ürituseni kuulub tütar vanematele ja samuti ka kõik tütre lapsed. Kui tütrega peaks miskit enne seda üritust juhtuma, siis kohalike tavade järgi ei kuulu lapsed mitte laste isale vaid naise vanematele. Kui isa tahab lapsed endale saada, siis peab ta ikka surnud naise vanematelt lunastama ning lisaks ka laste eest maksma. Üritus oli tore, mulle tõlgiti pidevalt ja kohalik vaimulik oli ka väga sõbralik minuga ja Molley ja Mooses paistsid väga õnnelikud. Pärast 13 ühist aastat ja 3 ühist last on suhe nüüd ametlik, sest kaks vaimulikku on selle heaks kiitnud ja Jessukest tänanud ja vanemad on tütre eest papi saanud. Vaba maailma vaba naisena on minu jaoks kuidagi hapu maik sellel üritusel man. Naised ei kuulu siin kunagi iseendale, kõigepealt oled sa vanemate oma ja siis oled mehe oma. Meestele on see nagu selline uhkustamise asi, et näe, jaksasin endale kalli naise osta. Preestrile tuli suure üllatusena, et meie maal sellist lunaüritust ei ole. Ütles mulle isegi piibli peatüki, kus see tseremoonia on kirjeldatud ja palus mind ikka, et ka enda maal aitaksin sellised auväärt kombeid juurutada ja elus hoida. Ei hakanud talle mainima, et psst…muuseas…ma ei usu jumalat ja piibel on minu jaoks lihtsalt üks juturaamat. Mul on väga hea meel, et mind kutsuti üritusele, sest Molley on väga tore ja tegu oli väikese üritusega, kus oli u 30 inimest ainult (kohalik usuringkond tahab saada mingit maksu, kui üritused suuremad on ja Molley ja Moosesel seda raha ei olnud). Mõnus oli ennast tuulutada ja veidi ringi sõita. Ja kuigi peale tseremooniat tuli mul ära kannatada kohustuslik teeme-valge-inimesega-kõik-pilti programm, siis ülejäänud aja ma ennast eriti valgena ei tundnud. Molley kallistas mind kõvasti kui mind nägi. Kõik olid minuga toredad. Istusin koos teistega väikeses savionnis ja sõin kohalikku toitu. Ja olgugi, et suurem osa jutust läks minust mööda, siis tundsin, et olen osa kogukonnast. Hea tunne (ja peaaegu mitte väike valge narts tunne). Täna käis veel peigmehe isa mind uuesti patsutamas (inglise keelt ta ei räägi, aga hoidsime veidi aega käest kinni ja vahetasime sügavmõttelisi pilke ja noogutasime). Minu Uganda erineb ikka tohutult kõigi nende teiste valgete turistide Ugandast.

Täna teritasin enda paavianide peksmise kaigast. Vist ei ole kirjutanud, et kui siia jõudsin, siis valmistas mulle suurt rõõmu see, kui leidsin laborist enda paavianide peksmise kaika eest. Ilusti alles ja minu ootel. Teritada tuli aga seda täna selle pärast, et paavianid olid täna täiesti võimatud ja olin valmis selle järgmisele kaagile taguotsa torkama. Nimelt murdsid nad täna ühisköögi sahvrisse sisse. Olin mina laboris, kui kuulen Akiiki (teine kohalik kokk) kisa köögist. Alguses ei teinud välja, aga kui kisa ikka jätkus, siis haarasin kaika ja läksid asja uurima. Köök koos Akiikiga oli sisse piiratud, tähtsad bossid istusid ukse ees, väikesed ninad oli akna kaudu end sahvrisse murdnud ja tassisid teistele maguskartuleid välja. Isapaavian on niigi suht jultunud olevus, aga kui tal sülg veel ka maguskartulite järgi jookseb, siis on täiesti võimatu. Suure raisad näitasid mulle lihtsalt hambaid. Jõudsin ikka kaikaga vehkides köögini ja kui sahvri ukse avasin, siis oli üks pätt veel sahvris ja toppis enda põskedesse mis vähegi mahtus. Akiiki ainult kisas ukse vahelt, et Shiella, sulge uks, ära mine sinna. Pätt sai aru küll, mis teda ees ootab kui kaigast nägi ja pani akna kaudu minema. Kogu selle kisa peale jõudsid lõpuks ka esimesed meesterahvad kohale ja asjad karja laiali. Ütlesin meestele, et aken tuleb kohe kinni lüüa millegagi, sest paavianid on varsti tagasi. Mehed muigasid ainult, et ei nad ole, sai ju kari minema aetud. Noo, mis te arvate, kellel oli õigus? Kõik läksid lõunale (mina ka) ja kui 25 min hiljem kööki mustasid nõusid viima läksin olid kaagid juba seal ees. Olin rumala peale lõunale minnes enda kaika laborisse jätnud ja nüüd polnud muuga vehkida kui puuhaluga, mille kolde kõrvalt haarasin. Kisa peale tulid aga ka mehed ja ajasid kaagid uuesti minema. Tunnistasid, et peab vist jah akna kinni millegagi lööma. Annetasin neile selle targa otsuse eest 6 naela ja läksin teritasin enda kaika mõnusalt teravaks, et saaks selle järgmise aknast välja rippuva kaagi taguotsa torgata. U tund peale kaika teritamist olidki kaagid kohal jälle (aken oli selleks ajaks küll kinni juba löödud) ja tormasin juba tigedalt kaikaga labori uksest välja, kui ukse ees vaatasid mulle u 1 m kauguselt vastu kaks väikest silma ja üks poolpaljas u nädala-kahe vanune väike kaak koos emaga. Panin siis kaika käest ja istusin uksepakule ning tsillisin koos väikese kaagi ja ta emaga. Kaak oli täiesti valmis juba tulema mind näppima, kuid ema haaras kaagi kaenlasse ja läks minema. Osav pettemanööver mu tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

Verandal õhtuteed juues viimaste päikesekiirte valguses sain enda ümber jälgida korraga 4 erinevat liiki primaati toimetamas (pluss see viies, kes parasjagu teed jõi). Vaatasin, kuidas red-tail’id, puna-koolobused ja must-valged koolobused puude latvadest hüppasid, lehti matsutasid või lihtsalt viimase päikese käes oksal lesisid ja siis trügis küll pähe mõte, et kelle kuradi idee see oli puu otsast alla ronida ja kahel jalal käima hakata. Mida me oleme saavutanud enda suure ajuga? Mis tark inimene? Loll inimene! Täiesti loll, sest ikka pole me veel saanud aru sellest, et see planeet ei kuulu meile ja ei ole ainult meie suva järgi kasutamiseks.

 Molley*Sille*Mooses

Kaitsevalmis

 Nii juhtub kui liiga palju investeerida sugurakkudesse ja liiga vähe ajurakkudesse. Hoiatuseks kõigile.