Uhuhhh. Tänasega sai ametlikult hullumeelne proovide kogumise/sortimise/pildistamise periood läbi. Päris intensiivsed nädalad on selja taga. Nii nagu ma 20. novembri õhtul siia saabusin ja tormamama hakkasin on ühe tinnaga kuni tänaseni läinud. Hea meel, et hing veel sees. Magada tahaks. Tahaks magada lõunani, mitte 7ni nagu meil praegune vabama perioodi graafik välja näeb. Noh, parem ikka kui kell 6 ärkamine. Teised on hommikuinimesed ja lähevad u 21st magama, noh, mina ei ole hommikuinimene.
Eile käisime drooniga uurimisalasid pildistamas. Esimesel katsel sai droonist tubli võsalõikur. Õnneks jäi droon terveks ja teised katsed läksid juba oluliselt edukamalt. Iga kord on ainult hirm, et kas droon tuleb tagasi ja kas ta edukalt ka puude vahel tagasi maapinnale saame. Kolmas hirm on mul drooni enda ees, sest nähes kui tubli võsalõikur ta oli, siis tunnen iga kord kerget ebamugavust üritades teda u 2 m kauguselt maandumislinale püüda. Kahtlustan, et ta on ka päris tubli giljotiin.
Pärast päeva lõppu käisime väikesel sõidul ning vaatasime seda osa pargist, kus mets läheb üle savanniks. Äkvel püsimine oli ainult suureks pingutuseks nii mulle kui Anule. Õnneks meie autol, mis oli u 1970ndatel sünni poolest Toyota, ei ole peatugesid ning autos magada võimalik ei ole. Uganda teed muidugi ka tukkumist ei soosi. Olime nagu 2 kaltsunukku tagaistmel lötsis ja tuikusime vastavalt teeaukude poolt antud suunale.
Oleme suutnud ka Heikki juba mitmendat päeva järjest laborisse hommikust õhtuni tööle panna. Pole meiega üldsegi lihtne. Väga mõnus on, et ka Heikki siin on. Välitööde pere on koos.
Teised lähevad juba pühapäeval ära. Pagan kui kiiresti aeg on läinud! See tähendab, et siis jääb ka mul veel ainult 2 nädalat paavianidega võitlemiseks ja elevantidega metsas jooksmiseks. Kummaline on see, et hirm on metsa ja pimeduse ees kadunud. Algusaastatel oli öösel kemmergusse minek täielik eneseületamine, nüüd silkan laagri ümber ööpimeduses ringi ja pole hirmu.
Juurdepääsu mul sotisaalmeedia kanalitele endiselt ei ole. Näen, et 9 inimest on mulle kirjutanud, aga sõnumeid lugeda ei saa ja vastata ka mitte. Ehk nädalavahetusel tekib võimalus linnas käia ja sotsiaalmeedia loa eest ka ära maksta ning siis saan jälle maailmaga ühendust.
No comments:
Post a Comment