Terve nädal möödus portugalikeelsetes loengutes. Tegu oli üle kahe aasta toimuva intensiivkursusega, kuhu tulid kokku bioloogiatudengid üle kogu riigi. Kursuse tase oli väga kōrge ja kõik oli väga hästi korraldatud. Prof Freitas ja tema Labbor (Laboratório de Borboletas) on väga aktiivsed ka liblikateaduse populariseerimises. Usun, et siinne koostöökogemus saab olema väga arendav. Aga jah, aju on portugali keelest küps. Kuidagi pean suutma selle keele endale kiirkorras selgeks teha, sest inglise keelega ei ole siin mitte midagi teha väljapool ülikooli. Täiesti 0. Tudengid räägivad ka üsna piiratud inglise keelt. Ma ei tea, mis moodi mul see asi siin umbkeelsena õnnestub, aga kuidagi peab õnnestuma.
Peale ülikoolilinnaku ja selle vahetus läheduses asuvate söögikohtade kusagile mujale vâga jõudnud ei olegi. Tâna jalutasime veidi pargis. Nägin eksootilisi hanesid. Ilm on siiani olnud üsna meeldiv ja kõigub seal kusagil 27-30 kraadi vahel. Oleme u 930 m peal ning seega on veidi jahedam see lugu. Enamasti on ikkagi ka jahutav tuul ja mōned pilved. Maria läks täna juba Rootsi tagasi ning nüüd oleme Marianaga kahekesi. Endiselt pole selge, kas jään siia või tulen Rootsi-Eestisse tagasi nagu esialgne plaan oli. Esialgne olaan oli, et olen nädala Rootsis, siis kaks nädalat siin ja siis tulen kaheks nädalaks Eestisse tagasi enda asju lõpetama ning siis kolin auto ja asjadega Rootsi. (Vb juba kirjutasin seda..ei mäleta). Olen nüüd ametlikult paberitega rootslane. ID kaardi pean küll veel taotlema. Kummaline veidi, et ühel päeval võtad seljakoti selga ning lähed Rootsi ja siis kahe nädala pärast oledki juba paberitega rootslane. Ülikool võiks nüüd selle töölepingu ka ära vormistada, siis oleks eriti hästi, sest maru vahva oleks palka ka ikkagi saama hakata.
Aga jah, peale loengute, kohtumiste tudengitega, katsete planeerimise ja üldisest olukorrast aru saamise pole väga muud miskit jõudnud. Kui nüüd esmaspäev-teisipäev selgub, et jään siia, siis läheb lõbusaks, sest siis pean endale kogu elu siia järgmiseks kolmeks kuuks loovalt tekitama. Aga ma olen nii paidlik sellistes asjades, et eriti ei muretse.
Olen iga päev siin palju puuvilju söönud ja iga öö 9-10 tundi maganud. Inimese tunne hakkab jälle peale tulema ja krooniline väsimus üle minema. Üsna meeldiv. Viimased pool aastat on ikka uni täiesti segamini olnud ning olen keskmiselt 2-4 unetunni pealt funktsioneerinud. Mariana on ka õnneks samasugune unekott nagu mina.
Mobiilset internernetti ma siin tööle ei saanudki. Ei tea. Nagu on, aga ei ole ka. Aga kogu linnakus on eduroam ja seega siiani probleeme pole olnud internetiga. Teine telefon on mul ka kaasas ning kui jään pikemaks siia, siis hangin kohaliku mobiilse interneti.
No comments:
Post a Comment