Passionfruit on siin natuke teises suuruses kui tavapäraselt.
Kiirkursus portugali keeles liblikateadusesse.
Brasiilia vaksiklased..oi ei, ma olen nüüd ju päevaliblikate inimene.
Papaia-mango-passionfruit-mango
Meie väike naiskond:Mariana-Sille-Maria
Aeglaselt küpsetatud veiseliha ja maniokijahu peekoniga.
Tuledes Rio. Jeebust veel ei näinud.
Rio ümbruse mäed.
Kolmas päev Brasiilias. Nii imelik kui see ka ei ole, siis pean sundima end kirjutama, sest korraga tundub kõik nii loomulik ja loogiline, et polegi nagu uudiseid, millest kirjutada. Ja seda ütlen ma olles riigis, kus olen varasemalt viibinud 6 tundi oma 12 aastat tagasi ja olles just terve päeva kuulanud loenguid keeles, mille õppimist ma alustasin 11 päeva tagasi ja olles koos inimestega, keda tean varasemalt põgusalt või keda olen just kohanud. Ei ole loogiline, ent ometigi.
Reis Brasiiliasse algas ööbimisega Arlanda lennujaamas, sest kohalik bussivõrgustik ei võimaldanud muud moodi varahommikuks ennast lennujaama kohale toimetada. Olen magamises nii osav, et isegi puidust pingi peal suudan end täiesti teise universumisse magada ning ärkasin siis, kui lennujaam oli juba inimesi täis ning mu ümber käis korralik sagimine. Ma pole kunagi seisnud nii pikalt pagasi ära andmise järjekorras ja korraks tekkis juba ärevus, et ei saagi õigeks ajaks enda pagasit ära antud, aga jäi suisa umbes 10 minutit varu enne pagasi vastu võtmise lõpetamist. Väravas ootas mind ees juba Maria, kes on Stockholmi Ülikooli molekulaarlabori võlur ja projekti kaasatud nõustajana, sest RNAga pole ma oma elus varem kokku puutunud ja oma valget bioloogi meil veel ei ole. Maria on karismaatiline ja otsekohene mehhiklanna, kellel veidi rohkem elukogemust kui meil. Leidsime kohe hea klapi. Lend algas küll sellega, et see lükati 2 tundi edasi, sest Schipoli lennujaamas olid veebruari kuule mitteomaselt ja kõigile ootamatult miinus kraadid tulnud ja lennukite dejäästamine lõi kõik graafikud segamini. Meile oli see aga väga halb uudis, sest kaks tundi oli täpselt see aeg, mis meil oli kahe lennu vahel ning lisaks tuli veel ka kolmandale lennule jõuda. Aga kehitasime Mariaga õlgu, et noh, pole meie võimuses ja eks siis ole näha, mis saama hakkab. Saama hakkas aga see, et umbes 45 min hiljem kamandati meid lennukisse, sest ootamatult tõsteti lennu aega varasemaks. See tekitas lootust. Schipolis maandumise hetkeks oli meil 40 min järgmise lennu väljumiseni ning vaja oli jõuda lennujaama teise tiiba ja läbida ka turvakontroll. Kus, me aga jooksime. Ähkisime ja puhkisime ja köhisime, aga jõudsime täpselt pardale mineku alguseks. Mul oli sellel korral niru keskmine istekoht Amsterdamist Riosse lennul ning kaalusin isegi lisaraha maksmist, et saada endale aknaalune koht, aga hakkas rahast kahju ja otsustasin, et tuleb ka nii magatud saada. Kuna aga lennugraafikud olid sassis, siis olid ka meie lennul nüüd mitmed tühjad kohad ning minu reas akna all olev tädi otsustas lennuki keskele kolida. Ja nii ma saingi endale tasuta aknaaluse koha. Jei. Lend kulges kuni Dakarini mööda rannikut ja siis sealt nina üle ookeani Brasiilia suunas. Imelised vaated avanesid aknast. Aga mul oli imeliselt raske ärkvel püsida ning magasin enamuse nendest imelistest vaadetest maha. Raske on see elu, kui tahad lennukis üks kordki üleval olla ja vaateid nautida ja siis on ikka kohe uni kallal ja magad kõik maha. Lend üle ookeani läks valutult. Kui iga päev istuda 5 tundi Tartu-Tallinn-Tartu bussis, siis 11 tundi lennureisi ei tundugi enam nii pikk. Aga ka edasine lend läks sündmustevaeselt ja nii me kohaliku aja järgi laupäeva hilisõhtul Campinasesse jõudsime, kus meid ootas juba ees Mariana. Oleme Campinase Ülikooli linnakus, mis ongi traataia ja valvuritega linnak, kus õpib alla 80 000 tudengi ning kus sünnib 15% kogu Brasiilia teadusest. Ülikooli linnakus on ka oma hotell, kus me siis praegu peatume. Pühapäev kulges suuresti magades ja süües. Oi-oi-oi..Brasiilia toit. Nad on võtnud erinevate riikide köögid ja road ning teinud need oluliselt paremaks. Isegi hea verivorst pidi neil olemas olema, aga selleni pole ma veel jõudnud. Süüa teha nad siin riigis oskavad. Näiteks sõin palmipitsat. Jep..pitsa mille peal on marineeritud palmi tüve säsi. Ja väga hea oli. Aeglaselt küpsetatud veiseliha, seene-juustu pirukas, koorekastmes mais, vaniljepuding, kohvipuding, paneeritud kala-kana, juustusai, banaani-ploomi moos, värsked mangod, passionfruidid, mis on sama suured kui mangod, kohalik eriti kange alkohol värskete puuviljadega kokteilis. Täna on alles esmaspäev ja juba ma olen kõiki neid asju söönud-joonud. Oi-oi-oi. Osaleme sellel nädalal kohalikele tudengitele mõeldud liblikakursusel, mis on üle kahe aasta toimuv kursus, kuhu tulevad ka teiste ülikoolide tudengid ning mis on tohutult intensiivne 8.30-17.30 kursus, mis kestab 5 päeva. Minu jaoks teeb muidugi olukorra veel intensiivsemaks, et see kursus on portugali keeles. Olgu tänatud google-translate, mille abil saan slaidil olevat teksti tõlkida ning siis ise loengu enda peas juurde mõelda. Täna nägin siis ka enda välilaborit, tubast laborit ja kontorikohta. Jah, väga metsa elu ma siin kahjuks elama ei hakka esmapilgul. Mets ise on 1 h sõidu kaugusel ning loodust tuleb hakata metsast linna tassima katsete jaoks. Mitte päris ideaalne olukord minu jaoks, aga kui nii, siis nii. Homme läheme esimest korda ülikooli linnakust ka välja metsa vaatama. Järgmine nädal on planeeritud täielikult metsas olemiseks. Ma ei teagi. Kõik tundub praegu loomulik ja loogiline. Nagu ei tohiks olla, aga on. Ok, see ei ole loogiline, et WC paberit ei tohi potti visata.
No comments:
Post a Comment