28.02.2025

Tänavakunsti tervitus Kadrile!

Abivalmis käpakestega marmosett.

Pimemadu.

Santa Genebra perimeetri rada.

Seal, kus lõppeb mets, algab suhkrurooistandus. 

Gabrieli ja Lucaga. 

 Kullakesed, laske mind metsa palun. Viige mind metsa ja jätke mind sinna. Ma ei saa teha enda tööd kui ma olen keset linna ja eemal liblikatest, röövikutest ja taimedest. Ma tean, et te kõik muretsete mu pärast tohutult, sest te ei tea, kes ma olen ja mis materjalist olen tehtud. Mida kõike ma olen teinud, et neid andmeid Ugandast koguda. See artikkel sai ka hiljuti avaldatud, mille andmete kogumise käigus Uganda politsei mind kirbul hoidis. Mõnikord ei usu ma ise ka, et see kõik on olnud päris. Ma olen seda kõike teinud. Ma olen selle kõigega hakkama saanud. Mõnikord kui Uganda igatsus on, siis lappan seda blogi. Ja tundub nagu loeksin kellegi teise elu, sest tundub uskumatu, et see on olnud minu elu. Tundub ka uskumatu, et kiigun Brasiilia öös võrkkiiges. Ja see on mu elu. Aga jah, välitööd on veits palju öeldud selle praeguse korralduse kohta. Võrreldes varasemaga on see nagu pühapäevane jalutuskäik pargis. Väga korraldatud, organiseeritud ja turvaline. Taksoga Santa Gemebra metsa ja pärast metsast tagasi. Japisse saan minna 11.03, varem pole võimalik, sest teiste tööde graafik ei võimalda seda. Santa Genebras käin tudengitega umbes 3 korda nädalas. Mulle tundub, et palju rohkem ei kannataks neid ka metsa sundida. Mis sest, et olen nüüd juba mitu nädalat Santa Genebras käinud, siis pargi valvur küsib iga jumala kord, et kas mul luba on metsas töötamiseks. Ja siis peab iga jumala kord pargi manager enda töö pooleli jätma ja valvurile tulema kinnitama, et mind vōib metsa lasta. Ükspäev ei lastud mind ühele rajale, sest üks puu olla ohtlikult viltu vajunud. Tudengid kehitasid kollase lindi peale õlgu ja ütlesid, et ei saa minna. Ja siis ma mõtlesin kõigi nende kordade peale kui Kibales on soos, vōssis, langenud puude võrades, mudas, vees ja krt teab kus veel on saanud ronida, pugeda, vōsakiiniga raiuda, auto peaaegu katusele keeratud, et vajalikku sihtkohta jõuda. Ja siin on kollane lint ees, sest üks puu on viltu vajunud. Tudengid olid näost valged kui lindi alt läbi ronisin. Siin pole olnud veel põhjust võsakiini välja võtta. Aaaah, laske mind metsa ja mudasse!!! Terve järgmine nädal on siin karneval ja kogu riik pidutseb. Kauplesin endale esmaspäevaks pargi loa ning põgenen üksinda ära metsa. Seal pargi perimeetri rada on kusagil 10 km. Kavatsen selle ette võtta. Peale teisipäevast 5 km matka jõin umbes 5 liitrit vett ka ära. Ja ei pissinud suurt midagi välja sellest. Vett peab korralikult kaasa võtma, sest kui siiani oli kuumalaine, siis uueks nädalaks lubatakse kuumarünnakut kui kasutada tudengi sõnu. Ma ei saa tudengitega lihtsalt metsa minna. Pean loengu neile, et vesi ja söök kaasa. Me läheme keskpäeval (sest hommikul ei saa laborist enne kella 10t minema, enne kui kõik on muljetanud ja kohvi joonud) 35 kraadises kuumuses 5 km rajale. Kas nad võtavad vee kaasa? Kas nad on peale 3 tundi metsas täiesti küpsikud? Noo iseenesest on tore, et suudan 20ndate alguses noormeestele maastikul ära teha, aga esmaspäeval lähen üksi. 

Vaikne unine ülikoolilinnak on muutunud suureks joomaurkaks, sest tudengid on tagasi ning käib suurem kooliaastaalguse tähistamine. Ning tänasega algasid karnevalipidustused. Politsei on täisjōududes väljas ning poemüüjad trellitavad aknaid. Minust paar maja edasi on suurem tudengite jooming ning aiaääred on kusevaid noormehi tâis. Pühapäeval lähen ka tudengitega koos siis karnevalile. Ostsin endale kiisukõrvad selleks puhuks täna.

Positiivne on ka see, et Rootsi ikkagi ei ole Soome. Ja olgugi, et on reeglid ja normid ja kuidas asju peab tegema, siis suudavad inimesed tulla vastu, leida lahendusi ning teha erandeid. Suudeti välja mõelda süsteem, kuidas mulle palka maksta ning vist isegi vb on tervisekindlustus. Päris kindel ei ole, sest see vastus on ikkagi mu Rootsi postkastis, aga vist on. Seega asju tehakse keeruliselt, aga on plastilisust. Ma ikka proovin Rootsi osas hästi optimistlik olla ning proovida sõpradeks saada. Tahan, et sellest tuleks hea kogemus ja meeldivad kolm aastat.

Teen veits ka reisiplaane siin kohapeal. Siit 7 h bussisõidu kaugusel on kanjonid ja kosed. Sätin end viimaseks nädalaks ilmselt sinna. 

Tööga on nii, et..kuumalaine tõttu liblikaid ikka ei ole. Nüüdseks on mul 6 vajalikku liblikat õnnestunud püüda ning laborisse olen tassinud u 50 röövikut. Liblikad pole veel munema hakanud. Parasitoide on palju, järjest aga surevad maha mu röövikud. Sättisin ülikooli taha mikrometsa üles enda välikatsed ja väikesed pârdikud olid kohe ka platsis ja valmis enda käpakestega mind aitama. Tahan seda metsa koristada sellest plastiku lägast puhtaks, mis sinna aastatega on loobitud. Ilus metsatukk on. Südameks on kōrge puu, suurte laiali ulatuvate okstega, mis katab nagu vihmavari kõike muud. Tōeline emapuu. Ilus. Vana. Väärikas. Päike mängib ja piilub läbi võra. 

Täna liitusin vabaduses rindade klubiga. Mõnus. Ülikooli esimestel aastatel lehvisin Tartus ikka ka vabalt ringi, aga ma ei teagi, mis siis juhtus. Allusin normidele. Mulle meeldib kui vabad on naised siin enda kehades. Pole mingit, oi..ma olen selline või selline ja mul ei kõlba kanda nii lühikesi pükse või ainult nappi toppi. On liiga kuum selliseks jamaks. Kõik on poolpaljad. Kedagi ei huvita. Ja ma ütleks, et ka mehi ei huvita. Ei mingit kōõritamist ja "mõõtmist". Poolpaljas keha on normaalsus. Keha on normaalsus. Fenotüübilist mitmekesisust ja plastilisust on oluliselt rohkem. Kuidagi vabam on kõik. See on mõnus vaib.