Siinsed pärdikud on sõbralikud ja nendega pole vaja kakelda. Kohalike elamisi käivad nad aga ikka rüüstamas ja on ulakad kaagid.
Liisiga kohalikus baaris Eesti sünnipäeva tähistamas. Elagu Eesti!Kohalik hotdog. Kartulipuder, mais, vorst ja..noh..pm ainult kirss oli kõige otsast puudu.
Kohvi juuakse siin maru pisikestest kruusidest ja maru pisikestes kogustes korraga. Ei ole espresso.
Üks kuu on möödas Eestist lahkumisest. See kuu on möödunud kiiresti. Aeg möödub kiiresti. See tunne, et aeg lihtsalt libiseb mu sõrmede vahelt läbi on saatnud mind juba väga varajasest noorusest saadik. Mul on alati olnud sellega raske leppida. On siiani. Ja sellega kaasneb soov koguaeg elada täiskiirusel ja teha-teha-teha. Ja soov panna aeg seisma. Muuta aeg amorfseks. Igastahes, kuu on möödunud kiiresti. Kroonilist väsimust ei ole enam. Magan iga öö 8 + tundi. Tööpäevad mööduvad nii kiiresti, et ei jõua silma pilgutadagi. Aga mitte stressirohkelt kiiresti vaid lihtsalt toimetades, uurides, avastades, imestades, looduse ilu imetledes ja tõdedes, et kui vähe me teame. Et maailma juhib raha ja et tark inimene on ikka liigina rumal. Ma ei oska neid kilde enda sees kokku panna ja seda kõike loogiliseks mõelda. Noo jällegi, igastahes..töölt tulles tavaliselt jalutan veel veidi. Õhtusöökiks söön endiselt peamiselt puuvilju. Iga õhtu on Duolingoga portugali keele tund. Täna sain töökaaslaste imetlust välja teenida lausetega: Kass ei söö sibulat. Kass sööb viinamarja. Õhtu lõpetavad väike trenn ning siis võrkkiiges kiikumine ja muusika kuulamine. Kuumalaine ei ole veel mööda läinud ning koguaeg on lihtsalt liiga palav. Erilist vahet ei ole, mitu korda ma päevas pesemas käin või vahepeal wcs end värskendamas- ikka on kleepuv olla. Ikka haisen ma nagu tõhk. Korduvad katsed on nüüdseks näidanud, et reklaam valetab ning deodorant ei taga 48 h kestvat värskust. Ka 8 min kestvat värskust ei taga. Püüan lihtsalt leppida sellega, et olen läikiv-kleepuv-haisev higikoll.
Kuigi ma juba jõudsin käia kohalikus kaubanduskeskuses endale mõtteliselt katvaid riideid ostmas, siis oli tudengitel endiselt veel arvamus, et mul on rohkem riideid vaja. Kuna poisid ei olnud vaimustusest mõttest, et nad peavad minuga poodlema, siis anti see ülesanne mu toakaaslasele Paolale. Juba nädala alguses teatas Paola mulle, et laupäeval läheme poodlema. Paola on kena, alati hoolitsetud, kenasti riides (rinnahoidjat mitte tunnistav) ja särtsakas peruulanna. Paolale meeldib kaltsukaid kammida. Nagu hiljem kuulsin, siis olla toimunud suur arutelu selle üle, kas on paslik viia mind kaltsukatesse või tuleks ikkagi kaubanduskeskusesse mind suunata. Viisakate inimestena küsiti mult ikka mitu-mitu korda, et ega see mind kuidagi ei riiva, kui kaltsukasse pean minema. Kaltsukasse kohale jõudes ütles ka Paola, et kui tunnen ennast ebamugavalt, siis me võime koheselt ära minna. Mulle aga meeldivad kaltsukad. Paola pidi isegi labori grupivestlusesse tõendava pildi saatma, et tunnen ennast kaltsukas hästi ja naeratan. Rangelt võttes olime küll sellel hetkel uuskasutuskeskuses ning lappasin raamatuvirnasid ümber, et jõuda nende väheste inglisekeelsete raamatuteni, mis seal poes olid, aga eesmärk oli näidata, et tunnen ennast hästi. Mis oli ka tõsi. Ütleme nii, et riietega küll päris sujuvalt ei laabunud minu ja Paola koostöö. Et oleks ka käigul eesmärk, siis ütlesin, et noh lühikesi pükse ja mõnda pluusi oleks vaja. Kõik need parimad palad, mis Paola mulle innukalt välja otsis ja säravate silmadega näitamiseks tõi..noh, pluus oli nende kohta veidi palju öeldud. Õigem kirjeldus oleks vb napilt rindu kattev topp. Või siis mõnel juhtumil koguni õlapaelteta rindu kattev riba. Aga ühtede väääääääga nappide teksade ning meeste osakonnast haaratud elevandiga t-särgiga me lõpuks ikkagi sealt kaltsukate ringilt tagasi ka tulime. Paolal küll oluliselt rohkem uusi asju kui minul. Päevakorras oli ka koos lõunat süüa. Taaskord, oleks ilmselt õigem öelda lõunat juua, sest päeva esimeseks toidukorraks sai hoopiski külm kohalik õlu, mille ostsime nädalavahetuseks parki tekkivalt turult. Ning nii minu kui Paola suureks üllatuseks ja rõõmuks, hakkas Paola inglise keel kohe jooksma ning senised väga puised lausevahetused muutusid korraga vestluseks. Kokkuvõtvalt oli igati toredalt veedetud aeg. Pühapäeval otsustasin üksi samasse parki tagasi jalutada ja vaadata, et kas ka pühapäeviti on turg ning turg oli ning oli ka Paola enda noormehega ning paar külma õlut panid taaskord vestluse voolama.
Jah, ning selgeks on saanud ka tõsiasi, et ma ei olegi eriline. Kõik mu kahtlused osutusid ikkagi tõeseks selles osas, et siin on üks eestlane veel. Ning mingi hetk põrnitsesime mõlemad üksteist üle söökla ning mõlemal oli selge, et vastas on eestlane. Vahetasime mõned viisakuslaused ja telefoninumbrid ning esmasele kontaktile järgnes vaikus. Mu tudengid naersid kogu selle mitu päeva kestva näitemängu üle. Küll aga muutis Eesti sünnipäev olukorda ning ei saanud mitte jätta kasutamata võimalust rääkida emakeelt ning tähistada Eesti olemasolu. Et ikka kestaks! Teine eestlane on Liisi. Ta on keemik ning lisaks on ta mu klassiõde Maarja täditütar. Ning tal on kaasas suur Eesti lipp! Ja tegelikult oli väga tore koos tähistada. Päeval tähistasime koos laborikaaslastega ka küpsiste ja kohvi joomisega Eesti sünnipäeva. Oli samuti tore.
Sellel reedel algavad üleriigilised nädala aega kestvad karnevalipidustused. Ma pole kindel kui suur karnevali fänn ma olen. Aga kuna Paola on suur karnevali fänn ning rääkis juba, kuidas tuleb pidutseda ja tähistada, sest need on Brasiilia kõige olulisemad pühad, siis ma kahtlustan, et mingi hetk leian end üleni litrites, napis tissiribas ja väga lühikestes teksades karnevali melu keskelt. Kui juba siis juba.
Vaikust tahaks. Mürast on väsimus. Majadel ei ole aknaid ja seega kogu linna müra on koguaeg toas. Ja olgugi, et ma elan nii rahulikus ja vaikses ja turvalises linnaosas kui veel saab, siis ikkagi on koguaeg miskit toimumas. Et seda varieeruvat müra (mootorratas, kellegi avanev metallvärav, signaali andev toidukuller, kiirendavad autod, karjuv naabri koer, hommikuti päikesetõusust hulluvad papagoid, naabrite kaklused jne) enda aju jaoks kuidagi mitte kuuldavaks teha ja et toas mitte palavuse kätte ära surra, siis lülitan ööseks sisse ventilaatori, mis suudab enamuse muudest müradest summutada. Aga aju ja kõrv ihkavad vaikust ja ainult loodushääli- miinus need hommikuti hulluvad papagoid.
No comments:
Post a Comment