06.02.2025

 Kolmas päev hommikul 8.30st kuni õhtuni portugalikeelseid liblikaloenguid (koos väikese metsas käiguga). Müts maha Campinase Ülikooli päeva-  ja ööliblikate töörühmade ees- väga hästi korraldatud kursus. Ainult et mu viimane ajurakk on ka surnud sellest kõigest. Kell 21.00 olen ma valmis juba magama ja portugalikeelseid unenägusid nägema. Keha ei oska ka miskit sellest kõigest arvata, mis ma viimasel ajal teinud temaga olen: naudi mõnusat Kase tänava kaminasooja; harju ruttu 17 kraadise toatemperatuuriga; nüüd aga hoopis 27 kraadi toas. Toas on 27 kraadi ja magan mõnusalt tekk ninani tōmmatult. Aga üldiselt- uskumatu, mida elu ikka on mulle jälle toonud. Olen näinud ära enda siinsed putukalaboriruumid. Kauplesin välja endale meeldiva kabineti- sorry kohalikud magistrandid, kes sealt nüüd välja peavad kolima. Täna külastasin molekulaarbioloogialaborit, sest tuleb välja, et ma hakkan ka RNAga ikkagi möllama pilootkatse jaoks. Kahele esimesele tudengile on silm ka peale pandud. Üks neist on suur Paul Kerese fänn. Plaan on kuidagi nii, et Rootsi SLU ja Campinas teevad koostöölepingu ja siis olen mingi hübriidtöötaja. Täna selgus küll see ebameeldiv pisiasi, et Brasiilia ei võta mind peale seda käiku järgmised 180 päeva enam vastu turistiviisaga. Ja töötaja viisa on ilmselt suht keeruline lugu. Seega on praegu laual ka variant, et ma ikkagi ei tulegi Rootsi tagasi vaid jään siia, sest praegu on mul võimalus 90 päeva riigis viibida. Noo mõtleme. Iseenesest- kui vaja jääda siia, siis vaja.