Täna oli kuum. Liiga kuum kõigeks. Ka öö on kuum ja õhk seisab paigal. Kiigun jälle enda võrkkiiges ja ka selleks tegevuseks on liiga palav. Kummaline on see, et putukaid ei ole. Üldse. Keegi ei lenda tuppa, keegi ei ürita süüa. Tänavavalgustite ümber on ka tühjus. See ei ole hea märk. Varasemas elukohas oli konditsioneer ja ei saanud aru, et kui palavad need päevad ja ööd siin ikka on.
Esimene pilootkatse lõppes sellega, et mu kaks libikat oli päeva løpuks kuivikud. Mul on vaja emased liblikad munema saada. Labor on, aga selle aknad on põhja poole, valgust sisuliselt pole ja lisavalgusteid ka mitte. Ma ei usu väga, et päevaliblika nii munema saan. Aga siin on mingid kunagised kangast vâlikasvuhooned. Mõtlesin, oh, väga hea. Seal saab kindlasti. Looduslik valgus ikkagi ja temperatuur. Leiti mulle isegi kaks liblikapuuri ülikooli pealt, mida saan kasutada. Veel parem. Kasvuhoones on kalakatsete tünnid, millest tegin lauad. Neil olid ka servad, mille sai veega täita, et sipelgate vastu liblikaid kaitsta. Väga paljulubav. Liblikapuuridele paduvihma kaitseks katused ka peale. Söök-jook ette ja ise metsa vajalikke taimi kaevama, et munemist soodustada. Maru uhkelt tulin enda taimedega tagasi metsast. Ainult et..liblikad olid vahepeal kuumarabanduse saanud ja maha surnud. Metsaliik. Esiteks 300 m madalam kõrgus, teiseks linn, kolmandaks ei varjutanud kasvuhoone katusel olevad lehed piisavalt ja isegi selles kangast kasvuhoones oli temp oluliselt kõrgem kui kasvuhoonest väljas. Kirusin, vandusin ja sajatasin end seal keset seda kasvuhoonet. Ülikooli hoone taga on mikrometsatukk. Esmaspäeval hakkan sinna välilaborit püsti panema. Seal olla küll pärdikutevõimalus. Ehk siis vb süüakse mu liblikad lihtsalt ära. Varasemalt on siin liblikaid munetatud lihtsalt kilekottides. Noo ma saan aru, et surmahirm paneb ka munema. Mulle see mõte ei meeldi väga, aga katsetan ka kilekotte. Katsetan mikrometsas, toas. Tantsin ja laulan neile kui vaja ja õpin pea peal seismise ka ära. Ma päris täpselt ei saa endiselt aru, et miks ma linnas pean seda kõike tegema ja miks ma ei võks olla mägedes metsas. Aga noh kui tahetakse süsteem linnas toimima saada, siis tuleb kōige pealt siin kõiki variante proovida. Esimesed taimed, mis on laias laastus eriti tigedad nõgesed on ka linna veetud ja pottidesse kasvama pandud. Tahan korraliku potipõllumajanduse siia tekitada, et värsked taimed oleks koguaeg olemas.
Siin on suur armastus lukkude ja võtmete vastu. Ja kõike peab igal sammul lukustama. Mu võtmekimp on juba üsna muljet avaldav. Ka mu kasvuhoone ja metstukk on luku taga. Ja tavaliselt on võtmeid ainult 1-2 koopiat, need on parasjagu kellegi kâes ja enamasti seda kedagi ei ole parasjagu. Reede õhtul jäin pikemalt tǒǒle ja suutsin kasvuhoone võtmed valele poole aeda lukustuda. Otsisin varjulisema ja ilma ülemise okastraadita koha perimeetrilt ja ronisin üle aia. Hea, et vahele ei jäänud.
Üks tudengitest on väga huvitav tegelane. Räägib mille pidevalt NSVL malest ja maletajatest ja kuulab autos Tšaikovskit. Tutvustasin talle Arvo Pärti lisaks.
Inimesed on siin toredad ja abivalmid. Meie töörũhm on oma olemuselt väga kirju ja väga avatud. Väga värskendav on nii avatud ja kirjus seltskonnas olla. Mulle tundub, et siin on üldse kuidagi positiivsust ja avatust palju. See pidi osaliselt küll ülikooli mõju olema ja mitte igal pool nii tavapärane. Naised on siin ka palju vabamad enda kehades mulle tundub. Rinnad on siin küll rõõmsalt valla. See mulle meeldib. Liiga palav on rinnahoidja kandmiseks küll. Võtan ka hoogu, et liikumisega kaasa minna. Esimesel pâeval oli veidi kummaline ainult pisikeste toppidega naisi (ja ka mehi) näha ülikoolis longus, aga nũũd hakkan juba harjuma. Riided on siin siin tōesti mōttelised ainult. Ega ma ju teadnud, mis mind siin ees ootama hakkab. Ma olin arvestanud rohkem metsas olemisega ning nũüd olen korraga linnas ja inimeste seas ja veel kaheks kuuks ka. Selle tõttu pidid ka endale mõttelisi riideid juurde hankima, et mitte ära sulada. Decathlon aitas. Kuigi, tuleb tunnistada, et siin on Decathlon oluliselt nirum ja kallim kui oleks meeldinud.
See umbkeelne olemine on kũll ikka keeruline ja tüütu. Suudan ainult telefoni tõlkeäppide kaudu end siin selgeks teha väljaspool ülikooli.
No comments:
Post a Comment