13.02.2025

Ōhtusöök Brasiilia moodi. Light my fire.

Greta.

Nunnu sugukonnast Limacodidae.

Minusuguse maisisõbra jaoks on loodud jäätis siin riigis. Nii hea!

Morpho. Mingid ajakirjanikud käisid meist lugu tegemas ja siis oli vaja ka ilusaid liblikaid neile nâidata. Serra do Japis.

 Shalllalalaa. Jäängi veel kaheks kuuks Brasiiliasse. Ei kurda. Veidi on naljakas ühe kuu jooksul endale kahel erineval mandril elamist otsida, aga ka siin mandril läks see protsess valutult ning homme kolin sisse enda Happy Inn pansionaati. Proovin selle kahe kuu jooksul teha ära nii rohelised pilootkatsed kui ka RNA poole koostöös molekulaarbioloogidega. (Kas ma ikka juba mainisin, et ma ei ole varem kunagi RNAga töötanud ja et olen selle projekti roheline bioloog? Kole valgeks tundub see roheline kiskuma). Välitöid hakkan tegema kahes metsatukas. Santa Genebra on tõesti tilluke metsatukk 251 hektaril ja kohe linna servas. Aga siiski on ta koduks paljudele liikidele. Teine, Reserva Biologica Serra do Japi on suurem, aga kui suur- selles pole ma päris kindel. Internett nagu väidaks, et pindala on 350 km2, aga kohalik professor ütles, et päriselt on see ala 100 km2. Seega ma ei teagi nüüd. Igastahes on tegu Antlantilise vihmametsa ühe suurima jäänukiga. Seal on kena baaslaager, kuhu vähemalt järgmine aasta kavatsen ma end pikemalt sisse sättida. Sellel korral lepin lühemate külastustega ja proovin ülikoolis laborid jooksma saada. Proovin korda saada vana ja väsinud välilabori, katsetan läbi, kas saan liblikad sugu tegema ja munema ja kui õnnestub kohalikke veenda, siis vb tekitan ka väikese aiandi vajalike taimedega juba järgmiseks aastaks valmis siia. Tegemist ühesõnaga on.

Siinsete päevaliblikate koha pealt olen ma täiesti tuhm. Paar tuttavad perekonda ainult. Aga minu suureks hämmastuseks suudan ma siinsete taimede seas orienteeruda. Samad perekonnad, mis Ugandas ja suht sama nägu ka. Veidi oli sürr kohalikele tudengitele esimesel päeval rääkida jaa, see on siin Trema, see on Lantana. Päris kindel ei ole, aga see võiks olla Urera. Ja kõik röövikud, kellel on veidigi vähem ebajalgu on siinse rahva jaoks vaksikud. Ja siis Sille käib ja kaagutab, nope..see ei ole vaksik. Ei, ka see ei ole vaksik. Kaks paari tagumisi ebajalgu..kaks..KAKS! Ja siis vastupidi on, et kohalikud tudengid üritavad mulle püüdlikult mingeid liblikaliike õpetada ja siis mul ainult ahvike taob kolju sees kahte taldrikut kokku ja mingit ühendust millegagi ei teki. Mul on ligikaudu 3500 Brasiilia päevaliblikaliigi hulgast üles leida ja laborisse tuua umbes 5. Kaks on juba olemas :) 

Täna oli esimene labori päev ja mõtlesin välja, et mis mul siin olemas on ja laenasin küla pealt asju kokku ning vallutasin endale siis tudengite ruumi. Nädalavahetusel tuleb tõsisem poodlemine teha, sest noh..ma tulin siia ilma varustuseta ju korraks käima. Mul pole fotokatki kaasas. Sellest on praegu kõige rohkem kahju. Õnneks suudab telefon juba teha paremaid pilte kui mu Uganda algusaastate fotokad. Homme läheb Mariana koju ning siis jääb mu elus püsimine sõltuma suuresti Google Translate'st ja kohalikest tudengitest. Õhtuti tuleb see protugali keel ikka tõsiselt endale ette võtta. Selle 40 sõnaga, mis mul siia tuleku hetkeks selgeks olid õpitud pikalt ei purjeta. Erialast sõnavara sai loengute nädalal kõvasti kirja pandud. Nüüd tuleb see endale selgeks teha ja käibesõnavara juurde õppida. Muidu jään terve ülejäänud aja sööma leiba, piima, apelsine ja kana ja vastan poes iga küsimuse peale, et mul on krediitkaart.  

Oh jah, paneb ennast ka muigama kogu see lugu. Edukas kontorielu tundub juba nii kauge. Juuksed hakkavad juba pleekima blondiks (äkki kasvab mõni veel tagasigi?), jume hakkab muutuma pruuniks ning maailmas on jälle värvid. Küüned ei ole veel päikese tõttu ära kukkunud. Proovin nimelt enda aknet ravida siin mõnusa 4 kuud kestva antibiootikumikuuriga (boonusena saan lahti ka siberikatkust ja süüfilisest- pööritan silmi). Alustasin sellega sügisel, sest akne ravi muudab naha päikese suhtes ülitundlikuks ning liigne päike võib kaasa tuua isegi küünte ära tuleku ravi ajal. Päikese eest tuleb end igal võimalusel kaitsa. Ja siin ma siis nüüd olen- valge kartuliidu pimedast põhjamaa talvest otse Brasiilia suves keset antibiootikumikuuri. 

Jah, siin on suvi. Suve lõpp nimelt. Suvevaheaeg hakkab läbi saama ning järgmistel nädalatel imbuvad ka tudengid tagasi ülikooli ning praegu unine ülikoolilinnak peaks saama suureks sumisevaks pesaks, kuhu tuleb kokku kusagil 80 000 tudengit. Mu ajule veidi hoomamatu number, aga eks siis saan kogeda. Aprilli lõpp peaks olema juba jahedam ning öised temperatuurid langevad sinna 15 kraadi ümber. Ma küll päris sõnaga külm ei olnud nõus kui seda mulle kirjeldati ning mind selleks ette valmistati. 

Nii see elu siis on parasjagu. Ühel päeval ostad endale Uppsalas saapaid, et varbad külmast küljest ära ei kukuks ning mõni päev hiljem lähed endale Campinase kuumas sandaale otsima, et varbad ära ei hauduks. Aga jah, eile öösel oli mul külm magada kui toas oli ainult 26 kraadi. Mõtlesin korral lisateki otsimise peale. Uppsala korter jääb mind õnneks rõõmsalt ootama. Palusin Oscaril enda kaktuseid nunnutada kuni ma tagasi tulen ja ta lubas lahkelt sellega mind aidata.

Täna lõunat süües istus kõrval lauas blond naisterahvas. Erilist tähelepanu ma talle ei pööranud kuni selle hetkeni kuni jutust kǎis läbi sõna Estonia. Ja siis olid korraga nii minu kui Mariana kõrvad kikkis nagu hundikoeral. Naine nägi välja üsna nagu meie kandist. Rääkis inglise keelt nagu võiks olla meie kandist. Ja mina käitusin igaks juhuks nagu tavaliselt kui kohtan välismaal kedagi meie kandist ehk siis vältisin igasugust kontakti.