Reedel 29.10 kohtusime taksojuht Francisega ning käisime Kampalas etanooli ja muid tarvikuid hankimas. Kaunis Kampala kogu oma jõleduses. Nende tarvikute ostmisega on meil muidugi pidevalt keerulised lood. Keerulised selle pärast, et meil on Anuga pidev vaidlus selle üle, mis on projekti kulud ning mis on isiklikud kulud. Tartu Ülikooli all oli sellega lihtne. Mul olid päevarahad ning igasugu väiksemad kulud (väiksemad kui ööbimine, piletid, load jne) katsin selle arvelt ja oligi korras. Säästis kõigi aega ja närve. Praegu on aga päevarahad kärbitud nii maha (lihtsalt, et anda aimu, siis on see 50% väiksem kui TÜ alt 2011 oli), et see väga ei kata üldse midagi. Eelmisel korral olin suhtumisega, ah, las olla, maksan ise lihtsalt jooksvad kulud kinni. Aga kuna Soomes töötamine on niigi nii kulukaks osutunud, siis lihtsalt ei ole võimalik nii palju raha ära kinkida. See aga tähendab seda, et iga päev tuleb iga pisema ostu kohta pidada päevikut, siis miljonit väikest käsitisi kritseldatud kviitungit hoolsalt säilitada ning kohe tagasi jõudes tuleb kõik need kviitungid käsitsi sisestada, printida välja aruanne, käsitisi allkirjastada, skännida ja esitada kahe päeva jooksul peale lähetuse lõppu. Aa ja iga kuupäeva kohta tuleb vaadata vahetuskurss ja eraldi arvutada summad eurodeks. Seda aga ülikool muidugi ei huvita, et iga välja võetud miljoni eest maksan ma min 30000 pangale teenustasu. Selle raha saab korstnasse kirjutada. Ühesõnaga- see süsteem ajab mind närvi ja kulutab mõttetult mu aega. Noo ja lisaks siis see, et mis on projekti kulu ja mis ei ole. Näiteks, vaidlesime Anuga selle üle, kas maskid on projekti kulu või isiklik. Mina seisukoht oli, et projekti kulu. Seda see tõttu, et ka ülikoolis olles on meil kohustus mask ees istuda ning siis annab ülikool mulle need maskid. Siin riigis on ka kohustus avalikus ruumis mask ees olla. Lisaks tahame ju, et ka kohalikud auto sõidu ajal maski kannaksid kui me u 7kesi end autosse oleme toppinud. Lõpuks sai see projekti kuluks, aga on oht, et sekretär seda heaks ei kiida. Siis oli küsimus, et kas oleks vaja mõned kiirtestid kaasa võtta. Et kui hakkab imelik, siis kähku testida end või testida abilisi vajadusel. Noo see jäi isiklikuks kuluks. Kolmandaks patareid. Kui kasutada enda isiklikku pealampi siin, kas see on projekti kulu või isiklik kulu. Ma arvasin, et ikka projekti kulu. Anu arvas, et isiklik. Minul on õnneks sellised lambid, kuhu patareisid ei saagi sisse panna, aga sel korral oli arutelu just Anu lambi üle. Et kas tal on ikka sobilik enda pealambi patareid panna projekti kulu alla. Tundub naljakas vaielda patareide üle, aga kahe kuu jooksul kulub neid siin päris palju ja taaslaadimisele ei saa alati loota. Ja nii me siin siis vaidleme...
Laupäeval 30.10 sõidutas Francis meid Kibalesse nii mugavalt ja valutult kui see antud juhul võimalik on. Laupäeva õhtul heiskasin Eesti hümni saatel (jah, ma laulsin) Eesti lipu Ida-Soome Ülikooli labori kohale uljalt lehvima. Pühapäev kulus labori ja elamise sisse sättimisele ja linnast veel unustatud asjade ning interneti hankimisele. Anu unustas sotsiaalmeedia maksu maksmata :(. Aa Isaiah hankis mulle ka kohaliku mobiilse interneti (mis küll täna ei tööta) ning mingeid sõnumeid saab vahetada.
Heikki otsustas siiski mitte meiega kaasa tulla. Kuigi, ma pole veel nii kindel selles, et ta umbes nädala pärast ei murdu ja siiski siia ei lenda. Muretseb ta meie pärast siin pidevalt ja saadab kirju, et tahaks ka siin olla. Noo vaatame seda asja, kas ta suudab kodus püsida.
Kuidas siis on tagasi olla? Tunne on selline nagu ma poleks päevagi ära olnud. Pakkisin enda kaks kasti asju lahti (keegi tubli tüdruk oli nii palju häid asju kastidesse ootele pakkinud ja kõik oli nii ilusti säilinud) ja sikutasin enda teki ja padja voodisse (ja ka tekikoti ja soojad põlvikud, mille keegi oli mulle ettenägelikult kasti pakkinud) ja oligi korras. Minu kodu, minu labor, minu mets. Kuulasin esimesel õhtul öö hääli ja mõtlesin, et kuidas küll saaks kõik need salvestada ja endaga kaasa võtta. Noo, need on alati minuga kaasas, aga võiks taasesitataval kujul ka olla. Kakuke hõiskab, konnake krooksub, bläku (must-valge koolobus) karjub ja kogu mets siriseb. ..Ja see kõik on minu. Ka sõna otseses mõttes, sest oleme ainsad siin uurimisjaamas ja Anu läheb juba kella 19st magama. Väga seltsielule sel korral loota vist ei tasu. Kogu jaam on täpselt samas seisus nagu viimased 10 aastat. Pühapäeval jooksin sae, haamri, naelade kruvikeeraja ning kruvidega ringi ning parandasin kõike alates pikendusjuhtmetest kuni köögi kappideni. Muutusi on nii palju, et metsa piir on ka uurumisjaama siseselt veelgi kaugemale liikunud. Igal õhtul lähevad kohalikud siit minema haokubu peas ning puud põlevad päeval ahjudes, et uurimisjaama töötajatele sööki saaks vaaritada. Selle eest on aga bushbucke lausa umbes 7 siia hoovile elama asunud. Kodus käin ringi ja karjun pöki-pöki, siin kajun bucki-bucki. Bushbabysid on ka rohkem kui varem. Ööpimeduses silmad vilavad iga puu otsast vastu. Eile kohtasin ka pottot. Vaeseke pidi puu otsast alla kukkuma, kui talle täisvalguse peale suunasin. Oli teine minust umbes 4 m kaugusel. Ta ei nautinud rambivalgust. Viimati kohtusin pottoga 2011, siis võeti sellelt isendilt vaginaalseid proove. Ka too potto ei olnud õnnelik inimesega kohtumise üle. Paavianid on ka alles. Uut on veel nii palju, et liikvel pidi olema agressiivne punaste koolobuste rühm, kes ründavad inimesi. Keegi oli päris pureda saanud ning Isiahi olid nad lihtsalt täis kusenud. Rahulikest lehemugijatest on saanud ründeahvid, kuna kari elab peamiselt pargi piiril ning 5 selle karja liiget on hiljuti ära tapetud kui nad pargist välja külasse on sattunud ringi liikudes. Ei saa neile kuidagi pahaks panna seda tige olemist. Aga kõik muu on ikka nii nagu alati. Sihik on augu kohal käimiseks juba paigas, kraanist tulev vesi on ikka rõvedalt külm ning söök liiga hea. Molley juba alustas tublisti me nuumamist. Hea on tagasi olla.
Nii tore, et Meeri selle lipu siia ammu aega tagasi tõi.
No comments:
Post a Comment