Sille Ugandas: 27.11.2021

Elu on kulgenud märksa rahulikumas rütmis ja on ainult tööpäevad ja mitte enam tööööd. Oleme liikunud liblikatelt taimedele ning kordame uuringut, mida üks Heikki kohalik doktorant tegi 2011. aastal. Eesmärk on hinnata, kui palju on 10 aastaga mets kasvanud/kooslus muutunud erinevates metsa vanuseklassides. See osa õnneks minult tohutut pingutust ei nõua, kuid olen vastutav siin puude/põõsaste nimekirja eest. Olen alates esimesest reisist pidanud nii öelda arvet nende puude-põõsaste üle, millelt oleme röövikuid korjanud ning olen vaikselt neid ka õppinud ja ülesse pildistanud ning püüdnud kohalike määranguid kontrollida. Enne siia tulekut panin varasemalt kogutud info üheks pildiraamatuks kokku ja printisin välja ka. Eesmärk oli pigem see, et asju üle korrata ning kui keegi uus siia satub, siis ei pea ta täiesti nullist alustama. Kohalikud ei ole ladinakeelseid taimenimesid enamasti trükitud kujul näinud. Need teadmised antakse üle suuliselt ning aastate jooksul on neist läbi telefonimängu kujunenud päris huvitavad versioonid. See on mulle tohutult peavalu tekitanud aastate jooksul ning lootsin, et mu raamatuke suudab äkki natukenegi ühtlustada seda suurt segadust. Trükkisin kaks koopiat ning andsin ühe ka siinsele raamatukogule. Sellist pildiraamatut lihtsate selgitustega ei ole varasemalt siinsete puude/põõsaste kohta koostatud. Asi on muidugi kaugel teaduslikust teosest ja sisaldab ainult kõige tavalisemaid liike. Ma ei ole botaanik ning ei ole võimeline sajaprotsendiliselt neid määranguid ka kinnitama. Läks aga nii, et see raamat saavutas siin suure heakskiidu ja menu. Kohalik uurimisjaama boss Kato kamandas kohale kõige suuremate kogemustega assistendi, et ta mu raamatu veel üle kontrolliks. Palkasin ise lisaks Swaibu, et ta ka raamatu üle vaataks ning kohalikus keeles nimed ka juurde kirjutaks. Detsembri teiseks nädalaks on plaanitud taimetööd, et liike veel raamatusse juurde lisada. ..ja nii kogemata olen ma saavtanud siin selle, et esimest korda selle aja jooksul suhtutakse siin minusse kui tõsiselt võetavasse teadlasesse. Eile käis Kato veel isiklikult palumas, et ma ka talle koopia parandatud versioonist võimaldaksin. Anu isegi mõtles, et kas peaks kohalikust ülikoolist mõne botaaniku kampa võtma ja raamatuna selle välja andma. Noh, tore ju oleks veidi teadmisi siia tagasi tuua tulevastele põlvedele.

Selle nädala tippsündmus oli, et kolmapäeval saabusid me mudilased siia. Magistrant Jiri ja doktorant Eveliina. Siiani on nad üsna tublilt hakkama saanud. Täna pidime küll neile selgitama, kuidas pesu ilma pesumasinata pestakse. Nad on umbes sama vanad kui mina olin kui esimest korda siia tulin. Vaatan neid ja mõtlen, et huvitav, kas ma olin tõesti nii noor. Ei ärge saage valesti aru, nad on väga tublid ja asjalikud olnud…aga lihtsalt nii kuidagi..noored. Ma ei kujutaks küll ette, et jätaksin nad kolmeks kuuks üksinda siia hulga assistentidega mingit katset omapäi tegema. Me ülim eesmärk on praegu neid kolm nädalat elu ja tervise juures hoida. Tõesti, kas ma olin ka sama noor…

Eile käisime Isaiahi ja Molleyga Edithi juures. Nimelt, umbes samal ajal kui ma siia saabusin (nägin teda vilksamisi esimesel päeval ja kõik tundus ok), juhtus midagi ta vaimse tervisega. Olen kogu siin oldud aja mõelnud, et huvitav, miks Edith ei ole siia tulnud ja palusin Isaiahil uurida. Nädala keskpaigas sain Isiahilt teada, et Edith on pikalt haiglas olnud. Detailidesse ei hakka laskuma, aga kohe kui Edith haiglast koju sai, läksime teda vaatama. Ta oli nii kõhna, kössis ja nii väsinud ja hirmul toimunust. Ta oli aruselge ning mõistis, kes ma olen ja rääkis kõigest juhtunust. See kõik oli nii raske ja kurb. Ma ei ole kindel, et see kõik ei ole algus millelegi süvenevale. Väga rusuv.

Ja otse Edithi juurest sattusin ma ühe teise assistendi venna lapse matustele. Lihtsalt ei saanud matustest mööda sõita ja pidime peatuma, et ka kaastunnet avaldada. Ma ei olnud varem matustel siin käinud. Kadunuke oli kolmeaastane laps, aga ürituse suurus oli selline nagu oleks mõnda kuulsust maetud. Kogu küla oli kohal. Ja muidugi sätiti mulle tool esiritta (ja veel eraldi teistest koroonaohutuse tarvis) ja istusin seal nagu lastud valge vares ning ei osanud kuidagi olla. Aru ma nii kui nii ei saanud, mis parasjagu toimus. Mina, esireas, porised kummikud ja määrdunud teksad jalas.. Ka siin on kombeks matuste peielaud. Ja kui kohal on terve küla, siis võivad kõigi söötmise kulud ikka väga suured olla. Kirjutamata reeglistik näeb ette, et surma korral antakse perele matuste kulude katmiseks raha. Tundsin end äärmiselt ebamugavalt selle kõige keskel: mul on kahju, et su laps suri. Siin on sulle 10 eurot. Ole tubli. Nagu mis…tundub kuidagi nii võõras ja väär. Aga ma saan aru, miks seda tehakse. Miks kogu küla on kohal. See on nagu kindlustus, et kui sina kõigile koguaeg raha annad ja toetad, siis ollakse ka sinu jaoks sellel kurval ajal olemas. Nagu kindlustus või miskit. Viibisime seal ainult lühidalt, sest pidime uurimisjaama tagasi tulema. Tagasi jõudes olin kuidagi väsinud ja häiritud kõigest nähtust. Ja kuidagi pean enda jaoks selgeks tegema, et see on elu. Ja ilmselt pean ma lihtsalt leppima ka olukorraga, et ma ei saagi reaalselt mitte midagi Edithi jaoks ära teha. Homme ostan talle ja lastele linnast süüa, kannan ta arvele veidi raha ravimite jaoks ja see on kõik. See on elu Aafrikas.

Nädala teine tippsündmus on siis Omicron. Noh..taaskord, mis mul siin ikka muud teha kui leppida sellega, et maailm on paanikas ja vaadata, mis homne päev endaga kaasa toob. Anu oli eile metsas ning kohe kui Omicroni uudis tuli, siis hakkas me postkastidesse potsatama kirju Heikilt. Kui Anu metsast saabus, siis ütlesin talle, et loe nüüd enda meili ja uudiseid ja ära paanitse. Anu muidugi korraks paanitses ja arvas, et peaksime kohe asju hakkama pakkima, aga mõistis üsna kähku, et paanika on asjatu. Noo esiteks, oleme me Lõuna-Aafrikast, Botswanast jt lukku pandud riikidest ikka väga kaugel. Teiseks ei ole meil veel ekspordilubasid. Kolmandaks jõudsid just tudengid alles siia. Noo muidugi on võimalik, et lend tühistatakse ja me peame siia kauemaks jääma. Või et peame mingid hirmkallid piletid ostma koju saamiseks. Ja väga suure tõenäosusega peame me nüüd kusagil mingi hetk karantiinis istuma, aga ma ju teadsime, et see võib nii minna. Enne lendu peame me end nii kui nii lennukile saamiseks testima. Koju saabudes pidime nii kui nii karantiinis olema ja plaanisin end testida. Ja kui ma peangi siia kauemaks jääma, siis ei ole see maailma kõige halvem koht, kus olla. Võtame asja rahulikult ja vaatame. Ei tasu arvata, et ma ei olnud kõige mustemaid stsenaariume enda jaoks läbi mõelnud enne siia tulekut. See on mu elu. See on mu töö. Elu on alati täis valikuid. Ja ma elan enda unistuste elu mitte ei unista sellest.