Kuna mu puruks kukutud verekorpas põlv painduma ei anna veel hetkel, siis vetsus augu kohal kükitamas käimine on kunst omaette- kergelt kujundvõimlemine. Endalgi naljakas.
Üldiselt oli eile selline päev, mida sõnadesse on üsna raske panna. Harriet kutsus meid endaga full gospel kirikusse, mis pidi kohe "seal" olema. See seal olemine osutus muidugi 2,5 h pikkuseks matkaks läbi teetolmu, keset lagedat, lõõskava päikese käes. Iseenesest saan ma täiesti aru, miks selline üksik naisterahvas nagu Harriet seda matka igal pühapäeval ja pühade ajal ette viitsib võtta, sest teenistust viisid läbi kaks kena noormeest, kelle puusanõksud võtsid tantsimise ajal täiesti kosmilisi mõõtmeid. Kujutlusvõimele väga ruumi enam ei jäänud. Üldiselt oli palju tantsu, trummi, laulu ja halleluuja karjumist.Käisime ka jõululõunal Edithi juures, kes oli seitset sorti roogasid kokanud ning pani ka meile hunniku sööki veel kaasa ka. Edithi naabrid panid meile kaasa mune, banaane ja suhkruroogu ja kutsusid ka ööseks enda juurde jääma. Lapsed rippusid nii kaelas, käeotsas ja oleks ka kukile roninud kui vähegi võimalust oleks antud. Õhtul koju jõudes olime täiesti mustaks ja kleepuvaks katsutud, jalad ümmarguseks käidud ja vedelesime Üllega diivani peal kui kaks äraaetud hobust. Täna loivame teosammul ja valutame. Külas on täna matused, sest jõul nõusid oma osa ja kaks inimest jõulutasid ennast lihtsalt surnuks. Võib vaid rõõmustada, et meil Üllega läks isegi hästi.
No comments:
Post a Comment