Miks ma armastan Eestit.

Juba mõnda aega olen mõtisklenud selle üle, mida Eesti mulle tähendab. Päevast-päeva kuulen, kuidas keegi laidab ja halvustab mu väikest kodumaad tema puuduste tõttu, kuid ikka ja jälle jäetakse kiitmata tema hea. Aga mina armastan Eestit!

Armastan Eestit iga salu-,palu-,lodu-,nõmme- ja kes-enam-mäletab-mis-kasvukohatüübi-alla kuuluva-metsa tõttu. Nende heinamaade tõttu, millel paiselehed kevade tulekut kuulutavad. Iga madalsoo, siirdesoo ja raba tõttu. Peipsiäärsete luidete tõttu. Põhjaranniku tõttu. Iga väiksema ja suurema tiigi,järve, jõe ja lahesopi tõttu. Saarte ja rannajoone tõttu. Iga huulheina, väriheina, tuppvillpea, hundinuia, varblase, kaku, orava, siili, sisaliku ja kimalase tõttu.

Armastan Eestit kollaste kukeseente, uhkete puravike,magusate mustikate,mahlaste maasikate, vaarikete, pohlade, murakate ja jõhvikate tõttu.

Armastan Eestit sumedate suveööde tõttu, mis tekitavad tunde, et kõik on võimalik. Kastemärja rohu tõttu, mis hommikul mu varbaid paitab. Nende suurte lumehelveste tõttu, mis mähivad kogu looduse endasse. Nende kivirahnude tõttu, mis seisavad kui valvurid me randadel. 

Armastan Eestit nende põllumeeste tõttu, kes enne kukke ja koitu tõusevad ja enda maalappi jonnakalt harivad. Tänan neid nende tuules lainetavate kuldsete viljapõldude eest. Nende odrapõldude pärast, mis augustikuu alguse soojadel õhtutel lõhnavad ning vaikselt suvelõppu kuulutavad.

Armastan Eestit selle kuldse mee tõttu, mille mu naabripoiss kui päikese purki villib.

Armastan Eestit nende tublide vanaemade pärast, kes enda elutarkuse lapitekkideks õmblevad, südemesoojuse vaibatriipudeks koovad, parimad soovid kindamustriks seavad ja kogu helluse pannkookideks küpsetavad.

Armastan Eestit meie rahvariiete triibuseelikute, kaunite vöökirjade ja Muhumustrite tõttu.

Armastan Eestit iga rahvatantsija ja koorilaulja pärast. Nende imeliste tantsupidude ja laulupidude pärast, mis mind iga kord nutma ajavad, sest mina ei ole enam üks osalejate seast.

Armastan Eestit nende tublide vanainimeste pärast, kes loetlevad üles, kui kallid on rohud ja kui kehv on tervis, kuid siiski mõne hetke möödudes lisavad, et pole hullu, küll hakkama saab, kuna ega noortelgi kergem ole.

Armastan Eestit, kuna meie sotsiaalne ja majanduslik olukord hoiab meid virga ja leidlikuna, mitte ei lase meil enda rasva süüa ja lodevaks minna lootuses, et keegi kusagil kõrgemal lahendab kõik me mured.

Armastan Eestit nende tudengite pärast, kes tublilt enda makarone nosivad ning paremast tulevikust ninapidi õpikutes tuhnides unistavad.

Armastan Eestit iga sõduri nimel, kes kunagi enda elu meie riigi nimel on loovutanud.

Armastan Eestit, sest mul on see õigus. Armastan Eestit, sest mul on see kohustus.